Get a life!

Väljaotsa Memm, nimepidi Elfride Rausalu, sündinud Kilström  (19.jaanuar 1917 - 21.detsember 2008) on nüüd maetud Loksa Maarja kiriku surnuaiale. Suure viltusetüvelise leinakase alla, 1965. aastal surnud abikaasa ehk minu vanaisa kõrvale.

Matused olid vaiksed ja ilusad, isegi ilm oli - hoolimata jõulujärgsest ajast - pigem kevadine. Kohal oli suurem osa Memme järeltulevatest põlvedest - mõlemad lapsed ehk minu ema ja onu Enn (vanim tütar, minu tädi Maila suri 2007.aastal), 11 Memme lapselast (12st, tulla ei saanud ainult Maire) ning lapselapselapsed. Muide, Memmel on olemas juba ka viienda põlve järeltulija ehk lapselapselapselaps - Mareti poeg Kristjan on juba kolm aastat isa. Lisaks sugulased ja hõimlased ning külanaabrid - mul on hea meel, et Memme saatis tema viimasel teekonnal nii palju inimesi. Maret ja Andrus tulid kohale isegi Soomest, kus nad mõlemad juba pikemat aega töötavad.  

"Muidu oleks veel kurvem olnud, aga Memm oli nii rõõmsa näoga," ütles seitsmeaastane Helen ja tal oli õigus - Memm nägi kirstus välja vabanenud ja rahulik.

Aga ikka oli see kurb ja raskem, kui ma arvanud olin. Olin plaaninud peielauas Memme mälestuseks kõne pidada, aga suutsin vaevu öelda mõne lause.  Ja kirstumatusel on kaks kohutavat, kohutavat hetke: kirikuõpetaja sõnad "Mullast oled võetud..." kirikutseremoonia lõpul ning kolm peotäit mulda langemas tuhmi mütsatusega vastu kirstukaant...

Aga lõpuks ometi saab Memm nüüd puhata. See on lohutav mõelda.

Jõululaupäeval olime neljakesi kodus.

Ema ja isa käisid külas, Ferri oli kah kaasas.

Ferri ja Tiffany kaklesid, et jõuluõhtu mitte liiga vaikne ja mõtlik ei oleks. Link viib nö Tiffu oma blogile, kus ta oma elamustest pajatab :)

Mõtlesime, kas minna katoliku kiriku kesköömisaale, aga peale minu keegi entusiast ei olnud (Kati siiski natuke oli ka) ja nii olime lihtsalt kodus.

Küünal põles - Memme mälestuseks ja muidu ka.

Laura ja Mart on kaks inimest, kel on sünnipäev väga tähenduslikul päeval - ühel jõululaupäeval, teisel uue aasta esimesel päeval.

Nii käisimegi Laurat jõululaupäeva ennelõunal õnnitlemas.

Ühtlasi jagasime kingid ka ära, sest suuremaks jõulupidamiseks ei olnud mul tänavu arusaadavalt meeleolu.

Vaatasin üle oma Memmega seotud reliikviaid ja leidsin vanad kirjad. Kuna kirjad võivad kaduda, kirjutan nad muutmata kujul siia ümber - vähemalt sisu jääb siis alles.

Memm oli õnneks hoolas dateerija ja nii on kirjade on juures ka kõik saatmise kuupäevad ja aastaarvud.

"14.12.1994

Tervitusi Vanakülast!

Kudas elate kas olete kõik terved, muidugi on teil kõigil kiire, sest kes käivad tööl ja Kaja sinul veel kõige kiirem. Mõtlen iga päev sinu peale mis moodi sa saad kolme lapsega akama. Praegu on ilmad ka niisked kudas saad lapid kuivaks. Kas köetakse ja toad on soojad sest väike laps vajab sooja. Katti ja Jürri on juba suured nemad mängivad ja pea soojad riided seljas.

Sinu ema ja isa ei käinud see pühabe maal. Ennu pere ka ei käinud eks nad peavad sünnipäevasi. Mäepealse Helmil on 83 sünnipäev. Helmi on Malle juures lamba tõi meile. Ja Kairil on 20 aastane sünnipäev.

Tervita Nastad ka minu poolt. Soovin teile kõigile häid jõulu pühi ja head uut-aastat. Selle Silvia pildi saatis Milda sinu 25 sünnipäevaks ja palus sulle edasi saata.

