Get a life!

Xdreami öise etapi kirjeldust peab alustama muidugi sellega, et meie tiim sai A-raja segavõistkondade arvestuses 3. ja üldarvestuses 11. koha. Parandatud: eksikombel määratud trahvi mahavõtmise järel oleme segavõistkondadest esimesed ja üldarvestuses seitsmendad!!! Hurraa ja aplaus meile, ja nüüd lähemalt, kuidas me selle uskumatu supertulemuseni jõudsime.

Rattaralli: kollektiivne kaardilugemisviga ehk rajameistri 1:0 võistlejatele

Kuna võistlusjuhendis oli öeldud, et kõigi tiimiliikmete ratastel on soovitav omada kompuutreid, oli juba enne etappi selge, et mingil hetkel tuleb rattas tulip ja tiimiliikmed hajutatakse. See, et see juhtub kohe stardis, oli aga paras üllatus.

Meie oleme enne starti alati väga põhjalikud ja paneme end ilmakaarte suhtes paika. Nii selgi korral: vaatasime kompassi ja kordasime kooris: „Oleme näoga ida poole“. Seda selleks, et stardihetke ärevuses suunad sassi ei läheks.

Kordasime mis kordasime, aga ikka ei takistanud see meid esimest kaarti – seda, kus peal oli kolm juhendavat noolt, et B läheb ristmikult vasakule, A otse ja C paremale – vaadates unustada, et kui meie oleme näoga ida poole, siis kaart on reeglina ikka selline, et ülemine ots on põhja poole. Nii et panime ristmikult ajama kolmes erinevas vales suunas.

Huvitaval kombel tegi samamoodi enamik, kordan, enamik võistlejaid. Ka väga kogenud orienteerujaid.

See, et tehtud on viga, selgus muidugi palju-palju hiljem. Esialgu kihutasin koos suurema pundiga 1500 meetrit, pöörasime vasakule, sõitsime veel 420… ja siis, kuigi tulnuks pöörata paremale, polnud mingit pöörangukohta.

Sõitsin tagasi teele, kust äsja olin vasakule pööranud, et mõõta uuesti ära kaugus. Ja vaadata, ega ligilähedalt ei lähe mõnda teist teed. Distants oli õige, aga kaugemal paistis teine tee küll. Taas suurema pundi koosseisus – ilmselt oli sama geniaalne mõte tulnud teistelgi – kihutasime järgmisele teele. Taas polnud sealt kuhugi paremale edasi minna.

Siinkohal oli minu mõistus otsas. Hakkasin arvama, et sõitsin kogemata vale variandi rajale ja küsisin ümbritsejatelt, mis varianti nad sõidavad. Ei olnud ka vale tee, kõik olid B-tähe sõitjad. Püstitasin argliku küsimuse, et kas kellelgi on aluskaarti, et vaatame, äkki oleme kuidagi valel teel – aga ümbritsejad arvasid, et seal kaardil polnud mingit olulist infot ja ei hakka sellele aega raiskama. Pärast, muide, selgus, et Alar oli meie tiimi kaardi pistnud minu seljakoti lahtisse taskusse, nii et mul oli kaart ka endal olemas – aga ega ma vist poleks siiski hakanud üksi seda kaarti sel hetkel uurima.

Nüüd oli mu mõistus täiesti otsas. Õnneks aga – olin sel hetkel tõeliselt õnnelik – nägin mööda teed kihutamas liikmeid võistkondadest 1 ja 2, ning number ühe all oli ei keegi muu kui Heiti. No tema ikka teab, kuhu minna! Ja isegi kui ei tea, siis olen ma eksinud vähemalt liidergrupis! Nii et järgmise veerandtunni strateegia oli mul lihtsalt Heiti sabas sõita.

Eriti tulemusrikas see strateegia siiski ei olnud, sest ka liidergrupp kihutas ringi mööda neidsamu ümbruskonna radu, tehes seda muide hulga kiiremas tempos kui mulle meeldinud oleks. Aga kuna mul endal paremat ideed ei olnud, siis ei jäänud muud üle kui tempot hoida ja kaasas tilpneda.

Ühel hetkel väsisin ma siiski ära ja jäin ühel teeristil plaani pidava pundi juurde seisma. Taas kordasin (pigem küll niisama kui siiralt selle kasulikkusele lootes) ettepanekut otsida välja alguse kaart. Kuna mitte kellelgi enam paremat mõtet ega ka kuhugi kiiret enam ei olnud, võeti seda seekord kuulda … ja üsna kohe pistis kaardi käeshoidja valjusti vanduma. Me ei seisnud ristmikul ju näoga mitte põhja, vaid ida suunas! Seega tähendas B-variandi „vasakule“ hoopis seda, et tulnuks sõita stardi vastassuunas! Mitte põhja, nagu meie tegime, vaid läände!

Vuhh! Nüüd panid juba kõik kohalviibijad ajama vähemalt liidergrupi tempos. Ikka stardi poole tagasi. Pikal tõusul leidus keegi hea inimene, kes mind korra seljast lükkas ja tõusul edasi aitas – aitäh talle! Ehkki ma olin juba otsustanud, et nüüd, kus suund selge, ma enam kellegi järgi sõitma ei hakka, vaid mul algab oma disko ja jälgin taas ise oma kompuutri näite.

Nii ma tegingi. Ent üllatus, et ma suudan teistega arvestatavas tempos rattaga sõita, polnud mind veel täiesti maha jätnud ja püüdsin pärast kompuutri nullimist ka edasi tempot hoida. Õnnestus päris hästi. Grupist jäin maha alles siis, kui arvestus segi läks ja (tegelikult paistab tagantjärele, et etapid olid lihtsalt vale pikkusega) ning pidin tegema väikese vahepeatuse, tulema rattalt maha ja korralikult arvutama, millist ja kui pikka distantsi mööda ja kuhu ma parasjagu teel olen. Aga sellestki polnud suurt lugu, sest kohe tuli järgmine, küll väiksem seltskond, kellega koos oli hea sõita.

Piinliku täpsusega kompuutri jälgimine oleks peaaegu viinud ka selleni, et oleksin tagasipöörde kohas oleva punkti maha maganud: minu kompuuter näitas tagasipöördekohaks ca 50 meetrit varasemat paika. Nii hakkasingi seal tagasi pöörduma, ehkki rahvast saalis edasitagasi mööda. „Kaja, aga seal on ju punkt!“ ütles taas keegi hea inimene (hämmastav, kuidas võistlussagina tõttu pärast enam üldse meeles pole, kes nimelt midagi tegi või ütles).  Vaatasin kompuutrist vähe kaugemale – tõepoolest oligi!

