Get a life!

Raskeimad sada meetrit terviseportlase teel olevat vahemaa diivanist välisukseni. Eks ta ole, ja sellepärast on alati ülimalt hea meel neid ületada.

Viimasel nädalal olen jooksmas käinud nii Odega, Kati ja Odega, Leivoga kui üksi. Täna tegime Leivoga 15km Nõmme-Harku rajal. Ühtlasi selgus, et täna toimub seal üritus "Sportlik Nõmme", mille raames joostakse samuti 15km Nõmme-Harku rajal. Meie kui sõltumatud jooksjad olime võistluse stardiks juba peaaegu 5-kilomeetrise edumaa saavutanud ning nii oli hea võimalus arvestada, millal hakkavad võistlejad meist mööda kihutama. Leivo pakkus, et see juhtub 2-3 km enne lõppu ja bingo! nii läkski. Ühtlasi olime tunnistajaks dramaatilisele hetkele, kus järgmiste ees päris hea edumaaga kolmandat kohta hoidnud võistleja ühes halvasti märgistatud kohas valesti pööras ning pikalt edasi jooksis, enne kui hõigete peale pöördus ja läbi metsa õigele rajale tagasi ragistas - aga selleks ajaks oli juba kolm konkurenti temast mööda läinud...

Algul plaanisime õhtul veel ühe jooksutiiru teha, aga siis hakkas sadama. Leppisime kokku, et kuni esmaspäevani on taastumisaeg :)

Käisime eile koos Mammu ja Katiga kinos, vaatamas Ain Mäeotsa filmi Setu lauluemast Taarkast. Naisest, kelle kohta Mammu sõnul veel praegugi Setomaal vanemate inimeste poolt öeldavat "Va hatatükk!" ja kuuldavasti isegi pildist möödudes sülitatavat. Setomaast, millest lapsed võiksid rohkem teada, sest nende isapoolsed juured ulatuvad ju sinna.

Film ise mulle tervikuna meeldis, ehkki algus mõjus natuke kokkuklopsitu ja hüplikuna. Aga õnneks püüdis siis pilku minu meelest lihtsalt imeilus Inga Salurand ja teda imetledes sai traagelniitidest mööda vaadata. Võibolla oli see alguse konarlikkus ka lihtsalt sisseelamise küsimus nii vaataja kui filmitegijate poolt, sest edasi läks paremaks ja haaras kaasa. Ja pani mõtlema ka.

Filmi peamiseks puuduseks, kui nii öelda, võib pidada liiga mitut lugu, milledest ühtki nende liigse paljususe tõttu täielikult välja ei mängitud. Kõigepealt eesti klassikaline libahundi-motiiv ehk heast suguvõsast põlisrahva ja tundmatut "võõrast verd" olendi vastandumine. Siis sama igipõline vastasseis loojakutsumusega ebatraditsioonilise inimese ning tavasid-jätkusuutlikkust austava staatilise kogukonna vahel. Kolmandaks vanemate paratamatu mõju oma laste saatuse kujundamisele, otse öeldes vanemate osa laste elu ära rikkumises (puudutab nii Taarka isa kui teda ennast). Taustaks moodsa, linnastuva elu vastandumine arhailisele maakultuurile. Kogu selle kompoti pidi siis kokku võtma ühe naise elulugu - ja liiga hästi ta sellega hakkama ei saanud. Halvasti küll kah mitte, õnneks.

Mammu ütles, et film ei tabanud absoluutselt Setomaa karget, vaoshoitud ja imeilusat olemust, vaid välja oli toodud ainult selle maanurga narrim pool - kõik see joomine, meeste ärplemised ja kaklused ja muu, mille pärast setosid pigem pilgatakse. Ehedat seto vaimu kandnud tegelaskujudest peamiselt Taarka ema, Tõnu Oja Vassona ja Marje Metsur vana Taarkana, teised tegelased olnud pigem karikatuurid.

