Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kevad jõulukaktusega

Eile kell 19:31 algas kevad ja väljas on umbes kuus kraadi sooja. Ode Liis pälvib tänavatel pilke roosade kummikutega ja minagi otsisin kapist juba kevadmantli välja.

Ent keset kevadeootust on täies õitsemise hoos meie jõulukaktus, kes ilmselt on tänavusest pikast talvest täielikku segadusse sattunud. Ent mul on väga hea meel tema õitsemise üle, sest viimati (ja tollal esimest korda meie korteris) tegi ta seda aasta tagasi.

Hullumeelne poolnädal

Mõnikord kohe kuhjuvad kõik tööd kokku ning tunned end pöialpoisina, kes oma väikese labidakesega jõuetult seda tohutut töömäge uuristab.

Aga kuidagi olen ma siiski sellega hakkama saamas, ehkki eile lahkusin kontorist alles õhtul kella kümne eel.

Täna on veel lõpuspurt paari suure asjaga... ja homme saan ehk rahuliku südamega Passwordile minna.

Kati 19

kati09teine See oli hallisombune märtsihommik, mis selgines Toomemäel sünnitusmaja akna taga täna 19 aastat tagasi. Sammusin mööda pikka koridori, aegajalt seinale kinnitatud käsipuule toetudes ja hingeldades. Ma olin 21-aastane, väsinud, ärevil, ootel ja natuke hirmunud. Nii üksi ja nii kahekesi selles väsinud moega koridoris, silme ees veidi lainetav krohvipind ja käe all tükati pudenenud õlivärviga kulunud käsipuu. Kuni ma enam kõndidagi ei jaksanud.

Kell 10:10, kaksteist tundi pärast esimeste valutuigete algust, vallandus üks maailmauus valjuhäälne kisa. Kati oli sündinud.

Nüüd on ta juba 19-aastane.

Kuhu küll kõik need aastad kadusid…?

Kati esimesel suvel olime temaga kaks kuud maal. Isa tuli meile autoga Tartusse järgi ning tema oranži Moskvitš 2140 tagaistmel me Katiga reisisime. Tagasi samamoodi, ning nagu Mammu meenutab: “Ära läks väike Katike, tagasi tuli suur viiekuune daam, laia servaga kaabu peas.” See laia servaga kaabu on siiamaani titariiete kotis alles.

Või kui kaheaastane Kati kevadel minu emaga pikemalt maal oli (ei mäletagi enam, miks – ilmselt minu eksamite pärast?) ja tagasi tulles õhtul äkki voodis istuli tõusis ja ülimalt Mummi ehk minu ema intonatsiooniga ütles. “Pluuto kakas õuele. Issake!” Pluuto oli Memme kollane koer, kelle ebasõbralikkuse ilminguna on Kati käel siiamaani hambajäljed näha – Pluuto ei armastanud, kui lapsed teda karvust kiskusid ja vist ei armastanud ta üldse lapsi.

Või kui me Tartus esimese klassi lõpetanud Katiga käisime Tallinnas kohtumas tema potentsiaalse uue klassijuhatajaga. Kuidas ingellik Kati, kuldsed lokkihoidvad juuksed kahes võluvas punupatsis ja suured pruunid silmad säramas, meie vestluse ajal mööda klassiruumi ringi jalutas ning siis äkki käed kraadelikult püksitasku pistis ja ülbelt teatas: “See on siin kole klass!” Klassijuhtaja, kes selle peale südamest naeris, on praegu Kati sõbranna ema. Ning kool sai kapitaalremondi alles aastal 2009, kui Kati seal enam ei käinud…

Äsja 14-aastaseks saanult  – ilmselt raskeimas teismeliseeas – elas Kati üle vanemate lahutuse. Keegi ei saa kunagi teada, kuidas see teda mõjutas, ehkki me mõlemad püüdsime maailma laste jaoks võimalikult turvalisena hoida –säilitada harjunud kodu ja harjunud elurütm. Igatahes oli Kati mulle sel ajal varaküpseks sõbrannaks ja samas väikseks lapseks, kes öösel mõnigi kord oma padjaga minu kaissu rändas. Seda eksimatult alati siis, kui olin erinevatel põhjustel padja sisse salajasi pisaraid poetamas…

Kuidas ma esimest korda tunnetasin, et tütar on juba suur? Kas siis, kui ta kord elutarga ohkega märkis: “Ma olin lõpmata tänulik Leivole, kui ta selle koti sult ära võttis” – siis, kui olin kord reisile minnes taas kord otsustanud kogu maailma enda kanda võtta ehk siis kõik ühisasjad oma hiiglaslikku seljakotti pakkinud? Või siis, kui ta kord toa niimoodi ära kraamis, nagu ainult suured seda teevad – et tõesti on KÕIK korras, viimse pisiasjani? Või kui ma õhtul hilja koju tulles ta maja ees suudlemas tabasin…? Või…?

