Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Ode nimepäev

Karin ütles just, et täna on Ode nimepäev.

Ega ma oma väikest õde alati ei usu, nii et vaatasin ikka lehest järgi. On jah, ja lisaks Odele võivad täna õnnitlusi vastu võtta ka need, kellel nimeks Albo, Albin, Alvin ja Armin.

Üldiselt ei oska ma nimepäevadesse eriti suhtuda. Nojah, Kadril, Mardil ja Maarjal on küll selgelt identifitseeritavad päevad olemas, viimasel koguni mitu, erinevate eesliidetega - aga kõik ülejäänud nimed?

Ent kuna väike nimepäeva tähistamine või meelespidamine päeva rõõmsamaks teeb, siis tervitan seda nimepäevatamise kommet.

Ilusat päikeselist ja tänavu ka pakaselist nimepäeva, Ode!

Liisi nimepäev on kindlasti kuskil kah, nii et Ode Liisil on lausa kaks tähistamist.

 

 

Vastlalumi

On vastlapäev ning selle auks on täna ja eile sadanud palju kohevat lund.

Hommikul on oma auto ülesleidmisega raskusi, kui täpselt ei mäleta, kuhu ta parkinud oled - maja ees seisavad kõik ühtemoodi lumemütakad.

Liiklus on häiritud ning eile toimus väidetavalt läbi aegade suurim ahelkokkupõrge: Tallinn-Tartu maanteel Jüri lähistel osales ühes avariis 15 sõidukit.

Liikluspolitsei soovitab autodel Tallinnas vältida Sossi, Nõmme ja Lauluväljaku mäge: võib juhtuda, et sealt ei saa lihtsalt üles.

Ja nii edasi.

Minul oli õhtul töölt tulles kange tahtmine minna vastlasõitu tegema, aga keegi eriti toru ei võtnud sellest ideest. Ja siis juba ise kah enam ei viitsinud. Õige mul neid pikki linasid vaja.

Varsti saab suuskadel 100 täis:Tamsalu-Neeruti maraton

Täna sõitsin läbi Estoloppeti sarja kandidaatmaratoni, Tamsalu-Neeruti maratoni poolraja ehk 25 km. Koos Annega, samal ajal kui Risto ja Leivo pingutasid täispikal 46 km rajal. Neil mõlemal oli ka läbi viia projekt "Eilne alkohol verest välja", nii et kerge see kindlasti ei olnud.

Mina ja Anne sõitsime sõna otseses mõttes koos ja see oli väga mõnus. Koos ikka kuidagi tugevam tunne, lõbusam hetkiti ka. Ja mina olin endaga väga rahul, et seekord Anne kannul suutsin püsida, sest ta on minust ikka päris palju tugevam suusataja. Aga täna oli see päev, kus mul lihtsalt libises paremini.

Tamsalu-Neeruti rada kulgeb pikalt lainjate põldude peal, siis tuleb esimene sats mitte eriti teravaid mägesid, jälle lapike põldu ja metsavahet ja selle järel parajalt tehnilised laskumised. Järsud, nii et kohati tekkis lausa sööstlaskuja tunne, ja sageli  ootamatute käänakutega. Jälg oli kurvides muidugi sodiks sõidetud, nii et kurvivõtmine nõudis slalomisti osavust. Kui seda vaid oleks. Ühes kurvis põrutasimegi Annega mõlemad rajalt välja: mina ees, paksu lumepilve üles paisates, tema otse minu kõrvale maandudes. Istusime nagu kaks kuppu kaelani lumes ja naersime. Äratas vähemalt sõiduväsimusest üles, nagu Anne ütles.

Lühikesel rajal oli ainult üks joogipunkt, umbes raja keskel, ja see oli ilmselgelt liiga vähe. Punkt oli hästi varustatud, kõike pakutavat jätkunuks lausa mitme punkti jaoks, nii et küllap oli ainult ühe punkti tegemise põhjuseks lisapunkti inimeste leidmine. Ja kui veel nuriseda, siis finishis oleks ikka väga juua tahtnud. Aga ei olnud.

4km enne lõppu tekkis surnud tunne. Selline, kus lihtsalt nagu ei viitsinud enam liigutada, sest finish tundus ülekohtuselt kaugel olevat. Ja kohe tulid kallale kõik joogi- ja muud tahtmised, tüdimusest rääkimata. Siin oligi suur abi Anne olemasolust: sai rada ja väsimust kirudes südant kergendada ning kohe oli mõnusam edasi ponnistada.