Leivo ja Alar olid kokkusaamiskohas mind juba ootamas. Leivo tabas vea varakult ära, Alar sõitis aga läbi mõlema vale variandi algused – tal polnud lähedal ühtegi alguse kaardiga inimest, et vaadata, kuhu nimelt tema variant oleks pidanud viima.

Igatahes lõi seikluslik rattaralli võistluse kaardid täielikult segi. Üheskoos ootasid rattaralli lõpp-punktis tiimid, kes tavaliselt näevad üksteist ainult stardis. Näiteks Salomon, kes asjade normaalse käigu korral oleks juba ammu kanuus mõlanud,  jäigi Heiti näol meist sinna oma kadunud tiimikaaslasi ootama…

Kanuu: asimuudiga järvel ja seiklus roostikus

Kanuuetapp viis ristirästi üle Veisjärve, mille kaldaäärsest roostikust tuli otsida sinna peidetud punkte. Ent pimedas, isegi jaanikuu pimedas, mis on pime ainult mööndustega, tuleb järvel olles sõita asimuudi järgi: kaldapealseid orientiire ei erista.

Kanuupunktide võtmisest oskaks meie tiimist kõige paremini rääkida Leivo kui punktivõtja, aga punktide järel kanuusse tagasi ronides ei soovinud ta millegipärast seda teha. Olles eelmisel nädalavahetusel ka ise mudases roostikus möllanud, suudan tema vastumeelsust siiski mõnevõrra mõista J Positiivne on aga see, et maabusime alati üllatavalt õigetes kohtades, nii et punktid said võetud kiiresti – mõnigi kanuu, mis enne meid oma punktivõtjat ootas, jäi sinna ka pärast meie lahkumist…

Juba saabuski hetk, kui tuli kanuust lahkuda ja jalgsi raba peale siirduda. Kaardiltki oli näha, et rabaetapp tuleb tõeline orienteerumispähkel: pikad vahemaad laugastega lagerabas, kus peale laugaste teisi orientiire ei olegi ning eksimise korral oma asukohta kuidagi paika ei saa. Pehmel sisseimaval pinnal astumise rõõm peale selle – eriline rõõm muidugi kaalukamatele meestele, mina sain siin täie rauaga sisse kasseerida 57-kilosest kehakaalust tuleneva eelise.

Asimuudiga üle Rubine soo

Rabaetapile võtsime kaasa kõik, mis meil olemas oli ning kanuusse ei jätnud midagi. Oli ju ette näha, et tagasi jõudes võtavad kõik järjest esimese ettejuhtuva kanuu, nii et asjadel olnuks suur tõenäosus rändama minna. Nii oligi meeleolukas tabada end koidu eel keset raba, seljas päästevest ja peas jalgrattakiiver –  nimelt olime rattaetapi järel kanuusse istudes ähmiga ka kiivrid pähe unustanud.

„Leivo, kas sa ka tead, et sinu järel marsib praegu vähemalt sada seiklussportlast?“ hõikas ühel hetkel keegi kõige ees marssivale Leivole. Tõesti: tahapoole vaadates oli näha pikka hajuvat rodu pealampe kogu raba ulatuses.

Marssimiseks on seda minekut muidugi raske nimetada. Õõtsik, pehmed rabamättad, mutta vajuvad jalad… Õnneks oli meie rivil aga suund õige ja esimese laukaotsapunkti leidsime vaevata. Pärast kuulsime, et mitmel esiotsa tiimil oli see leidmata jäänud: pimedas kalduti pisut kõrvale ning kuna pimedas lagerabas pole ka läbitud vahemaade arvestamine eriti lihtne, ei saa punktist mööda minnes ennast enam kuidagi paika.

Meie komistuskohaks sai aga järgmine punkt rabast väljas, keset Rubine mägesid asuvas orvandis. Otsisime seda pikka aega, küll ühelt mäelt, küll teiselt, küll iga mäe ühelt, küll teiselt küljelt. Trügisime läbi tiheda kuusevõsa (oi, kuidas peened kuuseoksad kriibivad!) küll üht-, küll teistpidi ja lõpuks ei saanud mina enam üldse aru, kus me oleme ja mis suunas läheme. Aga lõpuks läksime õiges suunas ja punkt oli täiesti olemas. Edasi!

Punkt 11 – mäel, mida pole olemas

Ilmselt sõnus korraldaja Tõnis minu poolt GoDiscoveri kevadnumbrile tehtud artiklis „Seiklusvõistluse sünd“ asja ära, kui ütles: „Korraldajate teada on senini metsa pandud ca 880 kontrollpunkti kõik olnud õiges kohas. Kui ka on tulnud nurinat, on see olnud tingitud kaardi ebatäpsustest punkti piirkonnas. Väga kardame siiski päeva, kui mõni hommikuunine väljaviija peaks eksima.”

Nüüd see siis juhtus. Ehkki hommikuunest oli asi õhtul alanud ürituse puhul kaugel, oli A-raja 11. punkt vale mäe otsas. Kõige krooniks sellise mäe otsas, mida kaardile polnud kantud.

Kui meie jõudsime selle mäe juurde, kus punkt tegelikul olema pidanuks, oli seal ringi tuulamas juba hulk võistlejaid. Mida aga polnud, oli punkt. Tuuseldasime meiegi, kuid aja jooksul süvenes arusaam: nii suur hulk orienteerujaid korraga ühte viga ei tee (no olgu, kui just rattaralli alguse kaardilugemine välja arvata… ) ja punkt peab olema vales kohas. Ei saa ju olla, et näiteks Viivi ja Peep on täiesti sõltumatult ühe ja sama vale mäe otsas J

Otsustasime kollektiivselt edasimineku kasuks. Ehkki Jaanus viskas veel nalja, et Leivo teeb nagunii Lätit ja otsib ühte punkti 3 tundi (vihje ühele Läti seiklusvõistlusele, kus niimoodi toimus), olime meiegi edasi minemas. Kui aga enamik valis edasiminekuks veidi vasakpoolsema suuna, läksime meie koos ISC naiste ja veel paari võistkonnaga paremalt… ja enamvähem komistasime punkti otsa, olles enne veel arutanud, et ennäe, seda mäge ju kaardil ei ole ja järelikult pole teda olemas. Nagu näha, siiski oli, ja veel koos punktiga.

