Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Minu sündimise lugu

Perekonnalegendid räägivad, et sel aastal, kui ma sündisin, oli 6.novembril maas paks lumi. Nii paks, et minu ema Vanakülast haiglasse viima tulnud kiirabiauto ei saanud meie hangetuisanud tanumast läbi. Egas midagi, isa tõi kolhoositallist hobuse ning sünnitusvalude algusjärgus ema toimetati saanitsi suure tee äärde. Hobune olevat olnud kohati kõhust saadik lumes ja sellega olnud tükk mässamist.

Võrdluseks: täna hommikul on väljas +8 kraadi ja puudel on veel lehtigi küljes. Esimene lumi on tänavugi küll korra üle käinud, aga nüüd on jälle soe. Ja mõnel aastal olen sünnipäevalilledeks saanud isegi soojast ilmast segadusse aetud ülaseid.

Kui ma Loksa väikeses sünnitusmajas, mida praeguseks enam ei eksisteeri, ilmavalgust nägin, tahtis isa mind muidugi vaatama tulla. Kaaslaseks ja sõbraks uue ilmakodaniku varvaste kastmisel oli tal olnud värskelt minu onuks saanud Ahto ning teekond Loksale võeti ette Ahto ZIMiga (jah, onu Ahto oli ka nõukogude ajal väga heal järjel -  ZIM oli ju tõeline luksuslimusiin ja konkreetne auto oli kuulunud enne Ahtot näiteks paljukirutud Hans Leberechtile, nii et igati nomenklatuurne värk).

Ja mine tea, kas olid süüdi minu rohkearvulised sõrmed-varbad või tõepoolest väga lummemattunud tee, kuid igatahes sõitsid nad selle ZIMiga ühes Loksa tee kurvis teelt välja. Midagi hullu ei juhtunud, kuid jälle oli hulk mässamist, et rasket autot kraavist tagasi rajale saada.

Lõpuks raskusi trotsides haigla juurde kohale jõudnud, sai vaev muidugi vääriliselt tasutud: ema demonstreeris mind läbi haigla klaasukse. Ilmselgelt parasiite, taude ja tõbesid kandvad külalised olid ju haigla-pühapaiga tollaste külastuseeskirjade kohaselt täiesti välistatud.

Igatahes väidab isa seda esmakohtumist kirjeldades, et mul olevat olnud mustad juuksed ja suured tumepruunid silmad ning vasaku tumepruuniga olevat ma läbi klaasi talle ja Ahtole vandeseltslaslikult silma teinud ja neile naeratanud. Nojah, eks ma tulnukana muidugi teadsin nende sekeldustest ning andsin märku, et ma sellest emale ei räägi. Ahto aga tõlgendas seda omamoodi ja oli terve tagasitee rääkinud, et oi kus sellest tüdrukust üks poistevõrgutaja tuleb - juba ühepäevaselt teeb meestele silma! Ja isa omalt poolt oli kinnitanud, et tuleb jah, sest nii ilusat last pole tema veel küll kunagi näinud. 

Etteruttavalt peab siinkohal ütlema, et isal on muidugi hullult vedanud: neli aastat hiljem langes talle osaks õnn veel teist vähemalt sama kaunist titte kohata - siis sündis mu õde Karin.

 

Tähistamiste hooaeg- alga!

Novembrikuu, olgu ta muidu nii pikk ja pime kui tahes, on minu jaoks vähemalt  rohkete sünnipäevadega rikastatud.

Kõige tähtsam on muidugi mu enda oma, mis tuleb homme. Tänavu pean seda vaikselt, sest pole ju ümmargune ega midagi. Ei tunnegi nagu õieti, et sünnipäev tuleks. Ainult Ode küsis täna enne magamaminekut natuke murelikult, et ega nüüd, kui ma vanemaks saan, ei hakka ma äkki kuidagi imelikult riides käima või vana inimese moodi temasse suhtuma. Oh, ei hakka, ei hakka!

