Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kõige eest, mis oled taltsutanud

Pühapäeva lõunal käis J külas, eeskätt laste juures. Mille üle oli mul väga hea meel, sest lapsed peaksid ikka ju ka isaga suhtlema ning isa initsiatiiv selles on oluline.

Aga mille üle mul üldse hea meel ei olnud, oli uudis, et kõik tema uue kodu kolm kassi on kaduma läinud. Nad olid neid päevadeks rõdule kinni pannud, kust kassid siis kas igavuse, tüdimuse või lihtsalt kättemaksu pärast alla hüppasid (aga kolmas korrus! see on isegi kassile karm!)

Ja oleks see siis esimene kord olnud, aga mõni kass on ennegi sealt rõdult pudenenud. Üks ilus karvakera jäi päris kaotsi ja tema asemele sai võetud uus. Ja paar korda on põgenik maja välisukse juurde tagasi tulnud, kust ta siis uuesti koju on päästetud.

Ma nüüd isegi ei tea, kas kassidele mõeldes oleks parem soovida, et ka seekord tuleks vähemalt mõni kiisudest tagasi. Või et pigem ärgu nad tulgu ja leidku endale kohe uus elamine, et ei peaks võibolla hakkama uuesti hüppama-põgenema. Vist ikka seda esimest, sest ega tänavakassi elu ole linnas kerge.

Pea meeles, et sa vastutad kõige eest, mille oled taltsutanud, teadis Saint-Exupery. Või enda juurde võtnud, lisaksin mina. Olgu see või segavereline kassiniru.

Igatahes olen ma nende kasside pärast kurb ja ma aina mõtlen selle peale, kuigi see üldse minu asi ei peaks olema.

 

Kuused põlevad

Õhtul külastasime koos lastega põgusalt ka kuuskede põletamise riitust.

 

Hmm, jah. Iseenesest tore, et jõulukuused sel moel oma väärika lõpu leiavad. Respect tegijatele ja korraldajatele. Kuid see plats seal Säästumarketi ja korrusmaja kõrval pole kindlasti koht sellise asja jaoks, ehkki ma muidugi saan aru, et Mustamäe kandis pole ürgpaikadega priisata.

 

Tuleriidad lõõmasid, maagiline joig kõlas, rahvas vaatas. Aga Meeleolu oli kuskil mujal, oma asju ajamas.

Helen 4 ja Martin 6

Karin tähistas tänavu Heleni ja Martini sünnipäevi ühiselt, ehkki tegelikkuses on neil kuu aega vahet. Aga kuna Heleni sünnipäev on üsna jõulu eel, siis erilist vaimustust mõte veel ühest peost ju ei tekita, eks ole. Eriti kui mõni nädal hiljem tuleb Martini sünnipäevaks enamvähem sama rahvas kokku ajada. Nii et tänavu siis koos.

 

Sünnipäev toimus Trikatrei Mustamäe mängutoas ja see on päris vahva koht rohkearvulise lapskülastajaskonnaga peoks. Suurte jaoks ka: lähemad täiskasvanud, kes kah peole jäid, said söögitoas jututada, kui lapsed kõrvalruumides möllasid. Ja isegi Jüri, kes algul sellesse pisikeste pittu pessimistlikult suhtus, leidis endale mängutoas meelepärast tegevust, näiteks õhupallide täispumpajana.

 

Martini ja Heleni puhul on aga minu jaoks kõige imekspandavam see, et nende isikukoodid ei alga harjumuspärase 3 ja 4ga, vaid uue aastatuhande inimestele kohaselt 5 ja 6ga. Vangutan alati imestuses pead, kui see mulle meelde tuleb.

Kas kliendilehtedel on veel pointi?

Sattusime eile ühel üritusel arutlema sellest, kas organisatsioonide kliendilehtedel on veel pointi või mitte. Teema jäi kuidagi kuklasse kinni ja mõtlesin veel koduski edasi, ehkki oma arust olin teema enda jaoks juba ammu selgeks mõelnud.

Kunagi tegin minagi silmade särades firma kliendilehte, aasta tagasi sai aga lõpetatud. Oleks ehk pidanud varemgi lõpetama, sest viimane pool kuni kolmveerand aastat käis asi lihtsalt inertsist.

Miks ma siis arvan, et kliendilehtede ja -ajakirjade aeg praegusel kujul on ümber saanud? (Pean siinkohal silmas selliseid asju, mida üllitatakse ajakirja kujul ning kus püütakse asja huvitavamaks tegemiseks kirjutada ka kõigest muust kui oma organisatsiooni toodetest. )

Esiteks arvan ma, et AD 2006 on organisatsioonidel juba natuke naeruväärne pingutada "oma väärtuste edastamise" ja "missiooni tutvustamise" nimel. Eriti kui seda püütakse teha mingil nö varjatud või intelligentsel moel, näiteks tutvustades oma kliendilehes mõne prominendi mõttemaailma lootuses, et kõik hea sealt ka lehe üllitanud firmale üle valgub. No ei valgu. Ja kui tahetaksegi teha üldhuviajakirja, siis tehtagu - kuid ärgu nimetatagu seda kliendileheks ega pikitagu kommertsuudistega.

Teiseks, kliendileht on ebaoperatiivne ja kohmakas. Pole mõtet ära trükkida kvartalivanuseid uudiseid püüdega klientide-lugejate maailmapilti avardada: huvilised on neid kiirematest kanalitest juba ammu näinud, mittehuviliste maailmapilti ei avarda nad tõenäoliselt ka kliendilehe abil. Infot, mida inimesteni suruda püütakse on lihtsalt niivõrd palju.

Kolmandaks, firma kommertssõnumeid (tooteid, teenuseid, kliendihüvesid) tuleb praegu inimesteni viia segmenteeritumalt. Üks ja ühine kliendileht seda aga ei võimalda ning mitut segmenteeritud versiooni teha läheks rämedalt kalliks, kui tegu on trükitud lehega. Internetilehti ja meilitsi saadetavaid asju ei saa aga liiga pikaks ajada, mõttekam on siis saata see lihtsalt konkreetne asi ilma väärtuste ja missiooni lisadeta.

Ja üle kõige meeldib mulle Petsi mõte: sul peab olema nii sigahea toode, et sinu "kliendilehte" teevad teised. Sinu toodet peab olema uhke omada ja uhke sellest kirjutada-rääkida.

Uhkus ja eelarvamus

Eile õhtul käisime Karini ja Katiga tüdrukuteõhtul ehk kinos "Uhkust ja eelarvamust" vaatamas. Jane Austeni samanimelise raamatu järjekordne ekraniseering, sedapuhku Universal Pictures, osades Keira Knightley (Elizabeth) ja Matthew MacFayden (Darcy).

Kunagi oli see üks minu ja Karini armastatumaid raamatuid, mille muhedaid vanaaegseid väljendeid oma kõnepruugis lustiga kasutasime. Tegime asju "sündsal moel" või nii, et need "peaaegu sündsuse piirist väljusid". Henno Rajandi tõlge oli suurepärane ja nauditav.

Olen lugenud ka teisi Jane Austeni hiljem eesti keeles ilmunud raamatuid ("Emma", "Mõistus ja tunded") - kuid see pole ikka see, need raamatud mõjuvad kui esimese lahja järelleotis, umbes nagu oleks sama teepakiga tehtud veel paar tassitäit teed - värvi veel on, kuid maitset enam mitte.

Ja põhjus pole mitte ainult selles, et "Uhkus ja eelarvamus" oli esimene: üha enam tundub mulle, et nõukogude ajal valiti autorite teostest tõepoolest välja see kõige-kõigem. Kui avaldamisvõimalused olid piiratud ning iga teose eest pidi võitlema, oli sõel lihtsalt niivõrd tihe. Samuti oli väga kõrge tõlkimise ja toimetamise kvaliteet (keskmine kvaliteet, ma mõtlen - siia ja sinna äärmusi oli nii siis kui on praegu).

Film aga oli ilus ja lustakas kostüümidraama. Tegelased olid just nii pentsikud, pelglikud, salakohmetust kõrkusega varjavad, sõgedad või intelligentsed nagu raamatus. Minu lemmik oli muidugi alatasa sekeldav mamma (osatäitja nime paraku ei mäleta).

Loomulikult olid saalis valdavalt naised ja vaid üksikud mehed. Ilmselt need, kes hetkel eriliselt armunud või kaaslanna pealekäimisele järele andnud.

Kati ja Jüri ajaloo olümpiaadil

Nii Kati kui Jüri käisid täna ajalooolümpiaadi koolivoorul, vastavalt siis 8. ja 6.klassi omas. Kati võttis kokku, et kuna ta enne eriti ei õppinud, siis loodab ta nüüd, et oma ajalooõpetaja tema tööd ei paranda: 19. sajandi lõpu -20.sajandi alguse leiutajatest ja teadussaavutustest oli Kati teadnud kahetsusväärselt vähe.

Et mis asjad leiutati siis näiteks 1901, 1903 ja 1911? Võtsin Wikipedia appi ja pakun, et esimene on võiks olla Marconi esimese signaali vastuvõtmine üle Atlandi. Viimasega, 1911.  aastaga, on seotud palju asju, millest aga ühtegi ei oska välja valida. Neoonlamp? Ülijuhid? aatomituuma lõhestamise värk? ... Ja 1903 on veel hullem, sealt ei oska kohe midagi valida, polegi nagu väga tähtsat avastust. Ei, tuleb ikka uue aja teadmistekogust ehk internetist klassika poole pöörduda ja otsida välja mõni raamat stiilis "Suured avastused".

Jüri olümpiaadi teema olid vanad Idamaad ja Mesopotaamia. Tema oli isegi päris palju teadnud. Ainult et aastaarvudega pole temagi just sina peal, nii et kui oli antud aastaarvud ja tema pidi sündmuse välja mõtlema, oli ta vastanud üsna huupi. Ja ka vastuse küsimusele, kes mõtles välja yin-yani märgi, oli ta ise välja mõelnud: Kung Lao. Mis - üllatus, üllatus - osutus isegi kõla poolest osaliselt õigeks, sest ilmnes, et märgi väljamõtleja oli Laozi. :)

 

Hakkan naiselikuks, eriti esmaspäeviti

Jajah, mulle endale tundub ka, et ma peaksin natuke naiselikum olema, eriti esmaspäeviti. Umbes nii ütles Eva-Lotta Lisander ühes Blomkvisti-seeria raamatus, kui sõbralik konstaabel teda lossivaremetes turnimise või muu säärase eest noomis.

See tuli mulle meelde, kui käisin täna koos oma bossiga ühel üritusel. Õigemini siis, kui ta sealt lahkuma hakates automaatselt kahmas varnast ainsa mantlite vahel rippuva jope, et seda mulle selga aidata.

Ja tunnistas siis pika pilguga minu kõrge kontsaga saapaid, volangiga seelikut ja kostüümijakki: "Ee... milline siit õieti sinu oma on?"

Oli pikk must mantel ja ta naeris: "Sa oled ju tavaliselt nii sportlik!"

Nojah. Eks ta ole. Sellest ajast peale, kui endale oktoobris teksad ostsin, olen - kui üritustel käimise erandkorrad välja arvata - päevast päeva neidsamu teksaseid kandnud. Need meeldivad mulle väga ja on väga mugavad. Paar pluusi on ka, mida kordamööda olen vahetanud.

Aga jah, ausõnast, et ma oskan ka (mini)seelikut kanda ja kõrgetel kontsadel tippida, on siiski vähe. Aegajalt tuleb seda ka tõestada.

Mu isagi kogu aeg nuriseb, et ma kleiti ei kanna. Õnneks nuriseb ta küll samamoodi ka mu ema ja õe kallal, nii et ma pole ainus.

Igatahes läksin ma õhtul juuksurisse ja lasksin oma luitunud juustesse tumedad triibud teha. Põrgusse kokkuhoid, hakkan ilusaks.

Mis siis, et täna on tegelikult teisipäev.

Elan Lillekülas

Eilse Postimehe Tallinna küljel oli huvitav artikkel Lilleküla ja Kristiine ajaloost. Sain näiteks teada, et minu kodutänavate võrgustiku on määranud 17.sajandil vesise maatüki kuivendamiseks kaevatud kraavid.

Uisutades Hobulaiule

Kõik algas juhuslikust telefonivestlusest Toomasega, kus ta muuhulgas mainis, et Seikleja on korraldamas hooaja esimese avamere-uisumatka Hobulaiule ning et kas mina ja minu kolleegid-kaasspordiklubilased pole huvitatud. Mul endal olid nädalavahetuseks küll juba plaanid tehtud, kuid meelsasti olin valmis infot spordiklubi listi laiali saatma.

Siis aga langes mu algne plaan ära ja muidugi liitusin siis ka ise uisumatkaseltskonnaga. Ja mitte ainult mina, Kati ka. Kuna mina pole ammu uisutanud ning ammustelgi jäähalli-tiirudel pigem koba kui osavkäpp olnud, pistsin igaks juhuks taskusse ka kompassi - et kui ikka üldse ei oska ja väga ära väsin, saab omal käel tagasi minna. Või ka siis, kui samad asjad juhtuvad Katiga.

Ette rutates võib muidugi öelda, et kompassi kaasavõtmine oli täiesti mõttetu tegu. Tee tuli leida sinkavonka värskelt jäätunud lahvanduste vahel - otse kompassi järgi minnes olnuks ilmselt vägagi suur võimalus tahtmatut talisuplust harrastada. Ja ega Seiklejad poleks lubanudki kellelgi grupist irduda.

Komplekteerisime kolleegidega 4-liikmelise autotäie, viskasime kulli ja kirja, kes roolib - ning pühapäeva hommikupoolik tabaski meid juba Rohukülas.

Oh, rahvast oli nagu laulupeol! Lisaks meie spordiklubi rahvale oli veel teist samapalju või rohkemgi: uisumatka uudis oli meiliringidest ka BNSi jõudnud ning huvilisi muudkui tuli ja tuli, nii et lõpuks moodustus lausa kaks gruppi. Matkast sündis ka TV3 uudislugu, kuid "Seitsmestel uudistel" pole veebivaadet (või ei oska mina seda leida).

Matkauisud ei ole sellised, nagu tavaliselt uiske ette kujutatakse ja mida jäähallis jalga pannakse. Need on lihtsalt uisurauad,mis klambritega kõva tallaga saapa alla kinnitatakse. Tavalisest pikemad on nad ka, see aitab jää konarusi tasandada. Kätte käivad tasakaalu hoidmiseks ja hoo lükkamiseks suusakepid. Turvaelemendiks saab kaela jäänaasklid ja vile ning kaasa õpetussõnad, kuidas jääst läbi kukkudes talitada. Et tuleb end kõigepealt ümber pöörata, jäänaasklid võimalikult kaugele jäässe lüüa, jalgadega ujumisliigutusi tehes end horisontaali saada ning siis naaskleid kordamööda edasi lüües end kõhuli jääle sikutada. Õpetussõnad tuleb kõrva taha panna, sest eelmisel aastal oli kaks inimest ja koer läbi jää vajunud. Koerte puhul tuleb seega vettekukkumise protsent 50%, sest koeri on matkadel kaasas käinud ainult kaks. Teine neist, muide, on meiega: ilus noor hundikoer, kõigiga sõber,nii et ei saanudki aru,kelle oma ta üldse oli. Võibolla sadamavahi koer, pakkus keegi.

Alloleval pildil demob oma matkauiske Kati.

Ja rõõm, rõõm! Minu hirm väsimise või mitteoskamise pärast oli täiesti alusetu. Matkauiskudega sõita on palju lihtsam, kiirem ja turvalisem kui tavalistega! Ka Katil edenes sõit väga hästi, vaata et pareminigi kui minul.

Jää Rohuküla ja Hobulaiu vahel on ilus, ütleks lausa et peegelsile ja lumest praegu täiesti puhas. Nojah, üksikuid konarusi ja kühme selles peegelsileduses muidugi on, aga matkauiskudega need eriti ei häiri. Sõita saab nii kiiresti, et kogu aeg tundub vastutuul olevat - või mine tea, äkki oligi. Ilm igatahes oli ilus, nullilähedaste miinuskraadidega, kuid päikseta. Võibolla oligi see hea, sest kiiskav jäävälu oleks ehk silmadele liig olnud. Praegugi helendas ta ikka tublisti.

Esimese tunni järel oli väike peatus ning meie 32-liikmeline grupp jagunes veel kord pooleks. "Sportlased" Ericuga eesotsas tegid pikema tiiru Haapsalu lahel, "loodusnautijad" Toomase juhtimisel siirdusid otse Hobulaiule. Kati plaanis kah juba sportlastega liituda, kuid kuna ta oli endale seltskonnast omavanuse kaaslase (Reeda tütar Tuuli) leidnud ja too madala säärega saabaste tõttu (need ei hoia pahkluud hästi paigal) ennast sportalseks ei pidanud, läksid tüdrukud koos loodust nautima. Mina sättisin ennast Ericu sappa ning püüdsin juhtgrupi tempos püsida.

Ring läks kiiresti ja hõlpsalt, välja arvatud üks lõik tagasiteel, kus tuli koperdada ja kakerdada ebatasasel, osalt lumisel ja osalt jääkühmulisel alal. See võttis ikka naha märjaks ja kahel korral õnnestus mul ikka ka efektselt pikali käia. Keegi seda efekti küll ei imetlenud, sest olin kolmest esimesest kõvasti taga ja ülejäänutest kõvasti ees.

Hobulaiul kohtusime taas loodusnautijatega, sõime pirukaid ja jõime teed. Ja tagasi, sedapuhku kõik koos ja võimalikult otse. Jah, täiesti õigel ajal: jalg oli ikka päris pehme, kui kaldale jõudes sai uisud alt võetud.

Retkest imeliseima muljena jäi meelde uiskude ja jää koosmõjul tekkiv hääl. Kume kumin või undamine, ei oska kirjeldadagi. Seda peab kuulma.