Naljakas, aga lapse suurekssaamise tunne on sama kui tema sünnitamise eel. Oled natuke ärevil, natuke hirmunud ja ootel. Veel on ta sinuga, aga protsessid on juba alanud ja tagasi seda pöörata ei saa. Varsti on ta eraldi inimene – ja siis tuleb selles uues olukorras uutmoodi hakkama saada. Üksi – aga samas ikkagi kahekesi…

Ilusat elu Sulle, minu armas suurekssaav tütar.

Mina ei astunud Rahvaliidust välja

Eile teatas televiisor, et Aivar Sõerd, Tarmo Mänd ja Kaja Sepp astusid Rahvaliidust välja. Kolm inimest saatsid mulle selle peale sõnumi stiilis "no mis ma kuulsin, on tõsi ka või". Kaks neist tegi seda kindlasti nalja pärast, teades, et tegu polnud minuga. Kolmas tõenäoliselt ka, aga kuna tema pole mulle tuttav eraelust, vaid ainult töö kaudu ja sedagi põgusalt, siis temas pole ma täiesti kindel.

Aga jah:  Mina ei astunud Rahvaliidust välja! Vähe sellest, ma pole seal kunagi olnudki.

Taustinfoks. Praeguseks olen ma kindlalt tuvastanud kolm oma nimekaimu: Üks Järvamaalt, omavalitsustegelane, nüüd siis Reformierakonna poliitik. Teine Hiiumaalt, töötab laevanduses. Kolmas Tallinnast, arst (selle tuvastas küll üks mu tuttav, kes perearstikeskuses tuttavat silti nägi ja mult erapraksise kohta aru päris). Üks peaaegu-nimekaim on ka, Tallinna fotograaf, aga temal on ka teine eesnimi eristumiseks.

Loodetavasti on ka nendel mõnikord lõbus tutvusringkonnas minu meediaesinemiste pärast aasida saada. Ehkki - kui oled juba pikka aega nimekaimudega harjunud, muutud ilmselt ise ja muutuvad ka sõbrad selle vastu immuunseks.

 

Janek Tombaku spinningumaraton

Naistepäevakingiks said kõik meie naiskolleegid tasuta treeningnädala MyFitnessis. Selleks, et kinkijad ehk siis meeskolleegid enneaegu vanaks ei läheks, võtsin kingituse kohe kasutusele ning kihutasin pärast tööd Rocca al Mares asuvasse spordiklubisse. Vabu kohti oli Janek Tombaku 90-minutilises spinningumaratonis. Otsustasin oma võimeid mitte alahinnata ja panin nime rõõmsalt kirja.

Eeee... oleks ikka vist pidanud.

Jalgrattaga sõitsin viimati 5.septembril - tean nii täpselt sellepärast, et siis oli viimane Xdream. Seegi sprint, ehkki pooleaastase pausi järel pole viimase sõidu pikkusel muidugi enam mingit vahet.

"Nii, keerame nüüd jälle natuke juurde! Kiirus tõuseb, tõuseb, tõuseb... veel 20 sekundit tõuseb... veel 10..." Mina pingutan hambad ristis lootuses, et saan loetud sekundite pärast hinge tõmmata, aga kus sa sellega! "Nii, väga hea - nüüd hoiame 30 sekundit!"

Igatahes tundsin juba 20 minutit pärast trenni algust, et olen täiesti läbi. Järgmised 20 minutit pingutasin pettekujutluses, et trenn kestab tund aega... siis tuli meelde, ohissandristjaviletsus, see oli siiski ju tervelt poolteist tundi!

Õnneks oli vahepeal taastumisminuteid ja umbes poole trenni peal hakkasin rattasõiduga vist vähehaaval harjuma. Elupäästev abi oli kõrvalt saadud "sõbralonksudest", sest loomulikult ei olnud ma taibanud oma joogipudelit kaasa võtta. Nagu ka mitte higipühkimise rätikut, nii et pidevalt olid silmad soolast vett täis (ja need ei olnud pisarad :)

Kui trenn läbi sai, olid jalad täiesti pehmed ja põlv tudises trepist alla päästva duširuumi poole astudes.

Igatahes olen ma selle naistepäevakingitusega väga rahul. Ja endaga ka - et ma ikka viitsisin ennast sinna kohale vedada ja end Janek Tombaku nimest ja maratonist heidutada ei lasknud, vaid just selle trenni valisin.

Naistepäev!