Tervitades Väljaotsa vanaema."

Selgituseks juurde, alustades lõpust. Milda oli Memme Rootsis elav õde ja Silvia pilt oli muidugi paraadfoto Rootsi kuningannast - Milda varustas meid heldelt oma kuningapere muinasjutuliselt ilusate piltidega. Ja küllap oli 25-aastasel minulgi selle üle hea meel, sest too Silvia pilt on siiamaani mu fotokarbis alles. 1994.aastal polnud ilmselt veel klantspiltidest tüdimust tekkinud...

1994. aasta detsembris oli titaeas Ode Liis. Ja tõesti kasutasin ma marlimähkmeid, nii uskumatu kui see praegu endalegi ei tundu. "Pampers"-tüüpi mähkusid oli siis küll juba ka Eesti poodidest saada, aga nad tundusid mulle ebamõistlikult kallid - eriti kui kahest eelmisest lapsest oli kuhi korduvkasutatavaid marlimähkmeid olemas.

Sel sügisel viivitati Tartus kütmisega küll kaua - kõigil Ode esimeste elukuude piltidel on muu pere pakitud kampsunitesse ja villastesse sokkidesse. Aga küllap detsembri keskel siiski juba köeti, aga ilmselt polnud ma jõudnud sellest Memmele veel kirjutada. Noh, aga kui Jüri sündis, polnud Tartus jälle terve aasta sooja vett - täiesti uskumatud ajad olid ikka...

Mäepealse Memm oli sel ajal suhteliselt värskelt oma Taadist ilma jäänud ning ei tahtnud enam talvel üksi maal olla, vaid läks talveks linna tütre, minu tädi Malle juurde. Nii pidaski Väljaotsa Memm tema lamba (ja hiljem kanad) ületalve, kuni Mäepealse Memm jälle kevadel oma kodutallu saabus ja nood enda juurde viis.

Seda kirja kirjutades oli Väljaotsa Memm 77-aastane.

Ja nüüd järgmine kiri, kaks aastat hiljem.

"25.01.1996

On pühapäeva hommik kui teile kirjutan. Tänan sind kirja eest minul oli hea meel kui lugesin sinu kirjast, et lapsed on terved. Eks nüid ole Nasta ka terve. Jah tänavune talv on igasuguseid haigusi. Mina olen ka praegu terve, ega ma nüid pika kirja jõua kirjutata ema ja Enn on maal eks nad täna sõidavad linna aga praegu on nad mõlemad õues nii kasutan ma juhust kirjutamiseks.

Ennule oli nüid 1 nädal talve puhkust ema tuli eile bussiga, emal see aasta on teine päev maal olla ja isa käis viimaks kui teid käis ära viimas. Ja nii siis kui teie läksite 6 jan. ja mina siis 8.jan. jäin haigeks kaks päeva oli küll irmus raske aga loomad sain ika kuidagi söödetud, aga januari kuu seisis haigus küljes.

Enn on käinud iga nädal kodus. Ühe teie laste pildi saatsin Rootsi Mildale tema kirjutas juba vastu ja ütles oli kätte saanud palus tänada teid selle eest see oli see pilt kus lapsed tantsisid see oli nii ilus nagu post kaart peangi lõpetama kell saab kümme eks nad varsti tulevad tuppa.

Täna muidu ilus ilm külma on 9 krad. ja tuult on ka vähe. Aga lund on palju, vastla päeval aeti vähe teed sisse, kui nüid tuult tuleb eks siis tuiskab täis, loodame kõige paremad.

Tervitades Väljaotsa memme.

Saadan Katile sünnipäevaks kaardi kodus ei ole midagi paremad aga mina selle suure lumega kodust välja ei jäksa minna saadan emaga postile siin ela juba nagu sunglis. Katile palju tänu kirja eest mis sinu kirja sees oli.

Ema tuligi õuest tuppa ja sättib juba oma asju linna minekuks Ennu veel ei ole näha ma ei tea millal nad lähevad. Meil on veel õunu järgi aga ei sa ju kudagi teieni."