Nii et Mammu oli vaadanud "Taarkat" pigem episoodies osaleva külarahva seast tuttavate otsimise pilguga. Mu tüdrukutel on aga kindlasti huvitav teada, et filmis kujutatud Soome rahvaluulekoguja Otto Armas Väisänen oli Setomaal olles tahtnud aga Taarka Soome presidendi juurde viimise kõrval peaaegu et kosida Mammu ema Irat - kah rahvalaulikusugemetega noort ilusat külatüdrukut, kes aga lugeda ega kirjutadagi ei mõistnud. Mammu on sellest põgusalt kirjutanud oma 1985.aastal välja antud raamatus "Igal õhtul Solenzaras", veel enam on seda lugu Väisäneni kirjade ja muu materjali põhjal uurinud folkloristist tädi Veera.

Setode osas mina väga hinnata ei oska, mulle kui eestlasele ei meeldinud hoopis folklooriloo jaoks nii olulise Anna Raudkatsi kujutamine maale sattunud naiivitarina. See, kuidas ta igal pool kõigile jalgu jäi või näiteks kahe tantsijaterea vahel hõljus, tema küsimused stiilis "Kas teie olete ka setu?" ja "Kas te võiksite mulle öelda, mis selle tantsu mõte on?"... no ma ei tea. Samas stseen "Tuljaku" sünniloost kohaliku puskari sünnitatud nägemusena oli naljakas ja vaimukaski oma ilmses ülevõllikeeramises - ehkki ei sobinud sellisena sellesse olemuselt siiski traagilisse filmi kui tervikusse. Minu arvates.

Kati ütles, et teda ehmatus "Taarkas" samuti nagu "Brokebacki mäes" elu alasti ja otsekohene jõhkrus. "Brokebackis" siis see "maha-ja-taha" stiilis armastusloo algus ning pärastine masendavalt hall argipäev, "Taarkas" elu harjunud, väljapääsmatu trööstitus. Muidugi, kui inimesed elavad Maslow püramiidi alumistel astmetel, on juba elementaarselt raske tuua oma ellu ülevust ja kõrgemaid väärtusi, aga kohati meenutas "Taarka" mullegi liiga palju naturalismi ja/või sotsrealismi saavutusi. Muidugi oleme me tänapäeva inimestena hepikumad ja pepsimad kui oldi 100-150 aastat tagasi, aga vist poleks mina soovinud kuulda näiteks nii palju otseütlemisi kui filmis praegu kõlas. Tõttöelda ma siiski ka päris hästi ei usu, et vana aja külarahvas nii palju ja pidevalt sel va jalgevaheteemal rääkis... Kultuuri ja kõrgemate väärtuste kiikamine ei tee aga kellestki veel inimest, nagu näitas filmi üks jõhkramaid hetki- Taarka tütre vägistamine Schubertit (vist oli ikka Schubert?) kuulanud kompleksides jaamaülema poolt...

Minu jaoks oli aga üks valusamaid stseene see, kus Taarka läheb kinkima oma tütrele ammu lubatud kübarat. Tütrele, kes ilmselt on terve elu igatsenud, et tal oleks oma erilise, särava, põlatud sõnalisest ema asemel tavaline korralikigav kodu tavalistest külainimestest vanematega. Tütrele, kelle Taarka on vastavalt oma lubadusele pannud Võrru õmbluskooli - ja kes siis kannatlikult küürutab teiste samasuguste näitsikute ühetoonilises rivis vuriseva õmblusmasina kohal, samal ajal kui tema põlatud lauluema tuleb tagasi ühe külanaise jaoks tõeliselt maailmareisilt Soome, kus ta kohtus isegi presidendiga... Annet, igatsusi ja iseloomu ei saa pärandada, ütleb see stssen. Ja mul on kohutavalt, kohutavalt, kohutavalt kahju Tatost, kes iialgi ei jõudnud tema poolt nii palavalt igatsetud tavalise korraliku inimese argipäevani.

Püüdsin mõelda, kas inimesena mulle Taarka meeldiks. Ilmselt mitte ja küllap hoiaksin minagi temast pigem eemale - olles samas valmis tema loomingust heldimise hetkel talle oma hõbeehteid kinkima, et ta saaks rahvast esindades ikka väärikas välja näha. Küllap on see tavainimese üsna tavapärane suhtumine veidrikust ja veidi ohtlikust loojasse. Tänapäevalgi.

