Täna tõime Kassiabi hoiukodust, Inga juurest, enda koju väikese Tiffany. Imeilusa, lausa kurvakstegevalt armsa kiisu. Kes on eriti armas selle tõttu, et tema tagakäpad on natuke abitud - kas on läbipõetud kassikatk närvideni jõudnud või avaldab mõju lihtsalt pikk lamamine haigeolemise ajal. Aga isegi kui ta käpakesed vänderdama jäävadki, on ta täiesti Meie Kass.
Ainult Kisti on esialgu vist mõnevõrra teisel arvamusel. Tiffany kojusaabumise järgne aeg möödus igatahes nii, et üks kass oli elutoas ühe, teine teise diivani all. Tiffany on aga kiisuke, kellele väga meeldivad teised kassid. Nii püüdis ta kohe üsna varsti Kistile läheneda, kuid too ähvardas käpaga. Taastati status quo diivanite all. Siis lahkus Kisti nördinud väärikusega teise tuppa - igaks juhuks või eriti suure nördimuse väljendamiseks ka seal diivani alla.
Siis võttis Jüri Tiffu oma tuppa. Seal ta ka sõi ja nüüd magab, Jüri kõrval tema voodis. Hea, et sai ikka lai voodi ostetud :)
Kisti muidugi on unepositsiooni sisse võtnud harjunud kohal: Ode padjal. Nii et praegu igatahes valitseb öörahu.
Meie poolt aga aitäh Reedale ja Ingale, kes selle kauni kassilapse elulevõitmisega meeletut tööd tegid. Nii et Inga oli päris kurba nägu, kui me Tiffu tema juurest ära viisime... Me hoiame teda hästi!!!
28. juunil 2008 on ühe minu suguvõsaharu kokkutulek. Selle haru oma, mis minu jaoks algab minu vanavanaema Leena Parktaliga (sündinud 21.jaanuar 1883). Sealt eespool on veel tema ema, kelle kohta öeldakse suupäraselt Pohla Eit ja kelle pärisnime ma ei mäletagi. Või ei teagi. Igatahes selle Eide ja tema Taadi järeltulijate kokkutulek nüüd tulemas ongi.
Minu laste põlvkond on Eidest hargnevate eakaaslastega juba nii kauge sugulane, et nad võiksid omavahel isegi abielluda: tervelt kuus põlvkonda eraldab neid ühisest esiemast ja -isast.
Tegelikult on see hämmastav ja imestamisväärt, et ma üldse tean - olgugi mitte päris nimepidi - oma nii kauget esiema nagu Pohla Eit. Et temast on veel mullegi räägitud, jutte nagu pärimust põlvest põlve kantud. Ja et juba teavad temast minugi lapsed...
Ühel õhtul rääkisime ka Leivoga sellest, kui oluline on lastele vanavanemate elutarkus ning nende põhiväärtuste edasikandmine. Leivo oli just lugenud vanavanemate rollist ning nii kujutasime ette, milline on tema kunagi vanaisana ja vanavanaisana :) Mina polnudki sugupõlvede pärandile nii aktiivselt mõelnud - võibolla just sellepärast, et mul on see vana- ja veel kaugemate vanemate teema olnud kogu aeg nii käejala juures ja igapäevane... Igatahes märkis Leivo, kui väga on mul kõige sellega vedanud. Tegelikult on minu meelest küll temalgi väga vahva ja kokkuhoidev suguvõsa, keda suvel kokkutulekulgi nägime - aga tema vaarvanemad ja muud sugulased on lihtsalt Eesti peal rohkem laiali, samas kui minu juured on kõik koos seal põhjaranniku paekivis puntras. Just see piirkondlik lähedus ilmselt ongi olnud eelduseks, et mingi suuline mälu on läbi aegade edasi antud.
Karin ja Kairi lastega olid lihavõtte eel maal. Ühel päeval käisin seal korraks minagi, Jüri voodit maale viimas ja siis ka niisama olemas.
Ilm oli päikseline, kuid külm. Tegime pika jalutustiiru mööda küla. Tuvastasime, et Laiakus käib mingi askeldamine, Sooäärse näeb välja nukralt hüljatuna, Nõmme on saanud kuidagi korrastatud moe, Elstruki hoonetel on näha siinseal veel põlengu märke...
Mäepealse õue tegime jälgi täis. Oli teine muidu lageda ja sileda lumekihiga kaetud, lõunapoolsete akende all üksik märtsikellukesepuhmas.
