Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Rattasõit Surusse

Puhkusepäeval, kui midagi olulist teha ei olnud, võtsime rattad ja sõitsime Surusse rattaretkele. Meie = mina, Kati, Jüri, Ode Liis ning Kairi ja tema lapsed Anna ja Mart.

Mart oli just jalgrattasõidu selgeks saanud, kuid kuna tal päris oma ratast ei ole, sai tema sõiduvahendiks maa jalgrattakuuri raudvara - Skolnik, millega kunagi sõitis Kairi ise, seejärel tema noorem õde Kai ning riburada ka kõik minu lapsed ja Mardi õde Anna. Hämmastavalt vastupidav on see raudvara ikka küll! Muidugi on tal vahetatud sadulaid ja kumme ja kette, aga põhiosas on tegu ikka vana hea Skolnikuga nagu muiste.

Ka Kairi sõiduvahendiks oli muinasratas ehk üks vana single-speed roheline naisteratas. Konnake oli vist selle nimi meie kunagises kõnepruugis. Annal oli variant sõita minu kunagise kokkupandavaga, kuid kuna selle kumm oli lootusetult mitteõhkupidav, sai Anna endale sõitmiseks Kai suhteliselt uue sõiduvahendi ja võis sellega käike vahetades ässata.

Sellel pildil oleme jõudnud Suru sillale. Minu lapsed käisid silla juures ka ujumas väiksemate jaoks oli see paraku liiga sügav (seal on hauakoht) ja allikate tõttu ka kohati üpris salalikult külm.

Suru silla juurest algab Kaitsejõudude lahingupolügoni territoorium. Meie sõidupäeval oli polügonil infotahvli kirjade kohaselt pioneerpataljoni lahinglaskmise kolmas päev. Mida iganes see ka tähendas, ei hakanud me seda lähemalt uurima ja hoidsime tulealast kaugele eemale. Paugud olid igatahes kõvad ja mõnikord üpris ootamatult ehmatavad.

Sõitsime Soosilla-Suru teed pidi edasi ning jõudsime kohta, mida olime kevadisel pikamaajooksul (vaata http://kaja.ekstreem.ee/?ID=601&s=com ) Leivo ja Alariga läbi metsa eemalt näinud ja imestanud, et mis ehitus ja kaevandamine seal nüüd käib. Käis see, et Kruusimäe Tõnu Kembalt rajab sinna turismitalu!!! Ja väga muljetavaldavalt. On kaevanud kaks järve (sellest need väljakaevatud pinnasemäed, mis meile tookord läbi metsa silma jäid!), üks 4 ja teine 6 meetrit sügav, palkidest sauna ja suitsusauna, magamisruumid 40 inimesele... Peamaja on veel pooleli, sest nagu ta oma valdusi näidates meile seletas, on pangalaenud peal ja liiga hooga ei saavat ette võtta. No kui see, mis ta praegu teeb, pole - heas mõttes - hooga ettevõtmine, siis ... :)

Ja koostööd teeb ta Adrenaatoriga, kelle seikluskoolitujad siis tema juures saunas ja olemas käivad. Jälle see väike Eestimaa: kolme Adreanaatori tegelasega käisime eelmisel aastal Ahvenamaa reisil.

Meie rattaretke pikkuseks kujunes 30,4 kilomeetrit, mis Mardi Skolnikut ja värsket rattasõiduoskust arvestades on lihtsalt super.

Ja tagasiteel sõime muidugi tee ääres ka maasikaid.

Ikka ja jälle - kartulid.

Maal oldud puhkusenädala sisse mahtus märkimisväärse tööna kartulitega tegelemine.

Kõigepealt idustasime Kairiga ära keldrisalves olevad mugulad. Tuleb tunnistada, et idud olid juba päris metsikud, sest jaanipäevaaegne idustamine jäi tänavu laiskuse tõttu ära ja idudel oli voli kasvada.

