Get a life!

Lähiajal pean ära tegema ühe olulise otsuse elu keskpikaks perspektiiviks. Murran selle üle pead ja kui murtud saab, panen kirja. Siis on hea olla. Aga seniks ei ole. Haigus tuli kah veel vahele, et mõtlemisvõimet pärssida ja asja edasi lükata.

Ühtlasi on veel asju, mille osas peaks midagi otsustama ja ära tegema.

Korteriremont. Uhh, ei taha. Aga lastetoa tapeet ripub seinal juba praktiliselt narmastena ning puitpõrandasse on kulunud igasugused mõeldavad ja mõeldamatud jäljed. Uksed ja lävepakud on inetud niikuinii, vaja oleks vahetada. Ja laste kirjutuslauad on koledad ja katki, oleks vaja uued osta - nojah, selleks plaanitud raha läks nädal tagasi küll külmkapi ostuks, sest vana otsustas oma maise eksistentsi lõpetada, nii et uued lauad jäävad vist ära... Ja köögilagi on must. Ja kõige suurem probleem on muidugi leida remondimees, kes seda kõike teeks. Kust sa ikka leiad, kui pole otsima hakanudki, eks ole. Ja remondi eelarvet pole kah igaks juhuks koostama hakanud.

Silmaoperatsioon. Ma olen aastaid mõelnud, et peaks oma lühinägelikkuse ära opereerima, pääseks prillidest ja kontaktläätsedest. Aga hirm on. Ja teadmine, et nii tugevat miinust kui minul (-11) ei pruugi nulli saada ning väike miinus võib edasi jääda. Aga see tähendab, et kuna opijärgselt ei tohi enam läätsesid kanda, pean hakkama mäetama ja multisportima prillidega. Pahapaha. Ja raha kah nigu ei raatsiks selle eest välja anda, ehkki prillidele ja läätsedele kulutamata jääv selle ühekordse investeeringu ajapikku tasandaks. Samas hirmutas alpinist Priit hiljuti looga, kuidas kellelgi oli tuul mägedes läätsed silmast viinud ja mis siis juhtunud - just see panigi jälle opi peale mõtlema...

Suvepuhkus lastega. Olime Leivoga arutanud varianti "autodega Horvaatiasse", aga mul süveneb tunne, et ei viitsi nii palju sõita. Üksi roolis ju. Mulle küll meeldib autot juhtida ja eelmine aasta Slovakkias oli täiesti OK, aga vist tänavu ei tahaks. Horvaatia ju kaugemal ka. Teine variant on laevaga Ahvenamaaale ja seal pikk tiir jalgratastega - ka see oleks tore.  

Väljaotsa ümberehitus. Jah, taas kord plaanib isa ümberehitustöid: uuele köögile teise korruse pealeehitamist, nii et üleval saaks minu kasutatav tuba suureks ja valgeks. Minu rahaline panus sellesse üritusse on suuremas osas antud, aga töödeks tuleb ju kah aega leida, et isa aidata. Ikkagi minu toaga tegemist.

Mäed. Sellest, mis peas tiirleb, ei julge veel rääkidagi, et äkki sõnub ära. Ja Jüri pahandab nagunii iga kord, kui tabab mind arvutis mägedekülgedel surfamas: "Ei lase emmet mägedesse!" - eks ta ole Aconcagual juhtunust rohkem mures kui ma ise. Ode ka, Kati on juba arusaaja. Pealegi, Katile mäed meeldivad.

Laste suvetegevus. Neil on ju vaheaeg kolm kuud minu ühekuulise puhkuse vastu. Kati poetas, et võiks minna malevasse, teised pole erilist laagrivaimustust kunagi üles näidanud. Tegelikult ka mulle endale omal ajal laagrid ei meeldinud, nii minimaalselt kui ma neisse üldse sattusin, nii et ega ma peale ei käi. Osa aega saavad nad olla ilmselt ka minu emaga maal, aga üüratu pikk aeg on ju veel. Tore, kui J nad näiteks nädalaks enda hoolde võtaks ja nendega kuhugi läheks, aga see on üsna ebareaalne. Kuigi võiks ju.

Küll ikka inimene võib endale probleeme välja mõelda, eks ole? Sest elu läheb ju edasi sõltumata sellest, mida ma ühegi küsimuse juures otsustan või ei otsusta, teen või ei tee. Suvi tuleb ja möödub niikuinii. Aga tahaks ju ikka, et võimalikult paremini.

Neljandat päeva haigena (nüüd küll juba peaaegu tervena) kodus olles märkasin, et viimastel päevadel oleme kõik toitunud põhiliselt kahest asjast: kohukestest ja viinamarjadest.

