Reede õhtul olin kultuurne inimene: käisin Estonias lühioopereid "Meedium" ja "Telefon" vaatamas. Viimane oli tõeliselt lustakas, tänapäevane ja minu jaoks teemakohane - kui orkestri kuidagi ära mahutaks, kutsuks nad heameelega mõnele suurele kliendiüritusele eeskava tegema.
Ja pärast ooperit käisime Leivo ja Aigariga Lost Continentis - see nüüd küll väga kultuurinäitaja pole, aga igatahes oli lõbus.
Leivo pool on traditsiooniks saamas kinoõhtud koos lastega - selle laupäeva õhtul vaatasime "Sõrmuste isanda" esimest osa. Väga haarav film, ehkki olen seda juba kaks korda näinud. No ja jätkuvalt ei ole mu lemmik ei Elijah Wood (Frodo), Orlando Bloom (Legolas) ega keegi muu üldiselt ülistatu, vaid - üllatus-üllatus! :) - Aragorni kehastanud nägus Viggo Mortensen.
Tänavune sügis on lihtsalt super, soe ja päikseline. Muidugi tuleb siis võimalikult palju õues olla: eks siis, kui pilvi rebib kõle tuul ja ladistab jäist vihma, jõuab sooja tuppa varjununa koristada-lugeda-küpsetada.
Laupäeval käisime lastega Nõmme metsas jalutamas ja võimlemisplatsil turnimas. Jüril tuleb tänavu koolis rööbaspuude harjutus, seda on seal hea harjutada. Ning muidugi on kasulik mägedest üles joosta ja mõnus alla kapata.
Pühapäeval oli aga Pääsküla Rabajooks nagu muiste, seekord siis arvult 64. Mina käisin neil viimati kooli- ja trenniajal ja mäletan, et oli tegu ikka hullult suurte rahvaspordiüritustega ning märjematel sügistel sai ikka pahkluuni ka vees solistatud.
Ka nüüd oli rahvast hinnanguliselt tuhatkond, mis on peaaegu olematut eelreklaami arvestades väga hea tulemus. Võiks muidugi olla kordi rohkem, sest tegu on tasuta (!!!) üritusega. Aga rada kulges nüüd mööda teid, kus ka märjal ajal kuidagi jalga märjaks ei saaks - huvitav, kas on mul valesti meelde jäänud või on rajateid parandatud või rada hoopis teise kohta viidud?
Ring oli 6,3 km pikk. Mina tegin kaks tiiru, Ode ja Kati kumbki ühe. Jüri ei viitsinud seekord tulla ning Mammu kooserdas niisama Harku metsa pidi, eesmärgiga seeni otsida (leidis ka - ühe :). Päike säras ja sooja oli +15. Võrdluseks: aasta tagasi oli 10.oktoobril toimunud Rabajooksul olnud temperatuur +2 ja sadanud paksu lörtsi.
Aga kuna tänavu oli ka pärastlõunal ilm edasi ilus, tegime Leivoga veel ühe rattatiiru Veskimetsa ja Kakumäe kandis.
Pealkiri on muidugi liialdus - ringi vaadates tundub mulle, et olen kõige vähem endale riideid ostev naisinimene oma tutvusringkonnas. Mul on nimelt riietega selline natuke mehelik suhe, et ostan mõne (kalli) asja, mis mulle väga meeldib - ja kannan selle siis täiesti ribadeks. Nii et jah, viimati ostsin endale paar hilpu tänavu varakevadel, vist märtsis.
Aga sellise ostmisviisi juures juhtub nii, et kui riided ribastuma hakkavad, juhtub see kas paljude riiete puhul korraga või rahakoti seisukohalt kõige ebasobivamal hetkel.
Seekord ei saanud ma enam edasi lükata teksade ostu, sest eelmised armsad on oma maist eksistentsi lõpetamas. Aga teksade ost, teadagi, on üks hullemaid ostuoperatsioone elus: häid ja parajaid on peaaegu võimatu leida või vähemalt tuleb selleks mitukümmend paari läbi proovida.
