Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Nipsu!

Helenil on järgmisel kolmapäeval 7. sünnipäev ja juba laupäeval sai ta kätte om esimese kingituse - neljanädalase rex rotipoja Nipsu ja temaga kaasneva puuri. Seda kingitust oli Helen vist vähemalt aasta oodanud - igatahes on väga-väga ammu jutuks olnud, et Helen saab soovitud roti siis, kui saab seitsmeaastaseks.

Nunnu pehme karva ja säravate mustade silmadega loomake on, seljalt pruujashall ja mujalt valge. "Rex" tähendab seda, et tavalisest kodurotist eritsab teda pikem ja lokkihoidev kasukas.

Kairi sünnipäeva puhul

Kairil on täna sünnipäev (isikuandmete kaitsmiseks ei kirjuta, kui vanaks ta saab :) ja nii kirjutan siis temast.

Kairi on eluaeg olnud mulle peaaegu et teise õe eest, sest oleme nii palju koos kasvanud. Lisatud pildil ongi minu nn. laiendatud õdedega pere, pildistatud Vanaküla 700.juubelil aastal 1990. Kairi (15) on eesreas mu ema kõrval vasakul, teisel pool Karin (16) ning isa kõrval seisan mina (20) koos Katiga (keda pole veel näha ).

Kairi on olnud koos meiega juba alates sellest, kui oli päeviti meie juures, koos minu ja Kariniga meie ühise vanatädi Juuli hoida. Aga kuna muul ajal oli Kairi oma pärisperes siiski üksiklaps, oli ta eelkooliealisena mõnevõrra jonnakas. Ning kuna mina olin meie kolmeliikmelises lastekollektiivis kõige suurem ja seega ka kõige tähtsam, siis olevatki olnud nii, et kui Kairi jonnima hakkas, olevat mina seljali maas karjuva tema vannituppa lohistanud ning sealt mitte enne välja lasknud, kui ta jälle heaks hakkas. Ma ise seda muide ei mäleta ja hiljem lapsevanemana pole ma küll kunagi nii äärmuslikke kasvatusvõtteid kasutanud.

Aga isegi kui see vannituppa kinnipanemiste jutt tõele vastab, siis õnneks pole ka Kairi ei lapsena ega ka hilisemas elus minu peale sellepärast viha pidanud ja oleme alati väga sõbralikult läbi saanud.

Mõnikord olen ma Kairit küll natuke kadestanud. Ta oli lapsena selline nukulikult kaunis - väike ja habras, heledate lokkis juuste, armsa ümmarguse näo, tumehallide pikaripsmeliste mandlisilmade ja kolmnurkse kulmukaarega. Kõik kiitsid teda ilusaks lapseks, samal ajal kui minu juures kiideti ainult suuri silmi ja paksu juuksepahmakat, aga minu kui terviku kohta ei märganud keegi öelda, et ilus :)

Noh, vähemalt olin ma tark ja oskasin luuletusi kirjutada. Ja nii seostubki üks Kairi legendaarsemaid lapsepõlvetegusid just omaloomingulise luuletuse ettekandmisega.

Nimelt oli mul perekondlikel tähtpäevadel tavaks piinata külalisi sellega, et lugesin seltskonnale ette oma luuletusi loomadest, eeskätt muidugi kassidest. Üldiselt suhtuti sellesse väga soosivalt, kõik plaksutasid ja naersid ja kiitsid, nii et sain uhkelt olla tähelepanu keskmes. Aga ühel sünnipäevapeol tuli minu järel "lavale" ka väike Kairi ning kandis ette umbes sellise luuletuse:

"Tuti on Memme lehm.
Tuti käib karjamaal.
Tutil veel aega pissida ka."

See viimane rida ongi legendaarne ja seda tsiteeritakse meil sugulaste ringis siiamaani :)

Kairiga on seotud ka minu elu üks piinlikumaid seikasid - minu elu esimene vargus. Nimelt oli Kairi ema õmmelnud Kairi nukule roosast kreppriidest imeilusa kloshsh-lõikega kleidi, tollal väga levinud nukuriiete lõikeraamatu järgi. Minul oli sama suur nukk kui Kairil, ja nii pistsin ma tolle kleidi ükskord Kairi pool külas olles lihtsalt tasku ja tõin koju. Ise olin oma teoga veel nii rahul, et tõttasin seda kohe ka emale rääkima. Päris naljakas, sest olin siis juba teise klassi tüdruk, seega päris suur, ja kindlasti teadsin ma seda, et varastada ei tohi. Ja kindlasti võinuks ma oletada ju sedagi, et ema mu tegu heaks ei kiida... Aga vist ei osanudlki ma oma tegu varguseks nimetada, igatahes polnud mul ei kleidi kaasavõtmisel ega emale rääkimise ajal mingeid süümepiinu...