Ja loomulikult tuli pöörata tähelepanu ka neile kartulitele, mis keldrist põllule olid tassitud ja mulla sisse maetud. Neilt tuli umbrohtu kiskuda, et nende idud ikka korralikeks varteks sirguksid ning sügisel oleks juurte all, mida üles kaevata ja uuesti keldrisse viia.

Kartulirohimine on üks ütlemata tüütu töö, isegi kui seda mitmekesi teha. Punkt. Ma ei taha sellest rohkem isegi kirjutada. Kui, siis ainult seda, et viimaste vagude otsad said rohitud läbi päris suure vihma - et saaks ometi läbi ja ei peaks enam sinna põllule tagasi minema.

Ja kui mina kord "suureks saan", ei hakka ma kunagi, mitte kunagi kartuleid kasvatama. See on küll täiesti kindel.

Mongoolia liivahiir!

Tegelikult on see juba kolm nädalat vana uudis, aga mul pole olnud meeles seda siia kirjutada. Nimelt ostis Jüri lisaks oma Jaapani tantsuhiirtele, kes hakkavad juba vananema ja enam isegi poegi ei tee, ühe uue eluka- Mongoolia liivahiire. Tema nimi on Tömpsu, sest ta on üks armas loomake - nagu Kati ütles.

Tömpsul on säravad mustad silmad ning natuke harjamoodi saba - sel oleks nagu harjake otsas, umbes nagu ka tsintsilja sabadel. Ta on juba praegu, pojana, tublisti suurem kui tantsuhiired täiskasvanuna ja ilmselt on talle varsti suuremat puuri vaja, sest ta tahab väga joosta ja hüpata. Raske on seda elavaloomulist hiirekest isegi pildile saada.

Kui aus olla, siis ega ma väga vaimustuses polnud ei tantsuhiirtest ega nüüd ka liivahiirest - aga kui neid vaadata, siis on nad muidugi armsad küll ja ma saan täiesti aru, et Jüri loomapoes Tömpsut vägaväga hakkas endale tahtma. No las ta siis olla meie hiireke, loomulikult hakkasin ka mina teda kohe esimesest hetkest armastama. Ja isegi meie Kasutu Meow vaatab veel ühte hiirt päris heatahtliku pilguga, ehkki suurema huviga kui tantsuhiiri - ta lihtsalt askeldab rohkem ja on suurem ka.

Kui veel loomadest rääkida, siis Ode tõi kevadel koju kääbushamstri. See oli üks naljakas paks pallike ja Kati pani talle nimeks Mister Kõhurõõm. Tema siiski meile ei jäänud, sest tema pidamiseks oleks olnud vaja hiirepidamisest erinevaid tingimusi ning investeeringuid nii ruumi kui puuri. Seepärast elab Mister Kõhurõõm nüüd Nõmme Loodusmajas, kus tal on suurepärane kääbushamstri-elu.

Aga selle üheksa päevaga, mis meie Slovakkias olime ja Kasutu Meow Mummi juures elas, suutis Mummi Meowi nii hoolsalt toita, et too võttis juurde kolmandiku oma kehakaalust. Varasema kahe kilo asemel on meil nüüd kolm kilo kassi! See on täpselt teada, sest Ode kaalus ootamatult raskeks osutunud Kasutu koju jõudes ära.

 

Sajandi metsmaasika-aasta

Nii palju kui tänavu on metsmaasikaid minu mälestustes olnud ainult ühel korral. Olin siis umbes 14-aastane ehk Kati-vanune ning käisime koos Karini ja emaga, kes siis ei olnud veel Mummi, Pikka, Aru ja Seljaku karjamaal maasikal. Marjad olid paksu rohu sees, ettevaatlikult pidi käega rohtu laiali lükkama ja üliettevaatlikult edasi astuma, sest pakatavaid näpuotsasuuruseid maasikaid oli tõesti igal pool.

