Elioni Spordiklubi baasil on tekkinud grupike huvilisi, kel soov või vajadus multispordivõistlustel üha enam ette tulevaid ronimis- ja laskumisharjutusi õppida.
Laupäeval kogus Leivo siis seltskonna kokku. Sissejuhatuseks rääkis oma kogemustest ja näitas pilte üks Eesti esi-multisportlasi Heiti Hallikmaa. Et milliseid ülesandeid on ette tulnud ning kuidas sobitub nende täitmisega kohustusliku varustuse list. No et Lätis, legendaarsete ekstreemvõistluste maal, tuleb ikka lisaks kohustuslikule varustusele ühtteist tasku pista ning ülesande sooritamisel ei kontrolli sind keegi, kui turvaliselt või mitteturvaliselt oled oma süsteemi üles ehitanud; Soome ja Rootsi on aga ülikorrektsed ja turvatud ja seepärast ehk natuke steriilsedki oma ülesannetelt.
Õppisime sõlmi ja plokksüsteeme, pärast läksid mehed Lasnamäe halli seinale ronima. Minule aga saabusid Tartust külalised, Margit ja Enn, keda polnud ammu näinud, nii et mina tulin siis muidugi koju.
Pühapäeval läksime Türisalu pangale sama asja IRL harjutama. Laskusime pangalt alla (mina kasutasin esimest korda prooviks "sarvedega kaheksat") ja siis tõusime shumariga (haaratsiga) mööda köit. Oi, selle viimasega oli pusimist! Ja ma olen praeguseni päris väsinud.
Balti mägironijate kokkutulek - arvult juba 47.- toimus tänavu Eestis, Türisalu puhkekeskuses. Lätti ja Leetu ei viitsiks ma selle ürituse nimel minna (kaugele kolistada tasuks reeglina ikka siis, kui oled nii kõva tegija, et on lootust mõnd auhinda saada või nii). Aga kui ta lausa koju kätte tuleb, peab loomulikult läbi astuma.
Tore oli. Nägi jälle mitmeid eelmiste reiside kaaslasi, enamikega sai pikemalt juttu aetud ja arenes ka sügavamaid vestlusi. Öö peale väsisin ma küll suhtlemisest ära, nii et kaine autojuhina oma "ekipaazhi isikkoosseisu" tantsimise lõppemist oodates lihtsalt istusin, jaksamata oma väsimist isegi marsruudikirjelduste lugemise või piltide vaatamise teesklemise taha varjata. Muidugi tõi aga see üksiistumine kaasa emotsionaalsemate venelaste ja leedukate "nje uvazhajezh?" tüüpi pöördumisi. Aga kõik sellised pöördujad olid õnneks väga toredad inimesed, nii et lõppkokkuvõttes kuulsin palju huvitavat ja sain endale mõned uued pealiskaudselt tuttavad hobikaaslasedki.
Eesti alpinismi seisu näitab aga see, et aasta jooksul tehtud tõusude punktitabeli järgi oli Eesti Baltikumis auväärsel kolmandal kohal (21 punkti). Ruulis Leedu 74-ga ja Läti oli nagu maakaardilgi kuskil vahepeal.
Eesti nõrgas skooris tuleb ka ennast süüdistada. Näiteks oma Aconcagua-ekspeditsiooni (2 inimest tipus) ei olnud me marsruudikirjeldusena üles andnudki. Samuti puudus nimistust eestlaste tänavune Lenini-ekspeditsioon (1 tippujõudnu). Eks ta ole: tagasihoidlikele eestlastele tundub vist, et mis sest Leninist ikka marsruudikirjelduseks vorpida, tegu ju nii paljukäidud mäega. Ja et Aconcagua on küll kaugel ja kõrge, aga selle marsruudikirjeldusi on internet täis ja mis seal ikka kordamise mõttes jalgratast leiutada... Ent lätlastel ja leedukatel olid nende Lenini-reisid kenasti sees ning Aconcagua-laadsed mäed kah.
Lohutuseks arvutas aga Margus, et kui punktisummad suhestada rahvaarvuga, oleks siiski ka Eestil võidulootust, eriti kui puuduvad marsruudikirjeldused juurde arvestada.