Muidu oli aga tore ja ilmgi suurepärane, peaaegu kogu päeva paistis päike. Kui hästi vaadata, saime isegi kerge alpipäevituse näkku.

Mina lugesin vahelduseks oma tänavusi suusakilomeetreid kokku. Kõrvemaa maratonil 19, Tamsalus 25, Katiga Kõrvemaal sõites 9, tüdrukutega Kõrvemaal 10, Otepääl 13, lastega Trummis kokku ehk umbes 20 - varsti saab juba sada suusakilomeetrit täis!

Aeg oli mul 2:23. Üldarvestuses olin täpselt 100., aga omas klassis - N35- teine. Jajah, aina paremaks mu oma klassi koht aastate jooksul läheb. Kui kunagi jõuan klassi N80, olen kindlasti suveräänne liider.

Puudutades tühjust vol 2

Pärast aastapikkust pausi vaatasime Leivo pool taas kord dokumentaali "Touching the Void". Esimese korra muljed on siin - aga teine kord oli vaat et mõjusamgi. Igatahes ei saa ma sellest emotsioonist lahti.

Jaan, kes kah kinoõhtul oli, ei saanud oma profipilguga muidugi märkamata jätta, et mäge vaadates oli valitud marsruudi kõrval näha lihtsam tee ribile. Ja Leivo avastas, et murtud jalaluuga laskujal ühes kaadris oli kiivri küljes lamp, järgmises juba mitte ja siis jälle oli. Noh, eks sellised asjad kuulu vast filmitegemise apsakate hulka. Ent ronimistehniliselt möönsid nii Jaan kui Priit, et erinevalt filmist "Vertical Limit" mehed ikka teadid, mida ja kuidas teha ning film oli tõetruu. Noh, "näitlejateks" olid ju ka ehtsad alpinistid.

Olgu selle tehnika, marsruudivaliku ja varustusega kuidas on, kuid film on haarav ka mitteronijaile. Vaadake.

Minu elu koerad

Kui inimesi püüdlikult kassi- ja koerainimesteks jagatakse, siis mina olen kindlasti kassiparteis. Nad kuidagi sobivad mulle rohkem oma isekuse ja sõltumatusega, koera kiindumus tundub koormavam ja kohustavam. Nii et päris endale ei ole ma kunagi koera tahtnud, kuid minu ellu muul moel sattunud koerad olen tänuga omaks võtnud. Ja kunas muul ajal kui koera aastal tasub neid meenutada.

Murka

Esimene koer minu elus oli suur must töbisabaline Murka - saba olevat ta tillukesena ukse vahele jätnud, nii et murtud kohast oli see tulnud amputeerida -, kes jõudis kolmeaastase minu juurde isa portfellis. Olime emaga minu lapsepõlves palju maal, kui ehitusinsenerist isa muudkui mööda Eestit objektidel käis. Ja ükskord nädalalõpus maale tulles oli tema portfellis Murka.

Murka kutsikapõlve mäletan ma napilt, olin siis ju väga väike. On mingid hägusad mälupildid hirmsa kiirusega kihutavast mustast olevusest, kellega üksteist taga ajasime, aga see on ka kõik. Põhilised mälestused 12 aastat elanud Murkast pärinevad ajast, kui ta piraka hundikoera suurusena aidaesiste vahtrate vahele veetud traadil oma ketti lõgistas.

Murka oli südamlik ja lapsi lausa hullumeelselt armastav koer, kuid tema kahjuks peab ütlema, et mitte väga arukas. Otse öeldes oli ta lausa loll. Vähe sellest, et ta kunagi ei käsu peale istumist ega mingeid trikke ära ei õppinud, kuid temas polnud ka raasugi muud tarkust. Jõudu oli tal palju, nagu aruga napilt õnnistatuil ikka, ja nii rebis ta jämeda lehmaketi sageli lülidest puruks ning pääses küla peale. Pulmatuurile mineku võib andeks anda, kuid küla lammastele ja kanadele olid need hetked lõputu nuhtlus. Ei, ega ta neid maha ei murdnud, tema lõbu oli tagaajamine. Piisas tagaaetaval vaid seisma jääda, kui Murka huvi kadus. Kassid, need kõrgid loomad, seepärast lihtsalt ignoreerisid teda. Lammastel aga seda oidu ei jagunud ja nii lennutas Murka neid nõrkemisini. Ja muidugi olid lammaste perenaised siis raevus. Ämbritäis virtsa, mis Murkale selga visati, oli leebemaid viise viha väljaelamiseks, kuid sageli tuli Murka koju ikka oimetuseni läbipekstult. Aga ega seegi teda õpetanud.