Tänavu samamoodi. Ainult et kuna külas on lehmi vähemaks jäänud, siis Pikka ja Aru karjamaad on metsistunud ning maasikad sealt kadunud. Lehmi ja maasikaid on nüüd ainult Seljaku karjamaal, kuid maasikaid oli tõesti palju.

Järgmisel pildil on Ode maasikakorjamisse süvenenud.

Ja Jüri samamoodi:

Ja lõpuks tüdines Ode maasikakorjamisest ja maasikatest nii ära, et ei tahtnud enam ei süüa ega korjata ja ronis selle asemel ühe suur männi otsa, ehkki selle all oli suur sipelgapesa ning sipelgad saalisid pidevalt ka mööda männitüve.

Ning lõpuks, kui enam maasikaid kuhugi korjata ei olnud, läksime koju ja tegime neist toormoosi. Seda sai nii palju, et ühel päeval ei jõudnud me kaheksakesi seda ära süüa (hoolimata isegi pannkookidest, mida Kairi vapralt küpsetas!) ja pool jäi järgmiseks päevaks. Aga ikka arvas Kairi (pildil oma maaiskapurkidega) ja me kõik olime sellega nõus, et müüa ei raatsiks tema küll mitte ühtegi maasikat. Hoolimata isegi sellest, et neid palju oli, on neid kribusid ikka tüütu korjata küll. Seepärast käisime maasikal ainult kahel päeval ja rohkem ei viitsinud.

Nädalaks Slovakkiasse

Plaanis on taas nädalane autoreis, seekord Slovakkiasse.

Jüri küll ei tahagi tulla, ta eelistaks olla maal koos vanaisaga, kes tal tööriistakuuris ja -aidas igasuguste tähtsate asjadega askeldada laseb... eks näis, mis teeme.

Kuna Mammu on samal ajal Käsmus oma Kirjanike Majas, siis on häda ka ka kassi kantseldamisega. Ilmselt viime ta minu ema juurde.

Tüdrukud magavad ikka aidas

Esmaspäeva õhtul sõitsin jälle lastega maale, et maa- ja ehitustöödega puhkust sisustavale isale appi minna. Põhitegevuseks kujunes aga aida koristamine, sest Katil ja Odel oli suur tahtmine aita magama minna. Aga on lihtsalt kohutav, kui palju kola igale poole ruumidesse talve jooksul sigineb! Ja mitte ainult talve jooksul: kuna inimesed ei raatsi asju kohe ära vista, pannakse need kuhugi kõrvalisse kohta seisma. Et äkki läheb kunagi vaja.

Ja kui sa siis aita kraamides leiad saapa, mille pealses on suur auk sees (aga tald on ikka terve, ehk saab jalapõhja varjuks kasutada!) ja kummeeritud mantli, mida 20 aastat pole enam kantud ja mis on selle ootamise käigus täiesti rabedaks muutunud, siis...

... siis koguneb selliseid kohese äraviskamise järele karjuvaid asju kokku ikka keskmine kalluritäis. Pakkisime kõik asjad kilekottidesse ja toppisime minu autosse, mis sai mõttetut rämpsu maast laeni täis. Ja kui ma selle linnas oma kortermaja prügikasti ümber olin tõstnud, täitus äsja tühjendatud konteiner vähemalt pooleni.

Aga ait sai enamvähem korda. Tüdrukud tõid endale sinna pojenge ja kaski, et hiirelõhna välja ajada. Ja Jüri käis neid öösel ka kollitamas ja ukse taga kolistamas.

Natuke nostalgiaradadelt. Leidsin aida seinalt ka pilte ja plakateid, mis olid tehtud veel minu kunagise aidaselamise ajal. "Väljaotsa ait - olge palun vait!" oli guashiga näputehnikas ühele maalitud. "Puu-unt", kandis teisel kirja mingi imelik loom. Jah, Riho oli see kunstnik, tõeliselt hea käega - huvitav, mis temast nüüd on saanud? Pole aastaid kuulnudki... Ja Luive armastas ka joonistada - tema on juba ammu surnud...

