Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Luureteenus internet

Ma ei ole ilmselt üldse originaalne, tunnistades, et teen elus ja töös kohatud inimeste kohta esimese taustauuringu Google´is. Taotleb keegi näiteks minu tööandjalt sponsorlust (neid on palju) ja projekt tundub asjalik (neid on vähe) - kohe tegija nimi Google´i otsingusse. Mõnigi kord tuleb välja asju, mis võtavad ära igasuguse soovi selle inimesega koostööd teha (ei usu ma inimloomuse muutumise võimalikkusse - siga jääb seaks!). Ja vastupidi, mõnikord avab alles internet inimeses hoopis uue, üllatava ja eriti sümpaatse külje.

Samamoodi saab võistluste puhul uuritud potentsiaalsete võistkonnakaaslaste või konkurentide tegemisi: kus nad on käinud, mida varem teinud, kui kiiresti jooksnud ja kellega koos palli mänginud. Väga väärt ja vajalik info.

Täna hommikul tippisin  aga millegipärast otsingusse nime, mille kandjaga just suhelnud olin. Noh, Google oli parajasti lahti, see inimene meelel ja keelel ja hetk aega oli kah. Go!

Kusjuures mingit praktilist vajadust selle järgi ei olnud. Teadsin inimest juba varem ning kuna temast ka meedias palju kirjutatakse, olid nii tema head kui ka ehk mitte nii head teod ammu teada. Aga oli lihtsalt huvi.

Nojah, muidugi tulid välja samad head ja vead, mida ma ammu teadsin. Ja uudisena asjad, mida tõenäoliselt olin samuti varem lugenud, kuid mitte mälus fikseerimisväärseks pidanud: seltskonnaajakirjanduse nupud sellest, milliste naistega ta käinud on.

Päris huvitav oli. Aga ei saa öelda, et see teadmine mulle nüüd midagi juurde oleks andnud või aitaks mul temaga järgmisi pabereid kuidagi efektiivsemalt vahetada.

Internetipäringutes pole kindlasti midagi halba, tehtagu seda siis lihtsalt uudishimust või mingist vajadusest lähtuvalt. Ent ometi on mul nüüd natuke totakas tunne. Et oli seda siis vaja.

Öösel on torm

Vihm peksab tuuleiilides vastu akent. Käes ja tulemas on esimene suurem sügistorm.

Kardetakse veetaseme tõusu ja jaanuaritormi üleujutuse kordumist.

Esimesed puud on juba elektriliinidele kukkunud ja voolukatkestused käes.

Ma vist tean, milles seisneb mu homse päeva töö.
____
Täiendatud järgmisel päeval: Vedas, ei tulnudki üleujutust ja torm on kah taltumas. Voolukatkestusi oli, kuid mobiilivõrk pidas varuakudel kenasti vastu. Nii et minul on täna siiski tavaline normaalne tööpäev.

Aga Päästeamet oli vajadusel olnud valmis meile appi tulema ja kriitilistesse kohtadesse generaatoreid laenama. Väga armas. Sellistel hetkedel ma tõesti usun, et paljuräägitud public-private partnership ükskord tõeluseks saab.

Lehekülg on märgistamata ja kommerts

Täna laekus mulle pakkumine ühest ajakirjast - võimalus maksta 8000 krooni ja avaldada oma juttu ajakirjandusele pretendeerival pinnal. "Lehekülg on märgistamata ja kommerts", on isegi kirjalikku pakkumisse pandud.

Kusjuures ajakiri ise ütleb enda kohta nii (sõnastus muutmata, bold minu pandud):

"Meie eesmärgiks on aidata nii algajal arvutikasutajal sõbruneda oma töövahendiga, avardada lugejate silmaringi arvuti-, video- ja digifotograafia võimalustega ning pakkuda ka objektiivseid võrdlusi ja teste, mis aitaksid teadlikumalt läbi mõelda, mida osta ja miks osta."

Ja mõni aeg tagasi kemplesin ühe kohaliku raadiojaamaga, kelle esindaja arvas, et kui muidu on ehk ajakirjanikud minu tööandja suhtes kriitilised, siis mõõduka tasu eest saame nende eetris ja autorisaates võimaluse meile sobivat sõnumit kuulutada ja rääkida oma häid uudiseid, kõike seda saatejuhi sõbralike peanoogutuste ja imetlevate küsimuste saatel. (OK, päris nii ta just ei väljendunud, tegu on minupoolse iroonilise interpretatsiooniga tema pakkumisest). Ning et meie konkurent on seda võimalust igatahes kasutanud ning nii hästi mõjus, et kõik raadiotöötajad ja nende tuttavad kaaluvad nüüd tõsiselt selle operaatori juurde ülekolimist.

