Get a life!

1.september on ikka selline ärev päev. Täna ütles Ode, kellel ees esimene päev uues koolis, et ta seisab vaevu püsti. Ja tegelikult oli minulgi põnev ja eriline tunne, nagu ikka kooliaasta alguses.

Uus algus oli ka Katil, aga tema esimene ülikooliaasta algas aktusega juba esmaspäeval, 30.augustil. Nii sai temagi täna ärevil Odet turgutada, sest endal juba "vana kala" tunne ehk tervelt kaks päeva loenguid olnud.

Jüri jätkab tänavu 11.klassis, Kreete hakkab lõpetama põhikooli (9.klass). Anna, ehkki Kreetest ainult kümmekond päeva noorem, läks kooli aasta hiljem ja astub nüüd 8.klassi nagu ka Laura, siis Mart 7sse, Ramses 5sse ja Martin lõpetab tänavu algkooli - ehk läheb 4.klassi. Helengi, meie nunnu peasamuna, on juba teise klassi tüdruk.

Head kooliaastat, mu armsad!

Aga esimesse klassi ei lähe tänavu lähikonnast enam keegi...

Lugesin Virumaa Teatajast, et Kalvi mõis, kus praegu on hotell, restoran ja seminariruumid, on müüdud ning suleb avalikkusele uksed.

Ma olen seal käinud kahel tööga seotud üritusel, aga töiseid üritusi saab pidada ka mujal kaunites kohtades. Kalvi mõis on oluline hoopis seetõttu, et 2008.aastal Jõhvi Balletifestivalilt tagasi sõites käisime seal Leivoga õhtusöögil ... ja just seal ütles Leivo esimest korda, et kuule, me peaksime abielluma.

Tookord arutasime edasi küll poolnaljatamisi, kuidas korraldame seiklusspordipulma, kus meie võistleme tandemiga ja minul on seljas valge baleriiniseelik ning Leivol mustade retuuside ja liibukasärgi juures kikilips... aga muidugi olin ma sisimas väga liigutatud.

Nüüd ei saagi siis enam nostalgilis-romantilisele meenutusõhtule minna...

Kuna kokku langes mitu asjaolu – lähenev Xdream, koju kaalu ostmine, Leivo äraolek, lootus peavalu välja joosta ja tahtmine ennast üle pika aja natuke liigutada – läksin üsna viimase-hetke-otsusena Ülemiste 14 km järvejooksule ja kutsusin ka Kati ja Ode kaasa. Nemad nõustusid küll tingimusel, et jooksevad lühemat rada ehk 5km metsajooksu.

Kuna Ülemiste veepuhastusjaamas olid jooksu puhul lahtiste uste päevad, uudistasime enne starti veel ka sealset muljetavaldavat juhtimiskeskust ja üks aktiivne töötaja viis meid koguni laborisse, kus näha sissetuleva järvevee ja väljuva puhastatud vee vahe. Pikaks ekskursiooniks polnud meil enam kahjuks aega.

Plaanisin endamisi, et kuna pole ammu jooksnud ja ei taha end valusaks pingutada, proovin joosta pulsiga 140. See oli muidu igati hea plaan, kui mitte arvestada seda, et alguses tormasid kõik minust mööda nagu postist – minu 140 võimaldab hoida ikka päris väikest kiirust – arvestasin oma ajaks poolteist tundi või veidi rohkem. Teisel kilomeetril tempod küll korrigeerusid ja ehkki selja tagant tulijaid oli endiselt, jäid ümberkaudsed samasse temposse püsima. Kuni esimese joogipunktini liikusingi nagu investeerimispankurite divisjonis – mehed keskendusid rohkem tööasjade arutamisele ja võtsid jooksutempot rahulikult. Joogipunktis aga jäin mina oma joogiga seisma (ma lihtsalt ei oska liikumise pealt juua), nemad jätkasid oma teed. Küllap said neil ka tööjutud otsa, sest tundus, et sammulegi pandi lisa ja enam ma neid oma 140st pulssi hoides kätte ei saanudki.

Ilm oli superilus ning tuult ja päikest just parasjagu, et oleks mõnus joosta. Vahepeal olin teel juba üsna üksi, aga seitsmenda kilomeetri lõpus jõudis järele kolleeg Pille ning edaspidi sättisin seltskonna nimel oma sammu tema omaga. Pille plaanib tänavu sügisel maratoni joosta, vau!

