Get a life!

Postimehe põgus artikkel arutleb kirjanduse ja kirjutamise üle. Ja lõpus jõuab autor minu jaoks üllatavale järeldusele, et kuna erinevalt kirjanikest ei lasu blogijatel rahva ees vastutust oma sõnade pärast, on blogimine vabadus ilma vastutuseta.

Halloo?

Minu blogi pole muidugi kohane näide, sest mul pole missiooni sellega maailma muuta ega siin mingit asja ajada (ehk siis ei pöördugi ma siinsete sissekannetega "rahva" poole ega valuta südant tema valgustamise pärast), aga isegi mina ei saa öelda, et läbi isikliku prisma avaliku teksti kirjutamine (enese)kriitikavaba oleks. Pigem vastupidi.

Veel enam peaksid end puudutatuna tundma need blogijad, kellel on blogi abil mingi asi ajada. Mis mõttes on poliitiku blogis kirjutatu vähem vastutust võttev kui tema nime all ajalehes avaldatu? Või kui kirjandusest rääkida, siis miks võtab blogis oma luuletusi või ilukirjanduslikke tekste avaldav inimene sellega endale vähem vastutust kui sama asja paberil üllitades?

Tegelikult ütles Sofie selle kohta juba kõik ära. Tänud Terjele lingi eest.

Kati tähistas laupäeval oma sõbrannadega sünnipäeva ja kevadet Nõmme Seikluspargis. Ja pärast kodus, rohke hiina toidu ja kringliga.

Aga kuna meil seikluspargis läks oluliselt kauem aega kui plaanitud (mina olin kohal kui täiskasvanud vastutaja), ei jõudnud ma jalgrattaga sõitma ja sellega kaasnevat seltskondlikku elu elama. Ehh, lapsevanema rõõmud...

Igal aastal teeb Turu-Uuringute AS uuringu ettevõtete ja avaliku sektori organisatsioonidega meediasuhtluse kohta. Vastavad ajakirjanikud.

Ja igal aastal imestan ma lisatud kommentaare lugedes, et kas elan mina mingis roosas maailmas ja tunnen ainult parimast parimat osa suhtekorraldajatest või on siis tegu mingi ajakirjanikepoolse stambi ja eelarvamusega selle elukutse osas.

Sest kust ometi võetakse AD 2007 meediasuhtlejaid, keda ajakirjanikud iseloomustavad niimoodi?

Aeglased, bürokraatlikud ja takistavad ajakirjanike tööd.

Venitamine, üldsõnalisus

Küsimustele vastuste saamine võtab aega ning pressiesindaja ei suuda lisaküsimustele vastata.

Info ei liigu piisavalt kiiresti- tihtipeale saab ajakirjanik vajaliku materjali enne muid kanaleid pidi kätte, kui pressiesindaja selle edastab või küsimustele vastata oskab

Kuna vastanud 128 ajakirjanikul on kindlasti kordades rohkem kontakte minu kolleegidega kõikvõimalikes organisatsioonides kui minul endal, kaldun siiski kurvastusega arvama, et olen ise roosas maailmas elamas ega tunneta oma elukutse esindajate spektri kogu ulatust.

Üks ametikaaslane ütles küll selle uuringu peale nördinult, et huvitav, milline tuleks pilt, kui suhtekorraldajatel palutaks hinnata ajakirjanikke. Et millised tuleksid siis peamised probleemid ja halvimad iseloomustused, näiteks ajakirjanike pealiskaudsuse ja asjatundmatuse osas. Ja et praegu on suhtekorraldajad teatud mõttes klienditeenindaja rollis: klient (ajakirjanik) on kuningas ning teenindaja peab ka tema mitte-kuninga-väärse käitumise naeratades välja kannatama.

Noh, mina isiklikult positsioneeriksingi oma ametiposti sisuliselt pigem klienditeeninduse kui näiteks turunduse alla. Minu erinevus kliendiinfo 123 töötajatest on lihtsalt see, et minu "kliendid" võimendavad mu vastuse tuhandetele teistele ja kohati on neil ka keerulisemad küsimused.