Ja siis leidsime veel Karini ja Toomase pulmalipud (6 aastat vanad) ning minu kunagise tondimängu kroonikad ja staabipäevikud (vähemalt 20 aastat vanad. Ja sellest, mis asi oli tondimäng, peaks kunagi lausa lähemalt kirjutama!) Viimased võttis Ode endale, et neid põhjalikumalt lugeda.

Igatahes, niisugused asjad üllatavad mind alati. Et kui kiiresti on ikka aeg mööda läinud... Enda meelest olen ma ikka noor inimene, aga aegajalt tulevad sellised täiesti vanainimeselikud "noorpõlvemälestused". Et aida taga oli kolhoosi viljapõld, mis öösiti uimastavalt lõhnas, rukkirääk rääksus ja täiskuu oli kõige täiuslikum...

Aga vanad asjad tulebki sellepärast ära visata, et mälestused jääksid helged. Kogu kunagise suveöö unelma võib ära rikkuda üks tookord seljas olnud hilp, mis aita seisma panduna kakskümmend aastat hiljem nartsustunud kõdu ja luitumise lõhna levitab...

 

Ullult palju sõitmist! Muud tegemised selle vahel.

Neljapäeva varahommikul viisin lapsed maale, sest Mummil oli jäjest 4 vaba päeva ning ta tahtis need veeta Heleni ja Martiniga maal - et see on lihtsam, kui neid linnas ja lasteaias pidada, pealegi kui maal on palju teha ja ilusad ilmad. Ka minu lapsed olid siis varmalt valmis maale minema, ja kass sai siis muidugi kah kampa võetud.

Kena jah, startisime kell 6:30 ja varahommikuselt tühjal teel jõudsime hoolimata Maardu-Valgejõe teeremondist 50 minutiga kohale. 62 km - see on ametlik kaugus Tallinnast meie küla teeotsas. Memmele teretere ja paar sõna juttu, ning mina pöörasin otsa ringi ja sõitsin tööle tagasi. Seekord kulus aega terve tund, ehkki minu töö on Peterburi maantee otsale kõvasti lähemal kui kodu. Aga sedapidinine ots jäi tööleruttajate tippaega - nii Kuusalust kui Loksalt, lähematest kohtadest rääkimata, käiakse Tallinnas tööl ning sõitjaid on tõesti palju. Nii tuli teist korda 62 km.

Õhtul muidugi jälle maale - lapsed oli vaja linna tuua, et ööloomaaeda minna. Ja järgmisel päeval oli ka Mammu sünnipäev, nii et tahtsime kindlasti kodus olla. Kolmas ja neljas kord 62 km.

Mammu sünnipäeva varahommikul katsin ma peolaua (tordi jm jõudis enne ööloomaaeda minekut ära osta) ning istusin taas kell kell 6:30 autosse, sedapuhku selleks, et kell 10 Haanjas Eesti Suusaliidu hooaja lõpetamise üritusel olla. 250 km.

Üritus oli lahe. Sõitsime Haanja liivastel ja mägistel teedel rattaga, tegime ekskursiooni Suurele Munamäele ja laskusime köiega vaatetornist. Kui Kristina Shmigun parajasti traksid peale oli saanud ja üle ääre valmistus astuma, ronis vaatetorni parajasti Aivar Pilve advokaadibüroo esindus ja avaldas kahtlust, kas ikka tasub Eesti naissuusatamisega niimoodi riskida. Kristina arvas, et tasub küll. Advokaadid tegid temast siis võibolla viimased pildid - aga õnneks või kahjuks need siiski viimasteks ei jäänud, sest naissuusatamise tulevik jõudis täie tervise juures õnnelikult alla.