Õhtul oli mul ootamatu palavik.
Jüri, kes on praegu 14-aastane ja 185cm pikk, magas kuni eelmise nädalani voodis, mille ta sai siis, kui oli pool aastat vana ja pikkuses vast pisut üle poole meetri. Tõttöelda oli see voodi veel mõni aasta tagasi nari alumine korrus: ülemine, teine samasugune, teenib jätkuvalt Odet. Kui lapsed tubadesse lahku kolisin, sai ka nari kaheks voodiks lahutatud.
Aga kuna Jüri enam oma põlisesse pesasse hästi ära ei mahtunud - pea ja jalad olid päris otsa vastas -, ostsime talle nüüd uue voodi. Sellise suure ja laia.
Eelmise, selle nariosa, viisime aga maale, et ta saaks veel edukalt Annat või Marti teenida. Toomas pani ta üks-kaks-kolm ka kokku ja seal ta nüüd siis seisab, maapäraselt päevatekiga kaetud.
Jüi tuppa oleks nüüd veel sahtlitega kummutit vaja, et ta saaks voodi all või põrandal kastides vedeleva elektroonikakolu ja tööriistad sinna silma alt ära peita. Kuna aga sellist sobivat silma ei hakanud, sai ostetud tüdrukute tuppa seinariiul. Isa oma betoonseina-puuriga käis aitamas seda ka üles panna.
Tegelikult ootan ma aga juba ammu seda aega, kus kõik asjad saavad kodus taas korda ja oma kohale. Praegu on veel pidevalt selline pooleli tunne. Ja kardinaid pole ees, sest vanu ei tahaks enam panna ja uusi pole. Ja üldse peaks veel remonti tegema ja... ühesõnaga, juba tüdinud olen.
Mingil päeval käisime Jüriga (14) ehituskaupade poes ja ostsime sealt põrandatäie laminaatparketti, et teha sellest Jüri tuppa uus põrand. Selle järel läksin mina paariks tunniks välja - ja kui koju jõudsin, oli Jüri juba oma toast pooled asjad välja rookinud, vaipkatte ja põrandaliistud ära katkunud ning seadis mu fakti ette, et hakkame nüüd põrandat maha panema.
Panimegi.
Ise olime tulemusega lõpp rahul, ehkki möönsime, et kindlasti leiab ka kaunimalt paigaldatud parketti. Sest meil jäid küljesuunas siiski praod sisse.
Pärast ütleseid aga nii isa kui Leivo, et me lihtsalt polnud seda klõpsunippi ära tabanud. Nojah, meie toppisime laminaatide küljed kokku, seadsime abilaua välimise soonde ja kopsisime neid koomale. Tegelikult tulnuks küljed teatud nurga all lihtsalt kokku klõpsutada.
Nüüd on nii isa kui Leivo valmis, et võtame põranda jälle üles ja paneme uuesti ja õigemini kokku. Ega see tõesti suur töö ei ole, aga kõige tüütum ja aeganõudavam on mööbli - eriti raamatuid täis riiuli - ümberkolimine. Aga eks me siiski võtame selle ette.
Millalgi :)
Vahepealsetesse päevadesse on mahtunud nii palju tegevusi, et olen terve nädala olnud arvutist kaugel. Pole isegi päevasündmusi üles kirjutanud.
Nii ongi, et mingil päeval tegime koos Karini ja tema lastega kiirvisiidi Pakri murdunud pankrannikule. Sinna, kust hiljuti 10 000 tonni kivimeid lihtsalt alla varises. Murrang ulatub täpselt vana tuletornini - varem oli tuletorni ja mere vahel ikka päris lahmakas maad.
Lähemalt näeb murrang välja niimoodi. Tundub, nagu oleks tuletorni müür juba poolenisti tühjuse kohal.
Ja ilmselt pole varisemisega veel kõik: panga sees laiutab päris pikk ja sügav pragu. Asjatundjate arvates on ainult aja küsimus, millal eraldunud osa alla variseb - ja siis on varingutega ilmselt jälle paarsada aastat hooleta.
Seniks on aga pankranniku serv täis hoiatussilte. Meie, muide, pidasime neist päris ilusti kinni ja prao servale igaks juhuks kõõluma ei läinud.
Kiirvisiidiks jäi külaskäik aga sellepärast, et ilm oli ebasõbralik: vinge tuul ja igapidi jäine olemine, ehkki temperatuuriks olid autotermomeetri andmetel plusskraadid. "Kuradi-kuradi külm on," ütlvad lapsedki oma olemusega. Nii pagesime ruttu sooja autosse, ostsime Paldiski poest saiakesi ja sõitsime tagasi koju.