Kui lapsed olid väiksed, olin nendega sageli aastavahetused maal (tegelikult nüüd ka, kui nad juba suured on). Ilmselt olime siis ka 95/96 aasta vahetusel ning nagu aru saada, siis isa sõidutas meid sealt 6. jaanuaril Tallinna. Küllap läksime sealt siis rongi või bussiga edasi Tartusse (oehh, ma ei jõua ära imestada, kus oli mul ikka ettevõtmist ja energiat - lapsed olid tol aastal vanuses 1,5 aastat, 3 aastat ja 5 aastat, seega parajalt õudne kamp pikaks bussireisiks, aga reisisin nendega ju ka nii varem kui hiljem...)

Memmel oli tollal loomadest lehm ja pullmullikas, vist ka lambad ja kindlasti kanad. Ja ta oli juba 79-aastane.

Huvitaval kombel jätab Memm aga märkimata, et selle linnas postitamiseks kiirustades kirjutatud kirja päeval oli mu ema sünnipäev. Vaevalt ta seda unustas, eriti kui Kati pooleteise kuu kaugusel olev sünnipäev jutuks tuli... Ju siis ei jõudnud ära mainida.

Kati, kes - nagu viidatud - koos minuga Memmele kirju kirjutas, oli sel ajal viieaastane. Sel ajal oskas ta juba väga hästi kirjutada, ehkki trükitähtedega.

Eile, 21.detsembril 2008 kell 21:30 paiku suri minu Väljaotsa Memm.

Kuu aega enne oma 92. sünnipäeva.

Ta lahkus vaikselt ja kergelt, jättes voodisse maha oma väsinud keha ja näo, millel oli ikka viimaste päevade sügava magamise ilme. Kell oli üheksa, kui ema teda vaatamas käis ja viimast korda tekki kohendas - ning pool kümme uuesti vaatama minnes oli Memm juba vaikseks jäänud. Kümme paiku, kui mina ja Ode kohale jõudsime, olid aga tema käedki veel soojad...

Täna käisime emaga matuseasju ajamas. Harjumaa Perekonnaseisuametis küsiti surmatunnistuse väljaandmisel meie üllatuseks väga põhjalikke küsimusi. Kus ja millal on Memm sündinud (seda me teadsime), mis aastal ja kus abiellunud - siin jäime juba hätta. Memme juttudest, et ta oli mehele minnes 19 tuvastasime küll abiellumise aasta -aga juhtus see kevadel, suvel, sügisel või talvel? Ja oli neil kiriklik laulatus või registreerimine vallamajas? Mis üldse oli 30ndate keskpaiga aegse haldusskeemi järgi valla nimi - Kõnnu, Loksa, Kuusalu, Kolga...? Oletasime abiellumiseks kirikut, sest Memm oli palju kordi rääkinud, et tema tulevasel mehel olid eluaeg kirikumaksud maksmata ja need tuli aastakümnete eest ära maksta (mu vanaisa oli abielludes juba 30-aastane). Aga kus kirikus, kas Loksal või Kuusalus...? Ja kas vanaisa nimi oli abielludes veel Rumberg või juba eestindatult Rausalu...? Abivalmis ametnik tassis arhiivist kirikuraamatud ja vallaaktid ning nii tuvastasime, et Elfride Kilströmi (Aabla) ja Martin-Rudolf Rumbergi (Vanaküla) abielu oli registreeritud siiski Kõnnu vallas, kirikus oli ainult mahakuulutamine (või kuidas seda täpselt nimetatigi). Aga jälle kogesin, kui vähe me ikka teame ja mäletame täpseid, konkreetseid üksikasju oma lähedaste elust... Hea, kui on olemas mingi üldinegi pilt, mingi Lugu...

Ja kui täpselt teame seda Lugugi? Tean, et Väljaotsa Memm käis koolis ainult neli aastat, sest rohkem ei jätkunud 11-lapselises (mitmed neist küll surid väiksena, aga ka üles kasvas palju) rannaküla peres rahajõudu. Või tahtmist - Memm poetas mõnikord pahapoolse sõna ("kohe viha tegi!" või muud sellist) oma isa kohta, kes laste, eriti tütarde kooliharidust ei väärtustanud ja lõpuks ka usku vahetas ja veneusku astus (see ei puutu küll haridusteemasse, aga Memme jutuudes käisid need kaks teemat alati paaris)... Nii ongi Memme koolilõpu-pilt, see siia lisatu, pärit neljandast klassist. Memm on esireas paremalt teine - ja kui nii väikeselt pildilt paistab, siis saapad on peale õpetajate jalas ainult ühel tüdrukul, kõik teised on paljajalu...