Ema muidugi riidles, käskis kleidi Kairile tagasi anda ja vabandust paluda. Sobiv võimalus pidi avanema paari nädala pärast, kui Kairi pere omakorda meile tuli. Tõttöelda oli mul nüüd küll väga ebamugav sellele mõelda, kuidas ma Kairi juurde astun ja ütlen, et näe, ma võtsin sinu nukukleidi ja annan nüüd tagasi ja palun andeks... Aga lõpuni aus olles häiris mind ikkagi kõige rohkem see, et ema isegi nende vahepealsete nädalate jooksul ei lubanud mul selle kleidiga mängida ega sellega oma Katit ehtida... (Jah, sarnaselt esimesele tütrele oli ka minu esimese nuku nimi Kati). Ning seda, kuidas ebameeldiv toiming tehtud sai, ma enam üldse ei mäleta. Igatahes oli see neetud kleit veel üsna hiljuti meil maal alles, küll ühe tondimängu tegelase jaoks ümber tehtuna :)

Kairit võib pealiskaudsel vaatlusel pidada vaikseks ja tagasihoidlikuks inimeseks, aga tegelikult on ta väga muhe kaaslane. Ja ka see, et kui ta pealtnäha on lauge ja sulnis kui siidilõng, siis sarnaselt siidilõngale on ta väga tugev, ei katke ka suurte koormuste korral ning pingule tõmmatuna lõikab sügavalt ja valusalt.  Kairi varjatud tugevust näitab kasvõi see, kuidas ta aastaid tagasi selja sirgu lõi ning aastase tütretirtsu ja vastsündinud pojaga vägivaldseks muutunud mehe juurest lahkus - ise verinoor, napi keskoolihariduse ja pea olematu töökogemusega... Aga ema-isa aitasid ning ka kõik teised sugulased toetasid moraalselt - nii et nüüd on Kairil ilusaks tüdrukuks kasvanud suur tütar ja vahva poisiuss, kes igal võimalusel putukaid püüab või püromaanina pauku teeb, hea töö ja loomulikult on jätkuvalt alles kõik head sugulased, kasvõi mina :)

Palju õnne sünnipäevaks ja muidu ka, armas Kairi!

 

Breketimurdja

Üle-eelmisel nädalal tuli Odel ühe hamba küljest breket lahti. Need on ju paigaldatud nii, et kui breket saab kõvasti sikutatud (näiteks kõvemat asja hammustades), ei tuleks hamba küljest lahti tükk emaili, vaid ikka breket ise. No ja muidugi peab breketid kunagi ju hamba küljest lahti saama, nii et igikestva liimiga neid kinnitada ei saagi.

Saime siis aja ja käisime breketit tagasi kinnitamas, lahtitulnu ise korralikult topsi sees kaasas.

No ja sel nädalal tuli täpselt sama breket uuesti lahti :)

Arst ka naeris. Seekord sai Ode igaks juhuks siiski uue breketi ja kinnituse tasuta. Jõulukingitusena või nii :)

Sebra tumedam triip

Kui ma ennist kirjutasin erilisest helgusest, siis täielikult pilvitu see siiski pole. Üks tume murelik pilv on silmapiiril - Memm. See, et ta on jäänud nõrgemaks ja pole paaril viimasel päeval eriti söönud.

Täna, ütles ema, sõi Memm siiski natuke suppi, mida ema talle suhu tõstis. Perearst käis kodus Memme vaatamas ja arvas, et arstil pole teha siin midagi - lihtsalt vanus...

See on nii vastandlik tunne. Ühtpidi oleme ju kõik teadlikud, et üleüheksakümnene elujõuetuks jäänud inimene ühel päeval Läheb... aga ikka on seda raske omaks võtta. Ikka loodad, et kõik läheb taas kord paremaks...