Nüüd aga olin kuulnud kiidusõnu vanalinnas asuva poe Reply teksade kohta. Ja ühinen kõigi eelkiitjatega: meeldiv väike pood, sõbralik ja abivalmis müüjanna ja tõepoolest väga hästi istuva lõikega teksad. Isegi mina, kelle figuur tänapäevase teksamoega mittehaakuvat talje-puusade proportsiooni evib, sain endale elu esimesed madala värvliga teksad. Tavaliselt ei sobi sellised mulle üldse: figuuri sirgelt läbi lõikav vöökoht puusade kõige laiemal osal muudab taguotsa visuaalselt ülilaiaks ning hea omadus, peenike piht, ei pääse üldse mõjule. Aga Reply oli ka niisuguste inimeste peale mõelnud ning müüja leidis mulle püksid, mille tagumine serv kuidagi kaarega kulges. Ühesõnaga, super. Ainus viga, et muidugi on see pood ka kallis: keskmine püksipaari hind on ca 2000 krooni. Aia.
Rõõm õnnestunud ostust oli aga nii suur, et sama hooga ostisin ABC Kingast ka kõrge säärega kontsasaapad ning Stockmannist Katile ühe armsa valge mütsi ja salli. Ning pärast läksime koos tüdrukutega Odele peokingi ostma (Mummi ja Karin kinkisid talle sünnipäevaks kingafondi raha). Tulemus: ühed heledad kõrge kontsaga lahtised ABC Kingast ja mustad madalama kontsaga kinnised kingad Walkmanist.
Ja see pole veel kõik: Kati leidis endale imearmsad roosad susskingad ning veel armsamad roosad seemisnahast saapad. Viimased olid 1300 pealt 300-le alla hinnatud, nii et eks ole, võisime end õnnitleda soodsa ostu puhul.
Ja ikka ei ole veel kõik. Pühapäeval rabajooksu finishis testiti-müüdi Nike jooksutosse. Ode praegused tossud on ära lagunemas, kuid olin vaikselt pöialt pidanud, et nad talvise sisevõimlemise-hooaja veel vastu peaksid. Kuna aga seal sai hea (pealegi helesinise, nagu Ode oli unistanud) tossupaari kätte tõeliselt soodsa hinnaga, siis ma.... muidugi ostsin.
Oehh.
Valimised tõstavad tuure: oma ajaveebis kolme T-d (Talendid, Tehnoloogia, Tolerants) visioonina välja toov Tõnis Palts on valimisreklaamis kasutusele võtnud tehnoloogilise uuenduse: tüngakõne. See saabus täna õhtupoolikul minu kodusele lauatelefonile.
Kui tavaliselt on Yoyota vms tüngakõned stiilis "helistan seksipoest, teie kumminaine on saabunud" või "teie autot hakatakse kohe teisaldama", siis Palts palus hääletada oma erakonnakaaslase poolt.
No ei olnud liiga lahe. Mitte et need teised oleksid, aga Paltsu oma ka ei olnud. Ei sisu ega idee poolest. Sest alati jääb sellise kõne vastuvõtjale natuke tobe tunne, kui ta saab aru, et on öelnud "Tere" automaadile ja püüdnud vestlusse laskuda lindistatud tekstiga. Ja end tobedana tunda ei meeldi küll ühelegi valijale.
Ja tahaks loota, et teised erakonnad seda vahvat nippi kohe ummisjalu järele tegema ei torma ning mu telefon ei muutu valimiseelsetest tüngakõnedest punaseks. Numbrit salastada ma ka ei taha, sest mis mõte on telefonil, kui mind otsivad inimesed mu numbrit ei leia. Aga valimiseelseid lindistatud teadaandeid ka ei viitsiks väga vastu võtta.
Olgu, Palts oli esimene, talle anname andeks. Ma olen ju tolerantne inimene.
Mu kolleeg, arendus- ja tehnoloogiaguru Tõnu kutsub üles, et seekordsetel kohalike omavalitsuste valimistel tuleks kindlasti e-valida. Et Eesti esimene e-valimine ikka kõrget osalusprotsenti näitaks ning keegi seda läbikukkunuks nimetada ei saaks. Ja et Eesti sellega kasvõi pisutki kinnistaks oma mõranema hakkavat innovatiivse väikeriigi imagot.
Hea meelega osaleksin selles üllas missioonis. Kuid paraku - ühiskonnateadlaste kirjeldatud rahva poliitikast võõrdumine on sellel aastal jõudnud ka minuni ning ma lihtsalt ei taha valima minna. Tõepoolest ei taha. Mul pole poliitika vastu allergiat tekkinud nagu paljud endal ütlevad olevat, kuid mul on sügavalt ükskõik.
