Kuna täna on Jüri sünnipäev, tipin elektroonilisele kujule ühe kirja, mille kirjutamist alustasin 28.aprillil 1993 ehk siis 12 aastat tagasi, Tartu sünnitusmajas Toomemäel. Leidsin ta nüüd sahtleid kraamides uuesti üles - ei tea, kas ma ei saatnudki seda haiglapersonali vahendusel ära, et ta ikka minu käes on... ? Ma ei mäleta.
See on kirjutatud kehvale kollasele paberile ning samasuguses kehvast paberist nimeta ümbrikus, millele olen kaunistuseks peale kleepinud shokolaadipaberist välja lõigatud oravapaari. Ja muidugi toob see kiri, mis iseenesest nende pikkade päevade kohta ju üsna lühike ja napisõnaline, meelde otsatult palju emotsioone - muret ja hirmu, lõpuks õnneks ka rõõmu - kõike, mis Jüri sündimisega seoses oli.
____
Tere!
Kell on 11.30. Mul on valud kadunud!Täitsa jube. Ei taha mitte mõeldagi, et peaks veel kuhugi raseduspatoloogiasse minema või ootama...
Olin juba valuregistraatori all, siis paar valuhoogu oli, aga nüüd pole enam midagi. Kari arstitudengeid uurib mind igast kandist. Arvatakse, et poeg polegi nii suur kui ultraheli järgi arvati, vaid nii umbes 3,5kg. No parem ongi.
12.50 Valud on õnneks tagasi tulnud, aga üsna väikesed: iga 15min takka ja 5-10sekundit. Algus alles - jälle tulin ma liiga vara kodunt ära!
Praegu mõtlen kõige rohkem söögile. Kõht on nii tühi, et... Seekord ei pääsenud ma ju ka klistiirist, sest juhtus olema liigkohusetundlik õde. Võibolla see sooleloputus ehmataski mu poja tagasi?
Arstid annavad ikka lootust, et ma täna sünnitan. Sest emakakael on 2 sõrme laiuselt avanenud ja lapse pea fikseerunud - ma ei mäleta, mis veel.
Pool tundi tagasi sünnitas üks venelanna. Ta karjus nii, et koridori teise otsa oli kuulda. Minu meelest nõuab ülimat vaprust, et pressimise ja õhuahmimise vahel veel "Maa-motsh-kaa!" jõuaks röökida... Tema igatahes jõudis. Ja sünnitas 3,2 kilose tütre, keda mina ka piilumas sain käia. Võõras tita tundub üsna konna moodi ikka küll, enda oma see-eest üsna kenake, nagu ma tean.
Nad jagavad siin praegu süüa. Teistele muidugi, kes juba "valmis" on, aga lõhnad on siiagi tunda. Miks ma küll süüa kaasa ei võtnud?
Lähen jätkan oma pikka kurba rännakut mööda koridori.
14.30 Valvesse tuli minu nõuandlatohter, väga tore mees. Lohutas mind ja andis sünnitustegevust stimuleerivaid tablette. Eks näis. Valud ikka käivad, aga harva: endiselt 15-20 minuti tagant.
Minuga on koos palatis üks naine, kes vist varsti sünnitama läheb. Ma olen lausa kade tema valude peale, saab vähemalt varsti läbi. Aga mina...
Nüüd jätkub PÄRAST. Kell on 21:30. Vahepealsed 7 tundi on läinud nii, et ei saanud arugi. Kogu aeg tundus, et väiksed valud, väiksed valud...Kella viie paiku vaadati mind uuesti pukis läbi, et mis jama see siis on. Ja tuli välja, et kael on juba täielikult avanenud, looteveekott sopistunud (meditsiinikeel!), ja et kohe-kohe... Varsti tulidki veed ära, minu arust neid õigeid Kati-aegseid valusid veel ikka polnud, aga äkki kamandati mind lauale. Ja 18:10 oli väike Jüri käes, 3232 grammi - no näed, kui väike, tont teab kust nad nõuandlas need hiigelmõõdud võtsid! Ja mustade lokkis juustega - vähemalt märjalt nii paistis. Tema ainult pilutas oma silmakesi minu kõhu peal, nii et õiget silmavärvi ma ei näinud.
Nojah, alguses oli ta küll vägev ja karjus valju häälega, aga siis nagu väsis ja läks kergelt lillakaks nahalt. Ma hüüdsin arsti - ja Jüri viidi minult ära hapniku alla. Sa kujutad ette, mida ma tundsin, kui oletati kopsukahjustust. See vastik, vastik klamüdioos... Aga ometi EI SUUDA ma seda uskuda!!! See ei tohi nii olla!
Kell 21. Kõik need tunnid olin ihuüksi raami peal piinelnud. Külmavapped ja verejooks ja muu, mis füüsilise poole peale kuulub, aga hingevalu tagant neid õieti ei märganudki. Siis lastearst tuli uuesti ja ütles, et "läheb VIST paremaks" ja "VIST ikka lapsel midagi viga ei ole". Selle teadmisega viidi mind palatisse ja tänaseks lõpetan.
Uus päev. Kell on 10 ja terve öö ja hommiku pole ma oma poega näinud ega temast midagi kuulnud. Kui teistele titad sööma toodi, oli nii kahju, et... Aga praegu käis palatiarst ja ütles, et hingamishäired olid nelja tunni pärast möödunud ja et kontrollitakse veel südant. Ja et kell 12 tuuakse ilmselt sööma. Ootan nüüd pikisilmi lastearsti visiiti.
Palun tooge mulle hügieeniline huulepulk (müügil Eva poes, maksab 4.- ja midagi lahedat süüa (näiteks kodujuustu, pange palun purgi sisse siis). Mind võib välja vestlusele kutsuda lasta.
Kolm päeva hiljem. Mul läks eile kohtumist kokku leppides meelest ära, et pean lõpuks ikka emakohustust täitma hakkama ja kell 18 tuuakse Pisi-Jüri sööma. Tuhat vabandust, kui me ie kohtu. Palun tooge mulle tuub kreemi, mida Mammu kätele paneb (Orto või Krem Dlja Ruk või mis ta oligi). Siin on nii kuiv, et pärast eilset dushi all käimist kestendan ma nagu sisalik.
Pisi-Jüriga on kõik korras, homme viiakse ta aparaatide alt ravipalatist üldpalatisse. Minul on väike piimapalavik, aga ma varjan seda arsti eest, sest muidu ei lasta välja, ehkki see ise üle läheb. Siin on selline reegel. Õnneks ma Kati ajast tean. Siis läks palavik just viimasel hetkel ära, muidu pidanuks veel päevaks haiglasse jääma.
Vaatan aknast välja. Inglisillal käib juba mingi volbriöölik talitus või selle ettevalmistus. Siit on päris hea ülevaade, sild on aknast veidi vasakul. Kõik naised arvavad, et ega täna vist magada saa... Aga põhitegevus algab ju Kassitoomel?
Ma tegin täna julgustüki - keerasin end kõhuli! Jube mõnus oli üle kolmveerand aasta!
Muide, Pisi-Jüril on kaela peal väikesed pehmed valged karvakesed, nagu hakkaks habe kasvama. Õudselt armas!
Nonii, muud vist polegi uut. Mul on veel poolteist jogurtit ja 5 apelsini alles, nii et midagi süüa pole mulle homme vaja.
Aga lilled on imeilusad! Mul polegi olnud meeles nende eest aitäh öelda.
Kallista Mammut ja Sussut. Ja ära kreemi unusta, muidu ma ei saagi enam dushi alla minna, nahk kuivab selga ära.
___________