Aga tõsi on see, et nii nagu suhtekorraldajate liik varieerub seinast seina, on sama kirju ka issanda loomaaed ajakirjanike osas.

On tarku, eetilisi ja sügavalt professionaalseid ajakirjanikke (minu tegevusvaldkonnale pühendunuist lausa enamik kuulub minu õnneks siia alla), on aga ka... noh, ütleme, teistsuguseid.

Olles ise ajakirjanikuna töötanud, ei süüdista ma kedagi pealiskaudsuses - tean, et see kuulub teatud paratamatusena selle ameti juurde. Inimeselt, kes esitab võibolla oma elu esimese telekommunikatsioonialase küsimuse, ei saagi eeldada kõigist asjadest õiget arusaamist. Ent paraku on küsimuse rumalus mõnelgi juhul võrdeline küsija veendumusega, et tema suust pudeneb sula kulda ja ta teeb kohe sajandi paljastuse. Paar aastat tagasi naersin end oma toas ribadeks, kui olen lõpetanud kõne, kus ülinõudlikult küsiti selgitust maakonnalehte tulnud vihjele, mis süüdistas operaatorit kodaniku kalli raha eest soetatud televiisoriantenni tasuta kuritarvitamises mobiilikõnede edastamiseks. Ajakirjanik nimelt oli kaljukindlalt veendunud, et kirjutajal oli õigus ning mina vassin ja valetan seda varjates - sest millest muust kui antenniressursi varastamisest siis need värinad telekapildis, kui keegi helistab teleka kõrval olevale mobiilile... Kui ta minu selgitusi ei uskunud, soovitasin tal rääkida meie tehnoloogiadirektoriga, kuid tema ähvardas konsulteerida pigem sidevaldkonna sõltumatute asjatundjatega. Ilmselt ta oma õnneks seda tegigi, sest lugu jäi ilmumata.

Ja muidugi on ajakirjanikke, kes helistavad mulle ainult selleks, et öelda, et nemad pressiesindajaga ei räägi, vaid vajavad firma juhtkonda kuuluvat inimest. Muidugi ei hakka ma siis mainima, et juhuslikult nad juba räägivadki juhtkonda kuuluva inimesega, vaid hea klienditeenindajana püüan tuvastada, mis teemal nad rääkida tahavad (ehkki mõnikord keeldutakse isegi seda tühisele pressiesindajale ütlemast), ja suunan nad siis sobiva kodaniku juurde. Ei saa salata, et ehkki selline pöördumine eeskätt muigama ajab, on see siiski ka mõnevõrra häiriv. Nagu igasugune üleolev suhtumine ikka. Huvitav, kas need helistajad ise arvavad, et sel moel kasvab firmade austus ajakirjanike vastu? Või et paraneb sellest edaspidi pressiesindajate töö kvaliteet?

Ning kui mind miski häirib, siis on see ajakirjanike püüd kõiki oma eksimusi või vassimisi Lugeja kaela ajada. Et Lugeja jaoks on vaja asju lihtsustada või et mõni nüanss pole Lugeja jaoks lihtsalt oluline. Põhimõtteliselt ja 99% juhtudest õige. Aga mida arvata, kui ajakirjanik on saatnud meilitsi küsimused GPRS-positsioneerimise kohta ning kui ma vastustes tähelepanu juhin, et õige lühend on antud juhul GPS, tuleb nipsakas vastus: "Tänan, kuid tehnilised üksikasjad ei ole loo arusaadavuse seisukohalt olulised."...?

