Täna oli meil Odega meeleolukas kokkupuude meditsiinisüsteemiga. Meeleolukas tähendab siinkohal tüdimust pikast passimisest ja pärast väikest naeruturtsatust asja jaburuse üle.
Kokkupuude algas eelmise nädala alguses, kui Odel oli malevasse minekuks vaja perearsti tervisetõendit. Meie oma perearst lahendab sellised asjad meeldivalt ratsionaalsel moel: küsib telefonis, et kas tervislik olukord on jätkuvalt muutusteta, ja kirjutab vajaliku tõendi välja. Kätte saab selle siis registratuurist, ilma mingi aja- ja närvikuluta. Laps ju terve, allergiaid ega kroonilisi tõbesid ei ole.
Nüüd aga oli meie perearst puhkusel. Registratuuris telefoni vastu võtnu kinnitas, et asendusarst ei kirjuta mingil juhul paberit niisama välja: laps tuleb ka kohale tuua ja arstile ette näidata, kusjuures kaasa peab olema ka lapsevanem. Analüüse ei tehtavat, arst vaatavat üldist tervislikku olukorda.
Nojah, olin teatud mõttes isegi nõus, et arst ei saa tundmatule patsiendile tolle tervist kinnitavat tõendit lambist välja kirjutada. Ent väike rahulolematuseuss ikka näris, et mida see arst siis Odele peale vaadates tema tervisest pakatamise või mittepakatamise kohta öelda oskab… Teatud mõttes sain aru ka sellest, et lapsevanem peab kaasas olema – tegu ju ikka alaealisega, kes ise enda eest ei vastuta. Ent muidugi oli ka siin rahulolematuseussike: tule taevas appi, tegu pole ju mudilase, vaid 14-aastase igati täiskasvanu mõõtu tütarlapsega… Aga olgu, kui peab, siis peab.
Esimene vaba aeg oli järgmise nädala neljapäeval, see tähendab täna. Ja seegi oli tegelikult niinimetatud lisaaeg, sest numbrid olid kõik juba välja antud. Pidime kahest kuueni ajavahemikus kohale tulema, registratuurist kaardi saama ja ukse taga ootama, kuni arst meid sisse kutsub. Kõlas juba ette päris ajamahuka projektina.
Pool kolm oli siis kenasti kohal, registratuurist viidi arstile meie kaart ja istutasime end ootajate pikka rivvi maha. Paistab, et lahti on mingi suvine haigusepideemia: kes köhis, kes nuuskas, kes kurtis palavikku. Meie muudkui istusime ja ootasime.
Lõpuks saabus ka meie tipphetk, kui arst kabinetist väljudes küsis, mis meil mureks. Kuuldes, et vaja maleva jaoks tervisetõendit, sai ta pehmelt öeldes kurjaks ja tuiskas registratuuriprouaga pahandama. Et temal siin puruhaigetest järjekord ees ja taga ja saadetakse tervisetõendiga. Et saage aru, tervisetõend valmistatakse ette registratuuris! Registratuuris! Mitte ei sunnita inimesi ukse taga järjekorras istuma! Ja mis jutt see veel on, et ema olgu kah kaasas?
Niisiis saimegi oma tõendi kätte sealtsamast registratuurist. Koos minu mineku- ja tulekuajaga ei võtnud see ei rohkem ega vähem kui tund ja kolmveerand.
Nii see haigekassa siis aina vähem raha saab. Selle tunni ja kolmveerandiga oleksin ma kindlasti suutnud midagi asjalikumat teha ja sellega kaudselt makse ning ka haigekassa sissetulekuid tõsta. Ja ilmselt pole ma kaugeltki mitte ainuke.