Mina kui firma sõnumi meediasse levitaja peaksin selliste pakkumiste peale vist õnnest hüppama. Et ei mingeid segavaid reklaamteksti silte, tee aga vabalt vaba ajakirjandust. Mõõduka tasu eest.

Aga no mitte ei hüppa. Ise ka ei tea, miks. Ilmselt sellepärast, et sellised pakkumised on sisult liiga odavad. Kui sama pakuks mõni tipptegija, ostaks küll. Aga nemad ju ei paku. Sest varsti pärast seda poleks nad enam tipptegijad, vaid samasugused väiksed maineta susserdajad.

Ronimisest vaimustuses

Pühapäeval sai käidud ka klubiga Astangul ronimas. Sadas peent vihma, kalju oli märg, saviligane ja libe. Ei olnud hea, kui nüüd leebelt öelda.

See-eest oli hea proovida puhtamat tegevust ehk tõusu köiel haaratsi ja tiblock ´iga (ärge süüdistage mind nüüd võsaingluses -sel asjal lihtsalt ei ole eestikeelset nime! Jumari kohta ütlesin ju kenasti haarats).

Sellest katsest olin ma nii õhinas, et kui Leivo läks Matkasporti endale paarikümmet meetrit köit ostma, läksin kaasa, et omandada ka endale üks tiblock. Aga poes oli hoopis üks uus vidin samasuguse tegevuse jaoks - selline, mis ei lõhu köit. Rope clamp, eesti keeli siis vist köieklamber :)

Igatahes ostsin siis selle. Ja veel ühe karabiini ka. Tubli tüdruk.

Isadepäev? Isadepäev!

Pühapäeva varahommikul kihutasin poeringile, et osta kokku järgmise nädala külmkapivaru - jaloomulikult ka materjal Ode Liisi shokolaadikoogiks, mille ta plaanis isadepäevaks küpsetada. Oli neil ju J-ga ammu juttu olnud, et isadepäeval lähevad lapsed talle üle hulga aja külla.

Aga millegipärast ei olnud minu reedesele SMS-küsimusele, kas küllatulekuks kell 15 sobib, vastust tulnud. Saatsin siis pühapäeva hommikul uuesti. Ja ennäe - lõuna paiku tuligi vastus: et ta pole ootamatult üldse Tallinnas ning võibolla tuleb esmaspäeva hommikul meie poolt läbi.

Oi, ma olin kuri sel hetkel! Ja Ode, kel juba kookki valmis, oli muidugi õnnetu.

Aga siis hakkasin järele mõtlema.

Oma meelest olin ma aastaid olnud abielus mehega, kes oli laste suhtes hooliv ja nende tähelepanuavalduste suhtes tähelepanelik. Mis siis nüüd juhtus?

Juhtumine tuli kuidagi tuttav ette. Omadest kogemustest.

Kui mina kunagi - niiöelda suureks saades - olin vanematekodust ära kolinud, tundus vabadus piirideta. Väga sheff ja sõltumatu tunne oli küsimusele, et mida sa homme teed, vastata, et ma ei tee nii pikki plaane. Ja kui siiski sai sõlmitud mingi kokkulepe, kuid silmapiirile kerkis uuem ja põnevam tegevus, sai see varasem kokkulepe sujuvalt unustatud. Noh, mis te nurisete? Eks ma tulen/teen/olen hiljem! Ma lihtsalt ei tea oma homse päeva kohta! Ma olen vaba! Kohustusteta! Lahe!

Mulle tundub, et J elab üle mingit samasugust vabadusjoovastust. Ja kui see nii on, siis ma tean: see läheb mööda.
....
Aga minu isa isadepäeva saime tähistatud. Kui isa oli maalt linna jõudnud, läksime lastega talle külla. Ja Ode Liisi shokolaadikook leidis üldise heakskiidu.

 

 

Paldiski pank on täiesti alles

Olles laupäeva ennelõunal kodus niisama ringi tuterdanud, tekkis plaan valget aega ja sooja ilma ära kasutades üks jooksuring teha. Osalt ka sellepärast, et kui tõesti läheb Poola seiklusvõistluse jaoks spordiklubi driimtiimi kokkupanekuks, ei peaks ma olematu füüsilise vormi pärast kandideerimisest loobuma. Suvi ju läks nagu ta läks, meie võistkonnal moto all "trenni teevad need, kes muidu ei jõua". Nüüd aga, kus ka võistluste hooaeg läbi, tuleb liikuvuse säilitamise eest paratamatult omal initsisatiivil hoolt kanda...