Aga nagu öeldud, omainimesi, eriti lapsi, ta hoidis. Lausa hullult. Kui isa ta mõnikord jõe äärde kaasa võttis - suurt koera tuli ju suvel ujutada ja pesta, kasvõi nende virtsaämbrite pärast - ei tulnud ühelgi lapsel ujumisest midagi välja. Valvas Murka jälgis meid murelikul pilgul ning piisas vaid ujumisasendi sisse võtmisest, kui Murka oli karmauhti vees. Äärmise hoolikusega naksas ta oma suurte lõugadega kinni "uppuja" trikoost, väänas lapse oma selga ja pladistas hirmsa hooga kalda poole. Mingi õpetamine ja veenmine ei aidanud, Murka päästis meid veest visa järjekindlusega. Küllap oli tema suguvõsa krantslikus hämaruses esinenud mõni njuufaundlane, kelle vetelpäästegeen oli ka meie Murkani kandunud ja siin - küllap muude vaimuannete puudumisel - võimsalt vohama löönud.

Otse meie aida taga oli kolhoosi viljapõld. Kord mängisime mina, Karin ja Kairi aida juures ning ketistatud Murka jälgis meid, nagu ikka, aidanurga vilus pikutades. Põllul müdistas vilja koristav kombain, mis ühel hetkel meie lähedal peatus ja kombainer  tuli meie käest juua küsima. Mina kui kõige suurem lippasingi toast kopsikuga vett tooma.

Aga Murka ajukäärudes toimus ilmselt lühis. Mingi võõras mees, seetõttu kindlasti ohtlik, lähenes tema kaitsealustele! Ja Kaja juba põgeneb! Vaja väiksemad hukatusest päästa!

Metsiku urina või möiratusega, mis minugi seisma naelutas, paiskus varjus nähtamatult maas lebanud Murka kallaletungija poole. Raske kett raksatas, kombainer röögatas ja oli uskumatult kiiresti õue teises otsas peldikus. Murka, katkenud ketijupp järel, mürtsatas aga raevukalt vastu õhukestest laudadest ehitise ust. Ikka ja jälle. Õnneks pidas kemps siiski vastu ja Murka tüdis. Aga ega ta sellepärast veel ära läinud! Piisas peldikus varjujal pisutki liigutada, kui kõrval sirelipõõsas valvepositsiooni sisse võtnud Murka kurgust pääses kume hoiatav urin. Ja läks ikka päris hulk aega, enne kui kuskil tööd teinud isa (või vanaema? ei mäletagi enam) õuele jõudis ja koera ära meelitas.

Kui Murka hakkas vanaks jääma, tuli talle pea paremale küljele kasvaja. Algul väikese nööbi suurune, hakkas see muudkui kasvama ja kasvama, kuni oli juba suurem kui koera pea. Murka kannatas silmanähtavat valu ning lõpuks ei saanud peaaegu süüagi, vaid ainult lebas talle aidapõrandale tehtud asemel. Lõpuks võttis isa jahipüssi ja tegi halastuslasu.

Pluuto

Samal aastal tuli meile Pluuto. Tema saabus kingakarbi sees ning oli isa sünnipäevakink: Mäepealse Memme koeral olid kevadel kutsikad olnud.

Pluuto oli oranzhika karvkattega ning nägi esialgu välja pigem merisea kui korraliku koerana. Lühikesed abitud käpad, töntsakas vorstjas kere, jäme pea ning kõike kroonimas üksikute harjasjate karvadega sabaroots. Taksitüüpi ema ja hundikoerast isa ristsugutis, mis seal tahta. Üpris inetu loomake, kui tagantjärele pilte vaadata, aga sel hetkel meile muidugi silmapilk uskumatult armas.

Ja kui inetust pardipojast sirgus imekaunis luik, nii koorus ka meie proportsioonitust peletisest ilus koer. Pisut kõrgem kui taks, kes isalt oli pärinud tugevad käpad taksi kõverate koibade asemel, kahuse lokkis karva ja armsa lontiskõrvalise näoga. Isegi sabale kasvasid karvad külge ning see keerdus kelgukoeraliku kohevusega uhkelt ülespoole.