Erilist vahet tulemuste seisukohalt sellest punktivõtust siiski ei olnud, kuna korraldajate otsusel lahutati vales kohas asunud punkti tõttu kõigil tiimidel lõpp-protokollist maha aeg, mis kulus punktist 10 punkti 12 minekuks sõltumata sellest, kas punkt leiti või mitte. Aga endal jäi siiski kuidagi hea tunne, et punkt sai võetud.

Vahemärkusena pean ütlema, et ma ei saa aru neist tiimidest, kes seekord näiteks rabaetapi vahele jätsid ja kanuuga otse rattaalasse tagasi sõitsid, hinnates objektiivselt seda, et rabas kuluv aeg on suurem kui saadav 3-tunnine trahviaeg võtmata punktide pärast. Nojah, tulemuste seisukohalt oli see õige valik, aga… ma lihtsalt ei saa neist aru. Iseasi, kui rajaplaneerimine olnuks üks võistluse osa nagu rogainil - kuid mitte siin.

Igatahes oli nüüd heal kõval maal küllalt käia saanud ja tuli taas siirduda rabasse.

Järgmises punktis oskasid korraldajad jälle üllatada: punkt asus teisel pool rabalaugast, nii et kõik pidid koiduaegses jaheduses laukavette sumatama. Vesi, muide, oli üllatavalt soe, ehkki kujutlus peatselt ees ootavast jalgrattaetapist ei tundunud sel hetkel just meeltülendav. Ent seiklejad on huvitav rahvas: kõik, kaasa arvatud mina ise, olid ülepeakaela märjaks saamisest pigem vaimustuses ja rääkisime sellest õhinal hulk aega, mitte ei kukkunud korraldajaid kiruma…

Kanuude juurde tagasi jõudes oli ees veel üllatavalt, lausa hämmastavalt palju kanuusid. Kas oleme tõesti nii ees…? Kanuude asetus oli muidugi omaette vaatepilt: kuna ruumi oli kaldaroostikus napilt, olid kanuud kuhjatud poolenisti üksteise otsa ja segiläbi hunnikusse. Aumised olid poolenisti vett täis, mõni juba pooleldi põhjas… Kuna meil oli veel laialdane valik, võtsime kanuu, mis kenasti veest tühi ja ka kergesti vette lükatavas kohas. Sõitsime tagasi rataste juurde, kust olime – tundus, et terve igavik tagasi - õhtupimeduses järvele startinud.

Rattaalas kuulsime ka infot, et pikk keeruline jalgsietapp jääb ära. Ühtpidi oli see kergendus – seal oli ikka tõelisi orienteerumistehnilisi pähkleid ja eks olnud juba väsimuski kallal, teistpidi oli natuke kahju. „Ma tahaksin seda kaasa teha,“ ütleb hertsoginna de Alba Goya hullumaja pilte vaadates (Lion Feuchtwanger, „Goya“) ja see tunne oligi ülim hullus ja tõde, mida kunstnik tahtis edasi anda… Ma tahtsin seda kaasa teha, tundsin ma seda kohutavalt keerulist, küll peegelpildis, küll valgete aladega kaarti nähes…

Aga see pole veel kõik! Ratastega rabas

Aga hulle asju sai jalgsietapi ärajäämisest hoolimata. Rattaetapi alguses tuli valida kas ratta seljas pikk tiir ümber raba või ratast tassides otse üle. Ehkki tavaliselt on rattaetapis edukam rajavalik ümbersõit, tundus seekordne tiir nii-ii pikk, et valisime otse ülemineku. Tundus, et õigusega: kohtusime punktis tiimidega, kes meist enne ees olid.

Tee punkti oli aga muidugi vaevaline. Ma ei tea, mida mõtles mu ratas, kui teda läbi muda ja sambla tiriti ning üle puutüvede upitati, mina igatahes mõtlesin korduvalt, et parem, kui teda kaasas poleks. Lõpuks jõudsime aga enamvähem sõidetavale– ütleme, et seiklussportlaste jaoks sõidetavale – sihile. Ja jätkasime mööda seda kuni Õhne jõeni, mille taga seisis natuke nõutult üks B-raja võistkond. Kuna jõest üle sai pooleldi vette langenud palki pidi, asusime kohe jõge forsseerima, ise teisel kaldal ootajatega vesteldes. Nendepoolne vestlus oli küll mõnevõrra üllatav – näiteks küsimus, kas mööda seda sihti, kust me just tulime, ikka läbi saab. Või siis muretsemine, et äkki ikka jõest üle ei pääse – seda ajal, kui Leivo oma rattaga juba oli nende pool kallast ning mina palki pidi turnimist lõpetamas. Aga eks me kõik ole kunagi peljanud seiklusvõistlusel jalgu märjaks teha ja muretsenud raja läbitavuse pärast J

Rutu mägedes asuva rattapunkti juures pidin peaaegu rabanduse saama: meile jõudis järele Salomoni tiim. Ma pean selle kohe tähthaaval uuesti kirjutama: SALOMON JÕUDIS MEILE JÄRELE… Nii segi oli see etapp kõik kaardid löönud!

Tuleb muidugi tunnistada, et Salomoni tempo oli muljetavaldav. Mäe otsa ja tagasi alla ronides olime enamvähem koos, mäe alla jäetud rataste juurde tagasi jõudes aga kadusid nad nagu sinine suits enne, kui meie jõudsime ratta selga istudagi. Niimoodi võistlevad profid…!

Krossirada ja kaotatud teine koht

Ainja krossirada oli meie ebaõnne koht. Kõigepealt juhtus ilmselt just siin see, et võtsime punkti nii, et märkimiste vahe oli suurem kui 5 minutit. Sest Mina ja Leivo märkisime punkti koos, kuid Alar tuli natuke tagapool ja siis lugesime juhendeid ja… Ühesõnaga15 minutit trahvi. Teiseks mõõtsime rohkem kui 50 meetrise veaga krossiraja pikkust (see oli ülesande sisu) ja saime trahviks võimaluse see 1,8km tõuse, laskumisi ja liiva uuesti läbida. Ja just selle juures läks meist mööda meie hea sõber ja konkurent Twister, kellest olime mõni aeg tagasi rattaga mööda sõitnud. Nii et kui me oleksime pessimistid, siis ütleksime, et just siia kaotasimegi oma teise koha, sest lõpuprotokollis oli vahe Twisteriga… 51 sekundit. Aga meie oleme hoopis optimistid ja ütleme, et me võitsime kolmanda koha!