Aga minu omast päev varem ehk täna on mu õe Karini sünnipäev. Ka tema pidas seda vaikselt kodus ja niiöelda pereringis. Sõime salatit ja torti, elevust ja kõneainet tekitas Karini uudne maius "Roosa pilveke" - magus tarretatud vaht kondenspiimast ja kissellipulbrist. Üheksa paiku sõidutasin Kairi ja tema lapsed koju ja homme lõunal jätkame siis salatisöömisega minu pool. Ja kui Karin jätkuvalt "Roosat pilvekest" tahab, peab ta selle küll ise kaasa tooma :)

1. novembril oli sünnipäev Leivo tütrel Kreetel ning täna pidas ta seda koos oma sõprade ja klassikaaslastega. Tegevuslikuks osaks valis Leivo Tabasalu ronimisseina ning mina osutasin transpordiabi osa seltskonna sinna ja tagasi sõidutamisel ning julgestusteenust ronimisel. Kati ja Ode seina-sünnipäevast mäletan, et kümmekond last jõuab kahel köiel tunni ajaga tüdimuseni ronida ja nüüdki oli sama seis.

12. novembril on sünnipäev Kairi tütrel Annal. Tuneesiast on meil talle ka kingitus olemas - karvane karjuv kaamel. Kairi, kui Sa seda loed, siis rahu: patareid saavad üsna kiiresti tühjaks ja Sa ei pea ju uusi ostma.

Ja 5.detsembril on sünnipäev Mäepealse Memmel, 12.detsembril Kairil ja 17.detsembril Helenil. Sealt pole enampikk maa jõuludeni, pealegi on detsember täis ka igasuguseid jõulupidusid ja -üritusi.

Oh jaa, järgmisel nädalavahetusel on veel ka isadepäev. Peame siis Kariniga oma issile koogi või, isa maitse kohaselt, pigem prae küpsetama.

Natuke ajalugu: LHV infovargus Ameerikas

USA väärtpaberijärelevalve süüdistab Eesti investeerimisfirmat LHV salastatud info varguses, millest nad olevat saanud 100 miljonit krooni kasu. Loe näiteks Postimeest.

Ükspuha, on need kaks meest süüdi või mitte, eesti finantsajalukku jätab see skandaal oma jälje ning LHV kohale kerkinud süüdistused mõjutavad meie finantsinstitustioone pikaks ajaks. Positiivset võib selles leida ainult niipalju, et ehk hakkavad teised nüüd enam oma näppe ja südametunnistust fookuses hoidma.  

Ja LHV jaoks on positiivne muidugi ka see, et neil skandaali ajastusega vedas. Tulnuks asi välja paar päeva varem, oleksid nende pensionifondid ilmselt tühjaks jooksnud: 31.oktoobrini sai ju vahetada pensionifondi järgmiseks aastaks. Hoolimata kõigist kinnitustest, et LHV pensionisammaste raha pole ohus, oleksid inimesed ilmselt üle reageerinud - vähem kui kümne aasta taguste panga- ja kindlustusskandaalidega on ju liiga paljud lakki saanud, et selliseid kinnitusi uskuda. Ja ega praegugi tea veel öelda, kas olnukski see ülereageerimine või just õige käitumine.

Mind LHV probleem küll ei puuduta: olen nimelt juba ette umbusklik kõigi butiik-tüüpi investeerimisfirmade, sünnitusmajade ja teiste kriitilise tähtsusega asjade puhul. Jah, ka suur organisatsioon pole jamade vastu kaitstud, aga jamade puhul leiavad nad kiiresti abi ja meetmeid, olgu oma seest või väljast. Selle kaudse kindluse nimel olen ma valmis leppima vähempaindliku fondi pisut väiksema tootlusega, suure haigla palati väiksema luksuse ja ebapersonaalsema teeninduse ja veel paljude asjadega. Ja usun, et mõningane alalhoidlikkus võib pikemas perspektiivis siiski kasuks tulla.