Andrus Karnau Postimehest on (minu meelest küll asjatult provotseerivas toonis) tõstatanud teema, mille üle ka mina olen maanteedel korduvalt vihastanud: veidi alla piirkiiruse liikuvad autod, millest kuidagi mööda ei saa.

Mina olen tegelikult küll vihastanud pigem selliste peale, kes nii 70 kui 90 alas püsivalt 80ga sõidavad: oled niisugusest just mööda saanud, kui tuleb kiiruspiirang 70km/h ning koos sellega möödasõidetu võimalus näidata, et tegelikult on hoopis tema kõva mees, kes piirangualas sinust jälle mööda põristab. Või selliste peale, kes igas lauges kurvis kiiruse igaks juhuks 70 peale lasevad, kuid pärast sirge peal uhkelt mööda lendavad - et järgmise kurvi saabudes jälle jalgu jääda.

Mulle meeldib sõita maanteel püsikiirushoidjaga: mugav, bensiinisäästlik ja turvaline, sest ei ületa kogemata kiirust. Ja siis paistab eriti välja: auto, millest ühel lõigul olen mööda läinud, vajutab järgmisel lõigul tugevamalt gaasipedaalile ja sõidab omakorda mööda. Siis jääb juht kaasvestlejaga juttu rääkima või vajub mõttesse - ja jälle pean mina temast mööda sõitma või siis püsikiirushoidjal kiirust muutma.

Ma ise olen muidugi ka sõitnud allpool piirkiirust. Pimedas (eriti vihmasajus), libeda teega, autoga, millega pole enne sõitnud ja mille sõiduomadusi veel ei tunneta, tundmatus kohas õiget teeotsa otsides... Aga püüan siis sõita pigem juba nii aegalselt, et piirkiirusel sõitjad liikluseeskirja oluliselt rikkumata mööda saaksid.

Palju on kombeks kiruda Poola hullumeelset liiklust, kuid seal on kindlasti vähemalt üks väga hea komme: aeglasemad autod tõmbavad kiirema auto tahavaatepeeglisse ilmudes ilma igasuguse alaväärsuskompleksita tee serva. Eestlasest (ja eriti vanema põlvkonna esindajast) autoomanikule aga ei mahu selline asi ilmselt hinge ning tema sõidab ikka ja alati uhkelt keset teed - kõik liiklejad on ju võrdsed. Ärgu see taganttulija ülbitsegu midagi oma suurema ja kiirema autoga! Eriti kui seal veel naine roolis on - mõelda vaid, naine, ja tahab mööda sõita! :)

Lootus sureb siiski viimasena ja seetõttu võib öelda, et ühtteist on liikluses siiski paremaks läinud. Tuledega möödasõiduvõimalusest märku andjaid on rohkem, samuti on rohkem neid, kes sõiduritta vahelelaskmise või möödasõiduvõimaluse pakkumise eest omakorda tuledega aitäh ütlevad. Ent tervikuna on meil kahjuks ikka veel idaeuroopa liikluskultuur selle halvimas tähenduses: ülbitsev, üleolev, hoolimatu ja ...oskamatu. Ma tõesti arvan, et paljud autojuhid lihtsalt ei oska sõita, kuid põevad seda kangesti ega taha mingi hinna eest välja näidata. Sellest siis need kurvikartjad, kes sirgel teel või piirangualas hambad ristis mööda uhavad, või rohelise vahtralehe omanikud, kes poolel mäel foori tagant startides pigem tagaolijale otsa vajuvad kui vahtralehe klaasile panevad, et taganttulijad teaksid kallakul topeltvahe jätta...

Eestimaa suvi on nii neetult lühike, et esimene kahetsustunne tema peatse lõppemise pärast halvab mind juba kusagil juuni keskel. Mis muidugi pole normaalne, sest suvi on tegelikult siis ju alles ees...

