Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Seinaronimine Lasnamäel

Õhtul käisime Leivoga Lasnamäe spordihalli ronimisseinal. Taas kord tuli tõdeda, et kui midagi pikka aega ei tee, siis see ikka ununeb.

Ronijaid oli palju, mitu neist nägupidi tuttavad. Järgmisel korral peaks nimesid kah küsima :)

Ronijate paljususe tõttu oli enamik radasid juba hõivatud ja meile jäänud selline, mis lõppes üleval minu jaoks ebamugava väikeste ja väheste nukkidega negatiiviga. Eks ma tegin ikka seda viga, et ronisin liiga palju kätega: üles jõudes olid käed juba väsinud ning kui neid nüüd tõesti vaja oli, kippusid lahti libisema. Ainult ühel korral neljast sain seekord sellest negatiivist niimoodi üles, et lahti ei kukkunud.

Leivo ronis aga kõik oma korrad hoopis altjulgestuses.

Maja katus vol 3, jalgratta sugemetega

Veel üks katusele pühendatud nädalavahetus.

Laupäeva hommikul ajasime koos isa ja Jüriga viimaselt katuseveerandilt  vanad eterniiditahvlid alla. Terve ennelõuna ja keskpäeva tegid Toomas ja Leivo eganõudvaimat ettevalmistustööd - katsid katuse kile ja roovistikuga. Minu, Karini ja Ode töö oli kolme nädalavahetuse kestel katuselt maha võetud eterniiditahvlid õue tööstuslikumasse poolde vedada ja seal korralikult ära ladustada. Mis muide oli päris raske ja eelkõige aeganõudev töö, sest tuli välja, et katusele mahub ikka kuradi palju eterniiditahvleid.

Ja siis hakkas sadama. Napilt, tegelikult juba läbi vihma, jõuti viimane kilerida harja juurde ära vedada.

Terve pärastlõuna ja õhtu kallas külma lausvihma. Kütsime lausa ahju, et tuba hubaseks saada, ja tegime tule puupliidi alla. Tänu viimasele sai teha keset suve ka niisugust talvise isloomuga toitu nagu ahjukartulid soolapekiga :)

Pühapäevaks õnneks vihm lakkas. Mehed vinnasid plekktahvlid katusele - ja suures plaanis ta valmis oligi!!!

"Suures plaanis" tähendab seda, et katta tuleb veel kaks väljaulatuvat lamekatust - uue köögi ja meie toa pealne - ning asendada koja ja sahvri ees olev varikatus. Aga lamekatustel pole vaja teha lammutustöid ning suuremaid ettevalmistusi, vaid tõrvapapp lihtsalt plekiga katta. Ja varikatuselt eterniidid maha ja plekid asemele. Noh, ilmselt väiksemaid nikerdamisi on veel ja veel ja veel.

Tõttöelda jätsime siis Toomase üksi viimaseid kruvisid keerama ja servaliiste paigaldama ning läksime Leivoga jalgrattatiirule.

Ratastel Lahemaalt Kõrvemaale ja tagasi

Sõit viis liinil Vanaküla -Valgejõe-Soosilla-Suru. Veidi enne Suru silda pöörasime paremale, lõigates sihti või vana teed pidi üle vihmasajust üpriski püdela rabapinna, edasi ring liivateene ümber Suursoo, läbi eelmise aasta tulekahjualade, üle Soodla jõe Järvi järvedeni - ja suund tagasi Valgejõe jõe poole. Plaanisime jõuda tankisillale, aga tee, ennäe, viis turismitalu arendaja Tõnu maja taha (tema tegemistest kirjutasin põgusalt ka kolm aastat tagasi, seoses koos lastekarjaga ettevõetud Suru jalgrattasõiduga). Nüüd oli Tõnu üle Valgejõe ka sillakese  ehitanud. Ja tee sinnani oli viimase järve nukist alates kah enamvähem - mitte küll enam Kõrvemaa tavapärane liivatee, vaid selline keskmise vana rohtukasvava külatanuma kvaliteediga. Aga siiski: Aegviidust tulles saaks nüüd ratastega läbi Kõrvemaa Lahemaa matkaradadele välja sõita!