Tulemus tulemuseks, tegelikult oli krossiraja järel finišini veel pikk maa. Koos lisaülesandega „Eskimo“: sõita kummiparvel järvekesele,  pöörata parv kummuli ja uuesti püsti ning siis parve tagasi ronida. See oli väga meeldiv värskendus, kui maha arvata see, et ma tagasipööratava parvega pähe sain (õnneks tuli küll rattakiiver pähe jätta) ning üldse hulk aega parve all rabelesin, enne kui välja sain. Aga oligi just olnud liiga palav ja krossirajast liivane tunne, nii et igati lahe ülesanne!

Parandus trahviaegade osas: Täienduseks trahviaja kohta. Saime üles pandud infost teada, et oleme trahvi saanud hoopis 61 punkti eest, kus me ei mahtunud 5 minuti sisse. See on parvelisaülesande lõpupunkt - ja tegelikult ma RAUDSELT olime seal viie minuti sees. Ilmselt on segadus tingitud meie topeltvõtmisest punkti 61 juures.

Meie tegevus seal punktis oli aga järgmine:

Jõudes punkti, võtsime kogemata esimesena vasakpoolse punkti -ehk siis 61. Siis lugesime ülesande läbi ja nägime, et õige jaam asub sammu kaugusel kõrval ja paremal, ja võtsime sisenemise punkti – ehk siis jaama numbriga 60.

Tegime lisaülesande ära ja võtsime kõik kolmekesi UUESTI punkti 61 ja siis juba 3 sekundiliste vahedega.

Nii et me justkui ei peaks trahvi saama...?

Ei saanudki. Korraldajad vaatasid märked üle ja trahv tühistati, sest olime kolmekesi märkinud mõlemad punktid ainult mõnesekundiliste vahedega - ei mingit 5 minuti ületamist.

Korvpall ja paigutatud punktid

Järgmine punkt oligi finišis. Aga mitte veel finiš: enne tuli visata pall keskjoonelt korvi või panna pealt rõngasse. Meie valisime viimase variandi: mehed tõstsid mu üles ja poetasin palli hellalt rõngasse.

Selle järel siirdusime viimasele ülesandele: otsida märgitud maa-alalt üles kaks sinna peidetud punkti, järjekorranumbritega 33 ja 34. Meie leidsime enne 34 ja märkisime selle ära, siis läksime punkti 33… ja hinge puges (ISC naiste abil, kellega rajal taas kohtusime) kahtlus, et äkki tuleb punktid võtta õiges järjekorras. Tundus küll ebaloogiline – mitte kunagi pole maa-alale peidetud punktide otsimisel olnud tähtis nende märkimise järjekord -, kuid kindluse mõttes ronisime taas järsakust üles ja märkisime uuesti punkti 34, nüüd siis nii-öelda õiges järjekorras. Noh, pessimistid võiksid öelda, et ka siia võis kaduda meie teine koht, sest oma viis head minutit see lisapõige teelt eemale maa-ala kaugemasse soppi ikka võttis…

Igatahes - hästi vahva võistlus oli. Hoolimata kõigist raskustest, valesti paiknenud punktist ja millest kõigest veel. Või just selle kõige tõttu.

Ja lõppu kopeerin Xdreami foorumist Eduardi (ESTO amatöörid) kommentaari „Rajameistrile peksa“ – see on lihtsalt nii hullult lahe ja võtab kõik nii hästi kokku, et tahan seda säilitada. Loodan, et Eduard ei pahanda.

„Rajameistril vedas.

1) Kõigepealt vedas sellega, et stardietapi alguses saatis meid rattalegendi järgi ilgesse võsasse. Seal oleks ta kindlalt peksa saanud, aga nagu palju hiljem selgus, asjata. Sest tegelikult väljusime (oma vea tõttu) stardist 90 kraadi vale nurga all. Aga kuna seltskonnas oli aeg-ajalt ka duo Hallikma-Lond, siis PIDI kõik õige olema. (B-variant).
Aga tore oli.

Aga lilli ja šokolaadi oleks rajameistrile pärast haiglasse toonud küll. Ikkagi suur ja vahva ja südamega asi oli tehtud.
Suured tänud.“

Ehkki laupäevaks oli ennustanud laussadu, siras meie suguvõsa kokkutuleku alguse ajal Vanaküla kohal er päike.

Kirjutan suguvõsa kokkutulekust peatselt lähemalt ka, hetkel pole aega.

Paaril päeval oleme Leivoga vaimustunud tehnilisest kaljuronimisest ning käinud Astangul ja Paldiskis klemme ja frende panemas.

Astangu tuttaval kaljuseinal oli neljapäeva õhtul tõeline ronijate laulupidu: kohal oli MatkaExperdi seltskond, küllap suviseks reisiks valmistumas. Raske oli leida vaba kaljupinda :) Alustasime vasakust nurgast ning lõpuks jõudis Leivo horisontaalis välja parempoolse nurgani, seslt, kus juba üles ronitakse. Läksimegi sealt üles. Minu osaks oli järele tulles varustus kokku korjata ning sääskedega võidelda - neid oli õhtu edenedes aina rohkem ning suuremaid. Küllap annavad lähedaes solgiveekogud hea eelduse hiigelsuurte mutantsääskede tekkeks..

Paldiskis polnud me enne käinud ja seepärast ei teadnud täpselt, kus sealse panga parimad ronimiskohad on. Jaani telefonijuhiste järgi talitades me vist seda kõige õigemat siiski üles ei leidnud: kalju oli sodi täis ning altpoolt ka väga savirohke. Viimane tähendas seda, et pealtnäha tugev ja turvalisena tunduv kivinukk kukub vähegi tugevama vajutuse või tõmbamise korral lihtsalt alla.

Meie ronimiskoha alumine osa oli ka kergelt negatiivis, nii et Leivo läks sealt üles kahe slingiredeliga, millele jalgu toetada. Kui tuli minu kord järgi minna, olin seal aga püsti hädas: varvastega seinale tugedes ning ühe käega ennast kalju küljes hoides ei saanud kuidagi kätte ühte kiusakat klemmi, mis oli ennast sügavalt kaljuprakku kiilunud. Alles pärast, kui juba köielt maas olin, tuli pähe geniaalne mõte, et oleks võinud ju slingist endale jalatoe teha :) Tol hetkel pääsesin aga sel moel, et Leivo viskas mille ülevalt ühe slingiredeli ja julgestusköie, millega minu kõlkumist paigal hoidis.

