Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kakerdamas

Reede õhtu leidsin postkastist juba päeval saadetud kirja Viivilt, kus ta kutsus laupäevaks paaritunnisele rabamatkale Kakerdaja rabasse. See oli selge rõõm, sest ma polnudki ammu mingeid liikumisalaseid õuetegevusi teinud.

Kakerdaja2011

Kakerdaja raba emotsioonideks said jõhvikad, märjad jalad (no üllatus, eks), õõtsikust läbivajumine, ootamatu rahepuhang järve ääres ning… kass. Jah, ühel meile laudteel vastu tulnud seltskonnal oli jalutusrihma otsas kaasas Norra metskassi laadne pikakarvaline suur kirju kass. Koeri on matkal tavaline kohata, aga kass rabas tundus ikka tõeliselt sürr. Kahjuks sadas sel hetkel juba nii palju vihma, et kõik kaasasolnud suured kaamerad olid juba kotti pakitud.

Lisatud pilt pärineb Viivi fotokast ja mina olen see sinises Naeratus

Torm on eriliselt tugev tuul

Esimesel advendil oli tänavu Vanakülas +7 ja Tallinnas +9 kraadi. Ja torm! Või siis, Tättet tsiteerides, "eriliselt tugev tuul", mis painutas puid ja laksutas rõdule kuivama viidud pesu mõne tunniga kuivaks. Hoolimata sellest, et väljas sadas terve päeva lakkamatult vihma.

Leivo lendas sel tormisel päeval Viini, aga nii eriliselt tugev see tuul õnneks või kahjuks siiski ei olnud, et oleks lennuki väljumist takistanud.

Aga Tallinna jõulukuusk kukkus küll ümber - aga ei tea, kas see oligi tormi süü, sest tegu oli tänavu juba teise kukkumisega ja esimene oli täiesti tuulevaiksel päeval.

Igatahes täiesti teistmoodi advent! Eelmisel aastal oli esimese advendi ajal maas juba paks lumi...

Võhikuna võõrsil ehk Robotexi FLL-i vaatamas

Leivo tulihingeline pühendumine oma Robootika.com robotiehitusringile on suutnud mindki nii palju nakatada, et läksin kohe huviga vaatama eelmisel nädalavahetusel TTÜ-s toimunud Robotexi võistlust. Selle üks osa oli põhikooli õpilaste robotivõistlus FLL ehk First Lego League Eesti eelvõistlus.

FLL pole muidugi mitte ainult robotivõistlus: lisaks roboti oskustele, ehitusele/arhitektuurile ja programmile hinnatakse ka uurimisprojekti, tiimitööd, oskust oma meeskonda tutvustada, FLLi põhiväärtuste (sõbralik professionaalsus, konkureeriv koostöö jne - tõttöelda laste jaoks üsna kohmakad terminid) järgimist ja muid pehmeid väärtusi. Ühesõnaga asju, mis on olulised ka siis, kui neist poistest-tüdrukutest tulevikus professionaalseid robotiehitajaid-programmeerijaid ei saa.

Leivo nägi tänavu sügisel palju vaeva, et koguda erinevatest koolidest kokku robootikahuviliste ja võimekate õpilaste seltskond. Sest ehkki mitmetes koolides on Kooliroboti projekti raames tekkinud laulukoori ja kunstringi kõrvale ka robootikaring, on rohkem siiski neid koole, kus tehnoloogilist huviharidust ei pakuta. Tulemuseks vahvalt kirju ja üksteist täiendav meeskond (kus mul on juba ka oma lemmikud tekkinud :) ) ning mitte ainult võime koos tublit tööd teha, vaid oskus teha seda vaimustusega. Nii näiteks tulid poisid ühel pühapäevahommikul kohale juba kell kuus - lihtsalt selleks, et saaks ikka pikema robotipäeva teha. Täiesti hullud, mis siin muud ikka öelda :)

FLL-i Eesti eelvõistluse auhinnaks oli sõit Eesti esindajana FLLi rahvusvahelisele võistlusele, mis järgmisel suvel toimub Saksamaal. Nii et asi oli igati pingutamist väärt ning kõik osalejad pingutasid kõvasti.

Robootika.com poisid (teatud mööndustega on siiski ka üks tüdruk pundis, sest maskottroboti nimi on AKI - lühend tagurpidisest sõnast akitoobor ehk robootika -, ja see olevat Jaapanis naisenimi) tegid oma tiimi tutvustuseks ülilaheda voldiku, Facebooki lehe ja blogi ning üritusel jagamiseks Aki pildiga rinnamärgid. Muidugi olid ka ühesugused Aki-pildilised T-särgid ning isegi uurimisprojektis (jäätise pikaajalisem säilitamine) oli Aki osaline. FLL-i laual kogus nende robot erinevaid ülesandeid lahendades paremuselt teise punktisumma ning autasustamisel saadi parima programmi auhind. Nii et ülikõva sooritus igas mõttes!