Vaheraport Kati varbast

Täna möödub nädal Katiga Tuneesia juhtunud õnnetusest ja seis on järgmine:

1. Jalg on kipsis.
2. Kati koolis ei käi.
3. Iga kolme päeva järel käime varvast sidumas. Järgmine kord on teisipäeval, nii et vähemalt 2 päeva on Kati ka järgmisel nädalal kodus.

Tuneesia muljed 4: eluolu- ja meeleolupilte

Lihtsustatult öeldes jaguneb Tuneesia kaheks: rikas rannaala ja vaene kõrb. Tegijad taimed on datlipalm ja oliivipuu (kui puu kohta tohib taim öelda), liikuvast loodusest domineerivad kaamelid, eeslid ja kassid.

Kasse on siin tõesti igal pool, eeskätt muidugi linnades. Nad pole siin arad ja pelglikud nagu Eesti tänavaloomad, vaid jultunult iseteadvad. Üks kiisu pikutas mitmekümneinimeselist turismigruppi ignoreerides Kartaago muuseumi lävel ja kõik pidid temast ringiga mööda astuma, teine tegi õndsalt kinnisilmi oma junni otse ribati ette istutatud palmi alla... Ja muidugi oli igal pool lihtsalt armsaid kiisusid nagu see pildilolev.

Kaamelid on siin riigis varandus. Korralik täiskasvanud kaamel maksvat pruugitud auto hinna, eesti rahas kuni 40 000 krooni.

Kui kaamelid parasjagu turistidele kõrberetki ei tee või muu asjalikuga rakkes ei ole, kulgevad nad eelkõrbes meelepäraseid okastaimi otsides. Kuna nende teed ristuvad ka maanteedega, saab naljakate liiklusmärkide kogu täiendada kaamelihoiatusega. Inglise keelega pole kohalikud suuremat sina peal (endises Prantsuse koloonias on kasutusel araabia ja prantsuse keel), nii et "Camels gross" (peab olema muidugi: cross) on jõudnud isegi liiklusmärgile, mille ees isa poseerib.

Ja kaamelikarjad on tõesti päriselt olemas! Kui arvestada kaameli hinnaks isegi ainult 20 000 krooni, kulges kaamelid autondusse ümber arvestades selle karja näol kõrbes ringi vähemalt S-klassi Mercedes.

Kui kaamelitega kõrberetke tegime, saime neid loomi ka lähemalt uurida. Ega ta eriline kaunitar just pole - tal puudub hobuse elegants ning ta õõtsub tugevasti, astudes korraga ühe poole esi- ja tagajala. Mõne aja pärast harjus selle omalaadse õõtsumisega ära ja tekkis tõesti tunne, et niimoodi võiks kulgeda tunde ja tunde.

Kõrbemaaga seostuvad loomulikult kõrberoosid ehk liivaroosid. Kuumuse ja soola mõjul kristalliseeruv liiv võtab huvitavaid vorme. Aga turistid! Neid roose toodetakse tänapäeval kõrbes teie jaoks kunstlikult! Nojah, nad on endiselt kristalliseerunud liiv - aga neid "kasvatatakse" niiöelda tööstuslikult. Loomulikult ei ole nii, et see, mida teile müüakse, on kõrberändurite retkedelt toodud õnnelik leid.

Üks kõrbemaade vaatamisväärsusi on soolajärved. Nii ka Tuneesias.

Selle soolajärve ääres oli ka suur soolatööstus, kus toodetakse mittesöödavat soola- sellist, mida näiteks põhjamaad talvel tänavatele raputavad.

Ja selleks, et soolajärve pinnast puhast pilti teha, tuli kõndida üpris kaugele - teeäärne sile pind  oli paksult nimesid ja armuavaldusi täis kraabitud. Nojah, "mina olin siin" on ju väärikas sõnum hilisematele tulijatele.

Mäed Tuneesia-Alzheeria piiril on ca 1500m kõrged ja mägede iludusvõistlusel, kui selline peaks peetama, nad ilmselt lindiga pärjatud ei saaks. Isegi esikümnesse ei jõuaks. Sellised pruunikashallid, kohati punakad, pisut määrdunud - isa kahtlustas neid silmapiiril nähes esmapilgul, et tegu pole looduse kätetööga, vaid mingite näiteks fosforiiditööstuse tehislike aherainemägedega (jah, Tuneesias kaevandatakse fosforiiti). Ent mingi omapärane karm võlu on loomulikult ka nendes. 

