Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Ise tehtud, hästi tehtud

IMAG0150

Mõtlesin, et kingin tänavu lähematele kolleegidele isetehtud moosi omakorjatud marjadest. Tore oli neid purke ja silte ette valmistada ning tulemuski sai päris vahva.

Tõsi, mõni kolleeg saab oma moosi kätte alles pärast pühi, sest jõudis juba liiga vara jõulupuhkusele minna Naeratus

Seiklusspordi MM kokkuvõte ja muud rääkimised

“1) Laupäeval, algusega 13...14 on sõjalis-sportlik üritus kolmestele teatevõistkondadele. Kuna vahetusala on õues, vaja pehmetel soojad riided kaasa võtta (lubatud on sooja minna ka tiiki, kus täna oli vee temperatuur kaks kraadi kõrgem kui veest väljas).

2) Pärast SS saab valida kahe sauna vahel ja millalgi saab ka suppi süüa;

3) lobisejad Rain, Silver ja Elo räägivad Karlist;

4) Randy ja Pilvi räägivad, kuidas nad ei käinud Nepaalis Singu Chuli tipus, vestlust tsensuurib Minn;

5) kõik räägivad korraga ja kuna Manni ilmselt ei tule, siis ei kuula keegi;

6) öörahu, mille Setu ja Tähnas suure tõenäosusega laua taga veedavad;

7) pühapäeval on vaba aeg, mille käigus Maret ja Pilvi lähevad ratast sõitma, kukuvad jää peal oma pead-jalad katki ja ülejäänud räägivad spordi kahjulikkusest.”

Umbes niisugune kiri (siin esitatud lühendatud kujul) potsatas mõni aeg tagasi postkastidesse ja muidugi tuli siis nädalavahetusel suund Arula poole võtta.

Kõik töötaski nii, nagu elutarga Minni poolt kirja pandud ja lubatud, välja arvatud ratastega jää peal kukkumine, sest jääd lihtsalt ei olnud. Aga muus osas oli üks ütlemata tore kokkusaamine ja kuna rääkimise osas mina seekord tavalisest vaiksem olin (noh, ega ma tavaliseltki kõige suurem jutupaunik pole), siis oli ka kuulaja omast käest võtta.

Muuhulgas sai EOK juurde praktiliselt ära moodustatud  Eesti Seiklusspordiliit ning tehtud ulatuslikud plaanid, kuidas selle abil kiiresti ja palju rikkaks saada ning protsessi käigus nii omavahel kui teiste lähedaste alaliitudega (Orienteerumisliit, Matkaspordiliit jt) põhjalikult tülli minna.

Mina aga panin kõrva taha kaks head mõtet, sobivad ka uue aasta lubadusteks:

* Selleks, et seltskonnas mitte “miinuseid” saada (ja saada seda lahedat kampa teinegikord nautida) tuleb ikka ise kah (taas) seiklussporti teha.

* Sõpru tuleb ka ise külla kutsuda.

Seiklusspordi MM muljetest saab aga lugeda siit (esimene ja teine osa).

Tuhkatriinu jäi tõllata

IMAG0145

IMAG0142Küsimus “Kas sul on kõrvits juba ära tehtud?” kippus viimase aja suguvõsa-sünnipäevadel minu jaoks juba sama piinlikuks kui Bridget Jonesi jaoks päring püsiva poiss-sõbra leidmise kohta. No lihtsalt ei leidnud enam vabandusi, miks vastus ikka “ei” on Naeratus 

Nii saigi investeeritud neli õhtutundi  selle 15-kilose müraka tükeldamisse ja keetmisse. Ausõna, see kõrvits oli tõesti suur nagu Tuhkatriinu tõld – eks sellepärast nõudiski nii kaua moraalset enesekogumist, et julgeks tema kallale asuda!

Nüüd on see töö igatahes tehtud ja polnudki tegelikult nii hirmus. Lõikumisest on ainult üks vill näpu peal.

