Get a life!

Mina ilmselgelt suren oma pehmes turvalises voodis, sest enamik õnnetusi juhtub minuga just igapäevaelus. Pühapäeval näiteks käisin poes – ja sealt tagasi tulles, kümmekond kilo kaaluv poekott õlal, libastusin jumala siledal kõnniteel ja kukkusin.

Põlv verine ja ranne valus-valus.

Laupäeval helistas ema, et võiksime siiski maale katuste olukorda hindama minna. “Siiski” tähendab seda, et nädal tagasi olime juba Leivo juures köied-rakmed kotti pakkinud, kuid siis rääkisin isaga ja tema arvas, et eelmise aasta kogemusele toetudes puhastavad järsu kaldega maja- ja küünikatus end ise ning loodetavasti mõne aja pärast ka lauda- ja aidakatus. Ja et ainus, mille pärast muret tunda, on lamekatused autode garaažidel, uuel köögil ja eriti puukuuril – aga et viimane ongi juba selline, et las kukub sisse, on põhjust uus ehitada. Ema aga arvas siiski, et olemasoleva vana kuurikatus on parem kui tulevane uus ja nii me siis autonina maa poole pöörasimegi.

Viilkatuste osas oli isal täielik õigus olnud: maja ja küüni ümber kõrgusid katuselt maha libisenud kõrged tihke lume vallid ning küüni- ja laudakatus olid vaevalt paarikümnesentimeetrise lume all. Ja õigus oli tal olnud ka lamekatuste lumevastuvõtu osas: puukuuri nõgusaks vajunud katuse sügavamas osas ulatus hang mulle puusani ning isa garaaži katusel, kus aidaots lume ja tuule kinni püüdis, lausa kaenla alla. Viimast sai mõõta eriti lihtsalt, sest katuse serv oli lumest puhas ning piisas ainult tuisuhange kõrval seismisest.

Loopisime siis need mitte-isepuhastuvad lamekatused lumest puhtaks, raiudes tihedast lumest raudlabidaga kuubikuid ja lohistades need üle katuse serva. Iglut ei ehitanud, aga lumevirn kõrgus pärast pea katuse ääreni.

Kuulsin hiljuti, et varahommikused Stockholmi ja Kopenhaageni lennud on saanud endale orjalennuki hüüdnime. Sest nendega lendavad päevaks oma  peakontoritesse komandeeringusse enamike Eestis asuvate rahvusvaheliste firmade töötajad.

Minagi olen praegu rahvusvahelisustumise keerises, aga kuna ma pole varem midagi sellist läbi teinud, siis vähemalt praegu on see protsess huvitav. Ma ei tea veel, kas ja kuidas see 20 riigis tegutseva rahvusvahelise grupi osaks olemine mulle edaspidi meeldib ja sobib (teiste kogemused käivad seinast seina) – aga vähemalt ühte ma juba tean: inimesed, kellega mina rahvusvahelises grupis koos töötan, on sellised, kellest ma saan lugu pidada. Minu jaoks on see väga oluline. Kõik muu on õpitav ja kohandatav.

Aga homme siis jälle lennuki peale. Ja mul on hea meel, et saan seda orjalennukiks nimetades nalja teha ja sisimas nii ei tunne. Muidu… muidu ma ei lähekski.

Ma ausalt öeldes kõhklesin ikka pikalt, enne kui endale puutetundliku ekraaniga telefoni (HTC HD2) valisin. Kõik need jutud talvel ninaga kõnede vastuvõtmisest 8sest kindad on ju käes), ettekujutus näpujälgedest rasvaseks minevast ekraanist ja muidugi ebakindlus, kas ma sellise imeasjaga üldse hakkama saan. Telekapuldi käsitlemine näiteks oli siis ja on siiani mulle ülesaamatu ülesanne…

Aga omal moel saigi just telekapult kunagisel otsustamishetkel murdepunktiks, sest Leivo ütles, et telekapult on ju nuppudega, niisamuti nagu ka kõik muud masinad, mis minu loogikaga haakuma ei kipu.

Teiseks otsustamiskohaks oli see, et mulle tegelikult väga meeldivad kõik need Microsofti ja teiste suurfirmade tulevikuvisiooni-videod, kus kogu maailm on puutetundlik ja kõik masinad suhtlevad nii omavahel kui inimesega.

Nii ma siis puutetundliku ekraaniga telefoni võtsingi. Ja nüüd olen kuidagi endalegi märkamatult jõudnud niikaugele, et täna puudutasin näpuga Save ikooni oma sülearvuti ekraanil – ja imestasin, et miks see ei toimi.

Rääkimata sellest, et spordiklubis naersid kaaslased minu üle, kui pöördväravast läbi minnes puudutasin oma läbipääsukaardiga kangekaelselt seda ekraani, mis näitab kas punast risti või rohelist noolt, mitte värava küljes asuvat lugejat.