Mis saabastesse puutub, siis Memm hakks juba 8-aastaselt sisemaa taludes karjas käima. Ta ise on öelnud, et tahtis minna, sest siis sai endale riided ja jalanõud. "Ja mis seal koduski vahtida," oli tema tavaline väljend. Aga sama tavaline oli ka see: "Lapsenesa kartsin ma loomadega metsas. Hunte kartsin ja kui äike oli, kartsin." ... Kui kohutav see ikka olla võis! Kodust kaugel, võõras metsas kus vaevalt tagasiteed tead... Eks katsuge ette kujutada oma 8-aastast tütrekest ihuüksi tundmatus laanes, mis on nii suur ja võõras ja hirmuäratav...

Ja see "lapsenesa"! Memm rääkis eluaeg ehtsat ja tugevat rannamurret - pohirannat, mis teiste Vanaküla põliselanike keeles peegeldub küll ka, aga oluliselt vähemal määral - Vanaküla on siiski sisemaaküla, kuhu ranna mõjud on jõudnud lahjendatud kujul. Kõigil on siin tugev kolmas välde, aga Memmel olid ka omad, niiöelda immigrandisõnad ja keelekasutus. Olev kääne (kellena, millena) oli tal -nesa käändelõpuga, koeral oli ahukas (kohev) saba, aken läks kartuliaurust resedaks (uduseks), rabas olid laugaste asemel älved (või oli see üks laugaste eriliik?), loomi tuli kamandada (talitada)... Ja muidugi olid lest ja kammeljas erinevad kalad - müsteerium, millest mina küll kunagi aru ei saanud, ühed lapikud ju mõlemad. Aga kuna vastavalt Memme valikule olid meil söögiks valdavalt kammeljad, siis suutsin mina kord täiskasvanuelus Tartu turuhoone kalamüüja parajasse hämmingusse ajada, kui talt kaks kilo kammeljaid küsisin... Ja muidugi maadlevad ka minu lapsed Memme ja laiemalt kogu Vanaküla pärandina vältevaheldusega, määrates emakeeletunnis kolmandasse vältesse sõnu, mis sinna teps mitte kuuluma ei peaks...

Üks igavesti lahendamata küsimusi Memmega seoses on ka see, et kas ta tõesti abiellus minu vanaisaga ainult külamooride kiuste ja viha pärast, et nood arvasid teenijaplikat perepoega püüdvat, aga mitte kätte saavat. Memm rääkis korduvalt, et tal oli plaan ainult kolm korda "lugemas" käia ja siis mitte abielluda... aga siis oli tal külas käinud tema ema ning öelnud, et kus sa, laps, kui juba nii palju tehtud, siis nüüd enam taganed...Ja tema Mart oli teda ikka väga tahtnud...  Ja nii ta olevatki siis poolenisti vastu tahtmist mehele läinud - mehele, kes temast pea tosin aastat vanem ja kel kõige krooniks kirikumaksudki maksmata... Ja kellega ta ometi elas terve pika elu ja kui vanaisa 60-aastaselt halvatuks jäi, kõndis Memm raske laudatöö kõrvalt iga päev Loksa haiglasse ja tagasi. See on edasitagasi ligi 30 kilomeetrit. Oli november oma lõputu pimeduse, saju ja poriga. Ja Memm oli siis 48-aastane ning ei läinud pärast enam uuesti mehele.

Eks nüüd, kui Memm saab Loksa surnuaial maetud oma mehe kõrvale, ole neil aega neid ammuseid asju harutada. Ja omavahel võibolla rääkimata jäänud jutte ära rääkida.

Aga kirik... Ka siin ei tea ma, kui tõsine oli Memme usk. Palvetamist ja usust rääkimist Memme puhul ei olnud, kuid kindlasti oli usk talle omamoodi pidepunktiks siin elus. Ka läbi kogu nõukogude aja - paaril korral nägin Memme koguni Piiblit lappavat, ehkki ta muidu naljalt raamatut kätte ei võtnud. Mis seal salata - tema lugemisoskuski oli üsna vaevaline...