Ja mägederetkelt laskujaid tervitas trummipõrin ning mingi torupillilaadne puhkpill: meie giid Hammadii (pildil vasakult esimene) oli leidnud oaasi serval kohvikus sõbrad, kellega koos pisut rahvuslikku muusikat teha.

Loomulikult käisime me läbi ka kogu Tuneesia kohustusliku turismiprogrammi: Kartaago (Cato vanema unistus realiseerus: see on tõesti hävitatud), El Jemi amfiteater (tõepoolest võimas!), Bardo muuseum (ärge hakake parandama, et Prado, nagu paljud, kellele ma muljeid räägin - need on täiesti erinevad muuseumid täiesti erinevatel maadel!), medinad (vanalinnad), ribatid (kindlustused), mosheed, Djerba saar koos Vana-Rooma tammi ja keraamikatraditsioonidegaga, Sidi Bou Said (jah, ilus pisut Kreeta-pärane valgete majade ja siniste uste-akendega kunstnikelinn), berberite koobaselamud (tegelikult väga tore elamus, aga jäi pealiskaudseks)...

Mis veel Tuneesiast meelde jäi? Araabiapärane kivipits, mauri päritolu keraamilised mustrid - millegipärast kangastus pidevalt "Toledo juuditari" kirjelduste atmosfäär.

Kokkuvõttes: ilus reis oli ja Põhja-Aafrikasse tahaks ka tagasi. Süda küll sinna ei jäänud, aga neetult huvitav on ta sellest hoolimata.

PS. Bussiga lennujaama poole sõites arutles ainult rannas lebotanud rahvas datlikobaraid nähes valjuhäälselt, et ei tea mis asjad küll seal kookospalmide otsas ripuvad. Vat see oli kõva sõna kohalviibitud nädala järel. Jah, eks ta ole: loomulikult saab võõral maal käia ka nii, et koged ainult hotellibasseini tuttavailmelisi kahhelplaate.

 

Tuneesia muljed 3: Tähesõdade mail

Tuneesia kõrbealal on koht nimega Tataoine. Tähesõdade fännidel pole siit muidugi raske tuletada nime Tattooine, planeeti, kus algab Tähesõdade saaga. Ja tõesti, Tuneesias Matmata linnas on üles võetud Episood 1 sündmused kõrbeplaneet Tattooine´il.

Ma üldse ei imesta, et see piirkond Lucast inspireeris. Pruunikashallid mäed, lõputu kollane liiv... Tõepoolest tekib tunne, et siin on midagi ebamaist, võõrplaneedilikku.

 

 

Muidugi on turismile orienteeritud tuneeslased selle pealt usinalt teenima asunud ning ekspluateerivad kultusfilmi sünnipaika viimse võimaluseni.

Alates juba sissesõidust, kus mäekünkale on sarnaselt Hollywoodiga kujundatud Matmata nimi.

 

Sidi Dris on hotell, kus enamik tegevust toimus. Siin elas Lucase filmigrupp ning siinsetes koobastes käis ka filmimine.

Kogu Lucase butafooria on Sidi Drisis siiani üleval, alates Tähesõdade roomikutaoliste servadega ustest-aknaavadest ning lõpetades piltide-plakatitega ja liivainimeste kostüümidega (mis muidugi on omakorda inspireeritude berberite pruunidest kõrbemantlitest).

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Igatahes, tuli tahtmine "Tähesõjad" taas kord ära vaadata.

Tuneesias Alzheeria piiri lähistel on filmitud veel teinegi tuntud film, "Inglise patsient". Mina jõudsin dzhiibisafari käigus ka sinna, kuid kuna seda filmi ma näinud pole, siis seal filmikunstiga seotud hingevärinaid ei tekkinud.

Tuneesia muljed 2: Katiga juhtub alati midagi!