Pühendusega Kisti Kasutule

Ode tahtis, et ma midagi ka Kistist kirjutaksin. Teen seda heameelega, sest Kisti, nimetatud ka Mejos, Kippon, Kasutu, Nollos, Nippis, Nirdin, Sinkton, Meow... oh, seda loetelu saaks jätakata veelgi, sest heal kassil on tõesti mitu hellitusnime. Siia alla kuuluvad ka Sabatassija, Nurrumootor, Iiilus Kass, Sabake, Suurkass ja muud säärased omadustel põhinevad kutsungid - nii, nagu kellegi hellitav fantaasia iganes suudab välja mõelda.

Kisti tuli meile Ode 8.sünnipäevaks, õigemini mõni nädal varem: käies ühel hommikul töökaaslase Külli juures kassipoegade pesakonda vaatamas, ei suutnud ma esimesena krõbuskikausi juurde jõudnud halli  imepehme karva ja siravate ereroheliste silmadega kiisukest enam maha jätta. See oli armastus esimesest silmapilgust - samamoodi ka Odel, kui Kisti päeva lõpuks meile koju jõudis. Selle päeva veetis Kisti siis tööl minu toas. Uksel oli silt "Ettevaatust, Kass!" hoiatamaks kolleege ukse lahti unustamise eest. Ja muidugi oli mu tuba siis päeva populaarseim, kõik käisid üksteise võidu kassi vaatamas ja talle nimesid pakkumas. Selle esimese tööpäeva nimeks kujunes lõpuks kolleeg Jüri pakutud Carmen - noh, et ikkagi Kass ju. Kisti tuli hiljem, loomulikult Ode enda poolt ristituna.

Kisti oli viisakas ja puhas kass algusest peale. Käis korralikult kastil ja puhastas hoolega valget põllekest. Terve koheva kasuka korrashoidmiseks ostsime varsti kammi, sest pehme aluskarv kippus keelele alla jääma ja klimpidesse vanuma. Nii kujunes varsti hommikutraditsiooniks, et kui mina läksin hommikul kööki kohvi ja teed tegema, tuli koheselt sinna ka kammimist ootav Kisti. Hüppas toolile, mina käisin tema põllest ja külgedest kammiga üle ning paar kiiret tõmmet käisid ka kintsudel ja sabal. Need viimased kohad Kisti meelest küll kammimisele ei kuulunud, nii et ta sai alati pisut pahaseks ja tahtis mind käpaga lüüa. Ka see kuulus hommikurituaali hulka.

Ja kui oli nädalavahetus või kippusin hommikul niisama liiga kauaks voodisse jääma, tuli Kisti mind nõudlikult äratama. Mitte küll nii nõudlikult kui kass Youtube´i videos - Kisti piirdus õnneks sellega, et viskus küljeli ja sasis-näsis mu padjal laotuvaid juukseid. Ja no kaua sa siis ikka pikutad sel moel, kass peas...

Oma iseloomult on Kisti kasside kass, kassi kvintessents. Selline isekas, isepäine ja mõnigi kord tõrges. Kui Kipling kirjutas "Kass, kes kõnnib omapead", oli tal silmade ees kindlasti just samasugune kiisu  oma metsikut saba võngutamas...

Kisti ei tule kutsumise peale - kui ta ei taha.

Kisti ei luba end silitada - kui ta ei taha.

Kisti ei käi süles - välja arvatud Odel, kellel ta armulikult lubab isegi oma pehmet sooja kõhualust sügada. Teistel mitte.

Kisti valib endale just selle magamiskoha, mis talle meeldib. Levinuim eelistus on magada Ode padjal, võttes selle peaaegu täiesti enda alla ja laotades sinna rohkesti kassikarvu.

Kummalisel kombel on selline isepäine kass mulle ülimalt hingelähedane. Küllap vist oleksin ise kassina samasugune, sellepärast...

Meenutades veel Kisti meile saabumist, siis väike Ode ei julgenud teda algul süllegi võtta - kartis haiget teha. Õpetasime teda siis, kuidas kassi tõsta - ilusti nii esi- kui tagakäppade juurest toetades, mitte venitades ja rädudes. Küllap selle äärmiselt hooliva süllevõtmise juures Kisti nii tugevalt Odesse kiinduski.