Vaskna turismitalu tünnisaunas sain lobiseda Silja Suijaga, kes on mu spordi-iidol teadagi sellepärast, et kolme lapse emana ja firmajuhina suudab edukalt ka tippspordis kaasa lüüa. Lisaboonusena sain nüüd teada, et  ta on ka väga tore inimene!

No aga pärast seda suurepäraselt veedetud poolpäeva tuli mul jälle autosse istuda ja Tallinna tagasi sõita. Taas 250 km - millegipärast polnud Haanja vahepeal Tallinnale lähemale tulnud.

Ja olles natuke kodus toibunud, tuli lapsed autosse pakkida ja vana hea 62 km maale sõita - laupäeval pidas isa oma 63. sünnipäeva, mis tegelikult on küll alles esmapäeval.

Sünnipäev oli lahe ja sugulaskeskne. Istusime õues, grillisme, sõime-jõime. Meil oli naiste juturing, lapsed möllasid isekeskis ning meestel olid sügavkülmast võetud veniva viina seltsis omad jutud. Viimased lõppesid öösel pool kaksteist sellega, et Mummi aitas hoolitsevalt Tõnule kingi jalga ("No paneme nüüd ikka sussikesed ka!") ning kantseldas sünnipäevalapse magama (mis mitte lihtne ei ole, sest isal tuleb alkoholi mõjul maailmaasjade arutamise tuju peale). Aga järgmisel hommikul oli Tõnu juba kell 5 üles tõusnud, ujumas käinud ja muru niitnud, et korralikult kaineks saada - tal oli Kuusalu kirikus ema mälestamispäev. (Ah jaa, Tõnu ema suri kuu aega tagasi, aga teda ma kahjuks eriti ei tundnudki, nii et temast siia ei ole kirjutanud: nad lahutasid Tõnu isaga, minu onu Peebuga, vist juba enne, kui mina üldse midagi mäletama hakkasin, ja nii jäi ta meie suguvõsast eemale).

Sünnipäeva naljakate hetkede hulka kuulus näiteks ka see, kuidas Mäepealse Memm mind ja Karinit kepiga udis, kui me päikese käes päevitusriiete väele võtsime: mis paljaskultuur see olgu! Korralikult kleidid selga! :) Ja laste vaieldamatu lemmik oli muidugi hetk, kui Mummi otse videokaamera ees "Oh sa raisk!" ütles, siis kohkunult kaamera taha jooksis ja seal oma sissekukkumise peale uuesti "Oh sa raisk!" kuuldavale tõi.

Aga järgmisel ennelõunal pakkisin uuesti lapsed ja kassi autosse ning läbisin 62 km. J-l on täna sünnipäev ning ta kutsus meid päeval õnnitlema.

J-L ja M-l on nüüd juba kaks kassi. Kuu aega tagasi võetud Tolgus Mussele on seltsinud väike karvane Pätu. Viimane on tõesti imearmas karvapall, samas kui Tolgus on lihtsalt tore naljakas tavaline lühikarvaline kiisu, ilma igasuguse harmooniata ja korrapärata. Aga lapsed nunnutasid ikka Tolgust ka, mitte ei tegelnud ainult väikese ilusa ja armsaga. Selle üle oli mul väga hea meel.

Paistab, et J ja M on koos õnnelikud ja see on tore. Täitsa siiralt. Ja nagu ma juba ühel eelmisel külaskäigul märkisin, paistab J mulle kaugelt palju sümpaatsemana. Näiteks ei häiri mind enam üldse, kui ta toas suitsetab (mina ei pea enam selles toas elama ;) või pidevalt õlut joob (mina ei pea enam temaga õllehaisust magamistuba jagama ;). Ja toredad küljed, millega koos elades oled ära harjunud, paistavad paremini välja - näiteks söögitegemise harrastus...