Kohukestest on tavalisel ajal minu lemmikuteks Karumsi vanillikohukesed (need oranzhis paberis ja varesega), haiguse ajal kolisin aga üle Eesti kassipildiga punastele. Lapsed on alati eelistanud kassipildiga moosikohukesi.

Täna käisin poes ja ostsin jälle 20 kohukest. Ju siis on energiat nii väga vaja.

Uskumatu, aga mul õnnestus endale saada kauaotsitud "Lumetiiger": sherpa Tenzing Norgay jutustus, mille pani kirja James Ramsey Ullman. Sest ehkki Tenzing, maailma kuulsaim sherpa ja Hillary kõrval Everesti esmavallutaja, oskas seitsmes keeles rääkida, ei osanud ta üheski neis kirjutada rohkem kui oma nime.

Eesti keeles ilmus see raamat aastal 1960, kõigest seitse aastat pärast kuulsat tõusu Everestile ja viis aastat pärast ilmumist New Yorgis. Mis iseenesest on hämmastav, arvestades nõukogude aega ja puha. Aga "Maailm ja mõnda" oli ikka tõesti totaalselt hea sari, au tegijatele.

Enamik vanemaid "Maailm ja mõnda" raamatuid on mul lapsepõlves kaanest kaaneni mingis igatsusõhinas läbi loetud - need olid Mäepealse Memme juures olemas. Nüüd on osasid seal koguni kaks eksemplari, sest tädi Mall kolis paar aastat tagasi osa oma vanu raamatuid lapsepõlvekoju tagasi. Aga "Lumetiigrit" ja veel paari raamatut, mida suurena olen otsinud, seal loomulikult ei ole.

Lugesin oma kauaoodatut natuke segaste tunnetega. Aus raamat, kahtlemata. Lugu sellest, kuidas üks lihtne mees käib läbi elu oma saatusetähe järel, sest tunneb, et ta teisiti ei saa. Everest on ta pühendumus ja kutsumus. Tenzing of the Everest, tunnebki seda meest nüüd kogu ingliskeelne maailm, mäe nimi koos mehe nimega, ja kas saab unistuse ülimat täitumist tahtagi?

Aga ikka häiris mind kohati see Ullmani vahendajaroll. Et kui palju oli kirjapandus lääne inimese tõlgendust idamaa mõttemaailmast ja kui palju selle maailma ehedat peegeldust? Ei tea, ja ega mina seda mõttemaailma ju tunnegi. Aga ikka oli mõnes kohas tunne, et ... et pole nagu päris. Võibolla, üsna tõenäoliselt, teeb see tunne Ullmanile liiga. Aga ta on.

Nüüd ootan Raamatukoist "Mäetippudel pole jumalaid". Seda ma nii väga igatsenud ei ole, aga no terviklikkuse mõttes las ta siis olla mu lugemisvaras. "Lumetiigris" oli ju sellest Tenzingi ekspeditsioonist koos Earl Denmaniga kah juttu.

Ega tali taeva jää, hiljemalt märtsiks on kohal, märkis mõni aeg tagasi tabavalt Gea. Ja nii nagu tali, ei jää kunagi taevasse ka haigused.

Nii tabasidki mind ööl vastu tänast ootamatud külmavärinad ja kõrge palavik. Nina kinni, kurk valus. Tänane Päevaleht lajatas lohutuse, et haigestumine on jõudmas haripunkti ja haigeid on juba tuhandeid.

Mammu on juba teist nädalat poolhaige ja Jüri ei saanud isegi kooli tunnistuse järgi minna: ikka seesama palavik ja suur nohuköha. Nüüd siis järg minu käes.

Vastik-vastik-vastik.

Tänavu läks siis nii, et saime öiste meeskondlike päästetööde võistlustel esikoha. Aplaus, palun. Mul on tõesti ülihea meel. Seda enam, et vahepeal tekkis juba tunne, et kapten Leivo ei saagi tiimi kokku - võimalikel võistkonnakaaslastel tuli alati midagi vahele ning nad pidid kõrvale jääma.

Aga lõpuks formeerus Leivo eestvõttel tiim "Maastikumehed" koosseisus Leivo Sepp, Heiti Hallikmaa, Randy Korb, Riho Västrik ja mina. Alpinistide seltskonna jaoks üllatav kooslus, sest Heiti ja Randy, Eesti multispordi tipptegijad, olid alpinismiga piirdujate jaoks tundmatud suurused. Ka minu jaoks üllatav kooslus, sest kuna mina ka multisportlasi ja nende saavutusi tean, pole ma mitte kujutlenudki end võistlemas ühes tiimis sellise tasemega meestega. Olgugi nende "põhierialast" kõrval. Ja jätame siinkohal kõrvale ka Leivo, kes kindlasti suudaks multispordis kõvemini müristada, kuid lihtsalt vanast sõprusest minu ja Alariga tiimis viitsib olla.