Aga igal juhul näitab see seis taas, et sihikindlalt tegutsev alpinismiliit oleks siiski vist ka Eestis vajalik. Meil on kaks tugevat uusi liikmeid haaravat klubi - Künnapi oma Tallinnas ja Firn Tartus, omaette on koondunud kaljuronijad ning tekkinud Eestis alpinistlike elementidega seiklusi pakkuvad kommertsfirmad. Ilmselt lähiaasta(te) küsimus on välismaa mägedesse kommertsekspeditsioonide korraldajate sünd. Aga tugev keskvõim on vajaka.
Ja ega ta ei sünni ka, sest oma isiklikke asju saavad kõik (nagu ka mina) niigi kenasti aetud. Ala kui terviku tulevikule mõeldes küll ehk pisut muretsetakse, ent kasutatakse sellest rääkides samasugust ümberütlevat kõneviisi nagu mina siin. Et jah, liitu oleks ikka vist ka vaja. Ja et tehtagu see siis ära, kui leitakse, et on vaja.
Aga kes teeks? Ja kas on ikka vaja?
Ma ei tahaks kirjutada, mis Katiga jälle juhtus. Ausõna.
Kati läks täna kooli aastapäevale. Jalas minu suured matkasaapad, et äsja kipsist vabanenud varbal ohtralt ruumi oleks ja ta ennast hästi tunneks.
Aga... Nojah. Ühesõnaga, ta kukkus.
Sest saapapael tuli lahti, Kati astus sellele peale ja kuna haige jalaga pole ta just manipuleerimise mesitriklass, oligi hooga pikali. Ja muidugi paneb inimene kukkudes käed ette.
Parem käsi kipsis.
Nüüd on tal kolm äpardust järjest olnud ja ehk on nüüd - vähemalt mõneks ajaks - lõpp. Kolm on kohtu seadus ja muud targad ütlemised.
Kui Kristiine viadukti alt läbi sõitsin, mürises sealt üle suur diiselrong. Rongi alt läbi sõitmise ajal soovitud soovid lähevad täide, nii et muidugi ma soovisin - kogu hingest, väga palavalt. Aga soovi välja öelda ei tohi, muidu ta täide ei lähe.
Ode Liis on mu väike, tüütu, rumal ja rõõmus väike õde. Tal mõttetegevust arvatavasti ei toimu, kuna ta lihtsalt ei suuda nii kaua paigal olla. Mina arvan et tema ajus on paar sagarat puudu. Nimelt loogika, vaikuse ja mõtlemise sagarad. Ta on veel ka ninatark. /…/Kui ta oma sõbrannadega kokku saab, langeb toa keskmine I.Q. tase miinusesse. /…/
Kirjutab Jüri. Oi ma naersin.
Tegelikult saavad kõik mu kolm omavahel hästi läbi. Aga nad on iseloomudelt erinevad, millest siis aegajalt ka sellised plahvatused. Nagu möönab ka Jüri ise: Kirjutan seda sellepärast, et täna sai mul temast väga kõrini.
Eile õhtul läksin ma koju, sättisin end voodis ajalehti lugema - ja jäin magama. Kell kuus õhtul. Ärkasin hommikul kell kuus, kui mobiil nõudlikult piiksuma hakkas. Kaksteist tundi sügavat und ühtejutti.
Kui ma ülikoolis käisin, juhtus sageli niimoodi, et sesside või pidude ajajärgul jäi mõnel ööl magamine täiesti vahele ning kui kiired ajad möödas, magasin öödpäevad järjest. Kord rääkisin arstiks õppivale sõbrannale Varje Riinule, et ma saan oma und nädala peale ära jagada ja nädala sees vahelejäänud und vabadel päevadel niiöelda järgi magada. Riinu, kellel on nutikas ja terav huumor nagu arstidel ikka, huvitus selle peale, et äkki oskan ma siis ka koolipäevadel hinge kinni pidada ja nädalavahetustel rohkem hingata.
Selle peale tunnistasin ma oma järgimagamise teooria muidugi tobedaks ja püüdsin edaspidi normaalsest elurütmist paremini kinni pidada.
Ent elu on näidanud, et natuke õigust oli ikka ka minul. Võin umbes nädalase perioodi väga intensiivselt töötada, selle juures füüsilist trenni teha ja vajadusel ka poole ööni üleval olla - aga siis lööb väsimus labidaga pähe ja tuleb leida ööpäev või vähemalt pool täielikuks väljalülitumiseks ja puhkuseks.