Ja täiesti ebaratsionaalselt, aga mulle hirmsasti meeldivad tahvelarvutid. Kusjuures mitte sülearvuti, vaid niiöelda koduse lauaarvuti asendajana – kujutan ette, kuidas suur puutetundlik ekraan on mu diivanilaual (või miks mitte diivanilauaks) ja kõik asjad, mille puhul praegu hõikame “kas sul on arvuti lahti, vaata palun järgi, kas…” saavad lahendatud paari puudutuse ja käeliigutusega…

Jaanuari sula on nälja ema, teadis Memm. Ma loodan, et tänapäeval siiski nii hulluks ei lähe, aga uskumatult suur sula on praegu väljas küll. Kõik lödiseb ja ladiseb ning katuseräästaste all ei julge enam käiagi, sest iial ei tea, kui palju sealt lund ja jääd alla võib tulla.

Ja juba reedel on taliharjapäev – päev, mil karu koopas teise külje keerab ja teise käpa suhu paneb ning mil talve selgroog saab murtud.

Tundub, et ainsad, kes paljuennustatud eurotardumusse (inimesed ei osta euro kehtimahakkamise järel mitte midagi või siis väga vähe) siiralt uskusid ja edasi usuvad, on poodide ostujuhid. Või kuidas neid nimetataksegi – pean silmas neid inimesi, kes kannavad hoolt selliste keeruliste teemade üle, palju tellida mingiks päevaks piima, leiba ja vorsti.

Igatahes on mitmel päeval, kui mina poes käin, haigutanud lettidel tühjus. Õigem oleks küll öelda õhtul, sest päeval ma siiski poodi ei jõua. Näiteks täna kell 19:30 paiku valitses minu koduselveris Marienthalis minu soovitud ostude osas järgmine olukord:

- maitsestamata pakendatud kanafilee – otsas. Oli küll letist kaaluga müüdavat, aga alusel viimased nirud ribad, millel parim enne juba homme.

- Karni pasteet – otsas

- viilutatud Hiirte juust – otsas. Olgu, teen möönduse: see oli kampaaniakaup ja soodushinnaga, selle puhul võib õhtusest lõppemisest aru saada.

- “kassikohukesed” mustikamoosiga – 3 viimast (12 asemel, mida ma tahtsin)

Vähemalt piima-leiba-saia oli piisavalt.

Mina sain oma esimesed Eesti eurod tänu emale-isale, kes poetasid minu jaoks jõulukuuse alla uue rahakoti, kus sees ka tuliuued euromündid.

Oma esimese ostu eurode eest tegin aga 2.jaanuaril kodule lähimas toidupoes, Maximas, ostes kolm liitrit piima ja pätsi leiba. Leiba tegelikult poleks vajagi olnud, aga piim-leib tundus kuidagi sümboolne kooslus ja nii rändas ostukorvi ka leivapäts. Maksin pangakaardiga, nii et mingit erilist tunnet uuest rahast ei olnudki. Hinnadki olid tol hetkel siltidel veel endistviisi kroonides.

Uute numbritega on muidugi raske harjuda. Tööl tegime eelarvetabelit – kogu aeg pidi ikka kroonide veerg kah silma ees olema, et summade relevantsusest sotti saada. Pere-eelarve tegin küll juba varakult harjutamise mõttes eurodes – aga mõtlen ikka veel kroonides.

Ode Liis käis täna juuksuris. Kuna kaardimakse ei töötanud, läks ta seinast raha välja võtma – ja avastas ebameeldiva üllatusega, et saab välja võtta ainult 20 eurot, kuigi varem oli limiit tema teada 500 krooni. Õnneks oli jõuluvana ka kõigile lastele euromünte kinkinud, nii et kui juuksurivõlglane Ode koju jooksis, saadi seltskonna peale puuduv summa kokku. “Mummi ja Vanaisa on ikka targad ja ettenägelikud!” kommenteeris Kati.

Reisides, arvan ma, saab euroriikides varsti huvitavaks ajaviiteks see, et otsida tagasisaadud müntide seast just eesti euromünte. Praegugi oleme alati uurinud, mis maade euromündid oleme tagasi saanud.

Eesti europaberraha aga polegi ma veel näinud. On see üldse teistmoodi kui mujal?