Randyst aga sündis juba enne võistlust legend. Vaadates Rannamõisas pangalt laskumise ja tõusmise nõlva, mis algajad naissoost laskujad mõnigi kord kiljuma paneb ning kuhu Künnap liikumise hõlbustamiseks alati sõlmedega köie paigaldab, märkis Randy, et siit saab ju lausa rattaga alla sõita. Järgmisel päeval rääkisid kõik aukartlikult: "Üks mees ütles, et see on rattanõlv!"

Meie võistkonna nimigi sündis Heitist ja Randyst inspireerituna. Kui Leivo seletas Rihole (temaga olime ühes päästetööde võistkonnas ka aastal 2004, kui saime teise koha) uute võistkonnakaaslaste tausta, kasutas ta väljendit "multispordimaastiku tegijad". Mille peale Riho talle omase huumorisoonega: "Aa, maastikumehed!". Sõna jäigi tiimisiseselt kasutusse ja formeerus lõpuks ka võistkonna nimeks. Mis siis, et selle taustast me ainult ise aru saime.

Käisime eelnevalt ka öösiti harjutamas, et panna paika tööjaotus ning tegutsemise järjekord. Ilmselt saigi hästitoimiv koostöö ja rollijaotus meie edu eelduseks.

Ööl vastu pühapäeva sadas hooti paksu märga lund ja tuiskas. Pool tundi pärast südaööd, kui meie võistkonna stardiaeg tuli, oli aga ilm kuiv ja lisamärga taevast ei kukkunud. Täiskuud, meie harjutusööde sõpra, küll ei olnud, kuid taevas ja lumi peegeldasid teineteise võidu vastu ja täiesti kottpimedaks ei läinudki.

Võistlus alga kanderaamil oleva kannatanu (80-kilone liivakott) transportimisega nõlvast üles ning 1,4 kilomeetrise kanderaamitassimisega. Ülesminemise nõlv (seesama Randy "rattanõlv") on Rannamõisas üpris järsk ja jäine ja nii olime plaaninud algul, et teeme üles polispasti ja aitame kanderaami sikutada. Lõpuks piirdusime siiski ainult ülevaltjulgestusega: mehed tarisid neljakesi kanderaami, mina julgestasin.

Kanderaamiringil oli meie starteegiavaliku aluseks see, et viiekesi kanderaami ümber sebida pole mõtet. Seda enam, et järgmiseks ülesandeks oli ühel tiimiliikmel altjulgestusega ja kolme puuri paigaldades üles minna ja kaldale jaam teha. Üks tiimiliige julgestaks teda, ülejäänud kolm vahiksid niisama ja külmetaksid oodates. Nii jäigi, et mina, kellest tassimisel niikuinii suurt tolku ei oleks ja Leivo kui osav ronija ja jaamameister jooksime kanderaamist ette ning ülejäänud mehed tassisid kolmekesi. Kanderaamiga tulek võtab ikka nii palju aega, et nende kohalejõudmise ajaks oli üles jõudnud Leivo jaama valmis teinud ning Riho sai kohe ronida puure välja keerama. Mina, Randy ja Heiti valmistasime sel ajal ette kannatanu: kinnitasime kanderaami külge polispasti otsa, mulle julgestusköie ning ühendasime minu ja kanderaami enesejulgestusega. Minust nimelt sai kanderaami saatja.

Olime saatja osas ka proovinud, kas suure tugeva mehe saatjaks panemine annaks lisaefekti (jaksab paremini kanderaami tagant aidata), kuid otsustanud, et pigem mitte: põhiliselt tuleb kanderaam siiski polispastiga üles sikutada ning sel juhul on parem, kui tema küljes on kergemakaaluline inimene. Kes siiski peab suutma kanderaami takistustest eemal hoida ja võimalikult palju ise üles ronida.

Tuleb öelda, et reaalse kanderaami saatmine oli märksa raskem kui autokummi puhul, millega olime harjutanud. Ta oli pikk ning kippus otstega igale poole kinni jääma. Oli ikka tõsine pingutus, et - kassid kõvasti jäässe lööduna - kanderaam iga ülestõmbe hetkel nõlvast eemale tõmmata. Käed ja õlad on siiani tuimad ja valusad.