Täna on Päevaleht taas üles võtnud müütilise keskklassi teema. Et kes siis ikka on Eesti keskklass: kas kuus 100 000 krooni teeniv ja miljonilisi kinnisvarasid omav perekond Savisaar või saab selle määratluse siiski kuhugi allapoole tõmmata.
Ühe tänase määratluse järgi peaks keskklassi kuulumiseks teenima pereliikme kohta 8000-14000 krooni. Neto. Kolme last kasvatav mina peaksin seega teenima kuus puhtalt kätte 32 000-56 000 krooni.
Ei teeni ju, järelikult ei ole keskklass.
Õnneks ei olegi ma kunagi tahtnud keskklass olla. Ma olen alati tahtnud olla eliit.
Enda meelest olen ka :)
Nädalavahetusel jõuab Eestis müügile Harry Potteri sarja uus raamat - "Harry Potter ja segavereline prints" ja samal ajal ka film - "Harry Potter ja tulepeeker".
Elus esimest korda kasutasin superkinod.ee piletiostuvõimalust, et hankida laupäevaks neli piletit ning saata lapsed J-ga kinno. Sest lastele meeldib Potter ja meeldib koos isaga asju teha. Nii et hea kombinatsioon ning ka J oli nõus seda tegema.
Ise ma imelikul kombel eriline Potteri-fänn ei ole. Nojah, ma ühinen kiitusega, et need raamatud on terve põlvkonna lapsi taas lugema õpetanud ja filmidest raamatute juurde tagasi meelitanud. Sest öelge mis ütlete - kirjutatud tekst on filmist igal juhul ülem, andes ruumi kujutlusvõimele ja laste enda fantaasiale. Nii et lugege, lapsed.
Aga mulle isiklikult ei meeldi kohe üldse see, et tavainimesed ehk "mugud" on seal nagu mingi alamrass. Nõmedad ja vastikud pealekauba. Minu meelest ei peaks maailma päästmiseks ja headuse väljatoomiseks olema võlur või muidu üleloomulike võimetega, mina eelistaksin tavainimest ja reaalselt mõjuvaid sündmusi. Aga noh, eriline fantaasiakirjanduse sõber pole ma varemgi olnud, kui just Asum- ja Hyperion-tüüpi asjad välja arvata - neid fännan ikka täiega. Aga superkangelased a la Batman või Potter pole mulle kunagi peale läinud.
Aga loomulikult olen ma vähemuses. Pool, kui mitte suurem osa maailmast on Potterist pöördes. Ja mul pole midagi selle vastu, kui ka minu lapsed selle osa sees on. Ikka poolt.
Pühapäeval sai tublisti trenni tehtud - 14 km jooksu looduses ümber Lohja järve. Järvejooksude sarja läbijad võivad minu poolest nüüd järgi teha ja oma ettevõtmist ühe järvekese võrra täiendada.
Tallinnas lõuna paiku majast välja astudes tundus, et ilm on tusaselt hall ning õigeim mõte oleks hoopis teki all meega teed juua. Või Katiga matemaatikaülesandeid lahendada, mida olime terve hommikupooliku teinud - koolist puudutud kolme nädala tunnitöö tuli tal kodus läbi võtta. Või tugitoolis roose heegeldada. Igal juhul mitte sõita kuhugi hilissügisese troostitu metsa vahele jalgu märjaks tegema.
Aga kohale jõudes oli kohe parem tunne. Ilm oli soojem kui arvata oskasin, loodus ilusam ja erksavärvilisem. Ühe hüljatud õunapuu otsas rippusid punased imemaitsvad õunad, pajud punetasid nagu hakkaksid kohe tibusid välja ajama, kuused rohetasid rahulikult nagu ikka. Olgu, vähem toredat oli ka - taevas oli endiselt hall ja ühes kraavis vedeles surnud metssiga.
Aga Lohja järv - see oli lihtsalt imeline!
Tinane veepind - sügiseti muutub vesi kuidagi kummaliselt raskeks. Sellel tagasi peegelduvad puud. Madal taevas selle kõige kohal. Ja pardiparv, kes lähenejaid kuuldes lärmakalt peitu pladistas. Ja kobraste poolt pooleldi või täielikult läbi näritud põlispuud - nagu oleks kurikuulus Liiva kalmistu saemaniakk äkki Kolgakülla ümber asunud.