Nii me tegimegi. Tõnu juurest saaks küll otse mööda teed Soosillale ja sealt koju, aga tegime pöörde paremale. Ilmselt polügoni äärt pidi kulgev korralik liivatee viis Läsna juures asfaldile välja, sõitsime läbi Läsna küla, ületasime Peterburi maantee ning jätkasime taas mööda metsavahelist (peab ütlema, et hiigelpikana tunduvat) liiva-kruusa-kiviteed Joaveskini. Ja oligi viimane sutsakas mööda eelmisel aastal pandud värsket asfalti läbi Nõmmeveski koju tagasi.

Algselt oli plaanis sõita küll välja Käsmu ja muude rannaküladeni, aga kuna Kõrvemaa tiir läks plaanitust pikemaks ning süüa-juua polnud kaasas, jäi koduse grilli kutse Joaveskile jõudes peale. Aga ikkagi tuli kokku ca 63 km.

Orkut on elu

Kui ligi neli aastat tagasi hakkasin blogi pidama, panin oma Orkuti konto kinni. Ei viitsinud enam kahte internetikeskkonda ülal hoida.

Nüüd tegin uuesti.

Ja nagu Kati ütles: "Vanemlik järelvalve internetis on kõva!"

Eks ma tõepoolest sellepärast tegin, et saaks aegajalt oma laste kontosid, kommuune ja muud internetielu piiluda.

Ühtlasi aga käisin läbi kõik tuttavad, keda tuli meelde otsida või kes sõprade kaudu ette jäid. Ja võitlesin küsimusega: kas hakata neid taas endale Orkuti-sõbraks kutsuma...?

Esialgu hoidsin end siiski tagasi. Kutsusin ainult väheseid. 

Uitmõtted abielust

Täna helistasin ma tööasjus inimesele, kellega pikki aastaid tagasi päris aktiivselt läbi käisime. Siis aga tulid erinevad tööd, erinevatesse linnadesse kolimine - ja osutus, et nii tugevad need sidemed ei olnud, et suhtlus säiliks.

Täna märkis ta muu jutu kõrval, et on lahutatud.

Misasja???

Nende pere oli minu meelest üks selliseid, kes pidanuks eluks ajaks kokku jääma. Neid vaadates tuli alati ja paratamatu muheluse saatel meelde lastelauluke: pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit istusid traadil ja tegid vidiit - nii ühel meelel ja ühel nõul olid ja tegutsesid nad alati. Toimiva ettevõtte panid koos püsti ja müüsid hiljem suurele korporatsioonile maha. Imetore poeg, aastaid hiljem (siis, kui me enam eriti ei suhelnud), teine. "Metsa" kolimine. Ühised huvid...

Lahutatud???

Ma olin täiesti jahmunud.Nii sellest faktist kui ka enda jahmatusest - poleks arvanud, et see mulle nii korda läheb. Polnud ma ju neid kummatki pikki aastaid isegi näinud mujalt kui mõnikord meediast pildi pealt. Aga ikkagi...

Noh, aga kordusabielud või -paarisuhted pididki õnnelikumad olema.

Kahju ainult, et õnneliku korduseni selle ebaõnnestunud esimeseta ei jõua...

Aga kas üldse saab neid esimesi nimetada ebaõnnestunuks? Kõigil on ju nendega seoses kogetud ikka paras hulk õnne...

Minu Mäepealse Memm noomis ikka neid tänapäeva inimesi: kole kergesti minnakse lahku. Tuleks ikka katsuda elada, kui kord juba elama hakatud - just nii ta ütles. "Elama hakkama" tähendaski tema kõnepruugis abiellumist - iseenesest huvitav sõnakasutus, märkan ma praegu. Abieluta siis elu ei olnudki...?

Kahjuks aga vana aja inimeste elutarkus tänapäeval enam ei sobi. Tänapäeval on inimestel rohkem valikut, vabadust ja võimalusi - nii et pole ilmselt mõtet katsuda olemasolevat mittetoimivat suhet kohendada ja lappida.

