Täna viskasin minema oma ustavad Meindl matkasaapad, mis on käinud koos minuga viimased kolmteist aastat. Mägedest on nad viibinud Kilimanjarol, Elbrusel, Mont Blancil, Leninil (esimese laagrini, edasi tuli minna juba tõsisemate saabastega) ja Jebel Toubkalil. Tänu nendele lõpetasin esimest korda pikema seiklusspordivõistluse (36h) – päris esimene 36-tunnika katse oli aasta varem ja jäi pooleli just valesti valitud jalanõude tõttu. Nad on käinud koos minuga Xdreamidel (jah, oli aeg, kus käisin Xdreamil saabastes!) ja Rabajooksudel (sageli on selle toimumise ajal rada veel märg ja porine, nii et saapad on omal kohal). Lihtsalt matku, retki ja igapäevakilomeetreid ei jõua kokku lugedagi.
Aga igal asjal on oma iga. Neile saabastele sai saatuslikuks kahe aasta tagune Colombia-reis, õigemini selle käigus toimunud ekstreemmatk Tiigrikose juurde Vaikse ookeani rannikul. Tee viis läbi vihmametsa, kus rada koosnes põhimõtteliselt mudasegusest juurterägast, kuhu jalad pidevalt kinni jäid. Kui saapad pärast retke ära kuivasid, hakkasid nende tallad pealsetest irduma, aga siiski saime tehtud kõik edasised käigud ja jõudsime õnnelikult ka koju.
Liimisin tallad enamvähem kinni ning kaks aastat olid mu saabastest sõbrad kodusaabaste staatuses, millega käia maal, keldris, poes ja aiatöödel, sageli ka niisama kondamas. Ühe ema-isa poole viinud kondamise käigus tuli parema jala tald nina juurest täiesti lahti, aga isa liimis ta veel kord kinni, et ma ikka koju tagasi jõuaks.
Isa liim pidas nii hästi, et käisin saabastega veel kolm nädalat – põhiliselt õhtuti kahe kodu vahet ja õue peal. Aga nüüd on nad siiski läinud…
Head puhkust, mu kallid kaasteelised!
Kolmanda advendi eel käisime emaga maalt kuuske toomas. Sooja oli viis kraadi, päike siras. Selline jõuluaeg siis AD 2013.
Võrdluseks võib meenutada kolme aasta tagust jõulukuuse toomist, kus lumi oli nii paks, et jalad ei ulatunud hange põhja…
Rootsi komandeeringule sattusin just Lucia-päeva eel. Meil siin Eestis on ta vähetähtis (luutsinapäeva nime ma põhimõtteliselt tean, aga sellega seotud tegevusi pole küll kunagi teinud), aga Rootsis väga oluline tähtpäev Lucia valimisega, rongkäikude ja valguspidustustega. Ja kes Eesti noortest on õiges eas ja õigel hetkel “Krabatit” lugenud, sel on põhjamaisest Lucia-päevast ilmselt tempel mällu igaveseks (vähemalt minul on).
Rootsis küpsetatakse sel päeval ka spetsiaalseid safranisaiu lussekatter ehk luutsinakiisud. Ilusad kollased, aga muus osas mitte millegagi erilised saiad (minu lähim Rootsi-ekspert Kati küll ütles, et erinevus on see, et nad on väga pärmimaitselised, sest neid peab kaua kergitama, aga mina ei saanud isegi tugevamast pärmimaitsest aru). Aga maitse(tuse)st hoolimata oli vahva, et kolleegid meid selle Rootsi traditsiooniga meeles pidasid.
Postimees avaldas Lucia-päeva puhul ka luutsinakiisude retsepti, nii et kel huvi, võib ise järele proovida.
Midagi frankofiilist Ode rõõmuks (või siis kadedaks ajamiseks): õppisin makroone tegema! (Kes ei tea, siis tegu pole makaronide erivormi, vaid mandli-munavalge küpsistega, mis kreemi abil kahelt poolt kokku pannakse).
Mõni pannitäis tuli isegi välja!
Kaks retsepti ka:
Maja ostes saime kaasa ka klaveri, sest teda ei saanud enam teiselt korruselt alla (sisse koliti ta maja valmimise käigus) ja pealegi oli ta hullu moodi häälest ära ja ajahambast puretud.
Aga kui Leivo midagi käsile võtab, siis see lõpuks ikka korda saab. Ehkki klaverist tuli välja tolmu, katkisi keeli ja isegi üüratusuur hiirepesa, siis nüüd, pool aastat ja tõhusat tegutsemist hiljem on klaver taas mängukorras.
Ning Leivo üllatas mind sellega, et ta tõesti oskab mängida. Ise ütleb küll, et minimaalselt, aga minu jaoks täiesti piisavalt. Olen sillas.
Igatahes pole meil nüüd teisel korrusel mitte ainult raamatukogu-, vaid ka klaverituba. Või peaks ütlema: kabinet ja muusikasalong? 
Tänavune sügis on küll haruldane: keset pimedat novembrikuud puhkesid peenras õitsele roosid.
Ja kui keegi suudab mind aidata selle painava küsimuse lahendamisel, kust on pärit see pealkirjas kasutatud tsitaat, on sügis eriti täiuslik 
Ma millegipärast muudkui murran pead selle üle, aga kuidagi meelde ei tule…
Kõrvale ka samad roosid suvises ootuspärases ilus ja lopsakuses.
Veel üks meenutamisväärt seik Hispaaniast on meie sealse sõsaroperaatori Yoigo hoiak ja suhtumine. Ennast mitte liiga tõsiselt võttev ja tõsiste asjade üle nalja viskav – ja eriti märkimisväärne, et nalja visatakse sellisel moel, mis sind nende tõsiste asjade üle mõtlema paneb.