Aga ka tänavu mäletan nii hästi ühte juunikuist hilisõhtust autosõitu maale. Kus päike oli juba loojunud, kuid taevas õhetas veel tema laskumiskohas ning ümberringi oli algavast ööst hoolimata kõik veel nii soe ja valge. Siis haaraski mind terav kahetsus, et juba mõne kuu pärast on selle helendava öövalguse asemel pilkane pimedus ning veel mõne kuu pärast külm, vihm ja pori. Ei taha, ei taha...

Niisuguste mõtete hetkel tunnen minagi teravalt, et tahaksin elada lõunamaal. Ehkki siis, kui sügisesed pikad pimeööd käes, ei tunne ma tavaliselt sügismasendust. Lõppematu vihm ja läbivettinud maailm on ebameeldivad küll, aga tuleb lihtsalt oodata külmasid, mis pori tahedaks tõmbavad ja kalkkülmas taevas eredad tähed süütavad... Nii et kui lõputu oknotsember käes, tuleb see lihtsalt üle elada. Ja kevad algab pääle jõulu juba... Ent suvel, kesk ilu ja soojust on sellele mõelda lihtsalt valus. Kogu aeg on tunne, et tahaks neist päevadest viimast võtta, sest varsti on nad jälle läbi - ja seda just siis, kui oled suvega ära harjunud ning enam ei tule meelde tema peatsele lõppemisele mõelda. Kui just-just on hea hakanud.

Tänavune koolialgus oli kuidagi teistmoodi. Jah, ma ikka panin raamatupabereid Odele ja Katile (Jüri seevastu tahtis kõik ise panna ja pani ka), jah, me ikka käisime eelnevatel päevadel poes kooliasju ostmas... aga oli teistmoodi.

Ma läksin hommikul tööle, kui lapsed jäid veel koju. Kes magama, kes lehte lugema. Nende aktused algasid hiljem ja juba mitu aastat pole ma enam võtnud esimese septembri väärtustamiseks töölt vaba päeva. Algklassi laste vanematel, muide, on mu tööandja juures 1.september alati vaba - selline armas soodustus, kuid ei laiene gümnaasiumis või selle lävel seisvate laste vanematele. Eelmisel õhtul tehtud kooki sõime hommikul koos Odega ja siis jäi see magajate ärkamist ootama.

Ning Kati ja Jüri puhul olin juba kooliks vajalike asjade nimekirja läbi vaadates üllatusega taibanud , et polegi vaja enam kõiki uusi asju osta. Dressid, tossud, särgid-püksid - miski polnud suvega väikeseks jäänud. Lapsed lihtsalt ei kasva enam!!! Garderoobi tuli ainult uuendada, vahetada välja vanakskulunud esemed. Finantsiliselt väga positiivne edasiminek.

Ja õhtul oli kah kuidagi teistmoodi tunne. Vist tavalisem kui varem. Ega see 1.september meil  varemgi hullult pidulik ei olnud, aga ikka... kuidagi teistmoodi. Ma ei teagi, kuidas.

Eelmisel aastal aitas päeva tähtsust tunnetada ilmselt Martini esimesse klassi minek, tänavu oli temagi juba kogenud koolijüts. Noh, järgmisel aastal on vähemalt ees Heleni koolialgus...

Pühapäeval korjasime koos ema, Mammu, Kati ja Odega:

- pohli (10 l)
- seeni (palju)
- õunu (kotitäis).

Õhtu möödus puhastamise, keetmise, kupatamise ja muu sellise tähe all.

Pohladest tegime aga prooviks toormoosi ja pistsime sügavkülma. Tundub, et tuli hea.

Eelmisel neljapäevakul Türisalus juhtus minuga see, mis pole kunagi juhtunud: ma eksisin ära. Tähendab, kaldusin pikal otsal viiendast kuuendasse punkti liiga vasakule ning kuna tegu oli suure-laia lageda alaga, ei saanud ühel hetkel enam aru, kus kohas ma täpselt olen. Seda, et mingi jama on, sai aru muidugi ka sellest, et ühel hetkel polnud enam kaasorienteerujaid siia-sinna jooksmas - selline üksiolek on neljapäevakutel alati ülimalt kahtlane :)

Lõpuks, kui lamp peas jälle põlema lõi ja end kaardil paika sain, olin muidugi ülimalt uhke enda üle. Ja leidsin ka punkti. Aga aega oli kulunud 36 (!) minutit ja kell hakkas kaheksa saama, nii et otsustasin võtta veel ühe lähedaloleva punkti ja siis otse finishisse joosta.