Kui Memmel aga millegi peale annet oli, oli see käsitöö ja taimede - loomade kasvatamine. Tikitud seinakatted, laudlinad, kardinad. Tohutud kogused sokke ja kirikindaid, mida praeguseni kasutame. Lilled vohasid ja õitsesid Memme kambrites, samas kui mina lohutan end põhjuste otsimisega (kuiv, keskküte jne) sellele, miks Memme jõulukaktus pole pikki aastaid minu kodus õide läinud... Kõik memme loomad olid ilusad, hästitoidetud, siledad ja läikiva karvaga - isegi igakevadine lammastepügamine oli omal kombel puhas töö, sest Memm oli lambad juba enne niitmist ära pesnud...

See lugu läheb nüüd pikaks ja segaseks, sest järjest ründavad mälupildid Memmest ning püüan neid kuidagi üheskoos ja üldistatult edasi anda. Aga tunnen, et see ei õnnestu hästi - ilmselt peab Memmele mõtlemise valu veel selgima ja mõtted selginema.

Seda on väga valus kirjutada ja ma üldse ei tahaks seda öelda ega sellele mõeldagi - aga Memm on juba viis päeva koomas.

Ta nagu magaks oma voodis, jäädes iga päevaga aina väiksemaks ja kõhnemaks. Ema ja isa keeravad teda iga nelja tunni tagant, et lamatisi ei tuleks ning ema kastab veega tema lahti vajuma kippuvat ja kuivama hakkavat suud.

Arst hindas, et haiglasse pole Memme mõtet viia: voolikud hoiaksid teda elus ehk mõne päeva või nädala kauem, kuid ei muud. Ja kodus on ta nii hästi hooldatud ja hoitud, pareminigi kui haiglas - seda muidugi eeskätt mu ema vaeva ja täieliku pühendumise hinnaga.

On väike lohutus, et vähemalt tundub, et tal ei ole valusid.

Kuskilt on mulle meelde jäänud täiesti kasutu teadmine, et Maa liigub ümber Päikese kiirusega umbes 107 000 km/h, ise samal ajal muidugi ka ümber oma polaartelje pööreldes. See on ikka täiesti kohutav kiirus, millega me läbi musta lõputu ilmaruumi kihutame... Muidugi tuleb siis ka meil, kübemetel, selle meeletu tempo käigus igasuguseid asju ette.

"Misantroop". Käisime Leivo töökaaslastega Von Krahlis "Misantroopi" vaatamas. Mida iganes ma sellelt etenduselt ka eeldasin, ta ületas või õigemini keeras täiesti teistpidi kõik ootused. Komödiantlik, suurepäraste näitlejatöödega etendus. Juba kriidiga joonistatav ja aegajalt kustutatav-täiendatav lavakujundus oli väärtus omaette. Kati, kes seda varem vaatamas käis, ütles, et korra astus üks näitleja joonistatud koerale peale - aga meie etendusel olid kõik asjad täpselt välja peetud. Isegi riiulilt põrandale visatavaid raamatuid tõmmati riiulist maha samapalju kui pärast põrandale joonistati.

Internetielu on habras. Lõbusal õhtusöögil "Moskvas" rääkisid Leivo, Risto ja Urmas pikalt serverite virtualiseerimisest ja Risto soovitas tungivalt, et ka meie ekstreem.ee serveriga tuleks sama asi ette võtta. Nii et kui järgmisel hommikul ajaveebile ligi ei saanud, siis ma arvasin, et Risto ongi asja käsile võtnud ja muudkui virtualiseerib. Tegelikult tuli välja, et meie server on lihtsalt otsad andnud... Mõni nädal tagasi elasin üle samasuguse ehmatuse, kui server ei töötanud. Mõtlesin juba paaniliselt, kuidas internetiarhiivides ringi tuuseldades saaks võimalikult palju ajaveebi sissekandeid taastada... Leivo sai mõlemal korral serveri jälle tööle, aga ikka on mul hingesoppi mure hiilinud -mis saab siis, kui ühel hetkel mingi infotehnoloogiline äpardus mu nelja-aastase arhiivi kustutab... Ajaveebi ajaloost on juba saanud väärtus omaette ja kahju oleks eda kaotada.

Varsti juba neli aastat. Siit edasi ongi hea jätkata, et 27.detsembril on mul juba neli aastat seda blogi peetud. Aegajalt vaatan tagasi - mida ma tegin eelmistel aastatel sel ajal, mida mõtlesin, mida tundsin...