Kui Kisti suvel kaduma läks, sain ma täielikult aru inimeste meeleheitlikest tegudest lähedase inimese kadumise järel. Kõik see kõikide otsimisvõimaluste ärakasutamine, pöördumine kõikvõimalike asutuste poole, selgeltnägija juurde minek... Mina tegin seda kõike isegi ... kassi pärast. Okei, selgeltnägija juurde minekust suutsin end siiski tagasi hoida, aga mõte oli. Aga käisin Muuga majade vahel narri mängimas ja kassi kiisutamas, tutvusin piirkonna elanikega, jagades neile Kisti pildi ja oma telefoninumbriga lehekesi (lõpuks hakkasid hommikused vastutulijad mulle juba tere ütlema ja omal algatusel märkima, et nad hoiavad silmad jätkuvalt lahti) ning olin saanud kohaliku omavalitsusega juba poolesuulise kokkuleppe, et nad on valmis Kisti ilmumispiirkondadesse loomapüüdmisteenust tellima (ehkki reeglina seda teenust eraisikutele ei osutata ning püütakse ainult kodutuid loomi). Õnneks saadi Kisti siiski enne kätte, kui oleksin püüdmispuuri tänavanurgale orgunninud :)

Praegu on Kisti ikka veel sellises poolpügatud olekus. Küljed, mis said niiöelda nulliga paljaks aetud, on juba lühikese sametpehme karva alla saanud, nii et silitades tundub Kisti olema nagu scottish fold (kes on neid silitanud, teab). Kuna aga "lakk", "kintsud" ja saba on pika karva all, näeb Kisti kokkuvõttes välja nagu algaja lõvi. Või puudel, ehkki selline võrdlus talle kindlasti ei meeldi.

Blogiarvustusmäng: Mõistuse ja südamega Buenos Airese getos

Liis Kängsepa raamatust "Minu Argentina" olen tema ilmumise järel läbi oma isikliku prisma juba kirjutanud, aga proovin nüüd siis ka arvustuse moodi asja kokku panna. Põhjuseks siis kirjastuse Petrone Print, minu jaoks küll pigem lihtsalt Epu, blogiarvustusmäng.

Mõistuse ja südamega Buenos Airese getos

Liis Kängsepp "Minu Argentina", Petrone Print 2008

"Kui sa viieteistkümneaastaselt ei võitle maailma ebaõigluse vastu, pole sul südant. Kui sa kolmekümne viie aastaselt seda ikka veel teed, pole sul mõistust." Umbes nii ütleb üks vana, ei-tea-kelle poolt sõnastatud tarkusetera.

"Minu Argentina" autor Liis Kängsepp on parajasti viieteistkümne ja kolmekümne viie vahepeal, mis tähendab, et tal peaks olema nii südant kui mõistust. Ongi.

"Minu Argentina" on nagu tango - kirglik, raevukas, lüüriline ja samas väga täpselt kontrollitud sammudega. Autori majandusajakirjaniku taust lööb heas mõttes välja näiteks teksti faktitäpsuses. "Välisministeeriumi andmetel elab Buenos Aireses 1500 eesti päritolu inimest," ütleb ta, mitte ei uduta "küllaltki vähestest eestlastest". Või siis märgib "pärast peeso devalveerimist 2002.aastal", mitte lihtsalt "pärast peeso devalveerimst mõni aasta tagasi". Inimesed, kes ise on kirjutanud, teavad, kuidas kõiki selliseid väikseid fakte tuleb otsida ja üle kontrollida ning teavad sedagi, kui palju lihtsam oleks sellistest kohtadest umbmääraselt üle libiseda.

Teine asi, mida selles raamatus sügavalt hinnata, on lustakad paralleelitõmbamised Eesti eluga. "Metallraha on Buenos Aireses samasugune defitsiit kui õhukesed siidsukad nõukogudeaegses Tallinnas," "Kohalikes poppides telesaadetes esinevad naisterahvad, kes väidetavalt on vanemad kui Marju Kuut, aga näevad välja nagu Liis Lass" - sellised fraasid panevad tahtmatult muigama ja toovad Argentina kuidagi väga lähedale.

Argentina kireva metsikuse on autor osanud suurepäraselt raamatusse püüda. Recoleta staatussurnuaed, millel on oma blogi. Jeesuse elu tutvustav lõbustuspark. 9 de Julio, maailma väidetavalt kõige laiem tänav. Palermo Viejo trendipoed. Kollased taksod ja punane vein, grill-liha ja edevad Argentina mehed. Che, Evita ja Maradona. Iluoperatsioonid. Kõige selle taustal aga sünge varjuna Varjatud Linn ehk geto, mis 1978.aasta jalgpalli MMi ajaks hiigelseina taha peideti ja sinna jäigi.

Mis aga puutub alguses mainitud kirge ja raevu, siis nende emotsioonidega kirjeldab autor elu Ciudad Ocultas ehk Varjatud Linnas.