Aga ise jõudsin ma selle t��eni alles pärast lahutust - kui elu muutus äkki palju rõõmsamaks, lihtsamaks ja paremaks. Hoolimata sellest, et enne lahkuminekut ei osanud ma lahutamist ettegi kujutada - see millegipärast ei kuulunud mu maailmapilti. Võibolla Memme mõjul :)

Lahutamise eel kartsin ma igasuguseid asju. Et kuidas ma materiaalselt hakkama saan, laste eest hoolitsemisega hakkama saan, mida sõbrad ja lähedased arvavad... Tulemus oli see, et materiaalselt ma muutust ei märganudki - ilmselt oli endise abikaasa rahaline panus ühisellu viimastel aastatel pisitillukeseks kahanenud, lapsed olid edasi head lapsed ja mida aasta edasi, seda paremad (ilmselt olen ma ka ise pigem suurte laste ema tüüpi emme) ning sõbrad-sugulased ütlesid ühe hingetõmbega, et õige tegu ja seda oligi oodata... Nii et ma olen tänulik oma endisele abikaasale, kes vinduvale suhtele ühel hetkel lõpu julges teha - ehkki tol hetkel olin ma sellest nördinud.

Nüüd olen ma kuidagi väga õnnelik.

Loodan, et teiste lahutavate või lahutanud paaridega läheb samamoodi.

Aia taha

Mõni päev kohe läheb aia taha. Näiteks tänane.

Hommikul läks kuidagi nii kiireks, et süüa ei jõudnud.

Tööl algasid kiired üksteise otsa kuhjuvad tegemised, nii et lõunale ei jõudnud. Pärastlõunal kihutasin - kiireid tegemisi kirudes õhtu peale lükates - hiigelpikale ja hiigeligavale üritusele. Mille käigus oli mul kõht nii kohutavalt tühi, et suutsin mõelda ainult lähedalasuvale Rimile ja seal müüdavatele kohukestele. Nii et võibolla polnudki üritus nii igav, vaid ma lihtsalt ei suutnud tühja kõhu kõrval keskenduda :)

Rimisse jõudes olid minu lemmikud, vanillikohukesed muidugi otsa saanud. Sõitsin siis pigem koju lootusega siin kõht korralikult täis süüa.

Kodus ilmnes, et Ode oli parimate kavatsustega (millega teatavasti on sillutatud põrgutee) hakanud pesu pesema - ja korraldanud alumistele naabritele uputuse. Sest oli unustanud äravooluvooliku otsapidi kempsupotti pista. (Meil ei ole pesumasin otse kanalisatsiooni ühendatud, sest omal ajal, kolimise järel, ei osanud mina ega mu tollane abikaasa seda teha ja pärast harjusin ma juba voolikusüsteemiga ära - ligi kümme aastat on asi sel moel toiminud).

Nii et seletamine alumise korteri prouaga ning tema tõepoolest räigelt rikutud lae kahjude hüvitamine.

Siis, kui hakkasin köögis süüa tegema, tuli Jüri ja hakkas (taas parimate kavatsustega) kraanikaussi kuhjunud nõusid pesema. Muidugi tegi ta ühe taldriku katki ja muidugi lendasid killud niimoodi laiali, et ma ühe tillukese endale jalga astusin.

Niisugune päev siis. Ja ta pole veel õhtul, vaid seda on veel ligi viis ja pool tundi - eks näis, kas üllatab millegagi veel.

Aga vähemalt olen ma vahepeal süüa saanud!

Kolmteist

Hulk aega tagasi, juba eelmisel reedel, vaatasime koos Odega TV3st filmi "Kolmteist" (USA 2003). Vähemalt mina mõtlen aegajalt selle filmi peale siiamaani - võibolla sellepärast, et ma ei saanud teda lõpuni vaadata (läksin Katile sadamasse ja leivole lennujaama vastu) ning tean nüüd ainult Ode vahendusel, kuidas see lõppes.