Suured lapsed. Kati käis sõprade soolaleivapeol ja rääkis, et jälle kord oli ta tundnud end täitsa tatina. Vanuse mõttes: kuna tema poiss on temast veidi vanem (teist aastat ülikoolis) suhtleb Kati (teist aastat gümnaasiumis) nüüd ka inimestega, kes üürivad paarina korteri, või on elanud vaheaasta kooli ja ülikooli vahel teisel pool maakera, või käivad tööl, või saavad lapse... Mulle tundub Kati nii suur ja täiskasvanulik ja oma aktiivse maailmaga, aga saan aru, et sellises seltskonnas on see ikka ja ainult koolitüdruku-kogemus. Ainus lohutus, et vanuse kasvades kasvavad ka kogemused ja see koolitüdruku-seisund läheb mööda. Ja siis on sellest isegi kahju :)

Ode on ka kuidagi üleöö väikesest armsast tüdrukust ilusaks sihvakaks tütarlapseks saanud. Ühel õhtul tegin ma muretseva emana kontrollkõne, kui kuulsin, et punt teismelisi, Ode nende hulgas, lärmab ja lõkerdab kohaliku kaubanduskeskuse lähistel. Pärast küsisin üle, et ega ma nüüd vanemliku kontrolliga liiale ei läinud, niimoodi helistades ja teda plaanitust varem koju kutsudes... Tegelikult ma väga tahaksin, et lapsed saaksid sõpru-sõbrannasid oma väikesteks pidudeks või niisama koos olemisteks koju kutsuda, aga ruumiga on meil nagu on.

Ode on praegu sellises arenemisjärgus, kus ta on lausa haigettegevalt armas oma sisemises haavatavuses ja õrnuses. Nagu taim, mis on kiiresti pikkust visanud ning seepärast veel hästi õrn. Ma tahan talle olla hästi-hästi hea, et ta tunneks end hoituna ja kaitstuna - see minu pesamuna.

Jüri sevastu oleks justkui viimasel ajal läbi teinud mingi asjalikkuse ja täiskasvanumise kuuri. Kui vaatan seda rahulikku ja mõistlikku noormeest, tundub täiesti uskumatu, et alles mõni aasta tagasi oli ta põikpäine varateismeline Sõnni-kutt, kes suutis mind mõnigi kord oma jonnakusega nii endast välja viia, et kord isegi käes olevad asjad röögatades põrandale viskasin, muudest vaiksematest endast väljumistest rääkimata... Kui aeg lisab veel natuke avatust ja tolerantsi (ja küll ta lisab!) ning lihvib maha teismeea mühisevat halvakspanu maailma ja inimtegevuse nüansside vastu (ja küll ta lihvib!), siis ... siis ongi juba mees valmis.

Majanduse ülevalhoidjad. Praegu hakkab juba tulema õige aeg osta, kui see raha poolest võimalik on. Karin ja Toomas soetasid uue auto (mis Karini nõudel on automaatkäigukastiga ja saab eeskätt just talle sõitmiseks), Kairi soetas sülearvuti ning isa hiigelmõõtu teleka (mul läheb kogu aeg segi, on see LCD või plasma). Ning mina ja Leivo plaanime abiellumist - elu läheb ikka edasi ka kriisiajal.

EBSi ball. Minu teine ülikool, EBS, sai tänavu 20- aastaseks. Ülikooli jaoks pole see loomulikult mingi iga, aga ma usun, et EBS veab kindlasti välja ka 200 ja edasi. Äriharidust kaela kallavate uusülikoolide üle on küll nii ja naa ironiseeritud, aga mina igatahes sain EBSist väga palju nii haridust kui haritust. Mitte et mul iga päev rahandusalast analüüsi või muud sellist vaja läheks, aga ma saan neist asjadest nüüd aru ja maailmale oleks justkui üks tahk jurde tulnud, mille olemasolu ma varem ainult väga häguselt tajusin. Ja avaramas maailmas tunnetad ka piire, võimalusi ja toimemehhanisme paremini. Nagu armastab öelda mu endine ülemus, kah EBSi vilistlane Peep: "Saab asjadest aru".