Aga jah, veel raskem oli polispasti juures. Seda tõmmati kolme mehega ja ikka oli ränk. Mina poleks kindlasti jaksanud nii kõvasti tõmmata, kuid tugevam inimene poleks saanud kanderaamile saatjana rohkem kaasa aidata. Tõsi, ta saanuks seda oluliselt väiksema pingutusega kui mina :)

Kannatanu Rannamõisa pangale hiivatud, tuli ta sealtsamast ülesõiduga alla läkitada. Selleks pidi Riho kiiresti laskuma alla ning tegema merejääle piisavale kaugusele kolme puuriga jaama, kuhu pangalt diagonaalis alla tulev ülesõiduköis kinnitada. Legendi järgi oli all jõgi ning teist kallast markeerivast autokummist varem maad puudutanud kanderaam loeti kohtunike poolt jõkkekukkunuks. See aga tähendas trahviminuteid. Nii saigi meie ülesõiduköis ikka korralikult pingule tõmmatud ning kannatanu kuivalt üle. Teised laskusid jaamast tugiköiel (ülaltjulgestusega) ning viimane pidi laskuma jääpuuri väljatõmbamisega - Jaani iga-aastane lemmikülesanne.

Siinkohal jagunes meie tiim jälle osadeks: kuna järgmine ülesanne oli 6km jooks kui vastupidavuse näitaja, startisime sellele jooksule järgemööda. Mina kui kõige aeglasem jooksja laskusin esimesena, võtsin kassid alt (paksus lumes on neist rohkem tüli kui kasu) ja pistsin kohe punuma, juba all olev Riho võttis merejaama maha ja järgnes mulle, siis Heiti, kelle ülesanne oli jõuda kõige ette ja valmistada viimase ülesande, pangalt laskumise jaam, ning viimastena Randy ja Leivo. Randy ootas ära Leivo allajõudmise, võttis tema käest osa varustust, ning startis. Leivo kui jääpuuril laskuja ja selle väljatõmbaja jäi veel varustust maha võtma ning järgnes viimasena.

Kuus kilomeetrit jooksu on tühiasi, kui teed seda jooksurajal ja jooksuvarustuses. Aga põlvini Rannamõisa panga alla kuhjunud tuisulumes sumbates, jää alt pressinud sulavees solberdades ning lumme mattunud kivide otsas kakerdades on see... no igatahes mitte tühiasi. Õnneks jagunes rada 3 km sinna ja 3 tagasi ning tagasitee viis juba panga pealt, kus sees jalgsirajad ja lõpuks isegi autotee.

Mina olin võtnud endale eesmärgiks joosta nii kiiresti, et jõuaksin veeta ühe otsa uhkes üksinduses: lootsin, et enne Tabasalu majade lähistel madalduvale pangale keeravat teed keegi järele ei jõua.

Peaaegu see õnnestuski. Pangaletõusu alguses möödus Heiti ning mind tabas peaaegu alaväärsuskompleks nähes, kui kergelt ja kiiresti jooksis ta üles pikast ja võrdlemisi järsust nõlvast, mida mina võtsin astudes. Kui mina üles jõudsin, kumas Heiti pealamp juba üle lagendiku ja kadus peagi metsa vahele.

Varsti pärast lagendiku lõppu jõudis mulle järgi Randy. Kuna temal jaamaehitamise ülesannet ei olnud, tegi ta ettepaneku, et võib mind köide võtta ja pisut vedada. Ma ei olnud seda kunagi varem proovinud, kuid väsimus oli juba tinana jalgades ja ees veel mitu kilomeetrit, nii et miks mitte.

Kinnitasime Randy enesejulgestusotsa minu vöösüsteemi ja läks lahti. Randy ees nagu hobune või kelgukoer, mina köie otsas taga. Ja lihtsalt uskumatu, kui palju sellest abi oli! Jalad kerkisid maast nagu nõiaväel ning Randy kogenud vedajana oskas suurepäraselt hoida mulle sobivat tempot ja rütmi. (Kogenud vedajana sellepärast, et pikkadel multispordivõistlustel viivad võidu peale võistlejad sel moel edasi oma kustuvat kaaslast. Oma lõbuks tegijad tõmbavad sellises olukorras lihtsalt hinge.)

Igatahes, kui Heiti puhul imetlesin ma tema sammu kergust ja kiirust, siis Randy puhul ei jõua ma siiani ära imestada jõudu ja võimsust, mis näiliselt täiesti pingutuseta ka minu vedamisega hakkama sai.

Jaamas oli ootaval Heitil jõudnud juba kergelt külm hakata, kui meie kohale jõudsime. Meie laskusime alla, kus ootasid joped ja Maret sooja teega, kuid Heiti jäi järgmisi ootama.