Iseenest ju banaalne teismeliselugu: Tracy (Evan Rachel Wood) on lapselik nohik-tüüpi tüdruk: õpib ainult viitele, voodit jagab kaisukarude ja aega väiksemate sõbrannadega. Tema püüdlus ja ülim soov on võita kooli kuumima tüdruku Evie (Nikki Reed) soosingut. Selle nimel nõuab ta emalt uued riided, neelab alla Evie-poolsed alandused ja muudkui tilpneb tal sabas. Õnn saabub siis, kui Tracyl õnnestub varastada käekott suurema hulga rahaga, mille eest ühiselt shoppama siirduda - jää saab murtud ja tee ihaldatud sõbrannastaatuseks on valla. Nagu väike kutsikas järgneb Tracy Evie poolt seatud ahvatlustele: kas sellega saad hakkama? aga sellega?... Soov sõbranna tunnustuse järgi on nii suur, et paneb kõike tegema. Seejuures ilma sisemiste süümepiinadeta, mis tavaliselt selliste "hea tüdruk satub halva võrku" stereotüübiga kaasas käivad. Tracy, vist oma ea kohta keskmisest naiivsem, võtab kõike Evie poolt tulnut kõhklusteta vastu. Kõik varasem - pere, sõbrad ja nende mõju - taandub.

Ode vahendusel ma tean, et lõpuks - vahelejäämisel - süüdistab Evie kõiges halvas Tracyt, aga et isegi see ei suuda murda Tracy vankumatut vaimustust sõbranna suhtes...

See film, ehkki filmilikult võimendatud, oli tegelikult väga tuttav ja elutruu. Oma emotsioonidelt. Isegi minu jaoks, kes ma olin pubekas hoopis teisel, praeguste 13-aastaste jaoks olematul ajal. Aga isegi mina mäletan - tõsi, mõni aasta vanemana - vaimustustust iseendast, mis tuli sõbrannaga kaelastikku seltskonnas hängides, uusi tutvusi sõlmides, uusi ahvatlusi kogedes ja järele proovides... Oo, seda pilkude ilu ja võlu ja tuld, ja need autod! ja baarimehed! - kui mälu järgi tsiteerida Lolita laulukest...

Ent tagantjärele ei suuda ma ära imestada, milline teflontüdruk ma ikkagi olin: kõik see möödus minust jälge jätmata mu elu mõjutamata. Ja tegelikult tundsin ma end siiski kogu aeg nagu kõrvaltvaataja, teadmises, et see siin pole päris ja jääv, see pole minu maailm. Ma teadsin ikka, et kodused on mulle kallid ja nende heakskiit mulle oluline - kindlasti ei tahtnud ma oma tegudega ei oma vanemaid kurvastada ega koolis õpetajate halvakspanu teenida. Mul oli lihtsalt salaelu, aga ühel hetkel, kui mõistus äkki pähe tuli - see juhtus tõepoolest äkki! -, suutsin sellest salaelust jälle välja astuda. Ja ega ma väga hulle tükke ikka kaasa ei teinud ka - ilmselt sellepärast, et mulle ei meeldinud purjusoleku tunne ja alkoholi joomist püüdsin ainult teeselda...

Mõtlema pani mind tegelikult see, et ega ma väga ei tea oma laste võimalikest salaeludest. Ma küll usun, et nad on mõistlikumad kui mina omal ajal ja hoiduvad veelgi rohkem kui mina seda oskasin teha. Päris puutumatult aga ei möödu kolmteist (number pole tegelikult oluline) aga ju kellestki...

Maja katus vol 2

Teine nädalalõpp katuse tähe all: algusega laupäeva hommikul ja lõpuga pühapäeva õhtul.

Seekord oli minul katusega vähe tegemist, põhilised ehitajad olid isa, Toomas, Leivo ja (seekord samuti vähemal määral) Jüri. Mina sain see-eest pidevalt süüa teha ja nõusid pesta.

Tehtud sai:

- Eelmisel nädalal läänepoolse külje plekiga katmata jäänud osa sai nüüd kaetud.
- Katuse idapoolsest osast sai pool eterniidist vabastatud, kilgea-roovidega ja lõpuks ka plekiga kaetud.
- Poolel katusel on ka uus hari, samuti on paigaldatud lõunapoolsesse otsa ääred.
- Maha sai võetud antenn (see oli kinnitatud lõunapoolse otsa külge ja segas)
- Maha on võetud kempsu õhutuskorsten (ma ei teagi, mis sellest edasi saab - kas tuuakse uuesti läbi katuse välja või kuskilt mujalt).