Ülesminekust. Üleval tegime jaama nii, et üles jõudnud Leivo sõitis autoga panga äärde ning tegi jaama autorataste külge. Mina ronis üles haaratsiga, võttes teel maha klemme, frende, kaljunaelu ja ekspresse. Algul püüdsin teha nii, et jätsin ekspressi otsa köie külge ja püüdsin selle teises otsas olevat klemmi või muud asja kaljust kätte saada - et ootamatuma väljatuleku korral varustus alla ei lendaks, vaid köie külge jääks. See oli aga siiski ebamugav, sest kui ekspress jäi ette, ei saanud haaratsit piisavalt kõrgele üles lükata. Seepärast võtsin pärast paari esimest pusimist edaspidi ekspressi köie küljest lahti, lükkasin haaratsi parajasse kõrgusse ning alles siis koukisin klemmi välja. Peangi nüüd natuke ka raamatutest uurima, mis sellisel puhul õigem ja soovituslikum on.

Ode ortodontia eellugu ulatub aprilli lõppu, kui üritasime talle ortodondi juures aega kinni panna. Lõpuks saimegi - oktoobrikuusse. Ent siis ühel juunialguse päeval helistati ortodontiakeskusest ootamatu pakkumisega: neil on üks aeg homme vabaks jäänud ja kas meie saaksime tulla. Saimegi.

Esimesel visiidil vaatas arst hambad niisama üle ja hindas, et Ode põhimure - väike vahe kahe ülemise esihamba vahel - pole midagi hullu ja sellega võibolla isegi ei peaks tegelema, kuid (nagu ka tavaline hambaarst meile öelnud oli) on Odel vale hambumus. Selline, kus ülemised hambad ulatuvad alumistest liiga palju ette.

Saime järgmise aja pärast jaanipäeva (probleem on just esmavisiidi aja saamisega, edasi läheb juba raviplaani järgi) ning sellel teisel korral võeti Ode hammastest jäljendid (sinise silikooni sisse hammustamise abil) ning tehti röntgenpilt.

Järgmine aeg on juuli alguses. Selleks ajaks kaalub arst, kas mõistlikum on hakata ülemisi hambaid tahapoole lükkama või alumisi ettepoole tooma.

Mis aga mulle väga meeldivaks üllatuseks oli, oli see, et ka teise külastuse eest ei võetud rohkem raha kui visiiditasu 50 krooni. Tavaline hambaarst Kesklinna Hambapolikliinikus, kelle käest saimegi soovituse ortodondi juurde minna, oli meid nimelt hoiatanud, et ortodontia on tasuline ja selle eest haigekassa ei maksa. Aga osutus, et vähemalt röntgeni ja hambajäljendite tegemise eest siiski maksab. Eks näis, mis edasi saab.

Mõned juhuslikud pealtkuuldud kõnelused laste omavahelistest juttudest.

See läheks küll juba üle piiri

Helen (6), Martin (8) ja Ramses (9) mängivad. Ühel hetkel saab Helen millegipärast pahaseks ja kas lööb või tõukab Ramsest.

Ramses: "Miks sa niimoodi teed?"
Helen (tapva loogikaga): "Sest ma olen tüdruk!"
Martin (meestevahelist solidaarsust ülal hoides): "Kas tüdrukud võivad poistele kõike teha?" 
Helen (vaikib)
Ramses: "Kas tüdrukud võivad poisse kiusata?"
Helen (tundub, et edvistavalt): "Jaa..."
Ramses: "Aga kas lüüa võivad?"
Helen: "Jaa..."
Martin: "Aga hammustada võivad?"
Helen: "Jaa..."
Martin: "Siis võivad ju ikka kõike teha, kuigi sa ütlesid, et ei või. Aga kas poisid tüdrukutele võivad ka kõike teha?"
Helen: "Ei! Ühte asja ei või!"
Martin: "Mida siis?"
Helen: "Tüdrukute ees uksest läbi minna!"

Vaevle edasi teadmatuses

Ode (13) ja Jüri (15) on läbi aegade õpetanud Martinile (8) igasuguseid asju: keskmist sõrme näitama, inglise keeles vanduma ja nii edasi.

Martin (oma trennist muljetades muu jutu sees): "Aga ühel päeval minu trenni suured poisid rääkisid mulle, mida tähendab seksimine."
Ode (väga täiskasvanulikult): "Noo niiii..."
Jüri: "Ja mida nad siis sulle rääkisid?"
Martin: "Ma tegelikult ei saanudki aru, sest nad kogu aeg naersid ja ei osanud hästi õpetada. Nii et ma ikka ei tea, mida tähendab seksimine."
Ode (väga otsustavalt): "No seda mina sulle küll ei õpeta."
Jüri (sama kindlalt): "Mina ka mitte."

Täitsa pekkis

Helen (6), Martin (8) ja Ramses (9) arutavad täiskasvanute asju.

Ramses: "Ja kui Kaja ja minu isa abielluvad..."
Helen (katkestades): "Ega sa ei tea ju, kas nad abielluvad. Kaja võib ju veel ka kellessegi teisesse armuda."
Martin (kindlalt): "Küll nad abielluvad. Praegu on ta küll igatahes täiesti Leivosse armunud."
Ramses: "Igatahes, kui nad abielluvad, mõtle, kui palju lapsi meil siis saab olema. Kajal on kolm last, minu isal ka. Ja kui nad siis veel kahepeale kolm last sünnitavad..."
Martin: "Siis on ju üheksa last!!!"
Pikk juurdlev mõttepaus.
Martin: "Nii paljude lastega peab küll väga suur maja olema..."
Ramses: "Ja nii palju lapsi ei mahu autosse ära..."
Helen: "Ja ühte lasteaeda ka ei võeta ühest perest nii palju lapsi!"

Ma tegin väga targasti, et muruniidukiga pühapäeva pärastlõunal üle õue käisin. Siis oli rohi hommikusest vihmasajust küll vaevu kuivanud, kuid niita sai. Järgmine päev, ülejärgmisest rääkimata, olid nimelt täiesti vihmased ning muruniitmine olnuks võimatu.