Üliõpilaste robotid olid muidugi klass omaette, aga neid vaatasin seekord ainult silmanurgast. Põhikooliõpilaste FLL-i võitis aga Tartu Kivilinna Gümnaasiumi Õ-Tiim, mille üle võib mul olla professionaalselt hea meel, sest Kivilinna Gümnaasiumi tehnoloogiaharidust on mu tööandja aastaid toetanud.

Tee tööd, siis tuleb ka armastus

Kalamaja vanas majas elamine tähendab palju rõõme vanast miljööväärtuslikust piirkonnast, kesklinna lähedusest ja muust, aga ka otsatult palju tegemist, et aastakümnete jooksul norguvajunud ja käestlastud ilu taas välja tuua. Leivo hakkas eelmisel aastal meie kaheksakorterilise maja ühistu esimeheks ja minulgi on tekkinud selge tahtmine seda maja ja ühtlasi meie elukvaliteeti parandada. Ja kõige selle käigus olen jõudnud seda maja juba ka armastama hakata - Tammsaarel oli kohati ikka õigus, et kui teed tööd, siis tuleb ka armastus...

Eelmisel teisipäeval toimunud ühistu koosolekul sai otsustatud, et seni mõtteliste osadena jaotatud keldriruum saab kujundatud reaalosadeks, et igal korteril oleks tema pinnaga võrdeline osa keldrist. Praegu kippus olukord selliseks, et mõnel korteril oli ajalooliselt olnud võimalik endale suurem ruum hõivata ning mõni päris vaeslapse ossa jäänud. Korteriühistu juhatusele oli muuhulgas esitatud näiteks üks armas kiri, kus keldriboksita jäänud elanik kurtis, et tema asjad asuvad keldris "surnud mehe kolu otsas" või "peidetuna ühistesse ruumidesse". Muidugi vajas see olukord ja keldrikorraldus tervikuna lahendamist ning uus kokkulepe peaks õigluse jalule seadma. Tuleb ainult täpselt selgeks saada, milliseid samme tuleb selle kokkuleppe kinnistamiseks konkreetselt astuma (see tuletabki meelde, et linnaosavalitsus pole mulle selles osas nädala jooksul vastanud, pean ennast ilmselt meelde tuletama).

Teine teema oli seotud autodega. Kuna linna(osa)valitsusel on plaan muuta Niine tänav kahesuunaliseks, kus enam ilmselt peatudagi ei saa, parkimisest rääkimata, tuli mõelda autode hoovis parkimise korraldamise peale. Otsustasime selleks teisaldada kolm ilukändu ning esimese põõsarea lubas üks vene pere ümber istutada.

Nädalavahetus oligi siis otsuste elluviimisega alustamise aeg. Kui nägin ülakorruse-Enet aeda siirdumas, viskasin kähku endalegi tööriided selga ning läksime kändude asja uurima.

"Ilukänd" tähendab seda, et kunagi on hoovimüüri äärest maha võetud üks vana jäme puu ning tema tüvest saetud seest õõnsaks mädanenud juppidesse on istutatud lilled. Valdavalt on ka tüvejuppide üks külg kõdunenud ning selle asemele on laotud väikestest paekivitükkidest asendusserv. Alusatsimegi kõigepealt nende servade lahtiladumisest ning pidasime siis plaani, kuhu kolm tulevasele parkimisalale ette jäävat notti teisaldada. Lõpuks grupeerisime liivakasti ja suure lillepeenra lähistele kaks "kännukogumit": ühe kolmese klumbi suure lillepeenra ja liivakasti lähistele ning kahese päriskännu juurde müüri äärde. Minu meelest sai ilusamgi kui enne, kui need kännud üksikult hajali mööda õue olid.

Hekipõõsaste ümberistutamise osas ütles Ene elutargalt, et lubadus lubaduseks, eks näis, kas neid keegi ka tegelikkuses istutama tuleb. Meil omakorda polnud nende ümberistutamisega kiiret, sest need vanad ja valdavalt puitunud tüverootsudest koosnevad põõsad meile kummalegi eriti ei meeldi. Lisaks on nad istutatud sel moel, et jagavad pikliku õue kaheks veelgi piklikumaks koridoriks. Arutasime, et kui nende põõsaste krasotaad vähemalt sõnades hindavad naabrid enne maa külmiumist istutamistegudeni ei jõua, tuleb põõsad lihtsalt halastamatult maha võtta. Aga kui jõuavad, no las nad siis istutavad need kuhugi paremasse kohta, ehkki mõistlikum oleks ilmselt hoopis uued põõsad tuua...