Mõni põikpäisus on aga ka lihtsalt armas. Kunagi kemplesin ühe SLÕhtulehe ajakirjanikuga, kes järjekindlalt kirjutas lehes AS Eesti Mobiiltelefon. Olin talle mitu korda öelnud, et on olemas AS EMT ning pikk nimekuju on juriidiliselt vale. Ja et kui ta nii hirmsasti tahab EMT tähti tõlgendada, tehku seda siis vähemalt ilma AS-ita. (Noh,muidugi ei hakka maailm teistpidi pöörlema, kui ajakirjanik loob leheveergudel juriidiliselt olematu firma, aga millegipärast sellised vead mind häirivad ning püüan alati kirjutajaid harida, et nad edaspidi nii ei teeks). Kui me olime pikka aega mõttetult vaielnud, kas Lugejad teavad või mitte, mis asi peitub EMT kolme lahtiseletamata tähe taga, tuli ajakirjanik välja uue argumendiga: nende väljaanne põhimõtteliselt ei kasuta kunagi mingeid tähelühendeid! Selle peale ei osanud ma tõesti muud teha, kui talle SL Õhtulehes töötamise puhul palju õnne soovida.

Ja siis võitis too ajakirjanik igaveseks mu südame, sest pärast hetkelist vaikust tuli naeruturtsatus ja üksainus sõna: "Touché!"

Nii et mida öelda kokkuvõtteks? Mulle hirmsasti meeldis Toomas Sildami selgitus ajakirjanikuametist suhtekorraldustööle minnes: ma teen edaspidi sama mis seni: vahendan uudiseid. Mida rohkem ajakirjanikke ja suhtekorraldajaid samamoodi mõelda suudab, seda hägusemaks muutub kujuteldav "rindejoon" kahe ameti vahel. Ning mõistmist ja üksteisemõistmist on vaja mõlemal poolel. It takes two to tango.

Halliks ja lörtsiseks kippuva ilma kiuste olen sel nädalal kaks korda Merimetsas-Stroomis jooksmas käinud (a 7 km), lisaks mõnus pooljooks koos Karini ja Odega Nõmmel.

Täna käisime koos Leivoga maal ja tõime ära talvituma viidud jalgrattad. Selle peale hakkas muidugi kohe eriti vastikut lörtsi taevast alla ajama, ehkki hommik oli päikseline ja ilus.

Aga maal olid pajutibud ninad välja pistnud ning kambriakna all õitsesid märtsikellukesed. Ja sulav maa lõhnas. Külma tõttu ei hakanud sinilillede kasvukohta Nõmme-Lubjaahjule jalutama, nii et nende edusammude kohta ei tea.

Igatahes - kevad tuleb. Isegi meie tanum oli juba autoga läbitav.

Minu sellekevadine ülesanne ja lubadus iseendale on rulluiskudega sõitma õppimine. Esimene XDream on ju juba aprilli lõpus.

Muuhulgas on alanud kevadine koolivaheaeg. Laste tunnistused on nagu ikka - igavad, nagu armastas ka minu isa kunagi minu kallal norida. Elevust tekitas ainult Kati, kes oskas saada eesti keele nelja. Sest ta polnud suutnud ühes kirjandis nõuetekohaselt arutleda Katku Villu ja Kõrboja Anna armastusloo üle (tema ei leidnudki sealt armastuslugu) ja samamoodi läks metsa kirjand Väljaotsa Jaani kui ühiskonna ohvri üle (et mida seal siis arutleda ja kirjutada, kui mees lihtsalt jobu oli).

Nii et Reaalkool oma nelja matemaatika ja kahe füüsikaga ning ilmselt siis vähema kirjandusega nädalas peaks olema igati õige valik :)

Hiljuti arutlesime just Karini ja Kairiga kohustusliku kirjanduse üle. Minu jaoks oli enamik sellest kergestiloetav, huvitav ja ka sisuliselt hoomatav. Ainus, mida siiani kätte võtta ei tahaks, oli "Kuritöö ja karistus". Pooleli ta mul ka kooliajal jäi, mingit moodi sain vajalikud tööd-kirjandid ära pusitud. Minu lapsed aga oigasid isegi "Nils Holgerssoni" ja "Pal-tänava poisse" lugedes - raamatud, mis mulle kunagi väga meeldisid. Ja seesama "Kõrboja" oli ikka mitu päeva vingumist väärt, enne kui läbi sai. Isegi see ei suurendanud osalustunnet, et Kõrboja filmitalu asub maal meie enda külas ja Kati on seal seeski käinud, kui sinna asja on olnud.