Nojah. Kohapeal selgus, et finish on siiski avatud poole üheksani. Oleksin jõudnud tagasiteel veel mõnedki punktid võtta.

Ja kuna kunagi enne polnud ma rada pooleli jätnud, ei teadnud ma, et finishipunkt tuleb igal juhul võtta. Mina läksin selle asemel kohe otse sinna, kus SI-pulga aegu välja prinditakse, nii et tulemust isegi vabaklassis kirja ei saanud - sain DQ. Aga olin sellest eksimisest ja enda ülesleidmisest ja kõigest muust lõpus ikka nii elevil, nagu oleksin vähemalt oma klassis esikoha saanud :)

Leivo aga lõi joostes oma varba millegi vastu ära - militaarkola ja muud träni vedeles piirkonnas tõesti hulgaliselt -, nii et see oli järgmistel päevadelgi veel lilla ja paistes. Temal, tõsi, juhtus see parema jalaga, nii et siiski ei olnud päris vasaku jala neljapäevak.

Kuhu lähevad kassid
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringi
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva.
Karjane kaitseb neid külma eest
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

See on Astrid Reinla luuletus "Kõigi kadumajäänud kasside mälestuseks" ja ma nutan seda siia ümber kirjutades. Sest nüüdseks juba rohkem kui kuu aega tagasi kadus meie kass Kisti. Minu jaoks on see teadmine kestnud poolteist nädalat, sest lapsed ei hakanud kurba uudist mulle Ameerikasse edastama.

Ma väga armastasin seda kassi. Armastan praegugi, sest tema puudumine teeb mulle ikka veel haiget. Rääkimata siis Odest, kes eile õhtul keset vihmasadu ja äikest ühel hetkel lihtsalt nutma hakkas, sest Kisti tuli meelde...

Ode tahtis oma kassile alati parimat ning nii võttis ta Kisti kaasa oma isa suvilasse Muugale. Sest seal aias elasid ju kaks kassi, aegajalt hoiti seal tuttavate kiisusid, kui peremehed ära olid ning kõik sujus. Ja Kisti oli ju korduvalt ja korduvalt näidanud üles soovi õues puude otsas turnida ja murul päikese käes pikutada...

Jah. Teised kassid ei ilmutanud kunagi mingeid jooksupistmistahtmise märke, aga Kisti - meie kaunis, isekas ja hingekasvanud Kisti, kes alloleval pildil on nautimas päikepaistet kodusel rõdul, - kadus ära...

Ma tunnen end kohutavalt süüdi, sest kui Ode enne minu Ameerikasse minekut mainis plaani kass Muugale viia, ütlesin ma ainult, et see pole hea mõte ja ära seda tee. Ma ei keelanud teda karmilt ja konkreetselt, ehkki Kistit teades olin ma kindel, et tema vabadusselaskmine hästi ei lõpe. Oh, ma oleksin pidanud helistama ka Ode isale ja tema uuele naisele, palvega, et nad ei toetaks Odet tema plaanis, ei transpordiks teda koos kassiga autotsi Muugale ja kõike-kõike veel... Aga ma ei süvenenud teemasse piisavalt, ei selgitanud isegi välja Ode kavatsuse tõsidust, pidasin seda hetkemõtteks... Ode on veel laps, tema ei oska ohte ja olukordi hinnata, aga mina pidanuksin ette nägema, süvenema ja teadma.

Ma armastasin seda kassi. Sain sellest aru eriti siis, kui nädal aega käisin varahommikul ja hilisõhtul Muugal, Kisti kadumiskoha läheduses paikades, mida arvasin Kistile meeldida võivat ning kuhu ühel kadunud kassil olnuks mugav, varjuline ja ohutu kutsumise peale tulla. Kiisutasin ja kistitasin teda, lootuses, et ta mind kuuleb ja tuleb.