Riho saabumise ja laskumise järel algas närvipinge. Kui kaugel on oma tehnilise ülesande varustust korjama jäänud Leivo? Mis on praeguseni lõpetanute parim aeg ning kas meil on lootust seda lüüa? ... Teadsime, et meie oleme raja hästi teinud, kõik sõltus sellest, kui hästi olid sellega hakkama saanud teised. Peamiseks konkurendiks pidasime võistkonda, mille liikmed erinevates koosseisudes on eelnevatelt tehnilistelt võistlustelt võidukohti noppinud. Lootust tõstab kohtuniku info, et noil olevat ülesõit ebaõnnestunud ja kannatanu mitte isegi jõkke, vaid juba esimesele kaldale maha prantsatanud - nii et kümmekond trahviminutit kindlasti kirjas. Aga ikkagi: kui palju aega meil veel on? Kas üldse on?

On küll. Leivo jõuab kohale, julgestab Heiti alla ning järgneb ise kahekordsel köiel kihutades, eralduskarabiini ja kaheksaga. Köis siugleb probleemideta läbi karabiini, viimased jooksusammud - finish!

Meie aeg on 2:22. Ka trahviminuteid arvetamata oleme favoriitidest kiiremini teinud ja ehkki meist hiljem startinud võistkonnad on veel rajal, võime juba tol hetkel olla üsna kindlad, et esikoht on meie.

Ja nii ongi.  Tulemused siin.

Kati tähistas oma sõprade seltsis sünnipäeva  toredas kohas nimega  Nipi Mängumaa. Sest eks 15-aastaselt ollakse juba küll nii vana, et tekib juba tahtmine tegelikust east kümme aastat nooremat mängida.

Väga lõbus oli. Erinevalt muudest mängutubadest, kuhu ma sattunud olen, on Nipi Mängumaal on loodud tegutsemisvõimalused ka muudele eagruppidele kui ainult mudilastele. 15-aastaste populaarseim atraktsioon tundus olevat seinaäärsel lavaribal valgusshow taustal tantsuesineda. Ja muidugi kõikvõimalikud hüpped pehmele kott-matile, saltod batuutidel ja muu möllamine. Kui ka algul mõni külaline mängutoa-sünnipäeva kontseptsiooni pessimistlikult suhtus, siis lõpuks kinnitasid kõik, et oli üks elu paremaid või lausa parim pidu.

Kati sündis minu kolmandal ülikooliaastal. Oli aasta 1991 ning ülikool elas läbi teatud segaduse, muutuse ja ümberkohanemise faasi, nii et Kati sünd oli mulle teretulnud pääsemine mõttetuks muutunud stuudiumist. Ei, ega ma ülikooli pooleli plaaninud jätta, pigem vastupidi. Kuid laps andis viisaka võimaluse mitte loengutes käia, vaid ainult eksameid ja arvestusi sooritada.

***
Kati sündimisest sain aimu eelmisel õhtul kella kuue paiku ning kell kümme olin ma, ärevil ja kärsitu esmasünnitaja, juba Toomemäel haiglas. Tegelikult oli muidugi liiga vara ning haigla tollal veel linoleumiga kaetud lõpututes koridorides kulgedes möödus minu elu pikim öö. Üksi, sest isa kaasavõtmisest polnud sel ajal veel mõeldagi ning tegelikult ka järgmistel kordadel, kui see võimalus juba oli, jäi J meie ühisel otsusel miskipärast kõrvale. Ei mäletagi enam, miks, ja praegu arvan küll, et isa võiks ja lausa peaks kaasas olema.

Mäletan nii hästi seda lõputut üksildast kulgemist mööda koridore, vahepeal õrnalt tuikavate valuhoogude tõttu seisatudes. Ja Ootust. Magada ei saanud, ärevus oli liiga suur. Ja akna taga aegamisi tekkivat hahetust. Ja et midagi nagu ei juhtunud.

Kati sündis 15. märtsi hommikul kell 10:10. Kergelt ja kiiresti. Kui ta minu kõhule oli pandud - väike, ootamatult haraline olend - oli ta algul seal täiesti vaikselt. Panin oma käe tema seljale - ta oli soe ja nii ootamatult omaette elus. Tegi paar naljakalt konnalikku liigutust - ning tõstis äkki pea ja vaatas mulle otsa.

Jah, ma tean nii raamatutest kui oma kogemusest, et imikud ei tõsta pead. Aga vastsündinud tõstavad. Korraks, et vaadata oma tulnukasilmadega sulle otsa.

***
Mind tõsteti raamile, et järgmisele sünnitajale laud vabastada, ning lükati koridori. Kati, kui ta oli juba mõõdetud, kaalutud ja mähitud, toodi mulle järele. Ja siis meid vist unustati sinna, et tegelda pakilisemalt abi vajajatega.