Mu kevad algab enne jõulu juba

IMAG0144

Käes on aasta pikimad pimeööd, aga Ode Liisi hüatsindisibul on otsustanud õitsema hakata.

Kõrval paistavad ratsuritähe lehed – needki on lopsakust kogunud ja tahavad ilmselgelt korrata eelmise aasta jõuluõitsemist.

Aga Memme jõulukaktuse ajas Kisti sügisel kapi pealt maha ja katki, nii et tema, vaeseke, alles toibub. Õnneks olen temast väiksemaid oksakesi teistesse pottidesse pannud, nii et “tütarde” näol elab taim edasi, isegi kui vana põhikaktus kukkumist üle ei elagi – üks istiktaim sai kingitud Kairilegi sünnipäevaks. 

Jah, suvel ei pane koduseid potililli nagu tähelegi, aga hilissügisel ja talvel rõõmustavad teised ikka küll. 

Teistmoodi tegelikkus

IMAG0138Vahetevahel on vaja teha koos kolleegidega täiesti teistmoodi asju, sest siis näeb aastaid tuttavates inimestes hoopis uusi eredaid tahke. Ja loomulikult on selle teistmooditegemise käigus ka lõbus.

Meil oli tänavuseks jõulupeoks kõikidele organisatsiooni osadele ülesanne valmistada ette tervitus ülejäänud organisatsioonile. Meie, üldjuhtimise “osakonda” kuuluvad naisinimesed, arvasime, et on hea mõte valmistada ette tervitustants ja panna suur pealik selle vahel soleerivalt pasunat puhuma.

Minul läks paraku tantsuettevalmistustega nii, et esimesse proovi jõudsin lindistuspäeval, kõigi eelnevate proovide ajal tuli midagi kiiret ja edasilükkamatut ette. Ja siis ma ahmisingi õhku, vaadates,millise meeletu tantsukava olid kolleegid vahepeal valmis meisterdanud.

Aga läks see tants kuidas läks, igatahes oli väga värskendav näha kolleege – juriste, büroojuhti, personalitöötajaid -  julgemas olla täielikult teistsugused. Ja seejuures nii andekad tantsijad!

Pildil poseerime kolleeg-Katiga meie peamaja neljanda korruse koridoris.

Memm saanuks 100

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

7.detsembril 1911 sündis Mäepealse Leenal ja Johannesel tütar Helmi, kellest aastakümneid hiljem sai minu Mäepealse Memm. Tänavu saanuks ta saja-aastaseks, kuid katkikukutud puusaluust alanud tüsistused viisid ta meie seast kuu aega enne tema 96.sünnipäeva.

Memme peaaegu sajandipikkusse ellu mahtusid kaks maailmasõda ja kuus riigikorda (Venemaa Keisririik, Ajutine Valitsus, Saksa okupatsioon koos Balti hertsogiriigiga – kui seda muidugi võib riigikorraks lugeda või oli tegu lihtsalt võimuvaakumiga-, Eesti Vabariik, ENSV ja taas Eesti Vabariik). Tema silmad nägid kodukülla elektri, telefoni ja televiisori tulekut, lõpuks ka mobiiltelefoni ja arvuteid. Tema eluea jooksul osteti talud mõisa käest välja, tekkisid ja kadusid kolhoosid ning toimus talude tagastamine. Hobuste asemele asusid autod ja traktorid, Tallinnasse kerkisid Musta-, Õis- ja Lasnamäe , Leningradi (Peterburi) maanteed ehitati üha suuremaks ja mitmerealisemaks,  lennukist sai sõjamasina asemel ühiskondliku transpordi vahend – maailm Memme ümber muutus lausa pöörase kiirusega.