Idapoolne külg on muidugi keerulisem, sest seal on ka kaks juurdeehituse katust, need küll mitte viilkatused, vaid lamedad. Aga see tähendab, et nende ümber tuleb plekke mõõta ja lõpuks ka nemad ise plekiga katta.

Üks nädalavahetus läheb ilmselgelt veel katuse tähe all.

Singlikunn vol 2

Kona Crafti kolmapäevakud hakkasid mulle nii meeldima, et läksin eile jälle.

Seekord rada siis Männikul, sealse krossiraja lähistel, pikkusega ca 3km. Sõita tuli 6 ringi.

Lühike ring on minusugusele mitteratturile tegelikult keeruline, sest pidevalt jõuab selja taha keegi kiire ja osav. Ja kuna mulle pole aeg oluline, temale aga küll, siis loomulikult tõmban teelt kõrvale ja lasen ta mööda. Aga tüütu on see ikka.

Muidu oli aga igati äge. Männiku kandis polnud küll Kroodiga võrreldavaid tõuse ja laskumisi, kuid oli palju liiva ja järsuseinalised kraavid, kust ülesalla sõita. Esimestel ringidel oli neist läbiviiv tee veel kõva, edaspidi oli juba liiv lahti sõidetud ja ülesjõudmine seega raskendatud.

Minu jaoks kõige keerulisem lõik viis aga mööda ühe traataia kõrvalt. Seal olid puud nii lähedal, et pidevalt kartsin rattasarvega mõne taha kinni jäävat.

Täna on valusad põlved ja randmed. Põlved ilmselt sellepärast, et sõitsin vist liiga raske käiguga (mis teha, kui jõudu on palju - esimese käiguvahetaja käik 1 tuli meelde alles 4.ringil), randmed tugevast lenksuhoidmisest ja raputustest.

Aga küllap ma lähen järgmisel korral jälle!

Uus ilmakodanik!

30.mail kell 20.06 sündis Kai ja Ivo tütar.

Urve teadis teavitus-SMSile lisada veel nii palju, et tüdruk oli kaalunud peaaegu neli kilo ja tal olevat mustad juuksed.

Nii et ei läinud õnneks ikka täkke see meie lõputu norimine, et (looduslikult) läikmustade juustega Kai ja (looduslikult) heleblond Ivo saavad kahe peale kas mustavalgekirju või siis äärmisel juhul halli peaga lapse :)

Nii et Kai sai emaks, Ivo isaks ja Kairi tädiks. Enn ja Urve olid vanavanemad juba ennegi.

Palju-palju õnne!!!

 

Maja katus

Tänavune ehitusalane suurprojekt on Väljaotsa maja katus. Pildil poseerime katusel mina ja isa, Jüri on all telefoniga pildistamas (see on mobiiliga tehtud foto).

Reedel võtsid isa ja Jüri katuse ühelt poolelt eterniidi maha.

Laupäeval katsid isa, Toomas ja Jüri selle katuse poolenisti kilega ja laudadest ruutudega, mille külge käivad suured plekktahvlid. Osa plekki sai kah pandud.

Pühapäeval katsime isa, mina ja Jüri ülejäänud osa katusest kilega ja laudadest ruutudega. Tahvleid ei hakanud panema - selleks on tugevamat tööjõudu vaja, aga Toomas pidi ära minema: Helen jõudis ühel joonistusvõistlusel esikolmikusse ja tal oli Estonias autasustamine. Nii et kuni järgmise nädalavahetuseni jääb maja välja nägema nii:

Mis mulle aga selle ehitusprojekti juures üldse ei meeldi, on isa muretus katusel turnides. Hommikul alustas ta seal lahtise kannaga toatuvlites (!!!), pärast vahetas kalosside vastu. Mis kah kindlalt jala ümber pole ega midagi. Rääkimata sellest, et ta pidevalt seisab seal julgestuseta ja käed lahti. Lihtsalt kohutav! Ise veel pikki-pikki aastaid ehitusel töödejuhatajana töötanud... Ja minu manitsusi ta muidugi ei kuulanud... Muidugi on ta mul tugev ja osav - AGA IKKAGI!!! (viimane on tsitaat Ode kullavaramust).