Katil on mingi erakordne anne sekeldusi ligi tõmmata. Kui ta millelegi toetub, läheb see suure tõenäosusega katki. Kui puu otsast kukub alla õun, saab just Kati sellega pihta. Ja nii edasi. Ja samas saadab teda õnn (koputan siinkohal ebausklikuna kolm korda vastu puud) suurematest õnnetustest terve nahaga pääsemiseks. Alates varasest lapsepõlvest, kui tema kapiukse küljes kiikumise ajal suur uks eest tuli ja tema peast napilt mööda prantsatas või kui ta vaevu kõndida oskavana kõrgest trepist käkaskaela alla veeredes kaela ei murdnud.

 

Aga nagu öeldud, väiksemaid sekeldusi on tal see-eest terve suguvõsa varu. Ega Tuneesiaski muidu saanud.

 

Ei, Tuneesia sekeldusteks ei saa pidada seda, et araabia mehed teda kui lõunamaisele iluideaalile vastavat kaunitari nähes laternapostidesse jooksid ja end temaga koos pildistada palusid (vastupidiselt islami reeglitele, mis ju  keelavad inimese kujutamise). Tuneesias juhtus see, et Kati seisis viimasel õhtul hotellitoas voodi kõrval, mina istusin sellele voodile – ja voodi jalad vajusid alt ja raske serv kukkus Katile varbale. Küüs praktiliselt maas, verd põrand täis ning ehmatus ja shokk üle kõige.

 

Giid Kristel oli seletanud, et Tuneesias püütakse hoida inimeste tööhõivet ning seepärast on igal pool ametis palju inimesi, kes pole aga harjunud suurt midagi tegema ning kõik kulgeb suure inimhulga juures väga aeglaselt. Nii ka nüüd. Pidin enamvähem kättpidi tirides ühe hotellitöötaja meie tuppa saama, misjärel ta arstile helistas. Kui arst lõpuks kohale jõudis, kulus hea hulk aega selgitusteks ning muidugi oli tal vaja ka pikalt pabereid täita. Jüri oli sel ajal vapper ning kraamis vereloigu põrandalt ja Ode koos Mummiga hoidis Kati kätt. Kati ise vandus nagu Kopli liinide lapsuke– õnneks eesti keeles, nii et võõrad ei saanud sõnadest aru. Ma muide ei teadnudki, et ta niimoodi oskab.

 

Olukorra tegi keerulisemaks ka see, et meil polnud reisikindlustust. Alpinistliku tegevuse mittekindlustamise tõttu on reisikindlustus kui võimalus minu tähelepanuorbiist nimelt täielikult väljunud, ma isegi ei mõelnud enne reisile tulekut, et selline asi üldse olemas on. Nüüd siis tuli pisut sõimelda hotelli bossiga, misjärel hotell kui vigase voodi eest vastutaja nõustus haiglaarve kinni maksma.

 

Saime siis arsti dziibiga haiglasse sõita, Kati varba ümber kogunes haiglatöötajate konsiilium, varvast vaadati taskulambiga, haav puhastati ja seoti ja meile kinnitati, et luu pole murdunud. Viimase päeva ekskursioonide ajal istusime aga pargis pingil, et jalga mitte liialt koormata.

 

Öösel Eestisse jõudes läksime kohe traumapunkti. Ja muidugi – Katil ikkagi oli varbaluumurd. Nüüd on tal siis jalg kipsis.

 

Ja minul hing haige. Isegi suure lapsega on nii, et heameelega võtaks tema valu endale, oleks kergem.

 

Pildil on Kati veel täiesti tervise juures Sousse´i medinas (vanalinnas) ühes kindlustuses.

Tuneesia muljed 1: Käia või kogeda?

Tuneesia oli minu elus esimene pakettreis ja seepärast olin pisut pessimistlik ja mitte väga lootusrikas: liiga palju olin kuulnud lugusid tüütult vatravate giidide stampnaljadest ja kohustuslike reisikaaslaste kokkusobimatusest. Aga reisides koos ema-isa ja kolme lapsega on igas mõttes ärakorraldatud ja turvaline reis siiski mugavaim variant ühe eksootilise islamiusulise lõunamaa  - vaadake berberi rätikusse mähkunud Katit kõrbes - avastamiseks.