"Kuidas sa end tundsid, kui nägid esimest korda vaesust?" on ta /töökaaslane Josh/ minult küsinud mõned nädalad varem, oma viimasel tööpäeval.

"Ma ei mäleta," vastasin ma talle toona õlgu kehitades.

Sergio ja Lydia juurest koju minnes sain ma aru, et ma ei mäletanud, sest ma polnud tõelist vaesust veel kunagi näinud.

Sellised kohad panevad nutma. Ja tegelikult ongi just see vaade "Minu Argentina" suurim väärtus - aus, vahetu, ilustamata ja ennast imetlemata vaade vabatahtlike päevakeskuse argiellu.

Ja muidugi on see väärt raamat ka neile, kes läbi maailma eelkõige iseennast otsivad.

Loomad reklaamides ruulivad alati

Täna seisid poes minu ees kassasabas kaks hilisteismelist kutti, sihukest lumelauduri-rulamehe-muidu laheda mehe stiili tegelast. Aga nende väljanägemine või grupikuuluvus pole tegelikult oluline, vaid oluline on hoopis see, et ühel helises telefon. Ta vaatas helistaja nime ja vajutas telefoni vastamata kinni.

"Jaa, juba sõidan. Poes käisin. Kassitoitu ostsin," markeeris ta ise selle juures tüdinult kõnele vastamist. Ilmselt helistas siis keegi, kes tema tegevuste kohta aruandlust võinuks küsida, näiteks ema.

Muhelesin, sest tegelikult ütleb neid sõnu armastav pereisa EMT üsna uues reklaamis, vastates oma naise kõnele. Ja on ainult kiituseks reklaamile, kui sealt fraasid tavakäibesse võetakse, olgu või muutunud kontekstis.

 Aga see pole veel kõik! Praegu Facebookis ringi kolades nägin Oliveri hetketegevuse kirjelduses samu lauseid. Veel suurem heameel, sest Oliver on mulle sümpaatne ja tore on ju näha, kui mõnele sümpaatsele isikule on meelde jäänud asi, mis sulle endale meeldib :)

See pereisa-ärimehe klipp koos kassitoidu ostmise fraasiga on tegelikult arendus ühest teisest, perekõnesid reklaamivast klipist. Mugavalt diivanil pikutav kass "mõtiskleb" seal oma inimeste harjumuse üle mobiiliga rääkida ja jõuab tõdemuseni, et kui mehele helistava naise jutus on küsimus "Kassile toitu ostsid?", siis on tal oma inimestega ikka päris vedanud...

Ka see rääkiva kassiga reklaam on saanud hämmastavalt palju tagasisidet, selle asjus aina helistatakse ja meilitakse. Arvake ära, mis küsimusega? Eks ikka, et kes on ja kellele kuulub see vahva kass teie uues reklaamis :) Selgitasin siis kassi päritolu reklaami teinud agentuuri (Division) kaudu välja - Antu on reklaamis näidatud maakodu omaniku venna perekonna kass, nii et soovijad teda endale võtta siiski ei saa.

Siinkohal ongi sobilik see reklaamist rääkiv jutt omakorda reklaamiga lõpetada. Head inimesed, võtke endale kõuts või kiisu hoopis Kassiabist või oma kodulinna loomade varjupaigast, seal on kindlasti sama vahvaid-muhedaid kasse kui reklaamikangelaseks tõusnud Antu...

 

 

Enam kollasemaks minna ei saa

Kati: "Nägin enne mitut tuletõrjeautot kesklinna poole sõitmas."

Ode: "Eks siis elu24st loeme, mis juhtus."

Kati: "Ei, mitte elu24st. Nende jaoks on krimiuudis liiga asjalik teema."

"Pandora laegas", isiklikult

Laupäeva õhtul käisime Leivoga PÖFFi pidulikul lõpetamisel ja lõpufilmiseansil (läks, jah, nii, et käisin PÖFFil vaatamas ainult ava- ja lõpufilmi). Filmiks oli  "Pandora laegas".

Mind puudustas see lugu ilmselt isiklikumalt kui paljusid teisi saalisolijaid - lihtsalt sellepärast, et minu Väljaotsa Memm on ligikaudu samasuguses füüsilises olekus kui filmikangelanna Nusret. Tõsi, Alzheimerit pole Memmel diagnoositud, aga sedagi võibolla sellepärast, et seda pole proovitudki teha. Ja õnneks pole tema olukord ka meie peres ega suguvõsas mingit Pandora laegast avanud - aga eks meie suhted ole ka lähedasemad ja teistsugusemad kui sel filmiperekonnal.