Minu naistepäev algas tegelikult juba eile, kui Leivo õhtul lillede ja tordiga tuli - et hommikul niikunii kiire ja pole aega tähistada. Tähistasimegi siis eelõhtul, ning loomulikult olid naistepäevahommikul lilled siis juba voodi ees :)

Varahommikul saatis päikeselise naistepäevatervituse Tõnu, minu suur tark sugulane, nagu teda kunagi teismeliseeas kutsuma hakkasin. Temal ikka püsivad kõik väiksemate naissugulaste tähtpäevad meeles! Nagu ka Priidul, kes saatis tervituse lausa rahvustevahelise suhtlemise keeles :)

Ja isegi pojaraas suutis end niipalju ületada, et hommikul "Head naistepäeva jah" ära ümiseda :)

Ja tööl ootas samuti üllatus: meeskolleegid olid võlunud siseportaali kingituse, et naistepäevanädalal saavad kõik naiskolleegid tasuta trennis käia!

Heiti sünnipäev ja talisuplus

Heiti tähistas oma viiekümnendatesse eluaastatesse sisenemist pidustustega Valkla puhkebaasis. Pidustused hõlmasid räätsa- või suusaretke ümbruskonnas ja üle jää Pedassaarele, vene- ja tünnisauna ning muidugi rohkelt seltskondlikku tegevust.

Kuna aga iga üritus sõltub lisaks pererahva pingutustele (mida oli tõesti tehtud märkimisväärselt ja rohkemgi) ka osalejate panusest, andsin mina oma panusena sündmusele värvi läbi jää kukkumisega. Kolmveerandil teel Pedassaare poole läksime nimelt Leivoga uurima lumega kaetud jää ja läbipaistva jää piiri - ja ühel hetkel olingi mina, viuh, jääugus. Täiesti sellises kohas, kus jää tundus veel täiesti paks olevat.

Läbi jää vajumine käis nii ruttu, et ma ei jõudnud õieti ehmatadagi. Käed käisid vist korraks ka üles üle pea, aga kuidagi jäin siiski rinnuli jääservale. Jalad põhja ei ulatunud, nii et välja saada olnuks keeruline - aga juba oligi Leivo jääl kõhuli ja mulle kätt küünitamas. Tõmbas mind jääle tagasi vist sama kiiresti, kui olin sealt läbi kukkunud!

Ja igatahes võin nüüd teha reklaami ISC Dialight riietele: kogu kümbluse käigus sain märjaks niipalju, kui jäi ruumi üleskerkinud jope ja püksivärvli vahele. Kuna kotis oli kuiv kampsun, sai märg spordisärk selle vastu välja vahetatud ning olemine igati OK - noh, natuke jõudis siiski särgist pükstesse nõrguda, nii et kann ikka veidi külmetas. Samuti olid märjad sokid - ehkki bahillid suure osa veest kinni pidasid, jõudis sama suur osa ikka ka saapasse. Aga kuna see vesi seal varsti soojaks läks, ei hakanud ma sokkide vahetusega mässama.

Külm hiilis kehasse alles siis, kui vahepeal söögipausi pidades seisime - nii et tagasiteel tuli soojasaamiseks räätsadega jooksmist harjutada. Lõpliku kuuma sai sisse muidugi saunas. Isegi liiga palju, sest õlanukid tunduvad lahvatanud leilist praeguseni õhetavat. Aitüma muidugi leiliviskajale :)

Hommikul tabas aga poole seitsme ajal üllatus, kui Leivo tule põlema pani ja teatas, et nüüd tuleb hakata kodu poole sõitma, sest temal on vaja trenni minna. Tõttöelda arvasin ma hulk aega, et see toimub unenäos (ja sealjuures mitte kõige meeldivamas), aga oli siiski reaalsus ja see reaalsus sundis ka mind end voodist välja ajama ja pakkima hakata. Tuleb küll tunnistada, et ainult selleks, et siis, kui Leivo kodunt jalgrattaga Haabersti poole teele asus, pugesin mina uuesti voodisse ega lahkunud sealt enne kella ühte päeval...

Leivole, pühendusega sünnipäeva järel

Eile oli Leivo sünnipäev ja sellega seoses mõtlesin ma tänaseks välja, mis asi on see, mis mind temaga õnnelikuks teeb.

tandemiga2009

Usaldus. Mul on seesmine kindlustunne, et ta saab alati hakkama ja olen seepärast nõus loobuma oma igavesest valvsast kontrollist maailma toimimise üle. Ma istun muretult tema juhitavas autos ja tandemi tagaistmel (viimane, tõsi küll,  nõudis esimesel korral teatavat eneseületust).