Vastandina Murkale oli Pluuto arukas koer. Ainus, millest ta kunagi üle ei saanud, oli põllul töötav traktor: kui isa kündis, jooksis kiledalt klähviv Pluuto tal vagu-vaolt järel ning püüdis raudkoletise tagakummi naksata. Isa väitis, et tarktorimürina summutamiseks kantavatest kõrvaklappidestki polnud abi: Pluuto hüsteeriline klähvimine tungivat otse ajusse ja kõlavat seal veeel ööselgi.

Pluuto iseloomuveaks oli see, et lisaks välimusele oli ta ka oma olemuselt kollane krants. Kes on lugenud "Lugusid loomadest", saab aru - Pluuto oli salakaval. Kui mõni inimene talle ei meeldinud, hoidis ta oma mittemeeldimise enda teada, kuni avanes võimalus vaenuobjekti salaja näksata. Ja kuna vastandina Murkale oli tema pigem lapsevaenulik, sai eriti Kati väiksena mitmel korral tema näksatusi tunda. Samuti karistas ta sel moel mitmel korral loomaarsti, kes oli julgenud talle marutaudivastast süsti teha.

Pluuto elas 16-aastaseks, mis väikese koera puhul eriti kõrge iga polegi. Ja tema lihtsalt suri - keset päeva, Väljaotsa Memme ja väikse Kati silme all. "Emme, Pluuto ajas suust vahtu välja ja Memm tõstis ta jalgupidi kuuri!" jooksis Kati mulle uksele vastu, kui ma kuskilt asjatoimetustelt koju jõudsin.

Ferri

Pluuto viimastel aastatel oli juba olemas ka Ferri, õige nimega Ferdinand: must lokkiskarvaline koerake, kelle mu isa hetkeemotsiooni ajel Kadaka turu väravas 25 krooni eest ostis. Ode Liis oli siis aastane ning alati, kui ema ja isa meile Tartusse külla tulid, oli neil Ode rõõmuks ka see pisike karvapall kaasas. Algul umbes kahe rusika suurune, sai temast küll varsti tüüpilise toakoera suurune tegelane, kuid Ode lemmik oli ta sellest hoolimata edasi.

Ferri oli neli esimest aastat isa linnakoer ja käis maal ainult koos mu ema ja isaga. Aga siis sündis Karinil Martin - ning koos väikese lapsega jäi korter koerale kitsaks. Ferri kolis maale ja jäi kuueks aastaks Memme nunnutada, ehkki sisimas oli näha, et ta jätkuvalt isa oma pärisperemeheks pidas. Kui isa oli maal, oli Ferri kogu aeg tema sabas. Piisas isal aga vaid linnariided selga panna ja auto garaazhist välja ajada, kui Ferri alistunult Memme juurde lonkis ja tema jalgadele heitis. Ja öösel käis ta kogu aeg toast tuppa: eelistatult magas ta voodis isa või mõne lapse jalutsis, kuid pidi aegajalt vaatamas käima, kas ka Memm ikka alles on. Oli ilmne, et Ferri õnn seisnes korraga kõigi talle oluliste inimeste lähedusse hoidmises.

Tänavu tuligi Ferri ellu uus rõõmustav pööre: Memm, kes ise enam talvise maaeluga toime ei saanud, kolis linna ema ja isa juurde. Ja koos temaga kolis oma lapsepõlvekoju tagasi ka Ferri. Linnaelu võttis ta taas hoobilt omaks, kuid nädalavahetustel maal käies näib teda nüüd närivat hirm, et ta sinna maha jäetakse - nüüd, kus ka enam Memme seal ju ei ole. Igatahes on ta alati ülimalt õnnelik, kui ta on taas turvaliselt isa autos ja tee jätkub linna poole.

Karu

Ja tegelikult on veel üks koer, minuga küll väga kaudselt seotud, minu hinge puudutanud. See oli minu Esimese Armastuse koer, kes selle hapra noorustunde ajal küll veel kutsikas oli. Kaukaasia lambakoera tüüpi, kellest kasvatati hoolsat hoovivalvurit. Aga sellal oli ta kutsikas, kellega mängida, ja pärast noor koer, keda jooksuradadele kaasa võtta. Aga siis vajus noorusarmastus ära, nagu sageli ikka juhtub, ja loomulikult kadus ka koer siis täielikult mu elust.