Tänavu on esimene aasta, kus ma näiteks pole lugenud läbi parteide valimisprogramme ning olen end pigem välja lülitanud, kui kandidaadid teles või raadios helgest tulevikust räägivad. Ma ei viitsi kaasa elada oma eelmiste aastate lemmikparteile, sest ta pole enam mu lemmik ning ei eristu teistest absoluutselt. Mul on ükskõik, kuidas neil läheb. Mul on ükskõik, kes valimised võidab. Vahet niikuinii pole. Valitagu kasvõi Kohuke.
Tõnu avas aga uue dimensiooni. Võibolla tõesti valida küll ükskõik kes, aga teha seda elektrooniliselt? Minu statement oleks sel puhul lihtsalt edumeelne riik.
See mulle millegipärast läheb veel korda.
E-hääletada saab 10. oktoobrist kell 09:00 kuni 12. oktoobrini kell 20:00. Mõtlemisaega veel on.
Jüri pani kodusele arvutile külge ID-kaardi lugeja, mille kunagi ühes e-riigi projektis kaasalöömise eest kingituseks sain ja mis seni oli kodus niisama vedelenud ja oma aega oodanud. Siis installeeris ta Sertifitseerimiskeskuse lehe abil ID-kaardi kasutamiseks vajalikud komponendid, kontrollis nii enda, Kati kui Ode ID-kaardi sertifikaadid ja voila! oligi kolm e-inimest jälle juures.
Kohe külastati ID-kaardiga e-kooli ja oma internetipanka ning vaadati kodanikuportaalist endaga seotud andmeid.
Mina olin kogu aeg vaibumatus hämmastuses, kui lihtne see nende jaoks oli. Minul paigaldas ID-kaardi lugeja laptopi sisse firma arvutiabi ning laptopi seadistas ja sertifikaadid uuendas Leivo - ise ei oleks ma sellega vist hakkama saanudki, oskasin ainult vigiseda stiilis "see ei tööta", kui esimest korda proovisin midagi ID-kaardiga teha. Jüril (kes on jätkuvalt kõigest 12-aastane) oli aga ühes aknas lahti Sertifitseerimiskeskuse leht, kust ta juhendeid luges, ja teises ta siis toimetas. Aega läks kokku umbes kolmveerand tundi.
Väga lahe. Väga-väga lahe. Ja ikka imekspandav.
Megairw - kogemata leidsin Sepa ajaveebist vastuse Päevalehes ilmunud Dilberti koomiksile, mis oli just pannud õlgu kehitama, et no aegajalt mina ikka sellest meeste huumorist aru ei saa, ei saa aru isegi sellest, kus nali on. Üldiselt mulle Dilbert meeldib, aga seekord jäi sihuke häiritud tunne, nagu oleks midagi valesti. Aga arvasin, et küllap oli midagi valesti minu huumoritajus.
Tuleb aga välja, et tõlkija oli nalja sõna otseses mõttes ära ehk minema tõlkinud. Tõlkimatu sõnademäng "Hi, Jack!" (inglise keeles hijack, kaaperdamine) oli tõlgitud "Hallo, Jack!". No kuidas siis saigi naljas veel nalja olla.
Varasemast ajast on meelde jäänud samasugune arusaamatus ühe kriminulli (ei mäleta kahjuks pealkirja, küll aga kaanepilti - peakski ta selle järgi vanemate juurest üles otsima..) olustikukirjelduses: "Mängis muusika kuu tagaküljelt". Väga veider. Selle veidruse pärast jäigi meelde. Hulk aega hiljem tabas mind aga sähvatus, et õige olnuks: "Mängis Dark Side of the Moon." Ehk siis Pink Floydi plaat, millest aga tõlkija ilmselt kuulnud ei olnud. Ja kuna inglise kirjakeeles plaadinime jutumärkidesse ei eraldata, lasigi ta automaatselt otsetõlke, pidades asja vist mingiks enneolematuks muusikastiiliks.
Heh, aga mis ma teiste üle naeran. Tõlkisin hispaaniakeelset lauluteksti. "Drogas no, dijo el camello." Ei narkootikumidele, ütles kaamel??? Ära tarvita, ütles kaamel??? Õnneks andis sõnaraamat vaste, et el camello on kõnekeeles ka narkodiiler.
Nojah, minul jätkus ikka viitsimist sõnastikku vaadata. Ja mina ei teeni tõlkimisega raha.
Külastasin laupäeva õhtul põgusalt Kanal2 pidu RockCafe-s.
Vää-ääga kummastav on päriselus liikuda keset inimesi, keda tunned teleka "tõsieluseriaalidest".