Memm oma armsas Mäepealse talus elas justkui selle tormilise voo kõrval ja samas sellega aktiivselt kaasas: erksus ja huvi maailma asjade vastu iseloomustas Memme tema elu lõpuni. Internetti Memm küll kasutama õppida ei jõudnud, kuid näiteks mobiiltelefoni küll. Kõige paremini iseloomustabki memme vast see, et kui talle tema 90ndate eluaastate alguses vana suureklahvilise Nokia-kobaka soetamise (no et vanal inimesel oleks lihtsam!), siis aasta pärast soovis Memm endale hoopis uut telefoni – sellist ilusat väikest nagu meil endal…

Pildil on Memm oma 95.sünnipäeval – sellisena jäämegi teda mäletama.

Päka-aeg

IMAG0134

Tänavu oli meie igipõline Päka nii usin, et kudus mulle päris minu oma jõulusoki.

On jälle käes see aeg, kus ma Sulle külla tulen, kuid see aasta on teisiti! Ei too ma enam kommi Sulle Sinu lastelt laenatud sokki, vaid toon Sulle täitsa ma soki! Loodan väga, et see Sulle meeldib!”

Nii oli kirjas minu selle-aasta-esimeses Päka-kirjas. Ja muidugi mulle see sokk meeldib ja üldse… jõuluaeg on üks tore aeg – kõigi oma advendikalendrite, mandariinide, küünalde, ehitud kuuse, piparkoogilõhna ja lõpuks ka nendega kaasneva ohjeldamatu söömisega Naeratus Ma vist ei oskagi tahta, et siia kuuluks ka midagi üllamat nagu kasvõi kirikus käimine – see võib olla lisaks, kuid eelkõige on jõulud minu jaoks ikka sellised kodused nunnu-pühad. Ja õnneks pole ma kunagi osanud ka paljuräägitud jõulustressi all kannatada… Kui üldse jõuludega seoses millelegi mõtlema on pidanud, siis sellele, kuidas klapitada kahe kodu traditsioone ja laste neist lähtuvaid soove, aga needki on kuidagi ära klapitunud – küll minu ja Leivo isiklike ühissoovide kompromisside hinnaga, aga eks ole lapsed külalised meie elus, keda meil pealegi enam väga kaua võõrustada pole võimalik…

Eelmisel aastal panin meie pere Päka-loo juba kirja – eelkõige võlub mind, kuidas Päka on aegade muutudes muutunud ja oma tegevust kohandanud. Selline muutumisvõimeline tegelane teine – ja, nagu nüüd välja tuleb, lausa kudumisoskusega!

Ja kuidagi tore on mõelda, et ehk võtavad lapsed Päka kord oma kodudesse kaasa - oleks ju vahva, kui nemad saaksid oma lastele rääkida, et sama päkapikk tõi kord juba neile kommi Naeratus

Kalendritüdrukud

Tiffuga

Tööandja 2012.aasta kalender tuleb elus edasiliikumise teemal ning meie oma töötajad räägivad, kuidas elu nende jaoks edasi liigub ja mida see “Elus edasi!”nende jaoks üldse tähendab. Kalender sündis nii, et kõigepealt kogus mu kolleeg inimeste lugusid ning reklaamiagentuur valis siis välja kalendrisse minevad lood ning tegi fotokontseptsiooni.

Minu lugu rääkis Leivo suust kõlanud unistusest, mis ka mulle väga hästi sobib, et elaksime/reisiksime tema 50.sünnipäeval, kui kõik lapsed juba suured on,  Lõuna-Ameerikas. Ja et lisaks sellele tahan mina veel – nagu ikka – ühitada ühitamatut ehk olla lapselastele lahe vanaema ning pidada kord pinsipõlves kasside varjupaika… Sellepärast said ka pildile kass, kaktus, Lõuna-Ameerika vanaema pontšo ja muud atribuudid. Mu enda meelest just väga õnnestunud pildid ei olnud, aga eks lisanduvad kirjad ja QR-kood, millega saab lugeda tervet lugu, teevad paremaks.