Võidupüha ennelõunal tegime Leivoga ca 70 km jalgrattatiiru Vanaküla-Nõmmeveski-Joaveski-Käsmu-Võsu-Oandu-Koljaku-Palmse-Ilumäe-Joaveski-Nõmmeveski-Vanaküla. Kui olime umbes 40km sõitnud, kukkusid esimesed piisad. Jätkasime vihmas, seistes vahepeal nõrgas lootuses Võsu-Oandu matkaraja varikatuse all ja oodates vihma vaibumist. Ei vaibunud ta midagi, hoopis tihedamaks läks. Koju jõudes olime üleni mudased, porised ja loomulikult läbimärjad.

Pärastlõunal saime napilt Tagaväljale Kaid sünnipäeva (ja Merli) puhul õnnitlema nii, et sel paarisajameetrisel teekonnal vihma kätte ei jäänud. Külas oleku ajal valitses aga vahepeal õues tõeline padukas, mille trummeldamine oli Tagavälja teise korruse toas plekk-katuse all üliselgelt kuulda.

Jaaniõhtuks sadu siiski vaibus. Kella kaheksa paiku õhtul sai süüdata tule ning ehkki rohi ja mets olid läbimärjad, lõkkematerjalist rääkimata,ning lõkke juurde saamiseks tuli solistada läbi heinamaalohku kogunenud vee, oli jaanituli nagu tuli ikka. Lapsed ja mõned suured hüppasid lõpuks ka üle lõkke (Toomas ja Raul koguni paljajalu) ning pärast käisime ka Luksu (uuema nimega Toherniidu) seltskonnaga sõprust sobitamas.

Järgmisel päeval ei leidnud aga naljalt vihma ja vihma vahet. No eks neid tegelikult siiski oli - oma veerand tundi pidas ikka vahepeal kuiva ka.

"Ma ei mäletagi nii täiuslikult vihmast päeva," ütles Karin, kui hakkasime tagasi linna poole sõitma.

Mina vist kah mitte.

Kõik algas Leivo mõttest, et kasutaks ühte jaanieelset päeva kajakiga sõitmiseks. Algul oli plaan minna Kolga lahe laidudele ja väikesaartele, aga seal teadis Maare kehtivat maabumise keeluaega lindude pesitsemise tõttu. Järgmine mõte oli Hiiumaa oma laidudega, aga seal teadis Sten-Eric sedasama linnuprobleemi.

Siis aga sõitis Heiti lennukiga Rootsi komandeeringust koju ning nägi  Lääne-Eesti kohal aknast välja vaadates Noarootsi poolsaare ja maismaa vahel ainult väikeste katkestustega veelinti. Noarootsi poolsaar on ju kunagi olnud päris saar ning sellest ajast on tema ja suure maismaa vahel mitmed sisemered: Vööla meri, Karjatse meri, Sutlepa meri (vaata Leivo juurest kaarti) ning neid lahutavad mõnestsajast meetrist mõne kilomeetrini ulatuvad maismaaribad. Pilk kaardile kinnitas Heiti lennukivaadet, et kajakiga ühelt merelt teisele saamine ei tohiks väga koormav olla.

Mõeldud-tehtud: sõidame kajakkidega ümber Noarootsi poolsaare!

Esimene meri: tuuline ja vahulainene Läänemeri

„Tehtud“ algas laupäeva hommikul kella kuuese äratusega, et kell kaheksa olla Haapsalus kokku lepitud kohas, Leegi ja Mamburi maja ees. Tõstsime kajakid katuselt maha, pakkisime asjad ja kandsime varustuse Väiksesse Viiki, lühike sõudmine ja edasi väikese ületõstega juba Suurde Viiki. Ja siis juba oligi Haapsalu laht ja käes Läänemeri.

Tuul puhus esialgu küljelt ja kuna ta oli päris tugev, tundus juba mõne aja pärast, et vasakpoolne kõrv kurdistub sellest pidevast tuhinast. Ka lained olid päris korralikud, „jänesed“ peal ja puha.

Mõningase tõmbamise järel olime Voosi kurgus. Vasakule jäi Vormsi ja otse ette Seasaar. Kaalusime korraks ka sigade juures randumise varianti (neil ilmselt poegimisaegset keeluala ei ole?), kuid sõitsime edasi, ümber Ramsi poolsaare tipu Paslepa lahte. Väike peatus, esimesed pirukad, minul ja Maarel esimene kuiv pluus. Ilm oli küll valdavalt päikseline, kuid vahetevahel kadus päike tumedate pilvede varju ning noil aegadel tundus see jätkuvalt tugev tuul ikka päris külmana.

Edasi sõites oli tuul meie sõber: puhus otse tagant, nii et varasema lainetega heitlemise asemel kogus kajak korralikult kiirust. Heitil oli kaasas GPS, tema hoidis meid kursis liikumise hetkekiirusega. Leivo oli oma GPSiga pulsikellal aktiveerinud kilomeetri läbimisele kuluva aja, nii et tema raporteeris iga kilomeetri järel selleks kulunud aega.

Teine meri: ravimudane Vööla

Ja oligi aeg Läänemerelt lahkuda ning võtta suund järgmisele merele. Kerge vaevaga leidsime oja või kraavi, mis viis meid edasi sisemaise Vööla mere poole. Emotsionaalseim hetk oli kahe suure truubiga maanteesild, kust kajakiga parajasti läbi truubi mahtus sõitma.

Tegelikult oleks võinud küll sõitmata jätta. Teisel pool silda oli vett veel paari tõmbe jagu, siis algas roostik.

Kes ise pole roostikus käinud, ei kujuta ettegi, kui kõrge, tihe ja kõva see on. Midagi ei näe peale ühtlaste tihedate varte ja kajakiga sealt läbi ei rammi. Ja kuna ta kasvab mudas ja vees, ei ole eriti mugav ka kajakki järel vedada. Viimast saime küll hiljem teada, seal me seda esialgu ei proovinud. Tõstsime hoopis kajakid välja ja läksime teele tagasi. Kõrgemalt teetammilt ulatus ka üle roostiku nägema – ja oh seda rõõmu, vesi oli praktiliselt siinsamas! Vaid mõni meeter läbi roostiku minna. Murrame läbi!