 

 

Ja etteruttavalt tuleb öelda, et sain meeldiva üllatuse osaliseks. Meie giidid-reisisaatjad Germalost Kristel Pruul ja Martti Kalda ning kohalik giid Hammadii tegid kõike just parasjagu ning ka reisikaaslaste hulgas polnud ühtegi tõeliselt ebameeldivat tegelast. Ning nagu oodatud ja eeldatud, sujus ka kogu korralduslik pool – ekskursioonid, toitlustamine ja majutus – nagu kellavärk.

 

Aga… Aga natuke jäi ikka kripeldama poolik tunne. Sai käidud, sai oldud, sai nähtud – aga selle maa sisu, hing ja emotsioon jäid tabamata. Või said tabatud ainult pinnavirvendustes, üksikutes hingeriivavates hetkedes, mille aga katkestas kohustuslik bussironimine ja edasisõit. Aga just need hetked on väärt, et nendest muljete kirjapanekut alustada.

 

Djerba kalasadamasse saabusime päikeseloojangu eel.

 

Olime tulnud siia vaatama potivirnu - pottidega püütakse siin kaheksajalgu- ja saama osa sadama õhustikust.

 

 

 

 

Oli ramadaani – kuu, mille kestel ei tohi moslemid päikesetõusust loojanguni ei süüa, juua, suitsetada ega seksida - kolmanda nädala algus. Kalurid oma paatides ja sadamakail olid hakanud juba sööki valmistama: õlipannid särisesid, katlad podisesid ning mehed askeldasid nende ümber. Loojuv päike kuldas üle nii taamal seisvad turisti-lõbusõidulaevad kui veidi räämas kalasadama kai. Poid, võrguhunnikud ja hiiglaslikud keraamiliste pottide riidad ääristasid väikest muuli ning kui seda mööda bussist kaugemale jalutada, piilusid pottide vahel küllap kalalõhnast kohale meelitatud kiisupojad. Õhk oli soe ja sume ning Vahemeri, mille rütm ja lokse on hoopis teine kui meie kodusel Läänemerel, kohises tasakesi.

 

Ja siis kõlas selle päeva ramadaani lõppu kuulutav pauk. Päike oli loojunud. Mehed võtsid veepudelid ja jõid, sõid paar suutäit –arvatavasti datleid – ning heitsid palvusse.

 

 Kassid piilusid endiselt potivirnades, meri kohises  endistviisi ning meie grupp vadistas endiselt, püüdes end pottide taustal paremini jäädvustada – aga mina tundsin hetkeks, et olen Kohal. Mis siis, et ma ei rääkinud ühegagi neist kalureist ning ilmselgelt pigem segasin oma kohaloluga nende igapäevast eluolu – aga ometi oli see minu jaoks imeline hetk.

 

Seda kohalolu-tunnet on raske kirjeldada, aga kes on tundnud, saab aru. See on kas hetkeline külmajudin mööda selgroogu või pikem õnnetulv mõnest pealtnäha tühisest seigast. See võib tulla Kilimanjaro all kandjatega õlut juues või Argentina hostelis kohalikelt mate-kultuuri õppides, Neringa hilisõhtusel liivarannal pannkooke küpsetades või Zermatti mägiõhus hõljuvat vaniljekoogi lõhna tundes – aga alati on see imeline.

 

Teine selline hetk Tuneesias oli moslemite pühas linnas Kairouranis. Olime läbi ühe poe roninud maja katusele, kust avaneb vaade suurima moshee siseõuele ja ümberkaudsetele tänavatele. Oli reede pärastlõuna, lähenes nädala olulisima palvuse aeg.

 

Moshee õu oli inimtühi kuni hetkeni, kui muezzin (tänapäeval vist küll läbi valjuhääldite mängitav lint) hakkaks kimedal häälel moslemeid palvele hüüdma.