Tööreis Oslosse algas Tallinn-Kopenhagen lennu hilinemisega. Kuna ümberistumiseks oli mul aega täpselt parasjagu või õige väikese varuga, tegi see mind arusaadavalt närviliseks. Lennujaamatöötajate lohutus “me hoiame jätkulendudel silma peal” ei mõjunud kah eriti lohutavalt. Aga ma pean tõsiselt kiitma Estonian Airi stjuuardessi, kes poole lennu peal mulle ütles, et ärgu ma muretsegu, Oslo lend on samuti edasi lükatud ja et ma pean minema väravasse 5B. Viimane info tegi võimalikuks juba lennukis tuvastada, kuhupoole väljudes joosta tuleb – ja igaks juhuks ma siiski jooksin, sest ei teadnud ju, kui pikalt on lendu edasi lükatud. Oli igatahes nii palju, et kuigi pardaleminek oli juba alanud, sain Oslo lennuki eel paar minutit isegi veel  sabas seista.

Praegune komandeering on minu esimene külaskäik Oslosse ja Norrasse üldse, aga kui lootsin enne tänast kogunemist veel paar tundi linna peal jalutada, siis see lootus hilinemiste tõttu ei täitunud. Radisson Blu, kus ma elan, on kah peaaegu Netcomi kõrval ja hommikune meeting algab kell 8 – nii et ega hommikulgi aega pole. Tõttöelda pole mul eriti aimu sellestki, mis linnaosas ma praegu täpselt olen… Silmapiiril paistab, et linn tõuseb äärtest justkui mägedele ja see on väga ilus.

Õhtusöök oli muljeterohke. Siinne kolleeg oli korraldanud meile Norra traditsioonilise jõulusöömaaja – nii et ma nüüd tean, mis asi on lutefisk- kohutavast kirjeldusest hoolimata on see tegelikult maitsev, ehkki esimesel suutäiel mõnevõrra ootamatu sültjas ja natuke nagu pooltoores kalaroog. Samuti oli üllatav süüa kala koos praetud singiga – aga see ja kartul, sinep ja vist hernestest puder kokku moodustasid vägagi nauditava maitsebuketi. No ja muidugi kuulus asja juurde pits akvaviiti (ohjah, armastamata nii köömneid kui aniisi sain selle pitsiga küll hakkama, aga vaevaliselt) ja õlut… Magustoidu saabumise ajaks olin end juba oimetuks söönud, nii et see kreemjas maius koos sorbetiga sai küll söödud, aga nautida oli juba raske…

Nagu Ode ütles, siis “Sellest alates, kui me umbes meetripikkused olime, oleme alati olnud kaasas metsast kuuske toomas.” Eks ta (üksikute eranditega mõnel aastal) olegi nii olnud – jõuluettevalmistustesse on alati kuulunud ka oma metsast kuusetoomine.

Tänavu koosnes kuusebrigaad minust, Mummist ja Odest. Neljanda advendi hommikul, kui ennnast autosse pakkisime ja maalesõitu alustasime, tundus edasi keerutavat öösel alanud tuisku ja ehkki võtsime paagi bensiini täis, kaasas oli mitu laetud akuga mobiiltelefoni ja lumelabidad, ei paistnud kuuseseiklus kõige mõistlikum mõte olevat. Aga poole tee peal klaaris taeva ära ja pilvede vahelt piilus juba päikestki.

Urve oli juhendanud, et autoga saab Uustalu juurde, sest tanuma kõrvale aetud tee on täis tuisanud. Öise tuisu all oli muidugi kannatanud ka Uustalu tee, kuid kolmveerandi sellest saime siiski hooga läbitud. Luksu lähistel, kus kurvid olid tuisulumest korralikumad hanged kasvatanud, nägime juba kaevamistöödel Ülot ja teisi, kes püüdsid autoga välja saada. Ühiste jõududega sai Ülo auto välja ja meie sisse sõidetud – ja siis jätkus meie retk juba jalgsi. Ja muidugi liitus meiega meie külaliskoer, tegelikult Uustalu Roki. On temagi juba üsna vana loom, aga paksus lumes pahmamise pidas väga vapralt vastu.

Lund… no ikka on. Nii õues kui metsas. Andis ikka pahmata, ja ega kuusedki olnud oma lumekoorma alt lihtsalt leitavad – aga seda suurem oli pärast rõõm ja rahulolu Tallinna poole tagasi sõites. Ja Vanaisa oli teinud näljastele kuusetoojatele imemaitsva söögi…

Kui ma emaks sain, pidin oma laste jaoks jõulutraditsioonid ise kujundama, sest enda lapsepõlvest midagi kaasa võtta ei olnud. Kui ma väike olin, tähistas meie pere uut aastat – ja tegelikult on mul selle üle hea meel, sest mul jäi olemata see paljuräägitud salatsemise ja varjamise skisofreeniline tunne, mida paljud kardinate taga jõule tähistanud minuealised meenutavad. Minul tähistasid jõule vanaemad ja see oli normaalne ja täiesti avalik, isegi kirikuskäimine. No ja muidugi oli maal ka jõulukuusk ja piparkoogid ja see oli tore, aga jõulud olid minu lapsepõlves ikka Memmede tähtpäev.