Algul oli õrn ja õnnelik olemine. Aga siis saabus pingutusjärgne vappekülm ning ma ei teagi, mida ma selle kestel kõige rohkem kartsin: ise kitsalt raamilt maha kukkuda või Katit pillata. Või et jooksen verest tühjaks, sest ka ligane loik külje all tundus üha laienevat. Seepärast olin paradoksaalsel kombel õnnnelik, kui keegi lõpuks tuli, Kati minu juurest lastetuppa viis, mind üle vaatas ja palativoodisse kärutas. Vajusin unne.

***
Noorelt lapse saanuna ei osanud ma oma uue rolliga kohaneda. Olin segaduses ega osanud kuidagi olla. Ma ei kartnud lapsega askeldamist ning hirm, et äkki läheb katki, oli mulle algusest peale täiesti v��õras. Olin pealtnäha tubli ja õnnelik emme - aga ainult pealtnäha.

Sest väga kole öelda, aga mitu esimest nädalat ei osanud ma oma esiklast armastada. Praegustes ema ja lapse raamatutes on see tunne kui täiesti loomulik kirjas, kuid tollastes veel mitte, isegi mitte paljukiidetud Spockis, ja nii pidasin sisemiselt end tõeliseks koletiseks. Et mul on laps, aga ma lihtsalt hoolitsen tema eest - ja ongi kõik. Et ta on mulle pigem kohustus kui õnn. Ma ei julgenud sellest kellelegi rääkidagi.

Ja siis tuli Hetk. Olin just Kati söötmise lõpetanud ja ta voodisse tõstnud, ja seal ta siis lebas. Pea kõrvale pööratud, nagu peab. Suust nõrgunud piimanireke põsel. Ja äkki nii ootamatult armas, et... hakkasin lihtsalt nutma. Sel hetkel sai minust ema.

***
Pooleaastane Kati oskas roomata, kuid hoolitseval Mammul tuli mingil hetkel pähe teda kätest kinni hoides kõnnitama hakata. See maksis kurjalt kätte: kõndimise maitse suhu saanud Kati ukerdas põrandale tõstetuna kohe Mammuni ja kaapis nõudlikult tema jalga, kuni Mammu vastu ei pidanud, vaid tõusis. Ja kõndimismaraton algas. Pikaks ajaks kummargile sunnitud Mammu selg lõi ristluudest tuld, aga Kati ei väsinud.

"Katike, ma puhkan natuke," lunis vaevatud Mammu ja istus, Katit diivanist võimalikult kaugele paigutades ja mänguasjadega üle külvates. Aga hetke pärast oli Kati jälle tema jalga kaapimas.

Trall lõppes alles Kati käimahakkamisega, mis juhtus veidi enne tema aastaseks saamist.

***
Mina käisin ülikoolis jooksvalt edasi - stippi ei saanud kaotada, sest emapalka, meie riigi perepoliitika parimat saavutust, tollal ju ei olnud. Ja nii oli Kati imikueast väljununa päris palju ka minu ema hoida. Ema võttis nädalakaupa puhkust, et olla suuremate tööde ajal maal, ja heal meelel võttis ta sinna kaasa ka Kati.

Kati oli poolteist aastat vana, kui ta taas ühelt maa-nädalalt kodus tagasi oli. Õhtul, hetk enne magamajäämist tõusis ta äkki voodis istuli ja ütles täpselt minu ema hääle ja intonatsiooniga: "Pluuto kakas õuele. Issake!"

See oli Kati esimene täislause. Küllap sündmus, kus meie muidu nii puhtustpidav koer sündsusetu teoga hakkama sai, rabas võrdselt nii mu ema kui teda. Ema väljendas oma üllatust ja Katile jäi see tervikuna meelde.

***
Kui Jüri sündis, oli Kati kaks aastat ja poolteist kuud vana. Uus tita kodus oli muidugi äärmiselt huvitav. Tuli teda läbi voodivarbade vaadelda ja küllap käegagi katsuda. Igatahes ärkas Jüri ühel hetkel üles ja hakkas nutma. nagu titad ikka: ää-uuu, ää-uu.

Murelik Kati jooksis nõutult teise tuppa minu juurde:

"Mis ta räägib: käädu-käädu?"

Käädu jäigi pikaks ajaks Jüri hüüdnimeks. Kati ise oli titena Kidin, sest ta tegi magades pidevalt mingied kidisevaid hääli.

***
Katil olid tumepruunid silmad, pehmed roosad põsed ja kuldsed lokkis juuksed. Selline laps, keda tänavalgi kõik tädid kiidavad ja ilusaks ülistavad. Kati tabas selle juba õige ruttu ära ning hakkas teadlikult poseerima: kui keegi meile külla tuli, kuid Katit piisavalt tähele ei pannud, läks Kati tema juurde, pani käekese põlvele ja vaatas pead kallutades ja naeratades talle otsa. Siis ohver muidugi kiitmisest ei pääsenud.