Aga kui sajakroonise tagaküljel on Pakri pank (minu meelest on), siis kui tegu on allavarisenud kohaga (selles pole ma küll päris kindel), kas siis peaks hakkama sajakroonise kujundust ümber tegema? :)
Remondikoristustööde vahel jõudsime Leivoga käia Rock Cafes, kus toimus (üritus? kontsert?) Voice Force. Üldistavat nimetust on raske leida, sest tegu oli elulaheda asjaga.
Minu remondivärki sukeldumise tõttu jäime kahest esimesest esinejast küll ilma (suutsin lihtsalt ära unustada, et pidime sel õhtul kontserdile meinema), kuid Forki ajaks jõudsime täpselt kohale. Ja see on lihtsalt uskumatu, kuidas nemad a capella muusikat teevad!
Lastel on koolivaheaeg ja minul puhkus. Viimane on küll sisuliselt kaheldava väärtusega, kuna puhkamisest on viimased päevad olnud kaugel.
Nimelt viibis kaks päeva meie juures akende viimistleja, kelle töö tulemusel oli elamine veel rohkem peenikest tolmu täis kui akende paigaldamisel. Kõik see pahtel ja lihvimine ju. Oehh.
Olime küll kõik asjad võimalikult kinni katnud ja akendest kaugele lohistanud, kuid kuna aknaid sai vahetatud kõigis ruumides, puudus võimalus teha toad täiesti tühjaks. Ja mõningane elementaarne elamisvõimalus tuli ju kah säilitada, näiteks kahe remondipäeva vahelisel ööl tuli vooditesse pääseda...
Töömees, noor venelane, oli küll äärmiselt hoolas ja ettevaatlik. Näiteks käis ta asju parajaks saagimas õues, mitte ei teinud seda toa sees. Aga paratamatult on see töö tolmurohke. Nii et kui ma pärast tundide kaupa kraamisin, ütles Kreete, et ma olen nagu Tuhkatriinu :)
Aknad muidugi on ilusad. Ainus viga, et nüüd paistab kõik muu nende kõrval välja kulunud, luitunud ja määrdunud. Jah, kui juba hakkad kuskilt otsast remonti tegema, tuleb muudkui edasi teha...
16.märts 2008. Käisime Leivoga Jõhvi Balletifestivalil: "Giselle" Peterburi Riikliku Klassikalise Balleti Teatri esituses.
Jõhvi uus kontserdimaja on imeilus. Ahhetamapanev pärl keset talvist parki.
Jah, talvist - Ida-Virumaal valitses tõeline vene talv. Autoaknast vaadates: valged lumega kaetud kuused ja härmas puud. Tegelikult oli sealgi nullkraadi-ilm ning visuaalselt pettis ära lihtsalt puudele äsjalangenud lörts. Ent ikkagi oli imeilus.
Etendus - balletitundmine pole meie kummagi tugevaim külg, kuid ilmselt on balletiga sama lugu mis enamiku loomekunstiga (kujutav kunst ehk välja arvata): isegi kui pole asjatundja, siis halva asja tunned ära. Kui aga miski ei sega, on hea. Ja kui miski hinges kaasa helisema hakkab, on väga hea. "Giselle" oli selle mõõdu järgi väga hea. Asjatundjad karjusid saalist ka "Bravo!" ja lõpus plaksutati püsti seistes.
Pärast -õhtusöök Kalvi mõisa restoranis. Maitsev söök, hea vein, suurepärane interjöör, armas teenindus, Oma kaaslane...
See õhtu jääb meelde. Alatiseks.
Paar kuud tagasi tõestas Anneli, et meie tööandja juurde ei jääda siiski eluajaks: ta võttis vastu PÖFFi turundusjuhi koha. Aga töötas vahepealsed paar kuud veel meil, et võimalikult palju asju talle omase süsteemsuse ja põhjalikkusega joonele saada.
Aeg lendab aga kiiresti ja eelmisel reedel oli Anneli viimane tööpäev ja lahkumispidu. Mille järel ei julge ilmselt keegi enam lahkumisele mõeldagi, sest Anneli tõstis ka lahkumispeo lati uutesse kõrgustesse.
Anneli, me armastame Sind - ja keda armastatakse, sel lastakse kahetsuseta minna. Head lendu Sulle Sinu südamelähedases kultuurivaldkonnas!