Aga siis tuli rahvuslik ärkamine ja kristliku maailma pühad tõusid taas ausse. Mul jätkus küll niipalju kaalutlevat mõtlemist, et ma end ristima ega leeritama ei läinud (üks teesklev pseudo- või jõulukristlane, kel kirik meenub ainult jõuluajal, õnneks vähem), kuid jõulude maisema poole võtsin rõõmuga omaks.

Täiendava tähenduse said jõulud minu jaoks siis, kui sündis Kati. Õigemini oli ta oma esimeste jõulude ajal juba üheksakuune – parajasti selline, kellel võiksid hakata päkapikud käima. Kuna 1991.aastal kommertsilu poest osta ei olnud, aega oli üliõpilasel kindlasti rohkem kui raha  ja isetegeminegi oli veres, harutasin lahti ühe Mammu vana villase vesti, mis oli nagu tellitult punane, oma käsitöökotist sain tüki dermatiini ja tumerohelisest sanitarisärgi – oma kunagise lemmikürbi, millest aga nüüd sai Kati tulevase päkapikusussi vooder. Peale tikkisin kiiresti paar kellukest. Ja selline ta siis sai – meie esimene päkapikususs, mis sai seotud Kati pulkvoodi külge ja kuhu päkapikk, kes sai endale kohe nime Päka, igal hommikul midagi toredat oli toonud.

Kahe aasta pärast oli kodus juba kaks päkapikuootajat ning loomulikult oli ka Jürile oma päkapikusussi vaja. Taas läksid käiku käsitöökott ja õmblusmasin, kuid tikkimiseks oli ilmselt vähem aega (käisin siis juba tööl), siis see suss sai kaunistuseks ühe roheliste silmadega aplikatsioonikassi. Ülemiseks karvaseks servaks sai tükk ühe minu kunagise talvemantli kraest, soki põhiosaks taas midagi mammu kaltsukoti varamust. Ja ehkki üks tore jõulusalm ütleb “Pole päkapikul kerge/ kass on suur ja sokk on kõrgel”, sai Päka edukalt hakkama ka kassipildiga sussi sisse kingikeste toomisega.

Ja siis sündis Ode Liis. Tema oli oma esimeste jõulude ajal kõigest kolmekuune ning nii läks jõulusussi õmblemisega kuidagi kiireks. Suud ümbritsema sai sokk voodririba nagu kunagi ka Kati sokil ning selle alla muster litritest ja pärlitest. Peab kohe ütlema, et litrid olid halb valik, sest kui väike käsi edaspidistel aastatel innukalt sussi sisse sukeldus, hoidis teine ju sussist kinni ning litrid läksid katki ja tulid vähehaaval ära. Mõne aasta pärast nägi Ode suss, mis valmistamise aastal oli uhke ja särav, juba üsna tagasihoidlik välja… Siis arvas Ode, et seda peab siiski kuidagi ilusmaks tegema ning ilukiirabina sai sussisuu ümber õmmeldud kuusekarra riba. Aga sõltumata litrirohkusest või –vähesusest on Päka igal aastal sellegi sussi alati üles leidnud. Tõsi, sellel kõige esimesel aastal sõin tema toodud kommid rõõmuga ära mina – aga eks Ode sai oma osa siiski minu kaudu kätte

Sussid on meil igal jõuluajal väljas olnud. On ka praegu – pildid ongi tehtud aastal 2010. Ainult selle vahega, et Jüri, kes sussi ja advendikalendrit üles riputada ei ta, on andnud oma sussi mulle ning see on nüüd minu voodi kõrval.

Minu voodi kõrval? Jaa, juba paar aastat olen ka mina nii hea laps olnud, et saan jõuluajal Päkalt maiustusi ja armsaid kirju. Ja koguni nii, et kui suureks saanud lastele toob Päka kingitusi ainult advendipäevadel, siis mina leian igal hommikul sussi seest mingi üllatuse. See on lõpmata armas.

Ja ega Päka Jüritki ära ei unusta, isegi kui tal sussi väljas pole: Päka riputab oma kandami tema toa ukselingi külge.

Nüüdseks on Päka külastanud meid juba üheksateistkümne jõuluaja jooksul. Ta on elanud kaasa laste kasvamisele, lugedes nende algul kohmakaid varesejalgu ja heldinud armsatest piltidest, mida nad Päkale joonistasid. Nüüdseks saab Päka nii ilusaid kirju, et tal on mõnikord lausa pisar silmas. Ja ühtlasi on siis ka Päkal endal võimalus vastuskirja teel ära öelda see, mis hinge hellaks ja südame õrnaks on teinud…

Selline tore Päka on meil. Ja kui minu ellu tuli Leivo ja koos temaga veel kolm toredat tegelast, leiab Päka advendipäevadel nüüd maiustustega tee nendegi juurde.