Kui ma peaaegu kümme aastat hiljem mingitel segastel põhjustel taas sinna külla läksin, oli see koer ikka veel alles. Suur, ketis ja eeldatavalt kuri, nagu tema tõu natuurile kohane. Ta lamas rahulikult oma kuudi juures, mille ees napilt tema ketiulatusest väljas kulges majja viiv plaattee.

Edasi tuli üks kohutavamaid hetki mu elus. Minu aeda sisenemisel tõstis Karuks kutsutud koer erksalt pea, vaatas, kuulatas ja nuusutas. Ning kui olin juba kuudist peaaegu möödas, ta hüppas. Peremehe röögatus oli viimane, mida ma veel kuulsin ja ilmselt kaotasin siis korraks hirmust teadvuse. Igatahes ei mäleta ma vahepealseid hetki.

Kui ma jälle millestki aru sain, olin õuel seljali maas. Ning hiigelkoer, kõigi nelja jalaga mu kohal ... lakkus kohtumisrõõmust niutsudes ja kogu kehaga saba liputades oma suure märja keelega mu nägu!!!

Tema kasvueas olin ma olnud ta sõber ning ta mäletas seda. Ja polnud tema süü, et mina ei olnud osanud kunagist sõprust usaldada.

Nüüd ei ole ma teda taas peaaegu kümme aastat näinud. Küllap on ta selle aja peale juba surnud, aga selle tervitushüppega hüppas ta igaveseks mu mälestustesse.

 

 

Vabariigi aastapäev AD2006

Mina ja Kati tähistasime vabariigi aastapäeva suusatades: sõitsime hommikul Aegviitu ja tegime seal 9km ringi. Õigemini küll kaks viiekilomeetrist ringi ilma finishilähedase aasata, nii et kummaltki ringilt tuli siis miinus viissada meetrit.

Külma oli kolm kraadi ja väljas oli kerge piimjas udu. Puud ja rohukõrred härmas nagu talvemuinasjutus - imeilus!

Oleks võinud veelgi sõita, aga tahtsime Torino ülekande ajaks tagasi jõuda. Täna kell 12:20 algas ju naiste 30 km sõit ühisstardist ja õhus väreles ootus, kas tuleb kolmas medal või mitte. Ei tulnud, kahjuks, hoopis 8. koht. Aga eks Kristina olegi sel olümpial juba küllalt kulda saanud, jäägu midagi ikka teistele ka.

Õhtul tuli muidugi vaadata aastapäevakontserdi ja presidendi vastuvõtu ülekannet. Kleitide kohta midagi arvama ei hakka, nuriseks hoopis kontserdi üle. Ei ole ma küll lavakunstikriitik, kuid kepsutavateks põtradeks ja rokkivateks jänesteks kostümeeritud inimesed laval olid minu jaoks... ütleme, ootamatu. Khm. Kuidagi nagu operetlik. Aga kontsert ise oli hea ja presidendi kõnestki jäi ühtteist kõrva. Sellest, et ta iseseisvuspäeva asemel võidupüha puhul tervitas, vaatame viisakalt mööda.

Heleni ja Martiniga suusarajal

Vabariigi aastapäeva eel on lühem tööpäev ning nii leppisime täna Kariniga kokku, et viime Heleni ja Martini Trummi suusatama. Ise siis suusatame kah ja Katigi tuli kaasa.

Lühem tööpäev ja kolm olümpiakulda oli innustanud Trummi radadele vist igaühe, kel mingidki suusad olemas. Kõigepealt ei leidnud parklas autole kohta, sest kõik kohad olid täis, ja rajal tuli pidevalt igas vanuses ja kiiruses kaassuusatajatega arvestada. Ja lapsigi oli nagu mudulasi suurte vahel.

Martinil läheb suusatamine juba päris libedalt ja ega Helenigi üle nuriseda saa, arvestades, et ta on ainult 4-aastane. Martin laskis vapralt kaks korda ka sillamäest alla, koos Katiga. Helen tegi sedasama koos Kariniga, nii et Karin teda selja tagant kinni ja püsti hoidis.

Tore meelelahutuslik suusatamine oli. Ise teenisin vist taas ühe isikliku plusspunkti ka oma pereväärtusi ja lastekantseldamist väärtustavalt bossilt, kes oma tütrega suusaradadel olles mind väiksele Helenile suusaõpetust andmas nägi.