Tagantjärele kahtlustan näiteks, et üks tuttava näoga mees, kellega tere vahetasime, polnudki mu tuttav, vaid hoopis Baari-Talis.
Kahel nädalalõpuhommikul järjest oleme lastega nautinud ilusaid sügisilmu ning käinud jalutusretkedel. Laupäeval Nõmme suusaradadel ca 5km, sest mina pidin lõunaks EBSi loengut pidama jõudma, pühapäeval Harku metsas 8km.
Harku metsas käisin mõni aasta tagasi regulaarselt jooksmas, aga nüüd polnud enam ammu sinna saanud. Tuleb tunnistada, et kahjuks oli mets sellle aastatetagusega võrreldes palju räpasemaks muutunud: prahti ja olmejäätmeid vedeles praktiliselt igal pool. Aga liivastel küngastel ülesalla kulgev rada oli endiselt mõnus, nii et tekkis juba kiusatus sealsed jooksmaskäigud taastada. Aga kahjuks murrab sügis üha enam peale ning õhtupimedas on sealses metsas üksinda kõhe. Peaksin endale soovitavalt meessoost jooksukaaslase leidma, aga siis hakkab sobivate aegade klapitamine ja muu keeruline logistika.
Lihtsam on laisa inimese kombel mõelda, et parem kevadel.
No nii, Katiga on nüüd viiendat korda traumapunktis käidud. Tema peaaegu-15-aastase elu puhul tähendab see keskmiselt ühte külastust iga kolme aasta järel.
Eelmistel kordadel on tegu olnud traumajuhtumitega selles võtmes, mida keskmine inimene trauma all mõistab ja kohtades, kus trauma saamise võimalus tavapärane. Käeluumõra rulluiskudega hüppamise järel, õmblust vajav silmaäär jõel paadisõidul saadud puuoksalaksust, koolis käega katkise kraanikausi teravserva vastu kukkumine mingi tagaajamise käigus, snowtubbingu järseimal rajal koos kummiga rennist väljalendamise põrutuse järgne haavade puhastus. No temaga lihtsalt juhtub.
Seekord juhtus siis see, millel esmapilgul mingit seost traumaga ei ole.
SÕRMUS JÄI SÕRME KINNI.
Saaga algas sellest, et Kati tundis silma alla odraiva kerkivat. Raviks selle puhul on kaunistuseta kuldsõrmusega kolm korda vajutamine, ütleb rahvatarkus. Andsin selleks Katile oma abielusõrmuse, aga kui vajutamine vajutatud, oli tal muidugi vaja seda sõrme proovida. Sõrme läks lipsti, aga ära enam ei tulnud. Ei aidanud ei seebi ega kreemiga pusimine. Ja sõrm hakkas kiiresti paiste ja siniseks minema. Sõrmus valitses kogu meie tundeid, tegevust ja tähelepanu.
Kell 11 laupäeva õhtul pole niisugusel juhul muud abi kui päästeamet. Et 112 helistamine tundus tobe - "teate, meil siin sõrmus sõrmes kinni" - läksime traumapunkti. Ja bingo! Me polnudki esimesed sellised hädalised! Terve sahtlitäis tööriistu - tange ja viile -ootas meiesuguseid. Ent siiski oli sõrmuse läbikaksamine paras pusimine. Oli ta ju üha tihkemalt edasi paistetava sõrme ümber, pealegi ei tahtnud valvearst ju sõrmele tangide ja viiliga viga teha.
Ent aitäh ja kiitus täna Tallinna lastetraumas valves olnud arstile - lõpuks andis kuldrõngas järele ja Kati sõrm sai päästetud.
Koju sõites tegi Kati aga kaks järeldust:
1. Edaspidi on tal igasugune sõrmusekandmine välistatud ning isegi tema pulmad tulevad sõrmuseta.
2. Minu abielu on nüüd ka sümboolselt läbi, sest sõrmus on katki.
Mina lisaks veel, et ma pole tegelikult kunagi kunagi sõrmuseid armastanud, sest need kippusid ikka imelikesse kohtadesse kinni jääma ja näppu vigastama, pikemate tegevuste juures hõõruma jms. Isegi abielusõrmusega ei harjunud ma püüdlustest hoolimata ära ning see on seepärast juba oma kümme aastat karbis seisnud. Nüüd võiks ta aga tõepoolest mõneks mõistlikumaks ehteks ümber sulatada.
Ja siis mälestuseks Katile kinkida.