Just enne filmi käisime Odega Mummi ja Vanaisa pool ning rääkisime ka Memmest. Memm istus ise sealsamas voodil, arvates näiteks, et mina olen Aaga (Süagu/Söeaugu Aaga oli tema kunagine töökaaslane Vanaküla karjalaudas). Tegelikult väärib juba märkimist pigem see, kui ta kedagi ära tunneb, mitte vastupidine olukord... Ja see filmis näidatud hetk, kus Nusret keset elutuba asjalikult püksid maha kooris ja vaibale loigu tegi... Mu ema on ikka vägaväga hea tütar, kannatades Memme samalaadilisi tegevusi ja muid meelesegaduses ette võetud asju kannatliku, ehkki loomulikult nördinud rahuga ja jutustades neist pigem huumorivõtmes... Tööl ta sellise hallipäise, pidevat hooldamist ja järelvalvet nõudva väikelapse kõrvalt muidugi enam käia ei saa...

"Pandora laeka" sõnum minu jaoks polnudki niisiis Nusreti tütarde ja poja urbaniseerunud keskklassielud ja -probleemid, vaid Nusret ise. Ja mina arvan, et alguses - film käivitub olukorrast, kus Nusret on oma koduküla mägedes kadunud - tahtiski Nusret minna Oma Mäele surema. Aga tänapäeval pole selline asi muidugi mitte mingil moel aktsepteeritav, Nusreti otsimiseks käivitati suur otsimisaktsioon, alajahtunud ja letargias vana naine viidi haiglasse ning sealt edasi tütre koju Istanbuli. Kust ta siis püüdiski igal võimalusel minema tatsata, püüeldes ikka sinna Oma Mäele. Ja kui pojapoeg Murat ta lõpuks hooldekodust või vaimuhaiglast salaja välja toob ning kodukülla viib, siis... mulle tundub, et Murat lasebki tal minna. Igatahes on filmi viimased kaadrid sellest, kuidas vanaema otsiv pojapoeg näeb heledaks täpiks kahanenud halli pea mäenõlval aina kaugemale liikumas... ja siis liigub kaamera edasi juba mööda tühjaksjäänud nõlva.

Kui tulla nüüd tagasi meie maailma, siis mida teen mina? Ma tahan, et minu kallis Memm veel võimalikult kaua elaks, ehkki mu emal-isal on temaga raske ja ta ilmselt ka ise ei oska oma praegusest elust rõõmu  tunda. Nii et võiks öelda, et ka mina (ja meie teisedki) oleme oma armastuses isekad ega lase Memmel minna...? Et hoiame tema keha ravimite ja näiteks hiljutise trombioperatsiooniga vägisi elus, ehkki ta mõistus ja hing võibolla juba teispoolsusse teel on on....?

Selliste mõtetega võib end muidugi hulluks mõelda, nii et parem on sellega mitte alustadagi. Nii eelistan minagi mõelda hoopis nii, et Memme eest saab hoolitsetud ja ravitud nii kaua, kui talle on elupäevi antud. Ja et see elupäevade ettemääratus ei sõltu meist ega meie tegemistest.

PÖFFi lõpetamise lõbusama külje pealt jääb aga ilmselt aastateks PÖFFi legendidesse tänavune abilinnapea sõnavõtt, kus ta laval alguses vist üldse ei hoomanud, kus ta on, milleks ta siin ona ja mida peab tegema. Tiina Tshatshua küll rõhutab, et kui külalised ei tea, kuidas käituda või riietuda, ei ole see mitte külaliste, vaid vastuvõtja süü, aga ikka - see oli tõepoolest naljakas. Õnneks oli õhtujuht oskuslikult reageeriv ning aitas saalis homeerilisi naerurõkatusi esile kutsuvat olukorda sujuvalt normaalsetesse rööbastesse tagasi pöörata... Noh, eks PÖFFil ju ikka peab midagi juhtuma :)

Ostuöö

Eile hilisõhtul polnud Kristiine Keskuses küll aru saada, et majanduslangus üldse olemas on. Rahvast oli Ostuööl nagu murdu.

Käisin minagi, nagu aru saada. Jõulukingid on nüüd suuremas osas ostetud.