Kati eriline lemmik oli pikka aega mu sõber-kursusekaaslane Jaan. Väga naljakas oli, kuidas pisike paariaastane tüdruk täiskasvanud mehega koketeeris: talle järjest oma asju näha tõi, ennast edvistavalt keerutas ja tema pilku püüdes ripsmeid langetades või siis vastupidi, otse silma vaadates naeratas. Üldse oli Katil kolmandaks eluaastaks välja kujunenud nn. pildistamis-naeratus, mida ta alati ohtralt ekspluateeris. Lisatud pildil demonstreerib ta seda Jüri pooleaastasel sünnipäeval.

***
Ma ei mäletagi, kuidas Kati lugema õppis. Tähtede õpetamist mäletan ma küll, aga kuidas ta kolmeaastaselt äkki juba luges, seda murrangut mitte.

***
Kati oli minu Väljaotsa-poolses suguvõsas üle hulga aja sündinud laps. Tema auks võtsid mõlemad vanavanaemad, minu Väljaotsa ja Mäepealse Memm, ette maailmareisi ning lasid isal end autoga põhjarannikult Tartusse sõidutada. Tollal 74-aastasel Väljaotsa Memmel oli see üldse elu pikim sõit: loomult paiksena polnud temas uute kohtade nägemise lusti ning Tallinn ja Rakvere, kus mõlemas tuli asju ajamas käia, olid olnud tema kaugeimad sihtpunktid.

Nüüd tuli ta siis aga Tartusse. Ja ehkki ta pole kunagi olnud ka suurem asi kirjakirjutaja, kirjutas ta seekord mulle pika kirja. Üks lõik sealt:

"Enn oli kodus juba loomad ära kamndanud. Ants läks ka Mäebelsele appi loomi kamandama. Mina kütsin ahju ära. Ja kogu aeg on mul silma ees see väike Katike."

Selle mõttega ongi ilus selleks korraks lõpetada Kati lapsepõlvemälestuste kirjutamine.

Kati sai emakeele vabariiklikul olümpiaadil kolmanda koha. Väga kõva, ma olen ta üle väga uhke.

Eriti kui arvestada, et filoloogiasoon on Katil küll üpris puudu. Emakeelepäeva aktus Tartu Ülikooli aulas oli "booooring" ja enamik seoses olümpiaadiga kohatud keeleinimesi "veidralt riides". No mis veidralt: märsitaolised kotid, lohmakad kampsunid ja ebamäärased ruudulised seelikud on ju ajast aega filoloogide-folkloristide univormi kuulunud. Ja ega arutelud keele üle saagi ülemäära põnevad olla inimesele, kes sel teemal pidevalt ja teadlikult kaasa ei mõtle.

Igatahes oli see talle kindlasti väärt kogemus ja eks ka abiks edasiste valikute tegemisel. Pragmaatiliselt võttes ka punkt hariduslikus CV-s, mida võibolla kuskil vaja läheb.

Kati isiklik eesmärk sel olümpiaadil oli "ära teha" Inglise Kolledzhi omadele ja ka see realiseerus.

Lisaks on Katil täna sünnipäev, saab 15.

Palju-palju õnne!

Mõnikord ma lihtsalt ei usu, et mul on nii suur, tark ja ilus tütar.

Täna öösel kell 03:40 suri taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri. Mees, kes minu jaoks on alati ja igavesti Eesti President. Suure algustähega.

Olen Lennart Meriga vaid paaril korral põgusalt kohtunud, kuid olen tingimusteta ja absoluutselt tema tulihingeline fänn. Mulle meeldivad tema raamatud, mulle meeldib tema reisikirg ja tema kustumatu uudishimu. Mind vaimustab nii tema erudeeritus kui arrogantsus, tema isepäisest enesekehtestamisest rääkimata. Lood, kuidas ta tähtsal kohtumisel vildikaga maailmakaarti parandas, et Eesti ei kuuluks enam Nõukogude Liidu koosseisu ning kuidas ta lennujaama aeglasest kaasajastumisest kannatuse kaotanuna korraldas pressikonverentsi lennujaama räpases tualetis, jäävad minu jaoks igavesti ja alatiseks legendiks.

Pean ennast parandama: Lennart Meri ei olnud lihtsalt President. Ta oli Suur President.

Puhaku ta rahus.

