Laupäev oli imeliselt soe hilissuvine päev, millele järgnes sama soe õhtu ja öö.
Suvesoojusest inspireeritun atuli Katil ja Odel plaan sõita ratastega Pikakari randa ujuma ning minagi läksin kaasa. Tõsi küll, ei ujunud, sest veesooja oli 17 kraadi ning nagu Leivo ütleb, peab minu ujumiseks merevesi enamvähem keema. Aga ma siis vähemalt päevitasin.
Edasisteks tegevusteks tuli Leivol idee lüüa kaasa Muinastulede öös. See tundus nii lahe, et olime kõik päri (ainult Jüri eelistas siiski välja minna sõpradega , öeldes, et tema "rumalusi ei tee" :) ) Otsustasime sõita ratastega Paljassaare poolsaare tippu, kust on ka hea vaade rannikualale.
Algul tundus asi imelihtne: ostame kaasa natuke süüa (Kati eritellimus: lõkkel küpsetamiseks vahukomme), teeme tuld ja sõidame tagasi. Aga kui orgunniks läks, osutus, et tegu on terve ekspeditsiooniga. Ning kuna see oli algul nii lihtne tundunud, ei olnud me muidugi asju korralikult läbi mõelnud
- Külastame Kati ja Odega Hawaii Expressi, et osta Kati, Ode ja Jüri rattale punane tagatuli ja Kati rattale esituli
- Käime Leivoga toidupoes (Prismas), et osta kaasa süüa-juua. Muidugi unustame vahukommid ostmata, aga õnneks ei ole Prismas meie soovitud rieslingut, nii et nagunii oleksime ka teise poodi läinud. Plaanime osta ka tikke (priimuse juures küll on poolik pakk, aga igaks juhuks).
- Käime Leivoga Hawaii Expressis, sest punast tagatuld on vaja ka Laura ja Ramsese rattale. Müüja märgib, et päris hästi läheb teil täna neid tagatulesid :)
- Käime Leivoga Rimis, kus õige riesling müügil. Mingi ime läbi suudame meeles pidada ka vahukommid. Tikud unustame. Kuna aga Kristiine-kodus on tikke nii palju, nagu valmituksime sõjaks (jõulu eel tuli meile kõigile pähe, et peaks küünalde jaoks tikke soetama ja igaüks ostis kümnese paki), siis saab sealt võtta.
- Muidugi ma unustan selle, kui Katil ja Odel järgi käin. Aga pole viga, kaks toosi tikke on meie uues kodus ahjusimsil.
- Oops, asju peab ju ratastel transporditavasse vormi pakkima! Mina olen taibanud kaasa haarata ainult ühe seljakoti, sedagi viimasel hetkel. Kati ja Ode paigutavad istumismatid ja pealisriided pakiraamile, muud asjad saavad Leivo, minu ja Ramsese seljakottidesse.
- Sõidaks hoopis tandemiga? (mina ja Leivo) - aga enne tuleb siis vahetada tandemi pedaalid (Leivo käes käib see küll kiiresti, peab ütlema).
- Viimasel hetkel tuleb meelde kahmata ahjusimsilt varupakk tikke.
- Paljassaare poolsaarele jõudes meenub, et läheb ju pimedaks, aga pealambid on maha jäänud. Otsustame, et saame hakkama rattalampidega, neid saab ju maha võtta ja lõke annab kah valgust.
- Poolsaare tipus (maailma lõpus) ära käinuna ja sobiva lõkkeplatsi leidnuna tuleb meelde, et maha jäid ka liha grillimiseks mõeldud ühekordsed grillid. Saaks muidugi ka selles osas lõkkele lootma jääda, aga otsustame siiski, et mina võtan Ode ratta (ise olen tulnud ju tandemiga) ja käin kodus ära (lisa-16km on ju ainult kasuks). Mõtleme pikalt, mis oli see teine unustatud asi - ah õigus, pealambid!
- Hüppan ratta selga. Hek enne minemasööstmist tuleb meelde, et kaval oleks ka võtmed seljakoti taskust kaasa võtta :)
- Kodus sujub kõik tõrgeteta. Võtan pealambid ja grillid, panen nad lisaseljakotti ja tagasi. Oot, kuhu ma võtmed pistsin...? Aa, taskus!
Nüüd oli lõpuks kõik. Maailm rahunes paigale ning enam uusi unustamisüllatusi ei tulnud. Isegi lõkke sai Leivo põlema kolme tikuga, nii et varupakki polnud kaugelt vaja.
Ajupuid oli minu äraolekul kokku kuhjatud lausa hiigelsuur hunnik, nii et meie tuli oli kõrge ja ilus ja kauakestev. Nägime ka naaberlõkkeid - lähim oli sama poolsaare teises küljes, mitmed paistsid üle mere ja vähemalt kaks olid lausa paatide peal. Leivo oli saatnud endale SMSiga muinastulede loitsu (ja tal oli meeles telefon kaasa võtta :), nii et saime lugeda ka oma sõnad puhta Läänemere toetuseks. Ja kõik oli lausa uskumatult ilus.
Ühekordsed grillid ei suutnud liha- ja vorstikogust siiski korralikult ära küpsetada, nii et leiutasime uue kulinaarse hõrgutise: ajupuuliha. Ajupuuliha tegemiseks tuleb paigutada küpsetatavd lihaviilakad tulikuumaks kuumenenud, kuid mitte veel põlevale ajupuupalgile. Küpsevad mõnusalt pehmeks ja võtavad juurde tugeva suitsumaitse.
Poole ühe paiku öösel lõpetasime lõkke, pakkisime asjad ja prügi asusime tagasiteele. Eelviimase viperusena tundus, et fotoaparaat on kadunud (oli aga lihtsalt kotist välja kukkunud) ning viimasena meenus Katile ja Odele , et neil pole meie Kristiine-kodu võtit kaasas. Kuna telefonikõne selgitas välja, et Jürigi pole veel kodus, tegid Kati ja Ode kõrvalepõike Kalamajja, et saada kaasa minu võti (no aga mõned lisakilomeetrid tulevad ju ainult kasuks!)
Väga ilus ja meeldejääv oli see muinastulede öö. Ja osa lõkkesuitsulõhnalisi riideid on ikka veel pesemist ootamas.