Pole lutti, pole probleemi

Käisime täna Leittil külas nende uues kodus. Meie= Anneli, mina, Kati, Siiri ja Siiri tütar Nora (4 kuud). Sihuke igas vanuses tüdrukute õhtu. Margus läks vastutulelikult õue lund rookima ja jäi sinna kauaks.

Leitti uus kodu oli imeilus, avar ja maitsekas. Ja tema ise nägi oma viimaseid-nädalaid-lapseootuses välja õnnelik ja hea. Ma kohe ei tea, kas sellised külaskäigud panevad virvendama rohkem igatsusi uuest avaramast kodust või väiksest nunnust titast - aga õnneks lähevad need mõlemad külaskäigu lõppedes mööda.

Muidugi rääkisime palju teemakohaseid jutte ehk lastest. Muuhulgas tõstatus küsimus, kas ja millal lapsele lutti suhu pista - et mõni soovitab lapse imemisvajaduse rahuldamiseks ja mõni jälle ütleb, et see võib hambumuse ära rikkuda.

Minul oli omal ajal asi lihtne. Aastal 1991 poes rõngaslutte lihtsalt ei olnud ja nii ei tekkinud lutitamisest küsimustki. Minu ema, kel kaubanduses käpp sees, küll mõne aja pärast hankis ja kinkis, aga selleks ajaks imes Kati juba pöialt.

 

Narkomaan jääseinal

Eile hilisõhtul käisime Leivo ja Kaidoga Rannamõisa panga jääseinal harjutamas, kuidas päästa jääprakku kukkunud kaaslast. Ehk siis harjutamise keelde tõlgitult: kuidas 80-kilost autokummi paarikümne meetri kõrgusele jääseinale vinnata, kui ise ripud sellelsamal seinal jääpuuridele tehtud jaama küljes. Ja on pime ja külm ja sinu all on tühjus, mille lõppu pimedas ei näe. Ja kõrgel-kõrgel üleval siravad tähed.

Kunagi, kui ma seda esimest korda tegin, oli väga võimas tunne. Veri kohises kõrvus, käed värisesid pingest ja unenägudessegi tulid need pildid kaasa. Nüüd oli emotsioon muidugi lahjem, aga oli.

Tagasi sõites rääkis Kaido, et trenni paneb tegema organismis tekkinud narkootiline sõltuvus adrenaliinist, endorfiinist ja dopamiinist. Et kõigepealt adrenaliinilaks, mis muudab sind täpseks ja teravaks ja võimaldab hakkama saada tavaolukorras uskumatute pingutustega. Siis uhab verre kogus endorfiini, mis pärsib valutundmist - sellepärast märkadki alles hiljem kõiki treeningul saadud marrastusi ja sinikaid - ning pingutuse lõppedes tuleb dopamiin, mis muudab lõdvestunuks ja uniseks. Ja kui sellega ära harjud, ei saa enam ilma olla.

Kaido oskab huvitavalt rääkida, lihtsalt ja samas üldistavalt, kuid mul on tunne, et ma ei osanud seda samaväärselt kirja panna. Veidi googeldades leidsin teema kohta ka kunagi Postimehes ilmunud loo, kuid seegi ei tundu nii hea ja selge. Tont teab, mis aine mõju all ma seal autos tema juttu kuulates olin.

Õhus on tunda kevadet

Minu vanaema, Väljaotsa Memm, ütleb ikka, et küünlamaarjapäeval (2.veebruaril) kannab vares oma pessa esimese oksarao ja talve selgroog saab murtud. Viimase paarikümne aasta jooksul on aga talve kese edasi nihkunud - detsembris veel naljalt paksu lund pole, kuid märtsi jätkub seda küll - ja nii kuulsin mina talve selgroo prõksatust tänavu alles 21.veebruaril.

Igatahes oli sel hommikul väljas pehme paitav nullilähedane ilm ja lõhnas kevade järgi. Ma ei oska kevade lõhna kirjeldada, see lihtsalt on. Nagu kevadhommiku valguski, mis on täiesti teine kui talvel. Selline veidi raske ja hämune, aga ometi väga selge.

Üksik tihane siutsus, küllap kaaslast kutsudes, ning Lilleküla katuste kohal lendas kraaksudes kaks varest.

Kevad tuleb!!!

Hiljem lisandub veel lume alt välja sulava maa pead pööritama panev lõhn, punetavad puud ja koorikust välja paisuvad pajutibud. Varakevad on mu lemmikaastaaeg.