Jalad said muidugi märjaks, sest ületada tuli kolm jõekest ja ehkki üle nende sai mööda inimeste või kobraste langetatud puid turnides, ümbritses ühte neist suur lodumaa. Ja Leivo kompass näitas reipalt ainult lõunasuunda - aga noh, autodeni jõudmiseks tuligi meil lõpuks lõuna poole hoida.
Pimedus kukkus alla just siis, kui autonina sai Tallinna poole keeratud. Ilus päev oli.
Laupäeval läksime Jüriga Tabasalu õppeplatsile autosõitu harjutamas. See maksab nüüd 50 krooni piiramatu aeg või 25 krooni veerand tundi. Varem oli 30 ja 15. Ei meeldi mulle hinnatõusud, aga mis parata.
Plats oli üllatuslikult juba pisut jäine - ilmselt korduvalt veega üle kastetud - ning kui Jüri kurvide võtmisest ja manööverdamisest ära tüdines, tegin ka ise natuke auto külglibisemisse laskmise proovi. Kahjuks on mul praegu liiga head kummid, ei raatsi neid väga retsida. Mõni aasta tagasi, kui tollased talvekummid just väljavahetamisse läksid, käisin Tabasalus nii palju, kui vähegi aega oli. Vanadest kummidest niiöelda viimast võtmas. Paari kuu pärast oli juba lausa vaata et tutvusringkond -kogu aeg olid kohal enamvähem samad näod ja mehed hakkasid mulle lõpuks juba uusi trikke õpetama. Aga siis said vanad kummid lõplikult läbi ja Tabasalu vajus unustusehõlma.
Nüüd aga tulid "vanad ajad" uuesti meelde. Äge oli, selline "fast and furious" emotsiooni eestimaine väljaanne. Kuidagi olin tol 2000nda aasta suvel sattunud Raido Rüütli käe all Väo karjääris autosõitu õppima, nii et võisin talvel Tabasalus ässata. Tollal kihutasin maanteedelgi nagu meeletu. Aga mõned väga karmid trahvid, Villu Vane hoiatus mind järgmise kohtumise korral kas ringrajale saata või lubadest ilma jätta, üldine mõistlikkuse ja alalhoidlikkuse kasv - ja minust on saanud igati korralik liikleja. Praegu ei julgekski enam kihutada, auto ekstreemolukordades valitsemise tunne on käe seest kadunud.
Aga jah, korraks oli ikka tore tunne seal Tabasalus. Nostalgiliselt.
Eelmine nädal läks nii ruttu, nagu poleks teda olnudki.
Katil sai kips maha. Varba lahtine küüs sai kah eraldatud, nii et nüüd kulgeb asi loodetavasti kiiresti paremuse poole. Aga esialgu on veel raske saapa jalga mahutamisega, sest varvas on valus. Välja aitavad minu Meindli trekkingusaapad - Kati jalg on minu omast just niipalju väiksem, et varbad saavad end sealses avaruses hästi tunda. Ninad on neil kah tugevad ja turvalised - juhuks, kui Kati peaks jalaga kogemata kuhugi vastu kopsama või muud.
Tööl palun oma uueks ametinimetuseks määrata "Presentation Director" või "PowerPoint Manager", sest suurem osa eelmisest nädalast möödus erinevaid esitlusmaterjale vorpides. Osa neist veel teemadel, kus ma üldse ekspert ei ole - tehniline CRM, näiteks. Uhh.
Katsetasin 3G telefoni ning kirjutan edaspidi kahel käel alla avaldustele "tehke rakendusi". Mina näiteks vaimustusin U-Popist, ehkki selle ealisest sihtgrupist peaks ma küll vist juba väljas olema. Varem polnud ma viitsinud telefoniga seal surfata, sest ma pole eriti kannatlik ootama, kuni mingi asi ennast lahti sikutab. Nii et kiirus loeb (ja ka suurus on oluline, sellega olen ma kah nõus :)
Kolm korda sai jooksmas käidud. Kahel korral üksi siledatel Stroomi teedel, korra Leivoga Nõmme viiekilomeetrisel suusarajal. Viimane oli karm, aga kindlasti kasulik.
Hispaania keel on jõudnud sellesse staadiumi, kus iga tegusõna tundub erinevates aegades täiesti vale ja uskumatu - kogu aeg peab grammatikaraamatust üle kontrollima, ennast ja keeletaju ei usalda enam üldse. Ehk läheb mööda.