Turvalisus ja tugi. Ma tegelikult alles õpin tundma seda imet, et ka täiskasvanuna ei pea ma  kõike oma õlule võtma. Alates sellest, et ta takistab mul komplekteerimast ja tassimast liiga rasket seljakotti ning lõpetades ärakukkunud raudukse parandamise, jalgratta remondi ning lahtitulnud elektrijuhtmete ühendamisega. Ühesõnaga kõik need minu jaoks heidutavad “meestetööd”, mida vanematekodus lahendas isa. Abi ja nõu peale selle. Kui ma ainult ise selle vahepeal unustatud abiküsimise jälle ära õpiksin…

Rõõm. Me saame koos naerda ja meid teevad õnnelikuks ühesugused asjad.

Üllatused. Me oleme juba pikki aastaid koos olnud, aga aina taasavastan ma temas uusi nüansse, millesse ikka ja jälle uuesti armuda.

Nii et ma olen ikka õnnega koos küll, et ta mul olemas on….

Käime katuseid mööda

Ajal, mil mõni mulle lähedalseisev isik Lätis sõda mängis, müttasin mina maal katustelt lund ajada: kätte oli jõudnud tänavune esimene suurem sula.

katusel 

P2270014 P2270023

Algas see 7:30, mil mind äratas lauatelefoni helin. Tavaliselt helistatakse sinna ainult Mammu tuttavate või reklaamimüüjate poolt, nii et olin voodist välja ronides suhteliselt pahur.

Ent toru otsas oli isa, kes muidu ikka mobiilile helistab. Millegipärast arvasin, et nüüd on küll midagi juhtunud – et kui isa juba lauatelefonile kõne teeb…

Oligi. Või vähemalt tundus olevat, aga sellest saime alles hiljem teada.

“Kuule, kas me saaksime kohe täna maale minna. Tarmo helistas ja ütles, et Mäepealse kuuril on katus sisse kukkunud.”

Oh kurat ja põrgu – olime kaalunud katuserookimist teha juba eelmisel nädalal, kuid kuna valitud päeval tormas ja tuiskas, otsustasime selle töö edasi lükata. No poleks pidanud.

Mis siis ikka, päästame mis päästa annab. Pakkisime mansa – isa, Toomas, Jüri, mina – autosse ja juba pool kümme olime Mäepealse lähistel. Just nimelt lähistel, sest sissesõidutee asemel oli isale rinnuni ulatuv sahavall. Piltidelt ei paista see küll nii efektselt välja kui päriselt oli, sest fotokas tasandab valgeid kõrgusi.

P2270035 P2270034

Ilmselge aga oli see, et katused olid kõik terved. Kaasa arvatud jutuks olnud kuuri oma. Isa möönis selle peale, et eks jah Tarmo oli natuke itsitanud küll seda rääkides… No aitäh liigvarase aprillinalja eest!

Aga noh, tont temaga. Niikuinii pidime ju katuseid puhastama tulema ja tervetest katustest oli selge rõõm. Vastupidine variant olnuks kahtlemata hullem :)

Väljaotsale me sisse sõita ei proovinudki. Küll aga oli sahatee lükatud Uustaluni ning nii kuritarvitasime meiegi Uustalu aia taha rajatud lumevaba parklat. Sealt edasi tuli aga üle välja ja läbi pea puusadeni ulatuva lume ronida omaenese kahe- või siis ka neljasillajõul. Jüri ja Toomas lükkasid kordamööda ees rada, meie isaga lasime taga vilet.

P2270003 P2270005

Allpool igasuguseid ilusaid poollumiste katustega ja lumise hekiga pilte. Muide, kui majakatuselt lumemassiiv liikuma hakkas, olin mina parasjagu köögis süüa tegemas. Mühin ja robin, akna taga läks äkki pimedaks… Ja hang, mis varisenud lumest tekkis, oli nii kõva, et selle peal sai muretult kõndida – tõeline väike laviin!

P2270030 P2270012

Ah jaa- üks kuur oli siiski ka sisse varisenud – küll mitte meie oma, vaid vana kolhoosiaegse karjalauda heinahoidla.

P2270031

Natuke (tehnoloogia)ajalugu: 4G testvõrk Eestis

Mulle kohe meeldivad igasugused uhked tehnoloogiauudised - eks see olegi ka üks põhjus, miks olen end nii kauaks oma tööandjaga sidunud. Täna oli jälle hea päev: EMT avas 4G testvõrgu ehk tuleviku mobiilsidevõrgu, kus andmeside kiirus ulatub kuni 100Mbit/sek. Kõrglahutusega TV, senisest kõrgemat tehnoloogilist lahendust nõudvad mängud - kõik see jõuab arvutisse (või mobiiltelefoni) ka mobiilse interneti vahendusel.

Veidi tegime elevust ka: 4G tugijaam oli laval kinkepaberisse pakitud, nii et avamisel said minister ning meie ja Ericsssoni pealikud sõna otseses mõttes avamisega tegelda.

 

Ja pilt minust endast selle telkoajaloo sündmuse tunnistajana: