Eile öösel oli tugev tuul ning ilmselt sellest tingituna nägin unes, et torm murdis maha ühe Väljaotsa õues kasvava vana leinakase. Väga elav uni oli, ja pärast ei jäänud ma hulk aega magama ning mõtlesin millegipärast pikalt meie õue puudele.
Praegu on meie õue alles jäänud ainult kolm põlispuud: kaks leinakaske sissesõidutee ääres ning vaher aidaesist piirava heki otsapostina. Kui mina väike olin, oli neid üksteist ning iga puuga ja tema kadumisega on seotud mingi oma lugu.
Esimesena kadus praegu kasvavate leinakaskede kolmas õde. Mina olin siis veel nii väike, et teda ei mäletagi: näen ainult fotodel kombinesooni mässitud veerandteiseaastast ennast tatsamas lumisel teel kolme kase ees. Minu enda mälestustes on kolmanda kase kohal täiskasvanud mehe rinna kõrgune valgetohuline känd, mille otsa ehitatud kastis õitsesid suvel roosad kressid. Mäletan, kuidas ema kastekannu kõrgele upitades neid kastis. Siis aga haihtusid nii kast kui känd - küllap võeti kõdunev tüvi ühel hetkel lõplikult maha.
Elumaja ja lauda vahelise tee kõrval kasvas suur paju. Jaa, ka paju võib olla puu, mitte ainult põõsas! Taas fotoajaloo järgi otsustades elas see puu umbes minu viienda eluaastani. Väikesele minule tundus ta muidugi hiigelsuur, ehkki tegelikult oli umbes keskmise õunapuu mõõtu. Tema tüvi oli südamest pehkinud ning ta krääksus ja ägises igas tugevamas tuulehoos, kuid millegipärast ei võetud teda maha. Ainult minul oli rangelt keelatud selle puu all olla või tema otsas ronida - kukub äkki veel ümber.
Muidugi ei pidanud ma sellest keelust kinni. Mäletan, kuidas talvel paksu lume sees seljali paju all lamasin ja läbi tema väändunud okste taevasse vahtisin. Paju kääksus tasakesi ja see oli põnev. Vanaema talitas laudas lambaid ja ka see oli põnev, et ta välja tulles mind siit pikutamast ei leiaks.
Paju murdus maha ühel kevadtalvisel ööl, küllap märja lume raskuse all. Kännu juuris isa välja vist paar aastat hiljem, kuid terve mu lapsepõlve pistsid rohu seest nina välja kiusakad pajuvõsud, küllap mõnest maasse jäänud juurejupist alguse saanud. Nüüd pole enam neidki.
Elumaja ja aida vahelisel alal kasvasid neli vahert, vana pihlakas ja jalakas. Üks vaher on siiani alles, teised kõige kaduva teed läinud.
Kuna palju suuri puid oli surutud suht väiksele alale, põimusid nende võrad kokku ning aidaesine oli laialehiste vahtrate all suviti alati niiske ja hämar. Isegi rohi kasvas siin kiduralt ja samblikuga segi nagu metsas. Mu ema, kes on loomult rõõmus valguse- ja avaruseinimene, küll nurises selle üle pidevalt, kuid ilmselt takistas aukartus vanade puude ees tedagi nurisemisest kaugemale minemast ja mõne puu mahavõtmist algatamast. Ja pealegi oli puude all hea vilu olla meie suurel mustal Murkal, kelle kett jooksis kõrinal mööda aida ja vahtra vahele veetud traati.
Palju puid tähendas ka palju lehti sügisel. Oh, millised meeletud vahtralehehunnikud said esimeste sügiskülmade järel kokku riisutud! Mina, Karin ja Kairi mattusime üle pea sahisevatesse lehtedesse ning nende jahe, veidi juba kõdu meenutav lõhn on mul siiamaani ninas... Lehed aga veeti kuuri ning kasutati loomadele allapanuks - nii sai kevadel rohkem väärtuslikku põlluväetist, pooleldi juba kompostiks muutunud sõnnikut.
Ühe vahtra ja pihlaka vahele oli isa löönud ristlati, mille konksude küljes rippus meie kiik. Ühtlasi oli hea mööda seda latti liikuda vahtrast pihlakasse ja vastupidi, sest vahtra otsa sai mööda nöörredelit, mis paari meetri kõrgusel maaga paralleelselt kulgeva oksa küljes, pihlaka küljes rippus aga köiejupp ja masinarihmast tehtud kiikumisaas.
Hiljem said selle vahtra kõrgemate okste külge püsti aetud ka noortest sihvakatest kuusetüvedest tehtud latid või postid, mida mööda meie siis puu otsa ronisime ning tuletõrjujate kombel alla tagasi tuhisesime. Kõige pikem oli üle kuue meetri ning külalised ahhetasid pidevalt, et kuidas küll vanemad julgevad lasta meil niimoodi turnida.
Need puud kadusid järjest umbes kümne aasta jooksul. Esimesena murdus pihlakal üks haru, siis hakkasid üksteise järel kõdunemise märke ilmutama vahtrad. Neile kui hoonetele liiga lähedal olevatele hiigelpuudele ei saanud lubada oma aja äraelanuna maja või aida katusele kukkumist, seega võeti nad jupikaupa profülaktiliselt maha - algul üks haru, mis enam lehte ei läinud, paari aasta pärast teine ja lõpuks terve puu. Viimane vaher läks paari aasta eest ning seda sündmust mäletavad juba ka kõik minu, Kairi ja Karini lapsed (olgu, tollal paariaastane Helen ehk teadlikult mitte). Praeguseks on väljajuurimata veel kolm kändu: kahe ümber lokkab varjav kibuvitsroosipõõsas ning ühte saab kasutada käest pandavate asjade panipaigana: tema läbimõõt on üle meetri.
Õue tagumises nurgas heinakuuri taga olevasse leinakaske lõi aga kümmekond aastat tagasi välk. Vanaema oli hirmus mures ja rääkis endeid, et ega see nüüd head ei tähenda: lähema aasta jooksul on majja oodata õnnetust või surma. Aga ka vanarahvatarkus on õnneks vahel ekslik ning midagi selle aasta jooksul ei juhtunud. Ainult kasest sai hunniku küttepuid ning tema kõva, väändunud ja läbikasvanud puit nüristas paar saelehte.
Niisugune lugu siis meie õue puudega. Väärika järelkasvuna sirgub esimesena kadunud leinakase kohal paarikümneaastane tammehakatis ning ka see puudekobar, mille mina, Karin ja Kairi oma lapsepõlves põlvekõrguste taimedena aida taha mängumajade juurde istutasime, on aja jooksul hirmuäratavalt suureks kasvanud. Kuna mänguõuede puhul me suurte puude proportsioonidega arvestada ei osanud, jääb paarikümneaastaste puude võradel juba kitsaks. Ja ka aidale on nad tegelikult liiga lähedal. Aga kuidagi hea on neid vaadata ja kuni nad kedagi ei sega ja omavahel hakkama saavad - las kasvavad. Neid mäletavad ehk ka minu lapselapselapsed.