Ja ballil me Leivoga isegi tantsisime :)

Epu raamatud. Käisime koos Katiga "Minu"-sarja Moldova, Tai ja Alaska raamatute esitlusel. Meeldis idee teha mujal maailmas viibivate autoritega intervjuud üle interneti -väga mõjus oli. Ning kohalviibinud Alaska-raamatu autor oli ülisümpaatne, juba selle pärast peaks raamatu ostma.

Hiljuti ütles töökohtumisel üks kirjastusäriga tegelev inimene, et raamatumüügis kasvab trend "hot or not" ehk müüb see ja ainult see raamat, mis kohe algul suudab murda end raamatupoodide müügiedetabelisse (see TOP 10, mis ka poodides väljas). Seda enam oli hea näha, et Alaska-raamat oli suutnud hõivata juba kaheksanda koha.

Ja kinnitamaks, et maailm pole muud kui üks globaalne küla, kohtus Kati pärast esitlust Viru Keskuse kohvikus juhuslikult inimestega Moldovast, kellega koos olid nad Moldovas oma euroasja ajanud.

Mida veel...? Kindlasti on veel igasuguseid asju juhtunud, aga kuna pole kohe kirja pannud, on need hetked ja emotsioonid juba möödanikku lehvinud.

Teiste mitte just kõige õnnestunumate väljaütlemiste kallal on alati hea hambaid teritada. Nii jäigi mulle täna korteri kommunaalmaksete arvet vaadates esimese mõttena hambusse 1000-kroonisest küttearvest peaaegu pikali kukkuma pidanud abilinnapea.

Sest kuna novembris oli natuke ikka ka külma ja tuisku, näitas minu arve kokku ligi 3500-kroonist numbrit, millest soojusenergiale kulus 2111 krooni. Kulu, mida ma suure paneelmaja elanikuna ise ka kuidagi mõjutada ei saa, kui mitte just arvesse võtta gaasi- või puuküttega elamisse kolimise võimalust. Suuruselt järgmine kuluallikas oli vesi oma 458 krooniga ning ülejäänud tuhat moodustus hooldusest, remondifondist, prügiveost, üldelektrist, maamaksust jms üksikult võttes väikestest, kokku päris suurtest kuludest.

Vähemalt bensiin on odavamaks läinud, nii et säästan praegu suvise tipphinnaga võrreldes bensiini arvel ca 700 krooni kuus.

Vaatasime täna Leivo juures kodukinos "Prints Caspiani". Kati, kes "Narnia lugusid" lugenud ning ka filmi varem kinos näinud, oli enne muidugi vaimustunult rääkinud, kui nunnu Caspiani osatäitja (Ben Barnes) ikka on.

Oli küll, isegi minu jaoks :) Üldse oli hea film.

Filmi subtiitritest luges Kati, et filmitud on see muuhulgas ka Sloveenias, Poolas ja Tshehhis. Nii et Narnia radadele - vastupidiselt Uus-Meremaal üles võetud "Sõrmuste isanda" omadele - ei olekski liiga pikk tee minna.

Sel aastal ei olnud mul millegipärast üldse tahtmist firma jõulupeole minna ja nii polnud ma endale kinni pannud ei juuksuri ega meigi aega. Ilmselt oli mul petlik lootus, et mingi sündmus või olukord mind jõulupeole minekust vabastab, ehkki minu ametikoha juures on firmaüritustel osalemine siiski - võiks isegi öelda, et üks ametikohustusi.

Nii ma siis koristasingi kodus tuba ja ise torisesin, et olen nagu peole minev Tuhkatriinu, ainult selle vahega, et Tuhkatriinu tahtis minna, aga mina koristaksin pigem meelsasti edasi. Ja muidugi polnud mul ka head haldjat, kes oleks mu ühe võlukepiliigutusega peokõlbulikuks muutnud.

Nii ma siis mässasingi endale ise peomeiki teha - hea ikka, kui kodus on kaks tütart, kellelt lauvärve ja muid vahendeid laenata :). Soenguga läks lihtsalt, silusin juuksed lihtsalt rangesse kuklasabasse ja lasin pealt lakiga siledaks.

Aga taas kord peab ütlema, et mul on ikka nii-nii eluägedad kolleegid, et juba kohale jõudes oli algne viitsimatus nagu peoga pühitud. Ja tagantjärele on mul ülimalt hea meel, et ma ikka läksin, olgu või isetehtud soengu ja meigiga.