Ei tulnud.

Jah, ma saan aru, et see kutsumaskäimine kadumisest kolm nädalat hiljem oli mõttetu ja meeleheitlik. Aga ma nii lootsin! Pidagu Muuga rahvas mind pealegi imelikuks... Ode oli juba eelnevalt teinud kõik muu võimaliku, kleepinud Muuga poe juurde ja bussipeatustesse teated kadunud kassi kohta, kirjutanud loomade varjupaika ja mujale, kuhu kadunud kassid sattuda võivad... Mina palusin veel isiklikult ka kõigil Muugal elavatel tuttavatel silmad lahti hoida - ka Kisti sünnikodu näiteks on kadumiskohast vaid mõne kvartali kaugusel... Ma püüan veel loota.

Aga üleeile õhtul jätsin Muugale minemata. Eile hommikul jälle käisin, aga pigem kohusetundest kui südamest. Nii igaks juhuks.

Täna hommikul otsustasin, et lõpetan Kisti aktiivsed otsingud. Ka minu lootus on kadumas.

Igaks juhuks teeme Odega veel ühe kuulutus- ja kleepimiskampaania, ka oma kodumaja juures - juhuks, kui Kisti otsustab koju tulla ja kunagi kohale jõuab. Aga sisimas ma ei usu enam selle tulemuslikkusse.

Ma tahaksin veel uskuda, et Kisti elab Muuga vahel isepäi liikuva kassi elu ja tuleb kunagi sinna suvilasse tagasi. Aga meie hellik, printseslik kass ei ole kohane tänavaeluks - nii et ma kardan, et ta on surma saanud. Ning Muugal ei olnud tal pidepunkti, miks pidanuks ta sinna jääma? Kui... kui just ta ei leidnud oma kassilikus isepäisuses endale mõnda maja, mille pererahvas talle millegipärast meeldis ja kellele temagi meeldis. Kisti oli ju harukordselt ilus kass, kindlasti olnuks keegi meelsasti valmis teda endale jätma...

Aga ma ei usu hästi ka seda.

Jah, me püüame veel loota, aga ilmselt peame leppima tõsiasjaga, et Linnutee vöös on meil nüüd kaks oma tähte. Kisti silmad on kollaste asemel erksalt rohelised, nii et peame otsima kahte eredamat, külmema kumaga kauget valgusallikat.

Kui... kui aga keegi siiski näeb kusagil halli, pika imeliselt pehme karvaga kassi, kel on kuuest eluaastast hoolimata ikka veel kassipoja nägu - lühike koon ja suured ererohelised silmad -, kelle kõhualune ja käpaotsad on valged, käppadel varvaste vahel niinimetatud lumekarvad ja taga suur kohev saba... siis helistage 5162101 või 59005137. Palun.

Üle mitme-setme aja, et mitte öelda aasta ajasin end välja orienteerumispäevakule. Eelmisel aastal ei käinud kordagi, üle-eelmisel see-eest koos Odega päris palju.

No ja oligi - nagu esimene kord. Ei olnud kaasas kompassi ega vahetusriideid, isegi SI oli ainult ime läbi kotis - sai teine pärast Xdreami käekoti tõmblukuga sahtlisse mittekaduma pistetud. Leivol omakorda olid kaasas küll vahetusriided, kuid mitte SI-pulka ja kompassi.

Leivo laenas stardi eel Heitilt kompassi ja sai minult SI - see oligi tegelikult tema oma, minu oma oli Xdreami järel omakorda tema kätte jäänud. Sihuke segane lugu.

