Palun, kus on Rein Kilgi algatus moodustada survegrupp Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks ehitamiseks? Mina kirjutaksin kahel käel alla. Vähe sellest, oleksin valmis kirjutama isegi projekte selle jaoks raha hankimiseks. Ja oleksin isegi valmis kõigepealt siis eurofondide projektide kirjutamise ära õppima. Ja seda kõike teeksin isegi tasuta.
Sest pühapäeva õhtul läbisin teel Otepäält Tallinna taas kord seda maanteed. Kolm last autos, pool teed pimeda peale jäänuna.
Tartu maanteel ei toimu mitte liiklus, vaid võitlus. Kurvilisemates, halva nähtavusega lõikudes moodustub aeglasema auto taha närviliselt tõmblev kolonn. Kord üks, kord teine rebib end vasakule ja üritab vähemalt ühest eessõitjast mööduda. See, kellest ta möödub, üritab järgmisel võimalusel sama teha. Võidab see, kes esimesena aeglasest autost mööda pääseb. Kuna järgmist võimalust tuleb võibolla kaua oodata, rebivad korraga kõik. Tihti juhtub nii, kes kes otse aeglase taga sõidab, jääb sinna väga kauaks: tagant tulijad lihtsalt ei lase tal möödasõitu alustada, vaid uhavad mõlemast mööda. Tallinn-Tartu maanteel ei kehti viisakus ja vennaarm.
Minul on 1,6liitrise mootoriga Peugeot. Olgu muuga, mida Peugeot kohta öelda, nagu ta on, kuid kiirendus on tal oma mootori kohta täitsa hea. Iseküsimus muidugi, kuidas mulle meeldib kolmanda käigu jõurates järsemaid möödasõite sooritada, teades, et võimsusevaru võib-olla-vajalikuks-lisakiirenduseks ei ole. Ei meeldi, aga veel vähem meeldib loksuda ettearvamatult kiirendavas ja aeglustavas kolonnis, tihti ohtlikult ja ettearvamatult pidurdades, et lasta vahele kiirustavaid-trügivaid möödasõitjaid.
Inimesed, kes ise autot ei juhi, ütlevad tavaliselt, et mis nurin selle Tartu maanteega on. Piisaks ju, kui kõik sõidaksid korralikult 90km/h ja peaksid vahepealsetest kiirusepiirangutest kinni. Keegi ei jõuaks kellelegi järgi ja ei tekiks vajadustki mööda sõita. See on nii tugevalt teoreetiline argument, et ma ei oska seda isegi kummutada, kuid igatahes olen ma kindel, et see praktikas kunagi toimima ei saa.
Mõned paremad palad siis seekordselt Tartu-Tallinn sõidult.
***
Mäo kurvide kandis on väljas juba poolhämar. Selline piimjas pimedus, mis valged toonid ühte sulatab. Päeval on lund sadanud ja ehkki tee ise on juba puhas, on teeperved endiselt põlluga ühtemoodi valged.
Minu ja ühe Fordi ees sõidab auto, mis kurvides pidevalt ja ootamatult pidurdab. Just kurvides, mitte kurvide eel - ja uhh, kuidas mulle ei meeldi jäiteohuga teel keset kurvi pidurit panna! Oletan, miks ta niimoodi teeb: roolis on inimene, kelle prillid on pisut nõrgemad kui peaks. Olen ise samamoodi hädas, kui prillidega hämaruses sõidan: lihtsalt ei näe, kuhu tee eespool keerab... Nii olengi pikemateks pimeaja sõitudeks alati kontaktläätsedega relvastatud. Tema aga ilmselt mitte. Ja vastu tuleb pidevalt autosid, nii et mööda kah kuidagi ei saa. Sest valged, põlluga ühtemoodi teeperved tähendavad muuhulgas ka seda, et ta hoiab igaks juhuks võimalikult tee keskele, et mitte kogemata teelt välja sõita.
Mina olen Tartu maanteed sõitnud loendamatu arv kordi: aastatel 1998-1999 käisin Tartust Tallinnasse tööl. Nii et tee on siiamaani suhteliselt peas, ka selles osas, et ma oletatavalt tean, millise kurvi taga peaks pimedas olema vastutulija teatud hetkedel näha. Noh, et kui ei ole, ju siis kedagi kurvis vastu ei tule. See pole muidugi kindel teadmine, nii et igal juhul ülimalt kõhe kasutada.
Aga pole parata. "Use the Force!" ütlen endale nagu pimevõitluse õpetusi jagav Yoda ning kihutan seal, kus minu intuitsiooni kohaselt ei tohiks kurvi taga kedagi olla, otsustavalt möödasõidule. Jah, ikka kahest eessõitvast autost korraga - ega minagi teistest parem liikleja ole.
Jälle vedas, Jõud või mälu ei vedanud mind alt. Aga kindlasti ei meeldi mulle sellistel hetkedel mõelda Kerttu Rakke raamatule "Susanna ja mina", kus Susanna oma teetunnetuses eksis. Fataalselt.
***
Vaida juures on esituled juba soppa paksult täis. Pole enam erilist vahet lähi- ja kaugtuledel - kummagagi õieti ei näe.
Sama on ilmselt juhtunud ka selle autoga, kes kohe pärast paremkurvi on kitsal teepervel- ei, ainult poolenisti teepervel, sest vähemalt pool temast on maanteel - peatuma jäänud. Ei mingeid ohutulesidki sealjuures. Omanik nühib andunult esilaternaid, kui mina järsult vasakule tõmmates tema ja vastutuleva rekka vahelt läbi piloteerin. Vedas.
***
Kui tee muutub Tallinna lähistel neljarealiseks, läbib siplevat ja tõmblevat kolonni justkui kergendusohe. Pääsenud! Kiiresti rahuneb autorodu kahte ritta ning kiirustajad tuhisevad aeglasematest segamatult ja teisi segamata mööda. Kui miski veel täielikust õnnest puudub, siis on see parem teekattemärgistus: ootamatult nõksatame taas troppi Nissani taha, kes radadest aru saamata rahulikult keset teed oma kulgemist kulgeb. Keegi signaalitab - ei midagi. Alustan vasaku teeperve peal möödasõitu, kuid samal ajal otsustab üks kannatuse kaotanud X5 temast paremalt mööda kihutada. Loomulikult märkab Nissani juht dzhiipi enne kui mind ja loomulikult tõmbab ta siis ehmunult vasakule. Järsk kiirendus, ja napilt lipsab minu saba tema nina eest läbi. Jälle vedamine.
Aga kahes kohas põlevad tee ääres küünlad. Seal, kus hiljuti kellelgi ei vedanud.