Murdsimegi. Mõningase ragistamise järel avanes ees avar vaade veele – ja jalgadele sügav Haapsalu ravimuda. Sest vett oli tegelikult vaid õhuke kiht, nagu kohe selgeks sai, kui jalad äkki kõvasti kinni jäid ja välja tõmmates mudatombule sarnanesid. Püüdsime kiiresti kajakki pääseda, aga ühtlasi nii, et liiga palju muda kaasa ei võtaks. Selleks üritasime jalgu loputada, mis lõppe suue kajakimatkajate vanasõna loomisega Maare poolt: „Kui liiga kaua üht jalga loputad, siis teist enam mudast kätte ei saa.“

Sõita sai Vööla merel vahelduva eduga. Vahelduv edu tähendas seda, et vahepeal tuli Leivol ja Heitil kajakki (ning mind ja Maaret nende sees) järgi vedada. Ise olid nad seda tehes poole sääreni mudas ning ei reageerinud üldse minu täiesti mõistlikule palvele, et võikd püüda astudes meie poole vähem muda üles pritsida.

Meri lõppes lausmudaga. Siin alistusime ka mina ja Maare kurjale saatusele ning ronisime kajakist välja mutta, et aidata kajakki vedada. Kaldalt uudistas meie imelikku tegevust lehma- ja noorloomakari, kes saatsid meid valvsa uudishimuga veel kaua mööda kaldaäärt.

Selle metsa taga ei ole mets vaid meri...

Sutlepa merre pääsemiseks tuli läbida esimene pikem kajakikandmisots. Ületasime, kajakid õlal, maantee ning kiirustasime sealt eriti kähku edasi, et mitte saada süüdlaseks mõne autojuhi teelt välja sõidus. Sest pead pöördusid möödasõitvates autodes tõesti lausa tagurpidi, uudistades paate tassivaid inimesi keset sisemaa niite ja heinamaid, kus mitme kilomeetri ulatuses veekogusid pole.

„Selle metsa taga ei ole mets vaid meri,“ laulis Heiti ja Tätte laul sai sel hetkel meie jaoks hoopis uue tõlgenduse. Sest ees paistva metsaviiru taga pidi tõepoolest olema juba meie järgmine, Sutlepa meri.

Teest kaugemale jõudnuna tegime teise pirukapeatuse ning rügasime edasi selle metsa poole, mille taga pidi meri olema.

Oligi, aga vahepeale jäi roostik. Pikk ja paks.

Kolmas meri: roostikune ja veel kord roostikune Sutlepa

Leivo ronis enne roostikku puu otsa ning seadis orientiiri: taamal kasvavad kaks üksikut puud, neist veidi edasi ongi juba vesi. Selle teadmisega sukeldusime roostikku, mis oli kaueltkõrgelt üle meie peade ja keskmise pajuvõsa jämeduses kõrtega.

Liikumine nägi välja nii, et kõige ees läks rajaajaja (oh mis ilusa kirjapildiga sõna!)Maare. Ajapikku omandas ta roostikus tee tegemises tõelise meistriklassi: viskuda kogu kehaga roo peale, muljuda see maha ja siis ise seal otsas tallates ühtlasi edasi liikuda. Kõige selle juures ei saa jätkuvalt unustada, et roostik kasvab ju mudas ja vees, mis kohati ikka poole reieni ulatus. Ja katkised rootüükad on väga valusalt teravad... Kui ma hommikul olin korraks kahetsenud, et olin lühikeste pükste asemel pikad jalga pannud, siis nüüd oli mul selle valiku üle tõsine heameel. Eriti palju õhuke liibukas küll ei kaitse, aga natuke siiski. 

Kui meil juba lootus ja orientiir kaduma kippus (viimane selle tõttu, et 3-4meetrisest roostikust lihtsalt neid puid enam ei näinud), vaatas Heiti oma GPSi ja teavitas, et tegelikult oleme juba merel. See andis viimase jõu edasi rügamiseks - ning uskumatu, aga olimegi roostikust väljas!!

Sutlepa meri sarnanes omadustelt Vöölaga: madal ja mudane. Nii et hülgasime oma esialgse plaani sõita edasi veel neljandale merele  ning otsustasime Sutlepalt lahkuda väidetavat suurt kraavi pidi. Mis, nagu Leivo argumenteeris, oli isegi Regio kaardile kantud, nii et kindlasti pidi olema tegu laevatatava veekoguga.

Kraavini aga tuli murda… muidugi läbi roostiku.

Siin kippus minu ja Maare vaim murduma. Kui mehed läksid kraavi otsa otsima, asutasime meie terve mõistuse sündikaadi ja arutasime võimalusi, kuhu saaks näiteks Mamburit meile autoga vastu kutsuda. Sest me olime enam kui kindlad, et selle kraavis küll sõita ei saa.

Peaaegu oligi meil õigus, nagu tagasi tulnud mehed tunnistasid. Aga mitte ainult: kraavi kaldad olevat väikese roostikujupi järel ilusalt heinamaised ja kannatavat kajakitassimist. Ja et kuidas me siis oma ringi niimoodi pooleli jätame.

Muidugi me siis jätkasime. Ehkki see viimane roostik oli küll liig mis liig – vist ka kõige tihedam meie senikohatuist, aga võib-olla see ka ainult tundus nii. Igatahes ma ei taha seda väga meenutada.

Paar kilomeetrit tassimist, õigemini kajaki järelvedamist mööda niidetud heinamaad sujus aga (küllap eelneva kompensatsiooniks) üllatavalt kiiresti ja kergesti. Ja siin tekkis juba heameel, et me oma ringi siiski pooleli ei jätnud. Ning kui lõpuks Tahu laheni jõudsime, tundus kodu ehk Haapsalu juba käeulatuses.

Neljas meri: tagasi Läänemerel

Muidugi see päris nii ei olnud. Haapsaluni andis ikka tõmmata, eriti kuna viimases lõpus oli tugev vastutuul. Nii et Noarootsi talvise jäätee otsa juures kajakke välja tõstes oli ühtaegu hea ja tülpinud tunne. Tuli aga veel hakata kajakke pesema – nii uskumatult mudaseid asju ei tahtnud küll auto katusele tõsta!

Leegi ja Mamburi pool ootas meid supp ning tõele au andes nägi supi juurde saabumine välja nii, nagu oleks näljane rohutirtsuparv nende majapidamisse maabunud. Kõik söödi ära, mis silma alla jäi ja vähegi süüa sündis. Aitäh, ja järgmine kord toome tänutäheks vähemalt oma veini kaasa :)

Kokku siis 10 tundi ja 42 kilomeetrit. Seitset merd kokku ei saanud, aga tühja sellest.