No ja kui ma kolm päeva pärast lahutust nii sõbralikke mõtteid mõtlen, siis on see ilmselgelt kinnitus sellest, et lahkuminek oli õige tegu. Ei olnud meil isegi seda ühendavat kirge enam, et viitsiks teineteise peale solvunud või vihane olla :)))

Aga siis pakkisin lapsed ja Mammu taas autosse ning sõitsin - ei, mitte maale, vaid koju. Kõigest 5km.

Ööloomaaed!

30.juuni õhtuks olin korraldanud töökaaslastega ööloomaaia külastuse. Ööloomaaed on hullult populaarne, piletid müüakse paari päevaga maha, kuid Mati Kaalu abil saime siiski ühe grupi broneeritud.

Kella üheksast poole kaheteistkümneni jalutas meid loomaaias ringi zooloog, kirjanik ja loomaaia eliitgiid Aleksei Turovski. (Loe näiteks tema raamatuid "Loomult loom" ja "Karvased ja sulelised").

Ma olin varem kuulnud saalis-auditooriumis mõnda tema avalikku loengut ning teadsin, et jutt tal jookseb. Aga loomaaias, väikeses grupis ja loomade vahetuses läheduses oli see kõik veel parem. Ning loomade kohta sai võrratult palju teada! Nojah, alati oleks ju võimalus võtta teatmeteos või internet pihku ja ise lugeda... aga see pole siiski see.

Mina jäin igatahes väga rahule. Laste jaoks läks võibolla pikaks, lõpus oli Jüri juba üsna tüdinud ning jutt kaameli küürudest läks tema osas vist küll juba kurtidele kõrvadele :) Aga usun, et suures plaanis oli see käik siiski kõigile tore.

Ja Leivo ajaveebis on ka pilte ja jutte loomadest selle külaskäigu raames. http://leivo.ekstreem.ee/?ID=692&s=com Mina lisaks omalt poolt veel selle jutu, kuidas hiigelsuured kodiak-karud ehk grislid oma piirkonda märgistavad: hõõruvad kukla rasu- ja lõhnanäärmeid vastu puud ning siis tõmbavad küünejäljed puul nii kõrgele, kui vähegi ulatuvad (üle 3 meetri näiteks). Aga siis tulevad väiksemad karud (nende nime ma enam ei mäletagi, aga ka loomaaias on nad otse kodiaki kõrval) ning on kavalad. Ronivad puu otsa ning siis, kolme käpaga puu ümbert hoides, võtavad neljanda käpaga kukla tagant rasu ja hõõruvad puule - eks ikka kõrgemale kui kodiaki jälg. Ja seejärel, küüned ikka puus, lasevad end mööda puud sirinal alla. Noor ja rumal kodiak tuleb ja vaatab: vau, mis suur karu on minu territooriumile tulnud! - ja hoiab hirmuga kaugemale... Vana tark kodiak muidugi vaatavat, et ah, need on need pisimõmmid siin tembutanud, ei neid tasu tähelegi panna. Aga pisikestel seda trikki proovida igatahes tasub!

Vahepeal viie lapsega

Karin ja Toomas põgenesid nädalaks Kreetale suvesooja otsima ning nii on minu kohustuseks õhtuti Helen ja Martin lasteaiast ära tuua. Kuni minu ema töölt tulekuni on lapsed minu pool, siis viin nad koju ja annan Mummile üle. Hommikul viib Mummi nad lasteaeda, tema tööpäev algab hiljem kui minu oma.

Lasteaias on kord palju karmim kui sel ajal, kui minu lapsed aiaealised olid. Lasteaia uks on raudn ja pidevalt lukus, sisse saab alt rühma helistades ja öeldes, kes sa oled ja kellele järgi tuled. Ka rühma uksed on lukus, kui lapsed õues on, ning lapse asjade järgi tuleb minna koos kasvatajaga. Selle nimi on meie ebaturvaline ühiskond.