Igatahes oleme mina ja Tiffany nüüd maikuud ilmestamas. Ja muidugi on lisaks minu loole sees ka Tiffany lugu, kuidas tänu Kassiabi vabatahtlikele ühe kassipoja elu päästeti ning ta endale kodu leidis. Eks seegi ole ju “Elus edasi!” jutustus…

Rein Langi meelehärmiks

Viimasel ajal tänu Rein Langile halva kirjanduse võrdkujuks saanud Barbara Cartland pole mulle küll kunagi eriti meeldinud (kogemus kahe naiivsevõitu raamatu baasil), kuid naistekate lugemise patust pole minagi kaugeltki prii. Tegelikult ma lausa naudin seda, sest ehkki naistekad otseselt midagi juurde ei anna, ei võta nad ka midagi ära. Peale aja muidugi - aga niikuinii ei saa ju oma aega ainult ratsionaalselt kasutada, see pole lihtsalt võimalik.

Üks minu lemmik-naistekirjanikke on Jilly Cooper, kellelt eesti keelde tõlgituna olen läbi lugenud "Rivaalid" (korduvalt), "Apassionata" (võibolla loeksin sedagi korduvalt, aga mul endal seda pole) ning "Polo" (minu meelest neist kõige igavam). "Ratsanikud" pole kahjuks kätte sattunud.

Suvel avastasin aga juhuslikult kasutatud raamatute müügi internetilehekülgedel surfates Jilly Cooperi ingliskeelse telliskivi "Wicked!" ning tellisin kohe ära. Oli seegi päris nauditav lugemine, ehkki mitte nii hea kui "Rivaalid". Sest kui "Rivaalides"räägib Cooper inimestest, kelle elu, hinge ja tööd ta näib hästi tundvat (ja kellega ta on eeldatavalt ühes vanusegrupis), siis "Wicked!" tänapäeva kooliõpilased oma probleemide (lapsendatud Inglismaale Colombiast) ja uudsete käitumismudelitega (tüdruku SMSi teel mahajätmine jms) tunduvad kohati trafaretsed või võltsid - nagu oleks autor ainult loetu, mitte kogetu põhjal konstrueerinud tänapäeva noorte maailma... Aga raamatu kui terviku jillycooperlikku iroonilist lustakust see siiski ei vähenda.

Ning nüüd ootab minupoolset avastamist veel üks Jilly Cooperi romaan: ingliskeelne "Pandora", mille sain oma inglise keele grupiõe käest. Ootan juba pikisilmi vaba õhtut, mil sellega algust teha.

Ja naljaga pooleks oleme mõne tuttavaga arutanud, et kui ametlikesse raamatukogudesse enam naistekaid, kriminulle ja muud kerget lugemist ei soetata, siis võiks teha, koduraamatukogude baasil oma veebipõhise raamatulaenutuse. Laenutuse tasu oleks mingi mõnikümmend senti + postikulu, esmasel liitumisel igaks juhuks ka mingi tagatisraha - aga igal juhul väga odav, et ikka kliente leiduks. Meie kui organisaatorid oleksime igal juhul plussis, sest kodus niikuinii olemasolev ja praegu täiesti tulutult seisev lugemisvara oleks ringluses ja teeniks väikest, aga pidevat plussi. Küllap saaks autorite ühingugagi kaubale, kuidas neile selle laenutustegevuse eest tasuda.

Ja ideaalis võiksid e-raamatutegi müüjad luua tehnilise lahenduse e-raamatute laenutamiseks nii müüja-eraisiku kui kahe eraisiku vahel. Ma oleksin meelsasti valmis "The Dance with Dragons" e-raamatu laenutamise eest natuke maksma, saades faili enda Kindle´isse näiteks kaheks nädalaks... Tehtagu?

Tegelikult ei peaks selline asi siiski isegi Rein Langile meelehärmi tegema. Tema mure polnud ju tegelikult kultuuriline, vaid puhtalt rahaline: probleem polnud mitte see, et rahvas valesid asju loeb, vaid et riik peab maksma raamatute laenutuse eest neile autoritele, kes klassika ja Eesti kultuuriväärtuste alla ei kvalifitseeru.