Ütleks, et lugemisharjumused on uuel põlvkonnal muutunud -aga ei ole. Muid asju loevad küll, aga klassika ei lähe kohe mitte.

Kui pikk on kodukasside eluiga? Kai kass Musti saab igatahes tänavu kevadel 19-aastaseks. Kai (pildil lähenemas oma 25. sünnipäevale) sai selle musta kiisupoja endale 1988. aastal kuueaastase sünnipäeva paiku.

Kunagi läikivalt öömust ja kohevakarvaline Musti on nüüd vanadusest tuhmistunud ja tokerduma kippuva kasukaga. Tema meelistegevus on soojendada oma vanu kangeks kippuvaid konte inimeste süles või voodil päikeselaigus lebades. Tema nurrumine on juba kergelt kähe ning maal ei jaksanud ta juba eelmisel suvel enam õuest aknalauale hüpata, nii et pererahvas pidi talle selleks väikese redeli ehitama.

Keegi ei tea, mitu elu Musti üheksast veel alles on ja palju talle päevi on antud, kuid igatahes loodab pererahvas, et seda kassi jätkub neile veel kauaks.

Trotsides vihma ja kerget lörtsi, siirdusime koos Karini ja Odega Nõmmele, kus pidi avatama "Tallinn liigub" sarja spordihooaeg.

Avatigi. Inimesi oli halva ilma tõttu vähe, nii et Jüri Ratase avasõnad ei innustanud just paljusid. Aga noh, tore siiski, kui linnapea ise liikumisharrastust propageerib. Eriti kui ta teeb seda valimimisjärgsel, mitte -eelsel ajal.

Muidugi toimis taas see efekt, et väljas olles ei tundugi ilm nii halb kui aknast vaadates. Tegime mõnusad 5 kilomeetrit Ode valitud jooksu- või käimistempos.

Ja pärast said kulutatud kalorid finishis pakutavate küpsiste ja kommidega tagasi söödud.

Mitmel õhtul on olnud nii: tulen töölt, söön, istun elutoas diivanile... ja jään sinna magama. Nii umbes kella seitsme ajal õhtul. Ei sega, et telekasmängib ja lapsed oma tegemisi teevad, mina magan nagu kott.

Kümne paiku ajavad lapsed mu tavaliselt üles, et ma lõpuks ometi voodisse kobiksin. Aga siis on mul vaja askeldamata jäänud askeldused ära teha, köök kraamida, töövälistele meilidele vastata... Voodisse jõuan pärast südaööd ning hommikul pool seitse ärgates on jälle väsinud tunne. Tahaks magada.

Isegi laupäeva hommikul pidin vara ärkama, et saata Kati kooliteatrite võistlusele Saaremaale.

Kati (pildil sünnipäeva eelõhtul kodustes oludes) sai täna 16 ning kui eelmisel aastal kirjutasin mälestusi tema tita- ja lapsepõlvest, siis nüüd sellest, milline on ta praegu. See tähendab: minu meelest on. Sest mida aasta edasi, seda paratamatult kaugemale laps sinust läheb, temast saab Ise ning sina saad teda ainult minna lasta, tema iseolekut omal moel tõlgendada ja teda sel iseolemise-endaks kasvamise teel toetada.

Ei, ma ei kirjuta praegu sellest, kui tark ja andekas ja puha Kati on. Seda niikuinii. Ma kirjutan teistsugustest asjadest.