Igatahes oli minul suurepärane võimalus läbida rada vabakavas ehk siis ilma SI märgeteta. Sujus hästi kuni 10.punktini, millest ma kõigepealt ühte- ja siis teistpidi mööda läksin ja siis hulk aega otsides metsas tuuseldasin. Kusjuures, kaardilt vaadates ei tundunud üldse raske punktina... Siis oligi juba tüdimus kallal ja kuna pärast 11. oli mugav minna otse 13sse, keerulist 12ndat vahele jättes, siis nii ma ka tegin. SI puudumine on ikka täiesti mittedistsiplineeriv faktor :)

Ma olen nüüd juba kolmandat päeva tööl ning vahele jäi ka kaks päeva nädalavahetust. Peaks juba olema kohanenud ja siinsesse ajavööndisse sisse elanud, aga läheb raskelt. Väga raskelt.

Imelikul kombel sujus Ameerikasse sõites ajavahe ületamine väga libedalt. Jõudsin kohale veidi enne südaööd (sealse aja järgi) ning teades ette, et hommikul läheb mul uni kõigest hoolimata varakult ära, plaanis Leivo meile juba kella viieks varahommikuse jooksu-sightseeing-tuuri Seattle´i downtownis. Ärkasimegi siis kell pool viis ja jooksime veidi üle kahe tunni küll pilvelõhkujate vahel, küll mereäärsel spordirajal, läbi kuulsa kalasadama, olümpiapargi, üle sildade ja muudes vahvates kohtades.

Järgnev päev oli täis askeldusi - rendiauto kättesaamine, asjade pakkimine, teeleasumine, alpinismipoodide külastamine ja varustuse ost... Õhtu tabas meid ühe kämpingu lähistel ning olime nii väsinud, et vajusime silmapilk magama. Seal, muide, oli ajavööndi Pacific asemel juba Mountain, nii et +1 tund võrreldes Seattle´iga - nii et õhtu saabus ruttu.

Ja olingi ajas sees. Ei mingit probleemi valel ajal uniseks jäämise või liiga varase ärkamisega.

Eestisse tagasi jõudes ei saa aga enam kuidagi rütmi kätte. Võibolla sellepärast, et hüppasin kohe askelduste oravarattasse, kohe saabumisjärgselt olin iPhone´i avaürituse tõttu pool ööd üleval... Oi, see esimene, reedene tööpäev oli raske! Magama jäin kuskil kahe paiku, kell viis oli uni läinud, aga väsimus jäänud. Kell kaheksa olin tööl ja kudesin kuidagi päeva õhtusse. Hämmastaval kombel sai siiski vastatud paljudele ajakirjanike küsimustele (ikka see iPhone) ning tekkis ka ülevaade oma meilboksis vahepealse kolme nädala jooksul toimunust. 1208 lugemata kirja - õnneks osa neist siiski majasisesed Tehnoabi teated, Observeri ülevaated ja spämm (näiteks Äripäeva koolituste erinevad pakkumised - millegipärast saadetakse mulle infot raamatupidamiskursustest tippjuhtide koolituseni välja) , nii et ohtralt sai Delete nuppu vajutatud. Aga päris järje peale ei ole ma veel tõttöelda tänasenigi saanud, et mis asjad on vahepeal ära lahendatud ja millega tuleb veel edasi tegelda...

Reede õhtul jäin igatahes kodus kell poole kuus õhtul magama. Ja magasin hommikul üheksani välja. Oleksin ehk veelgi maganud, aga Leivo, keda vaevasid samad probleemid, oli laupäeva hommikul siiski vara ärganud ja tahtis mind juba mitu tundi jooksma kutsuda :) Jooksma me siiski ei läinud, küll aga käisime maal - mõnulesime ja grillisime ja jäime õhtul kell seitsme paiku magama.

Pühapäeva hommikul polnud jälle mingit probleemi vara ärgata, et jõuda maalt kella kümneks Paidesse Xdreami starti. Ja õhtul tuli jälle varakult uni - jõime Leivo pool veel kolmekesi ära oma võidushampuse ning oligi kiire voodissekukkumine.

Esmaspäeva õhtul pingutasin tublisti, et veel pärast kella kaheksat ärkvele jääda - ja tulemus oli see, et und ei tulnud kella kaheni öösel. Mis muidugi tähendab täna, et õhtul jään jälle liiga vara magama, homme hommikul on uni jälle liiga vara läinud... Raske on, ühesõnaga.