Jälle, nagu igal aastal, on aktuaalseks tõusmas Tallinna homoparaadi teema. Mis pani mõtlema arvamuste ja eelarvamuste peale.
Ma reeglina ei tiku avalikult arvamust avaldama asjades, mis minusse ei puutu. Kellel saaks sellest parem, kui ka mina oma mätta otsast targutaksin näiteks I&I üle (ehkki ma loomulikult neist ühtteist arvan), Daki pulmast (ehkki ma loomulikult midagi selle üle mõtlen) või muudest blogimaailma erutavatest sündmustest?
Pärismaailmaga on teine lugu. Ehkki homoparaad mind mingi kandi pealt ei puudutaks, paneb see millegipärast siiski arvamust avaldama.
Konkreetselt paraadi kohta arvan ma, et see on erakordselt halb idee. Paraadide ja muude tirriteerimistega pole maailmas vist küll ühtegi probleemi lahendatud, ainult vastaseid ärritatud. Ja sellega ilmselt probleemi lahendamist hoopis edasi lükatud. Ning minu jaoks pole seksuaalne suundumus ka kindlasti selline asi, mida paraadiga kuulutada. Liiga isiklik, noh. Võeh.
Mis aga puutub samasooliste juriidilistesse nõudmistesse - näiteks soovi ametlikult abielluda või lapsendada -, siis selles osas olen ma 100% nende poolt. Mitte ülimast tolerantsusest, vaid et ma tõepoolest ei saa aru, mis imelikul põhjusel ei või juriidilist abielulepingut vormistada kaks meest või kaks naist. Sest Perekonnaseadus ütleb, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel? Seadusi on aegade jooksul ju ikka muudetud, need ei pea olema igavesest ajast igavesti muutumatud ja kivisse raiutud.
Teine asi on kirikliku laulatusega. Siin pooldan ma sama kindlalt kiriku seisukohta, et laulatada saab ainult meest ja naist. Sest nii on kirjas Piiblis. Usk lihtsalt on asi, kus pole mõistusega midagi peale hakata ning teda tuleb võtta niisugusena, nagu ta on. Just nimelt kivisse raiutuna. Usk on juba oma olemuselt eelarvamus, siin pole arvamustel kohta. Alternatiiv on seda ebasobivat usku lihtsalt mitte vastu võtta.
Lapsendamine on tundlikum teema, sest siia on segatud ka oma selge tahteta väike inimene. Aga samamoodi on ka muude lapsendamiste puhul - väikelaps ei saa avaldada arvamust, tahab ta saada näiteks välismaale lapsendatud või mitte. Täiskasvanud lihtsalt eeldavad, et teevad seda, mis nende arvates lapsele parem (näiteks valikus välismaa pere vs lastekodu). Aga miks püsib (eel)arvamus, et samasoolise paari kodu ei ole lapsele parem kui lastekodu?
Muidugi on eelarvamustest raske lahti saada. Ma ise pean näiteks vaeva nägema eelarvamusliku suhtumisega meeste ja naiste lastekasvatusse. Kui abielulahutuse järel jäävad lapsed naise kasvatada, ei parenda ega halvenda see minu suhtumist sellesse naisesse. Kui aga kuulen lapsi kasvatama jäänud mehest, tõuseb minu arvamus selle mehe kohta hüppeliselt. Ning vastupidi: mehe lahkumine pere juurest ei muuda minu suhtumist sellesse mehesse, pere juurest lahkunud naine tekitab aga intuitiivselt põlgust. Kordan, et ma teadlikult püüan endast seda välja juurida - aga see ON. Nii et ma ei saa ka liialt imestada ja nuriseda inimeste üle, kelle sisim veendumus ütleb mõistuse häälest hoolimata, et samasooliste abielu ega lapsendamine ei ole õige - sest lihtsalt ei ole õige.
Selline öine targutus, mille nüüd - päeval - üles panen. Enne lugesin ikka üle ka :)