Et Kati on mõnikord lausa hirmuäratavalt empaatiline. Kui Mammul avastati vähk ja ta üritas seda algul enda teada hoida, oli Kati esimene, kes sai aru, et midagi on väga valesti ja selle saladuse Mammult välja pinnis. Ning kui minul on  olnud mõnikord väga halb, tuleb ta minu juurde ja nühib oma põske minu oma vastu, nii et mul kohe parem saab. Igal moel ja igal hetkel tunnetab ta inimeste tundevõnkeid kordades paremini kui mina.

Selle kõige juures on ta ka sama hirmuäratavalt ratsionaalne. Oma ea kohta, tähendab. See on koht, kus ma temas kõige rohkem iseennast ära tunnen, ehkki Kati ise ütleb, et tema ei suudaks iialgi maailma nii asjalikult võtta kui mina. Et olla probleemidest masendatud ainult nendega tegeldes, muude tegemiste juures aga lasta masendus maha voolata ja olen rõõmus ja tegus... Oh, küllap temagi suudaks, kui ta oleks minuvanune ja samade kogemustega! Teda praegu vaadates igatahes näen tagasivaatepeeglis 16-aastast ennast... Sel ajal, kui tema sõbratarid on unistanud Ameerikas popstaarina maailmakuulsaks saamisest, märgib Kati, et seni pole nad oma tähe püüdmiseks väikses Eestiski lillegi liigutanud. Ja kui keegi nutab poisi pärast, kellega pole seni veel sõnagi vahetanud, kehitab Kati ainult õlgu ja trööstib nutjat...

Vahetevahel tabavad siiski ka Katit kurbuse- ja õnnetuoleku hood. Kui ta hakkab millelegi ebameeldivale intensiivselt mõtlema... või kui meel põhjusetagi kurvaks muutub. Siis ta nutab patja ning mina paitan tal pead, et suurem kurbus üle läheks.

Keskteismelisi iseloomustab alati tunnete kategoorilisus. Nii ka Katit. Mõnigi kord püüan teda suunata suurema sallivuse suunas - et labidaga pähe hinnangud stiilis "X sakib sajaga!" pole just eriti täiskasvanulikud. Aga miks peakski - Kati polegi ju veel täiskasvanu.

Jah, ta pole küll veel täiskasvanu, kuid on viimase poole aasta jooksul teinud mäekõrguse hüppe sotsiaalses intelligentsuses. Varasem mõnetine rabe olek, ebakindlus ja sellest tingitud ülereageerimine on kadumas ning ma näen uhkuse ja heameelega, kuidast teismeline-Katist on koorumas täiskasvanute maailmas kergesti kohanev ja täpselt parajal määral ennast kehtestav noor inimene. "Need, kes mind viite pärast tuupuriks peavad, näevad ise oma kolmekeste nimel kordades rohkem vaeva," ütles ta kord just nii rahulikult ja just nii ülbelt kui vaja... ja mu süda tahtis vaimustusest krampi kiskuda.

Mida ma soovin Katile tema 16. sünnipäeval? Muidugi õnne -ja et ta oleks edasi just samasugune nagu ta on. Tema ise.

Täna sai Kati sisse Tallinna Reaalkooli. Katsed ja konkurss algavad küll alles koolivaheajal, aga vabariiklikel või rahvusvahelistel olümpiaadidel poodiumile pääsenuid võetakse vastu väljaspool tavakonkurssi. Kati oli kutsutud tänaseks vestlusele - ja selle lõppedes pandigi talle Reaali müts pähe.

Mul on nii hea meel! Reaalkool oli Kati esimene eelistus, kuhu ta kõige rohkem tahtis sisse saada. Teine valik olnuks GAG (matemaatika-keeleklass), kolmas 21. Kool ja neljas Lilleküla Gümnaasium (seal on ta kah juba sees).

Muuhulgas tähendab see, et Katil on nüüd vaheaeg muretu ning ta ei pea teiste koolide katseid tegema. Kui ta just muidugi ei taha niisama proovida :)

Ja kõige krooniks on tal homme sünnipäev!