 

Oli vapustav kogemus Suure Jõu lähedusest, kui inimesed tänavatel ja oma majade ees peaaegu momentaalselt käsiloleva töö käest panid või kannapealt ümber pöörasid ja suuna mosheele võtsid. Jalgsi ja jalgratastel, vanad ja noored, ema käekõrval tõttavad lapsed ja karguga komberdavad raugad – kõik voorisid moshee suunas.

 

Tuneesia ei ole islamiäärmuslik maa, kuid see vaatepilt tekitas hetkeks judinaid tekitava äratundmise jõust, mille mõjul võivad saada inimestest enesetaputerroristid ja Püha Sõja nimel lasteaedadesse pommi viskajad. Või – miks mitte ka kristlusest paralleele tuues – jõust, mille mõjul püsis keskaegses Hispaanias sünge inkvisitsioon või mille mõjul läksid lapsed ristisõtta.

 

Kolmas. Dzhiibiretkel kõrbesse jõudsime kanjonini, kus kunagi oli voolanud jõgi. Vist oli selle koha nimi Mides. Käänuline ja loogeline kanjon, nagu hiigelmao jälg läbi liivakivi – taamal määratu üksluine hallikaspruun liiv ja selja taga datlipalmid – see siis ongi see maa? Siin kulgesidki kaamelikaravanid oma aeglases õõtsumises, siin tuhises liiv ja oaasid oli päästjaks üksildastele pruuni keepi mässitud berberi kõrberänduritele?

 

Jah, võib-olla.

 

Leitti mees Margus rändab praegu üksi seljakotiga Marokos. Tema saab Põhja-Aafrikast enam teada.

Puhkusele!

Homme lendan koos ema-isa ja lastega päikesereisile Tuneesiasse.

Kui sealne Tunisie Telecom või Orascom Telecom Tunisiana võrk GPRSi toetab, saan telefonilt siia pilte saata.

Üllatuspidu!

Uuemad töökaaslased tegid neljapäeval "vanadele" divisjonikaaslastele üllatuspeo. Väga lahe oli: valgetesse kaitsetunkedesse riietatud ohvrid võeti näitleja (vist oli Taavi Tõnisson?) poolt vahi alla, pandi ahelatesse ja kamandati suurde sõjaväeautosse. Sõit läks - no loomulikult Patarei vanglasse, kus aga osad meist olid juba käinud  . Jah, minu ja Leitti organseerimisagarus oli korraldajatelt osa üllatust ära võtnud, aga kus meie seda teadsime.

Patareis saime seekord läbi elada pikema vanglaseikluse koos kongis istumisega. Sisustasime seda meie "grupeeringu" uute liikmete ametivande andmisega ja tänavu tuli kahjuks algatada ka üks uus traditsioon -lahkumisvanne.

Alloleval pildil oleme jaotuskambrist, kus kõik koos olid, juba kongidesse paigutatud. Pildil siis meie kolmeliikmeline "eluaegsete" seltskond koosseisus Ärikas, Informaator ja Liider (nimed toimikukaanelt).

Lõpuks, jah, sai igaüks oma toimiku (ohh, ma nägin selle pildil välja nagu tõeline pätiplika - nad kohe oskavad selliseid vangifotosid teha :). Ja toimikusse olid nobedad korraldavad kolleegid minu kohta kirjutanud nii: "Turundusringkonna üks kõige informeeritumaid liikmeid. Ajakirjanike seas hinnatud hääletoru, kellele on teenimatult omistatud süütu ja malbe blondiini imago." Olgu-olgu, see solvang on neile laenatud, aga mitte kingitud või andeks antud! ;)

Vabadusse sõit toimus velotaksodel. Mul õnnestus küll olla kaassõitja, st. mitte vändata - aga päris kole oli. Suured rekkad uhasid mööda ja meie juht oli paras kamikadze. Igatahes jõudsime eluga kohale. Tõeline kergendus!

Õhtu lõppes Scotland Yardis, osadel ka veel Angelis.