Järvekaldane tee oli endiselt mõnus ja lauge ning kuidagi märkamatult jõudis juttu ajades kätte juba 10.kilomeetripost ja teine joogipunkt. Ja ega ikka nii lihtne rada ei saanud olla: nüüd keeras tee metsa vahele ning tuli liigelda küngastest ülesalla. Siin, tuleb tunnistada, läks pulss juba 155 ja korra isegi 170n peale ning üksi oleksin siin kindlasti aeglasemalt jooksnud, aga Pille hoidis tempot ja koos jooksmise nimel ma lõin oma 140 plaanile käega.

Aeg oli 1:21:24. Ilmselt ammu lõpetanud Henri juba pildistas finišis (tema kaanerast ongi lisatud foto minu ja Pille finišist), Kati ja Ode plaksutasid finišikoridori ääres ning ütlesid, et nad teadsid, et ma jooksen ikka kiiremini kui see algul plaanitud poolteist tundi. Ja et nemadki olid oma ajaplaanist poolkogemata kolm minutit kiiremad olnud.

Ja nagu ikka pärast mõnusat jooksu, mõtlen ma, et peaks ikka rohkem jooksmas käima :)

Käesolev nädal oli algusest peale pingeline, nii et teisipäeva hommikul ärkasin tuima valutombuga vasakus meelekohas. Terve päeva ja järgmisegi sai seda tablettidega kontrolli all hoitud, kuid neljapäeval läks käest ära. Märatsev peavalu oli nii hull, et pidin lõuna ajal töölt koju minema.

Vaevu koju jõudnuna tabas õnnistav südamepööritus ja pärast seda kukkusin oimetuna voodisse. Õnnelikus lootuses, et magan nüüd järgmise hommikuni ja ärkan tervena. Nagu alati on olnud.

Tühjagi. Reede hommikul äraksin... tuima valutombuga paremas meelekohas. Peavalu oli kolinud teisele poole. Ja tuksub seal vaikselt siiamaani, ehkki täna on juba laupäev. Suuremaks ei lähe, ehkki ma tablette pole võtnud, ära kah ei lähe. Väga tüütu.

Ja mulle ei meeldi üldse mõelda, et see kord-aastas-peavaluhoog, mis mulle kallale pääseb, hakkabki nüüd selline olema. Loodan, et seekord on tegu mingi ebameeldiva erandiga.

Täna ilmus uudis, et Kultuuripealinn 2011 hakkab ennast reklaamima. Kusjuures AK uudistest käis see läbi umbes sellises sõnastuses, et oma tegevust on tegelikult tutvustatud ka varem, aga see pole lihtsalt inimestele näha olnud.

Eks ta ole. Tõesti viimane aeg on siis lõpuks nähtavaks saada, ja omalt poolt lisaksin soovituse tutvustada ennast lisaks Tallinna linnapildile ka lähivälismaadel, kust peaks ju kultuurihuvilisi turiste siia meelitama.

Suve alguses Rootsis käies tahtsin õhtusöögilauas sealsetele kolleegidele Eestist rääkides uhkustada, et Tallinn on järgmisel aastal kultuuripealinn.

"Aga hoopis Turu on ju?" vaidles neli-viis üllatunud häält mulle nagu ühest suust vastu. Kuidagi kurb tunne oli - Turut kui tulevast kultuuripealinna teadsid kõik, Tallinnast polnud õrna aimugi...

Isa idee peale sedasime Väljaotsal sisse majaraamatu: kõik, kes maale tulevad ja seal on, kirjutavad oma tegemised majaraamatusse sisse.

Väljaotsa talu esimese majaraamatu ajalugu algab augustist 2010, aga ma ikka ei saa loobuda dubleerimast ja kirjutan seekordse pika nädalavahetuse - reedel, 20.augustil oli taasiseseisvumispäev apuhul ju vaba päev - tegemised ka siia üles.

