Mida kauem ma oma ajaveebi pean, seda sagedamini hakkavad tuttavad märkima, et miks ma kirjutan ainult kodust ja harrastustest, samal ajal kui mul on nii põnev ja palju salapära kätkev töö. Ja et just töös ettetulevatest rasketest, veidratest, lõbusatest, intrigeerivatest jne jne hetkedest tuleks kindlasti kirjutada. Et ehk aitaks see ka kedagi õpetada ja maailma paremaks muuta.
Hmmmm.
Kõigepealt ma muidugi ei arva, et amet "avalike suhete juht" endas tohutut salapära kätkeks. On muidugi osa, mis puudutab tööd konfidentsiaalse infoga, kuid see ongi konfidentsiaalne. Arusaadavalt ma sellest ei räägi ega kirjuta, isegi mitte niipalju, mis töö see siis selline on.
Teiseks ei ole mul just suuremat sisemist sundi maailma parandada. Elu ja inimesed oma veidruste, ahnuse, rumaluse, omakasupüüdlikkuse ja muude halbade omadustega teevad mulle pigem nalja kui et sunnivad lippu haarama ja barrikaadidele tormama. Ma küll loen suure naudinguga, kuidas näiteks Jaano-Martin oma blogis ajakirjanikega kempleb ning võin öelda, et minu kui suurfirma ehk "olemusliku kurja" esindaja töö pole mõnigi kord oluliselt kergem - kuid ma jagelen rumaluse ja tendentslikkuse ilmutajatega pigem omavahel. Lihtsalt, mulle sobib niimoodi paremini. Meestel on taevaliku õigluse otsimise tarvet rohkem, ja au neile selle eest.
Kolmandaks - naljakatest ja pentsikutest juhtumitest ei saa ma kirjutada, sest kõigi nendega on seotud keegi konkreetne inimene. Minu tööks on ka keerukamate pretensioonide käsitlemine ja üliprobleemsetele klientidele lahenduste leidmine. Sealt tuleb küll aegajalt asju, mis sunnivad kas naerust vääneldes toolilt pudenema või siis imestama, kuidas küll maapind ei avane ja selliseid inimesi ei neela - aga elementaarne klienditeeninduslik eetika keelab klientide juhtumeid avalikkuse ette tuua.
Nii et kahju küll, aga oma tööst ei kirjuta ma ka edaspidi.
Ent küsijate lohutuseks toon lõpetuseks - esimest ja viimast korda - siin ühe paari aasta taguse juhtumi, mis minu arvates on põikpäisuse musternäidis.
Üks ajakirjanik armastas kirjutada "juhatuse esimees" asemel "juhataja" . Esiteks on tiitliga eksimine faktiviga, teiseks on juhatajal ja juhatuse esimehel ka juriidiline vahe - ja nii püüdsin ma korduvalt ja viisakalt tema tähelepanu juhtida, et ta edaspidi kasutaks õiget ametinimetust. Asjata. Tema hinnangul ei olnud sellel lugeja jaoks mingit sisulist vahet ning "juhataja" olevat tema väljaande ärikaugetele lugejatele lihtsalt arusaadavam.
Eks ma sain aru küll, et tegelikult ajas ta lihtsalt mõttetut jonni, tahtmata oma neljanda võimu esindaja auväärsuses mingile pressiesindajale alla anda.
Aga kui oled inimese motiivist aru saanud, saab sellega tema käitumist muuta. Nii pöördusingi ma järgmises meilisuhtluses lugupeetud reporteri kui "ajalehe kirjasaatja" poole. Kes ei tea, siis ajalehe kirjasaatjad on kodanikud, keda iga teema sunnib sulge haarama ja oma - sageli grafomaanseid - mõtteid vähemalt toimetuserahvaga jagama.
Vastus tuli ülikiiresti, nagu nõelatult. Adressaat teatas, et ta on siiski ajalehe koosseisuline töötaja, reporter, mitte mingi kirjasaatja.
Mul oli suur sisemine nauding vabandada, et kahjuks ei näinud ma seal sisulist vahet ning ajakirjanduskaugele inimesele on "ajalehe kirjasaatja" lihtsalt arusaadavam. Ja muidugi linkisin siis juurde meie viimase kirjavahetuse "juhataja" teemadel.
Vastust ei tulnud, aga edaspidi kirjutas ta kenasti "juhatuse esimees". Küllap muutusid tema väljaande lugejad ärialal üleöö targemateks, nii et võis edaspidi ka keerukamaid ametinimetusi kasutada.