No näiteks väliskülalise läbipääsukaart. Eesti keeles see nali vist väga ei tööta, meil ei ole “väliskülaline” ja “tulnukas” päris sünonüümiks, aga sellest kaardist tulenevalt arutasime me kohvipausil hulk aega võõraste omaksvõtmise võime ja kultuuri üle.
Või siis silt WC-kabiini ukse sisemisel poolel, parasjagu sellisel kõrgusel, et märkad seda potil istet võtnuna (pean tunnistama, et puhkesin kabiiniüksinduses kohatult naerma): “See on ainus koht, kus töötajad ülemustega võrdsed”.
Rääkimata T-särkidest, mille meie naisteseltskond kingiks sai. Ehkki Eestis väga palju hispaania keelt ei osata, pean ma ikka natuke kaaluma, kas üldse siin sellise sõnumiga särgis avalikkuse ette ilmuda: “Naised teenivad vähem”. Sest kuidas sellest siin aru saadaks? Ma ei pelga, kui mind feministiks nimetataks, pigem vastupidi: see särk võib äkki anda sõnumi, et ma arvan, et nii peabki… Jah, ma kardan, et ei minu ega ümbritseva keskkonna ättituud ei ole veel nii mõnus ja vaba, et selle särgiga oleks siin mõnus ja vaba käia…
Aga Yoigos oli. Mul on selle üle siiralt hea meel.
PS. Ma tegelikult ei tea, kas actitud hispaania keeles üldse kannab sama tähendusvarjundidt kui ingliskeelne attitude. Võtke seda kui minu omaalgatuslikku keeleuuendust 
Üheks kõige huvitavamaks teemaks seekordsel team meetingul oli välisesineja Víctor Sáncheziu käsitletud “The Zara case” ehk siis Zara edulugu: lugu sellest, kuidas ühest väikesest Põhja-Hispaania provintsi rõivaärist kasvas ülemaailmne menukas kiirkoekett. Või õigemini mitte lugu ise, vaid selle teokstegemise meetodid.
Rõiva- ja moekaubanduses tegutsevatele inimestele pole alljärgnev kindlasti uudiseks (Kairi näiteks teadis kõiki allolevat kohe, kui sellest rääkisime), kuid mulle oli küll. Seepärast panen ka kirja. Ja muidugi lisan tõelise selfie-pildi endast oma ainsamas Zara-kleidis, pildistatud hotelli toas peegli ees 
***
Kui tavaliselt on rõivatööstustel 4 kollektsiooni (kevad, suvi, sügis, talv), siis Zaral on neid… 52. Iga nädal tulevad uued asjad.
***
Kiire tootmine ja tarneahel tähendab ka seda, et inimesed peavad poes tegema ostuotsuse kohe: kogused on väikesed ja homme, rääkimata nädala pärast, ei pruugi meeldima hakanud asja enam olla. Ei mingit kõhklemist ja järelemõtlemist, otsustada tuleb kohe. Tavaliselt otsustatakse sellistel puhkudel muidugi positiivselt.
***
Zara ei tee ka reklaami, vaid soovitused liiguvad suust suhu ning reklaamiks kasutatakse oma vaateaknaid. Poed on seepärast suurtel pea- ja moetänavatel, kõrvuti eksklusiivsete ja kallite kaubamärkidega. Inimpsühholoogia töötab ju nii: Pood X – ilus ja moekas, kuid kallis, pood Y tema kõrval – sama, nende kõrval Zara – oo, odav, aga kõrvuti moekate ja ilusatega, järelikult ka ise moekas ja ilus, ostan!
***
Ja kõige mõtlemapanevam oli minu jaoks ikkagi see, et Zaral pole missiooni päästa maailma, teha inimesi õnnelikumaks ilusate riiete kaudu vms üllalt sõnastatud eesmärki. Nad lihtsalt teevad seda, mida oskavad – riideid.
Küllap peaksime kõik sellele mõtlema, kui identiteedikriis ja elu mõtte üle juurdlemised peale tulevad…
Madridis üsna ajaloolise keskväljaku Plaza del Mayor läheduses asub Hispaania “nullpunkt”. Tänavakivide peal oli selline lahe tähis.
Minagi võin nüüd öelda, et olen olnud Hispaania keskpunktis 
Täna sajab Madridis vihma. Sooja on 18 kraadi, aga kõik inimesed käivad villastes mantlites, karusnahast kraede ja suurte sallidega. Tegelikult tegid nad sama ka eile, kui oli pluss 20 ja päike paistis.
Madridis on sel nädalal pargi- ja tänavapuhastajate streik, mistõttu juba kolmapäeval oli linn üpris prügisse mattunud. Ning pea kõik “kujudena töötavad” inimesed jalutustänavatel ja platsidel on kehastunud tänavakoristajateks, kel suur hari käes, ja inimesed teevad nendega usinalt pilti. Mina ei teinud, sest kahjuks polnud mul sularaha kaasas.
Ja prügi pole küll ilus pildistada, aga asjast arusaamiseks siiski üks üsna tüüpiline pilt praegusest Madridi tänavast. Mis aga eriti üllatav (minu jaoks): oleks arvanud, et streigi ajal püüavad inimesed tänavatel mitte prügi tekitada ja viivad kõik oma prahi kuhugi prügikasti (koju või kontorisse), aga kaugel sellest. Kõik lendab ikka sinnasamasse tänavale, ehkki on ju teada, et eeldatavalt terve selle nädala jooksul keegi seda ei korista. Või on see “kättemaks” streikijatele, sest lõpuks, streigi lõppedes, peavad ju ikka nemad selle ära koristama…?