Olles end mitte eriti innustunult riidesse toppinud, helises äkki telefon.Helistas Leivo, et kutsuda pärsatlõunaks Paldiski juurde paari ronimispanka uurima.

Ja siis läks kiireks! Päev läks täiega käima!

Kõigepealt 5-6 kilomeetrit kiiret tempot marsruudil Merimetsa-Stroomi-Merimetsa, kähku dushi alla, teised riided selga ja hopsti autosse, teele Paldiski poole.

Paldiski tervitas lämmatava gaasilõhnaga - nii tugevaga, et tikku poleks vist julgenudki sadama lähedal põlema panna. Uudiseks oli ka linnast poolsaare tippu viiva tee asfalteeritus - viimati, kui seal käisime, laiutasid veel teravate servadega augud. Mõni aasta tagasi lastega panga juures kolades, lõhkusin tagasisõidul ühes neist autokummi, nii et tuli hakata tihenevas hämaruses kuskil jumalast ja inimestest mahajäetud parklas hakata auto ratast vahetama.

Pank oli ilus ja paaris kohas saanuks ka köieatraktsioone teha. Ainus häda - varbad oleksid vees, mis aga praegusel aastaajal just väga tore kogemus ei ole.

Oli 9 kraadi sooja, uitsetas peent vihma ja panga all hallil rahutul merel ujusid luiged. Valged tuulegeneraatorid pöörlesid oma igiliikurlikus rütmis keset hilissügist trööstitut maastikku nagu tulnukad mingilt võõralt planeedilt.

Mulle meeldib november. Mulle meeldib Paldiski.

Ja õhtul käisime Anna sünnipäeval. Saigi Tuneesiast toodud karjuv kaamel ära kingitud.

Kati kodune elu

Kati peab kolm nädalat oma kipsiga kodus olema. Arst ütles, et kui ta täiskasvanu oleks, võiks rahulikult tööle minna, aga koolis, teadagi - rahutu tõuklemine, jooksmine, komistamine...Kuna ta kips on pealt lahtine, piisab väikesest kogemata jala peale astumisest, et kogu pikaajalist paranemistööd ära nullida. Nii et istugu parem kodus, kui õppimine vähegi lubab.

Lubab muidugi, õpikud on ju olemas ja ega tal aju kipsis ole. Tähtsamate hetkede jaoks nagu kontrolltööd ja koolipildistamine viin teda autoga kooli - kontrolltööd peaks ta muidu pärast järgi tegema ja see läheks raskeks, sest kõiksuguseid teadmistekontrolle on kaheksandas klassis tõesti palju. Ja kui kooliveerand on kõigest 6 nädalat ja sellest vähemalt 3 peab kodus olema, siis lihtsalt lõpusirgel ei jõuaks puuduvat esimest otsa tasa teha. Nüüd aga saab end enamvähem joonel hoida - viimati näiteks sai ta viie neljapäevases geograafia kontrolltöös. Ja bioloogiaolümpiaad valmib sõbratar Estri abiga - Ester tegi Kati-Kipsjala eest ära Loodusmuuseumi külastuse ja kogus sealt vajaliku info.

Kodus on Katil surmigav ning nii on ta langenud käsitöö lõksu. Kollane karvasest lõngast heegeldatud kampsun on peaaegu valmis, käsil on varrukate tegemine. Ja sünnipäevaks heegeldas ta mulle hunniku roose , mille mustri oli leidnud Kajaka ajaveebi vahendusel. Neid hakkan ma kandma ühe oma musta kampsuni küljes, mis just elavdamist (ja ka ühe kogemata tekkinud augukuse varjamist) vajas.