Aegajalt (no tegelikult päris sageli) tahan ma õhtul lugeda midagi mõnusat ja kerget. Mul on selleks terve ports lemmiknaistekaid, aga need on kahjuks juba enamvähem peas.Kes oskab midagi nimekirja haakuvat soovitada?

Margaret Mitchell "Tuulest viidud" (järjed on jamad)
Jane Austen "Uhkus ja eelarvamus" (teised tema raamatud ei ole nii head)
Veera Saar "Ukuaru"
Silver Anniko "Rusikad"
Olivia Goldsmith "Bestseller"
Jilly Cooper "Rivaalid"
Egon/Vaike Rannet "Kivid ja leib" I ja II (edasi läheb jamaks)
"Hay emand" (autorit ei mäleta ja järele vaadata ka ei saa, sest see raamat on praegu maal)
Herman Sergo "Näkimadalad"
Guy de Maupassant "Mont Oriol" (mööndustega ka "Bel Ami")
Jack London "Ürgne kutse" ja "Martin Eden" (OK, need pole klassikalised naistekad, aga minu jaoks on nad selles nimekirjas teistega võrdsed)
Jacqueline Susann "Nukkude org" (esimene osa on mul kahjuks kadunud)
G. Nikolajeva "Võitlusteel" (superromaan stalinismiajastu lõpust, kus kommunistidel olid veel avalikult majapidajannad ja luksusautod, ja keelatud armastus läbisegi kommunistliku moraalikoodeksiga )
Mait Metsanurk "Ennäe inimest!"
John Braine "Tee ülesmäge" ja "Õnne tipul"
Daphne du Maurier "Rebecca"

Lisaks uuema aja valikust "Ostuhullu salapäevik/ostuhull välismaal", "Bridget Jonesi päevik" ja "Belle de Jour" - aga need pole veel nii omaseks saanud.

Viimase aja suurim võit oli, et taasomandasin Raamatukoist "Hommikueine Tiffany juures" - kunagine raamat oli ilmselt laenamise käigus rändama läinud ja pikka aega ei leidnud ma asendust. Seda raamatut lihtsalt polnud kusagil. Nüüd siis lõpuks!

Aga mida veel naistekaõhtutel lugeda võiks?

Meie esikass Kisti on äärmiselt puhtustarmastav loom. Väiksest peale on ta käinud oma asju ajamas korralikult kastil ja kui sealne liiv või muu sisu tema jaoks enam piisavalt puhas pole, tuleb ta nõudliku näugumise ja suurte roheliste silmade etteheitva pilgu saatel vahetamist nõudma. Põrandale on ta hunnikuid teinud ainult ilmselgeks demonstratiivseks etteheiteks, kui teda on näiteks nädalavahetuseks üksi koju jäetud. (Loodan, et kassi üksijätmise-väärkohtlemise pärast meie perelt nüüd loomapidamise õigusi ära ei võeta J ). Ja kui kord mitu aastat tagasi väike kakatükk tema kohevate kintsukarvade külge jäi ja sinna kinni kuivas, piinles Kisti lausa silmnähtava häbi ja vastumeelsuse käes, kuni Ode vastikuse põhjustaja lõpuks kääridega karvadest välja lõikas.

Ka uus kass Tiffany on puhtustpidav ja käib korralikult kastil. Ent temaga juhtub seal pidevalt äpardusi, kuna ta on loomult rahmeldis ja tagakäpadki ei taha päris hästi sõna kuulata.

Ja oiutu on ta ka, nagu Ode ütleb. Sest kui Kisti talitab kastil käies nii, et kraabib enne suure hunniku alusmaterjali kokku, teeb selle sisse augu ja alles siis kükitab, siis Tiffu kõigepealt kükitab ning alles pärast toimingu sooritamist kukub kastis pöörlema ja agaralt ringi kraapima. Muidugi juhtub siis selle tuuseldamise käigus, et ta määrib kraapimistuhinas ära esikäpad või potsatab pepuli oma värske hunniku sisse. Rääkimata pikast karvasest sabast, mida Tiffu vist üldse enda külge kuuluvaks ei pea ja mis seepärast täiesti kontrollimatult igalt poolt üle pühib.

Nii ongi üsna tavaliseks saanud, et pärast Tiffu pikemat kastilkäiku tormame tema käppi, kintspükse ja saba kontrollima. Vajadusel laseme vannipõhja 10cm leiget vett ning pistame haledalt miuguva Tiffu sinna sisse. Vannivees võtab Tiffu sisse oma ehmunudoleku lemmikpoosi ning lömitab kõhuli maha - nii et kerge vaevaga saab tema tagumise osa ebameeldivatest saadustest puhtaks loputada.

Igatahes sai Tiffu (või Tihvu, nagu väga armsalt ütleb väike Helen) eile õhtul endale uue hüüdnime: Kakasaba.

Eile käisime Pirita metsas rattaga sõitmas. Ja kuna Leivo oli vahepeal rääkinud Paksu Margareta ja Patkuli treppidest allasõitmise näitamisest, siis sõidu lõpu eel ütlesin, et tahaksin näha küll.

Kahetsesin oma huvi juba Paksu Margareta puutrepi juures. Seal võttis Leivo "stardirajal" ehk teel sisse suure hoo ja lausa lendas sellest trepist alla.

"Muljetavaldav," kommenteerisid isegi kutid, kes oma trikiratastega mäenõlval hängisid.

Siis sõitsime edasi Patkuli treppide juurde. Mina jäin alla ootama, Leivo sõitis kaugemalt ringiga üles.

Uhh, need trepid olid palju kõrgemad ja järsemad ja rohkemate astangutega kui mõttes mäletasin. Ja kahes kohas käänuga niikuinii. Ma enam üldse ei tahtnud näha, kuidas Leivo sealt alla sõidab.

Aga ta muidugi sõitis.

Kõige järsema trepiastangu juures panin ma vist korra isegi silmad kinni :)

Tean ammu, et selline (ekstreem)sport, kus on oht haiget saada ja ennast vigastada, ei ole minu jaoks. Nüüd selgus, et minu jaoks ei ole ka vaatamine, kuidas kallis inimene seda teeb. Sest lisaks kohapealsele hirmule nägin seda veel ka terve öö unes.

Õnneks jõudis Leivo ka unenägudes iga kord tervena alla.