Tanumatalgud. Jätkuna Leivo alustatud oksakärpimisele raadasime tanuma äärest ka kaugemalt. Ja lisaks kangutasime välja ja veeretasime kaugemale mõned väga lähedased kivid. Isa ütles, et sellega algab tee kapremont - eks ta ole, järgmiseks tuleb rööbastega midagi ette võtta. No mis midagi - tuleb ära täita :) Igatahes sai tanum valgem, avaram ja muidugi turvalisem autoga sõitmiseks. Ja ma pole sugugi jäädavalt loobunud mõttest kord ka kiviaed korda saada...

Kukeseened ja pohlad. Esimesi kahe söögikorra jagu, teisi esmaseks moosiks.

Maasikapeenar. Istutasime osa maasikaid "uudismaale" ehk uue kartulipõllu kõrvale ümber.

Silmailu. Lillepeenrad said läbi kaevatud. Septembris tahaksin veel krookuseid ja tulpe maha panna - tnavukevadised olid imeilusad. Ja praegu õitsevad lõheroosad gladioolid - nende sibulad tuleb kah sügisel välja kaevata ja uueks kevadeks alles hoida.

Võitlus rohumetsaga. Eeskätt isa+trimmeri tegevus.

Vapsikud. Või mingid muud hiigelsuured herilaselaadsed putukad, kes on maja voodri vahele pesa teinud ja pimedas tule peale tuppa lendavad. Oeh, nad on tõesti lausa hirmuäratavalt suured! Ja toast välja ei lähe kuidagi, ainult sumisevad ringi. Nii suurt putukat ei julge isegi kärbsepiitsaga rünnata, ja nii mes iis pimedas lihtsalt põgeneme, et putukas järele ei jõuaks ja ukse vahelt sisse ei sumistaks :)

Saun. Palju tolmavat tööd tehtud, tuli end saunas puhtaks nühkida. Meie saun on küll nö kõigi ebamugavustega (kausis pesemine), aga põhifunktsioonilt - leilivõtmiselt - super. Nii puhast ja siledat tunnet pole nahal ammu olnud.

Muidu aga... Suvi sai lõppenuks kuulutatud. Sest roheline kiik on nüüd heinakuuri kantud, ja kaugel need punased pihlakamarjadki on. Kuidagi äkki tuli see suvelõpp - kogu aeg nii soe ja sume, kuid nüüd äkki kõrgele tõusnud öötaevas eredate tähtedega, külm kaste ja tuule jahe tuhin üle õue. Isegi päike, alles mõni päev tagasi nii soe, tundus kuidagi leigem. Ja väike suvekurbuse tunne on...

Kui isa avastas, et ma ei teagi täpselt meie talude metsatükke ja nende piire, võttis ta nii minu kui lisaks ka Karini sappa ja tegime ära esimese tiiru mööda Mäepealse lähema metsatüki piire.

Piirikivi leidmiseks tuleb sihtida sammud Pikka soluka juurest diagonaalis üle heinamaa, kahe pajupõõsa vahele. Sealt edasi metsa – ja natuke ringi vaadates peakski leidma vana sisseraiutud tähistega piirikivi. Peal on number 109 ning viltuse T-tähe kujuline kolmhark näitab täpselt piiride suunda (see T peaks vist tähendama suletud piiri ehk et nn katusekriipsu juurest edasi piir ei lähe).

Vastavalt piiridele on isa kümmekond (või isegi paarkümmend?) aastat tagasi raiunud sihid, mille mõningase silmitsemise järel küllalt kergesti üles leiab. Kõndisime need nüüd ka jalgjalalt läbi

Ühel piiriserval on metsas ka jupp kiviaeda ning metsa heinamaa (kunagise põlluga) piirnevas küljes hulk lohakalt kuhjataud kive – kolhoosiaegse maaparanduse-kivikorjamise tulemus.

Nüüd ootab läbijalutamist veel see suurem ja kaugem metsatükk.

Kui Leivo avastas, et tal on imelikul kombel mingit raha üle jäänud, arvasin ma, et selle võiks siis kohe matta vannitoa remonti. Ja nüüd ongi Leivo juures vannituba asjadest tühjaks kolitud ning ehitusmees – sama, kes eelmisel aastal tegutses köögis – tööhoos.