Tagantjärele kummastav, et eile õhtul Tartus Margiti ja Ennu juures ööbides võtsin riiulist une-eelseks lugemiseks just Meri raamatu. "Hõbevalgemat" polnud mitu aastat kätte võtnud, nüüd siis äkki. Margit veel naeris, et on sul aga valik öökapiraamatuks. Ja hommikul kuulsime siis uudist.

Põll võta eest ja põgene kodust, ütleb Justamendi vana laul. Ma just ei põgenenud, kuid veetsime Leivoga hunnitu nädalavahetuse talvisel Saaremaal.

Kaks kõige vastandlikumat muljet olid vast Sõrve säär ja Kapteni kõrts.

Kapteni kõrtsi eellooks tuleb märkida, et GO Spasse minnes polnud me asjatundmatute külastajatena taibanud ujumisriideid kaasa võtta. Nii et tuli siis Saaremaa kaubandusvõrku külastada ja õige turisti kombel shoppamas käia. Ja täiesti jahmatav, et kõigis poodides algasid trikoode suurusnumbrid 40st. Lõpuks Kaubamajas oli ka 36 - Triumph, valge, tikitud liblikaga, minu suureks heameeleks kolmveerandi võrra alla hinnatud.

Kapteni kõrtsiga seostub ainult suurte numbitega trikoode olemasolu aga seetõttu, et nii palju nii pakse inimesi kui tol õhtul Kapteni kõrtsis ei olnud ma vist kunagi varem koos näinud. Maatüdrukuna olen küll harjunud, et inimeste matsakus tundub pöördvõrdeliselt suurenevat elukoha suuruse ja elatustasemega (vaesetes väikekohtades on millegipärast paksud inimesed), kuid Kuressaare täissaledate kontsentratsioon seal kõrtsis siiski jahmatas. Mitte et ma sellest kuidagi halvasti arvaksin, aga pilt oli... ütleme, harjumatu.

Kapteni kõrtsi sattusime samuti Saaremaal nädalalõppu veetva kolleegi Andu eestvõttel. Ja kus Andu, seal ka pidu käima tõmmatakse. Nii muidugi ka Kapteni kõrtsis, kus meie laudkond ansambli vaheajal laulu üles võttes pool saalitäit rahvast Õllepruulijat üürgama innustas. Muidugi saime siis bändilt nende tagasi tulles rohkeid tervitusi ja lemmiklaudkonna tiitli. Ja "Ütle millal tuled sa" tüüpi laulude saatel sai ikka kõvasti tantsida trambitud ka. Mul oli tõsine heameel, et matkasaapad jalas olid, sest ka nii ülerahvastatud tantsupõrandat polnud ma ammu kohanud. Ning kui sajakilostest inimestest koosnev paar ikka vungi sisse saab, siis...

Mis aga Kaptenist väga negatiivselt meelde jäi, oli lõputu suitsetamine. Suitsetasid praktiliselt kõik, soost, vanusest ja kaalust sõltumata. Peale meie ja veel mõne üksiku erandi. Ja ventilatsioon oli... ütleme, et ei olnud. Kui jälle kohatult Tallinnaga võrrelda, siis siin on suitsetajad neis paikades, kus mina käima harjunud, mittesuitsetajatest eraldatud ning õhk baarides kordi puhtam.

Aa, ja kaasavõetud viin! Igas lauas kerkis aegajalt laua alt või poetus põuest salapudel, kust laual olevatesse klaasidesse lisa kallati. Tundus täiesti üldine norm. Ja kuna kaardiga maksta ei saanud, sulandusime meiegi selles osas seltskonda: Leivol oli põues väike Heeringi kirsilikööri pudel, mille olime plaaninud taksos tühjaks juua. Aga et taksosõit kuressaares väga lühike oli, jäi suurem osa joomata ja rändas lauale klaasi, kui sularahavarud otsas olid. Ega me baarist küll ei oleks kirsilikööri tellinud :)
___

Sõrve säär oli imeline. Päike siras, lumi oli kuhjunud tihketesse tuisuvaaludesse ning mõningase sumpamise järel oli tunne, nagu oleksime maailma lõpus. Eks olimegi, ees laius ainult üüratu jääväli.

Pärast istusime majaka jalamil. Tuul tuhises igast kandist, kuid leidsime siiski ühe enamvähem tuulevaikse ja päikesepoolse paigakese. Must müür oli päikesest kuum ja trossid helisesid vihisevas tuules.

Kuna majaka lähedal on ka aakrikuplats, polnud niimoodi istudes palju vaja, et tunda: ka see majakas ja tema lähistel risti-rästi vedelaved betoonilahmakd on siia lihtsalt mere poolt toodud. Samamood nagu see miin, mootorratta külgkorv ja kalapaat. Maailma lõppu ei saa ju inimene majakat ehitada, on ju?