Pühapäeval käisime Otepääl Winter XDreamil.
Erinevalt eelmisest ülipakaselisest pühapäevast, mil Leivo ja Alar käisid Otepää mägedega eeltutvust tegemas, oli temperatuur seekord nullilähedane. Ja vähemalt pool päeva siras ka päike ning ühe taluõue äärses sirelis sädistasid väikesed linnud. Ühesõnaga, nagu märtsikuu.
Prantslased armastavad öelda, et vähemalt kord kuus tuleb lõunasöögile kutsuda keegi seltskonnale tundmatu inimene. Et oleks uusi nägusid, uusi jututeemasid ja uusi võimalusi leida tulevasi sõpru. Lähtuvalt sellest mahutasime seekord lisaks oma tiimile autosse veel kaks toredat inimest. Kitsas ta küll oli, eriti tagaistmel, kuid häid multisportlasi mahub palju ühte Volvosse.
Stardis oli 129 võistkonda. Kui stardipauk kõlas, kahmas Alar kaardi ja tegi kiirpilguga kindlaks, et kaks potentsiaalselt esimest punkti on eelmise nädala luureretkest tuttavate mägede otsas. Seepärast olime ühed esimesed, kes stardist punuma pistsid ja - oh seda uhkust! - poolel teel esimese punktini juhtisime isegi ISC Adventure ees. Pärast seda nägime neid muidugi alles finishis.
Kui Tallinnas aknast välja vaadata, on lund vaevalt niipalju, et muru ära katta. Otepääl seevastu oli metsade-mägede vahel lund ikka tublisti üle põlve ning jooksmine-pahmamine üpris vaevarikas. Tark otsus oli bahillid saabaste peale panna, nii et jalad jäid kenasti kuivaks ja lumi ei tikkunud kederluid jäätama. Sest hoolimata isegi sellest, et esimesed tiimid olid juba rajad sisse tallanud, oli sügavas lumes müttamist ikka üksjagu.
Radadega seoses võibki tekkida küsimus, et mis orienteerumisest saab juttu olla, kui jooksed lihtsalt mööda eelmiste võistkondade rada. Aga eksib see, kes arvab, et radu on üks ja selle leiab eksimatult üles. Kuna seekord oli tegu ka valikorienteerumisega (punkte võetakse enda poolt valitud järjekorras), pidanuks ka mööda rada joostes ikka ülimalt hoolas olema, et valida õige punktini viiv ja kõige otsem rada. Eriti hiljem oli punktide juures olnud meie autokaaslase Taneli sõnul olukord nagu saksa mõisapargis: rajakesed suunduvad igasse ilmakaarde. Ainult et erinevalt mõisapargist ei olnud nende juures suunavaid viidakesi selle kohta, kuhu ükski rada suundub.
Kuna varustuse valik oli seekord lai - Valgejõe kanuuetapil osalenutele arusaadava inside-naljana seisis lubatud varustuse listis isegi kanuukäru -, oli stardialas näha nii suuski kui jalgrattaid. Meie tiimi erivarustuseks olid matkakepid ning ehkki see tingis mõne tögava viite Savisaare kepikõnnile, oli keppidest palju abi. Mäkke üles ronides oli neile hea toetuda, libedal-kühmulisel teel aitasid vääratusi vältida ja järskudest paksulumelistest nõlvadest saabasslaalomi moel alla tuisates tasakaalu hoida. Ei oska kommenteerida, kui palju suusatajatel oma suusakdest kokkuvõttes kasu oli: mõnes kohas liuglesid nad küll kiiresti ja kergelt mööda, teisalt aga nägime neid suuskadel padrikus mässamas või neid pidevalt alla-alt ära võtmas... Ratturite suhtes tekkis konkreetne kadedus aga sel hetkel, kui ilmnes, et Marguse suusabaasi juurest tuleb lisaülesande sooritamiseks kulgeda Otepääle Pentagoni taha - ehk siis paar kilomeetrit siledat asfalti sinna ja tagasi.
Paksus lumes Otepää mägedel turnida on ikka päris raske. Minul hakkasid tunda andma tagumikulihased, mille olemasolust varem aimugi ei olnud. Ning võrdeliselt saabaste märgumise ja üldise väsimusega muutus ka samm lühemaks ja töntsimaks. Kõige vaevalisem minu jaoks oli tee viimasest punktist lisaülesande juurde: see paar kilomeetrit mööda asfaltteed oli ikka uskumatult väsitav. Tagasitulek, ime küll, möödus aga üpris kergelt ja kiiresti.
Lisaülesandena pidi üks võistkonnaliige läbima Otepää seiklusraja. Meil tegi seda Leivo ning kui ta juba rajale sai, tegi ta selle ikka lõpuni, ehkki poole raja peal võinuks tegelikult juba maha tulla. Aga et teised tiimiliikmed sellest lõbust ilma ei jääks, õnnestus meil hiljem auhindade loosimisel saada oma tiimile seiklusraja kinkekaart!
Muidugi kohtas nii stardis kui rajal palju tuttavaid. Küll neid, kellega on tutvus sõlmunud läbi multispordi kui neid, keda varemalt kohatud hoopis muudes oludes, töö või üritustega seoses.
Otepää libekurvilised mäed tingisid aga selle, et kojusõidu hakul oli Skype´i tiimi auto kurvist välja, ühe rattaga kraavi vajunud. Aitasime teda teele tagasi sikutada ning muidugi oli siis hea tögada, et eks vana majanduse tegijad ole ennegi pidanud neid ettevaatamatult kiirustanud haibiprojekte kraavist välja tõmbama.
Esialgu veel mitteametlike tulemuste põhjal oli meie aeg 4:39 ning olime sellega 54.kohal. Lõpetas 124 võistkonda.
Siin on mõned Alari pildid koos kommentaaridega.