Kuna tegu on WC-vannitoa ühisruumiga, tähendab see olulisemat ebamugavust kui pesemisvõimaluse puudumine. Päris humoorikas oli keset ööd tualetti minemise vajadusega ärgates sõita Statoili – sest parasjagu oli oma tualettruumi põrandal kuivamas värskelt valatud tsement :)

Aga igatahes saab varsti lisaks ilusale köögile ka ilusa vannitoa. Ja põrandaküttega, mis mulle kui talvel alailma külmetavate varvaste omanikule on väga oluline :)

Ja mina plaanin nüüd, et peaks väikestviisi alustama remonti ka oma korteris. Kasvõi kahe koridori kordategemisest, et siis (kui kah peaks raha imelikul kombel üle jääma) jõuda ka suurematesse ruumidesse…

Läbi kõikide erinevate tööde ja eluperioodide on saatnud mind erinevate tekstide toimetamise vajadus. Ajakirjanduslikud tekstid, tehnilised tekstid, kommertstekstid... See pole raske ja kohati on isegi loominguline, aga see on siiski olnud töö.

Seetõttu olin algul kahtlev ja ajasin isegi sõrgu vastu, kui Epp mulle - niiöelda hobi korras ja mu rohke vaba aja täiteks - kirjandusliku toimetamise võimalust pakkus. Noh, et liiga ajamahukas ning õhtuti ja nädalavahetustel arvuti taga hoidev. Ja et kas see mulle üldse meeldib ja kas ma üldse oskan ja viitsin.

Aga kuna juba ammusest ajast on mulle meeldinud koos Epuga asju teha, jäin nõusse.

Nüüd tean, et mulle meeldib ja viitsin (ehkki, mis seal salata, pikad õhtud arvutis on kippunud normaalset kodusuhtlust segama) - aga ei oska.

Või, noh, oskan küll, aga mitte nii hästi, nagu mulle meeldiks. Teen paljusid asju intuitsioonist ja arvates, et nii võiks õige olla, aga tahaksin toeks ka mingit õpikutarkust või "parima praktika" kindlust. Sest kui ma end sellest tegevusest juba haarata lasin, tahan seda teha... ütleme, et vähemalt suurepäraselt :)

Väga abiks on muidugi mu kunagine ajakirjandustoimetaja kogemus ja õpetused, mida selle tee alguses jagas mulle tollane Postimees-Extra peatoimetaja, kogenud Ivi Drikkit. Faktide ja terminite kontrollimine, sõnakasutuse ja kirjapildi ühtlustamine, stiiliühtsuse järgimine - sellised nö tehnilised oskused on mul tänu temale käpas ja eksimused võivad sisse lipsata lihtsalt tähelepanematusest, mitte teadmatusest, et sellistele asjadele tuleb tähelepanu pöörata.

Loomulikult hõlbustas ajakirjanduslike tekstide toimetamist see, et ajakirjandusžanrite struktuur ja ülesehitus on suhteliselt kindel nagu kindamuster. Aga milliste reeglite järgi toimetada ilukirjandust, kus sündmustikki hüpleb ajas ja ruumis, pikituna autori mõttekäikude ja kultuuriliste ekskurssidega? Kuidas luua sellisest tekstist tervikut? Kuidas balansserida lugemise sujuvuse tagamise ja autori stiili mittekohitsemise vahel? Mil moel ja määral viidata tekstis juba varem esitatud olulistele sündmustele, ilma et asjatuks kordamiseks ei läheks, aga seos olnuga ei kaoks? Ja veel tuhat ja üks küsimust, mille osas end meelsasti hariksin...

Keeletoimetus.ee räägib huvitavalt keeletoimetamise koha pealt, aga kas ja kuhu on koondunud nn. sisutoimetajad? Ning kas toimetamistööd saab ka kuskil (kursustel? seminaridel? parimate toimetajate käe all?) õppida?

‘

Alates tänasest on meil uus pereliige: Toyota Avensis Style. Suhteliselt kakskik Leivo omaga, ainult manuaalkäigukastiga (aga see-eest valuvelgedega )

Minu esimene valik olnuks küll punane auto, aga punane jõuaks siinsetele Euroopa ääremaadele alles oktoobris. Nii et siis must.

Aga kui ma kodus ütlesin, et meil on nüüd uus musta värvi pereliige, rõõmustas Ode: “Oi, kas tõid meile veel ühe kassi või?” :)