Kui ma meenutan ennast 14-aastasena, siis mulle meeldis vabadel hetkedel hirmsasti lugeda. Kati loeb ka, tänapäeva mõistes lausa palju, aga ei temal ega ka teistel mu lastel siiski ei ole seda kustumatut kihku igal hetkel ükskõik mis raamat pihku haarata ja lugeda, lugeda lugeda... Aga nüüd, pikalt ja igavalt kodus istudes, on ka Kati rohkem raamatuid ette võtnud. Püüan talle soovitada asju, mis mulle selles vanuses hirmsasti meeldisid "Jane Eyre", "Ohtlikud suhted" - aga need jätavad teda üpris külmaks. Oma lemmikuid, "Maailm ja Mõnda" dokumentaalseid reisikirju, ma tema eelistusi teades talle pihku ei topigi. Ent Remarque´i "Taeval ei ole soosikuid", mille mina avastasin alles ülikoolis, läheb hästi ja ka "Tuulest viidud" on ammu loetud. Hmm, tänapäeva 14-aastane on ilmselt hingelt vanem ja kogenum kui teama eakaaslane 20 aastat tagasi? Peaks ehk soovitama juba "Hommikusöök Tiffany juures" taolisi asju?

Ajaveebinduses harimatu

Aijah, mul oli ammu-ammu kindel soov minna tänasele blogijate või ajaveebnike seminarile "Ajaveebid - ajaviide või aja märk?"

Aga... aga muidugi oli mul liiga palju just täna ära tegemist nõudvat ootamatult kaela kukkunud tööd ja ma ei saanud sel pärastlõunal ninagi kontorist välja.

Nii ma siis ei kuulnudki, mida seal räägiti, ega näinud, mis inimesed sinna kokku tulid. Kahju.

Ülistuslaul Raul Adlasele

Eile õhtul armusin ma Tallinna Kiirabi peaarsti Raul Adlasesse. Või noh, õigemini küll mitte just temasse, vaid tema esinemisse - sellesse, kuidas ta rääkis, suhtus ja oli.

Kuulasin tema esinemist ühel klienditeeninduslikul seminaril, mille ettevalmistamisse olin ka ise panustanud. Selle tõttu tundus muidugi iga õnnestumine eriti oluline, aga Adlase ettekanne olnuks selletagi hea.

Millest ta siis rääkis? Tõmbas paralleele ja erisusi kiirabiarsti ja niiöelda tavalise klienditeenindaja tööga. Et kui klienti defineerida inimesena, kellel on midagi vaja, on arst ilmselgelt klienditeenindaja. Selle väikese vahega, et tema klient on sageli teadvuseta, ebaadekvaatses olekus või lihtsalt ei tea, mida tal vaja on. Arst-klienditeenindaja ei saa ka vastu tulla kliendist kuninga soovidele, näiteks kui klient omaenese tarkuses peaks soovima vähki imetegeva pildiga ravida. Ja et kuidas klienditeenindaja (nii arst kui tavaline) peaks end läbipõlemise ja "töö koju kaasa võtmise" vastu kaitsma. Ja palju muud. Ise oli juures tõsine ja asjalik, aga väikeste sisse viskavate huumori- ja irooniavimkadega ning igas mõttes selline inimene, kellega koos usaldaks kohe esmakohtumise järel minna nii luurele kui maailma lõppu.

Jutu ilmestamiseks laskis ta lindistusi 112-le tehtud kõnedest. Ausõna, ühe puhul hakkasin ma saalis lihtsalt nutma: lindistus, kus kuueaastane tüdrukuke kutsus kiirabi insuldiga põrandale kukkunud vanaemale. Ma hakkan praegugi nutma, kui mõtlen, kui delikaatselt kõne vastuvõtja seda tarka, kuid arusaadavlt heitunud last juhendas ning temalt lõpuks kõik vajaliku info - aadressist nimeni - kätte sai.

Usun, et pärast Adlase ettekannet mõtlesid kõik kuulajad vaikse tänutundega, kuidas neil on ikka vedanud ja kui kerge on ikka nende töö - olgu siis infotelefonis kõnedele vastates või leti taga kliente teenindades.

Ja kui ma nüüd lehest loen, kui vähe näiteks kiirabi autojuht-kiirabitehnikud palka saavad ning kuidas seesama Raul Adlas peab vaeva nägema, et neile 36 (!!!) krooni tunnis töötasuks saada, siis...

Siis ma lihtsalt ei leia sõnu. Miski on ikka väga mäda siin Eesti riigis.

Piimaeast väljas

Ode Liisil tuli ära viimane piimahammas. See oli paari päeva eest loksuma hakanud ning nüüd, kui Ode Chewitsit ostis ja seda loksuva suupoolega hammustas, jäi hammas kommi külge kinni.

See tähendab, et Ode Liis on nüüd juba suur - tal pole enam ühtegi piimahammast, kõik hambad on vahetunud.

Mis aga minusse puutub, siis minul pole tänaseni lõikunud kaks alumist tarkusehammast. Tähendab see, et mul pole siiani täit oidu peas?