Kui laupäev oli aiapäev, siis pühapäeval siirdusime Leivoga keldrisse. Selleks, et tühjendada ära üks oma kolmest keldriboksist - sinna peaks järgmisena oma asjad (või õigemini eelviidatud "surnud mehe kolu") ümber kolima uus majanaaber. Aga selleks, et ühte boksi tühjaks kolida, pidime eelnevalt teise ruumi tegema - ja selle ruumitegemise käigus sai keldripõrandalt välja kantud no tõesti mitusada kilo aastate jooksul briketist pudedenud mulda. Usun, et lillepeenrad rõõmustasid selle panuse üle ja meie rõõmustasime ka, sest keldrisse sai tublisti ruumi juurde. Ühtlasi tuli mullasügavusest üllatuslikult välja hulk terveid brikette - ladustasime need riita, näis, kas kuivavad veel kasutuskõlblikuks.

Keldriga on meil üldse päris suured plaanid - eks ta olnud parasjagu käest ära ruum kah. Ja muidugi on suured plaanid fassaadiremondiga, ja siis see hoovi ümberkorraldus... Täitsa nagu majaomaniku tunne kohe :)

 

Grönholmi meetod

Käisime Leivoga Draamateatris vaatamas "Grönholmi meetodit" - näitlejate mängult ja teksti vaimukuselt vaat et komöödiažanrisse liigituvat, kuid tegelikult täiesti tõsist etendust.

Võitlus käib suure rahvusvahelise korporatsiooni kommertsdirektori koha pärast, kus lõppvooru pääsenud kandidaadid peavad läbi tegema Grönholmi meetodil baseeruva testi - olukordade lahendamine ja toimetulek pingelistes/ootamatutes olukordades. Kandidaadid viibivad ühes ruumis ning sealt lahkumist tõlgendatakse konkursil osalemisest loobumisena. Esmapilgul tundub, et toas on neli kandidaati, kuid esimesest ülesandest selgub, et üks neist on hoopis personaliosakonna töötaja ning tiimi ülesandeks ongi välja selgitada, kes. Loomulikult see ei selgu, kuid loob kriminullilikult kahtlustava õhkkonna kogu järgnevaks etenduseks ("keegi meie seas on mõrvar!") Erinevates pöörastes keerdkäikudes selginevad osaliste karakterid, mäng muutub tõsisemaks, iga järgmine samm on eelmisest hullem, toimub esimene murdumine ja üks kandidaat lahkub... kuni lõpuks selgub, et laval oli olnud kolm personalitöötajat üheainsa kandidaadi kallal. Ja nad otsustavad omavahel, et kõik alandused üle elanud kandidaat saab tööle siis, kui ta kannatab välja ja jääb ruumi ka viimase solgiämbri järel, kus tuuakse mõnitavas vormis välja kõik tema kohta kogutud pehmelt öeldes räpane taustinfo.

Lõpustseenis istub - eeldatavalt siis võidukas - kandidaat üksi toolil ja loeb lehte. Ilmselt on see temasugusegi kalestunud ärihai jaoks Pyrrhose võit, aga ta jääb paigale.  

Aga mida muud ta saakski teha? Kui oled karjääriredelil tõusmise nimel läbinud totaalse alanduste kadalipu, kõik sulle algul tõesena tundunu on valeks osutunud, sinu ümber olnud inimesed on teeselnud ja sind - ise ainult rolle mängides - lolliks teinud, kõik sinu räpased saladused on päevavalgele tiritud ja nende üle irvitatud - siis sa lihtsalt pead lõpuni kaasa minema. Sest siis polegi sulle siin elus jäänud enam midagi muud kui ainult see kommertsdirektori koht. 

Hmm, ma peaksin vist KOHE kontorist põgenema ja hakkama tegema midagi head, näiteks tänavatelt kodutuid kasse päästma. Enne kui on juba hilja :)

 

Darwini auhind hiirele

Karinil on kodus üks kassivormiline vaas ning nagu välja tuleb, jääb kass kassiks isegi vaasi kujul: igatahes püüdis see vaas ühe hiire!

Kui Karin hakaks oma sünnipäevalilli välja viskama ja läbipaistmatust, küllalt kõrgest ja kitsa suuga  vaasist vee kraanikaussi valas, lupsatas välja ka uppunud hiireke. Kuna Karin ei armasta uppunud loomi, veetis ta mitmed toredad hetked selle nimel, kuidas hiirt kraanikausist niimoodi prügikasti toimetada, et teda võimalikult vähe puutuma peaks.

Sellele hiirele võiks aga vabalt anda loomade Darwini auhinna, mille nominendid valitakse erakordselt lollilt surma saanute seast tänutäheks selle eest, et nad ei anna kunagi edasi oma mitte just kirkaid geene. No kui ikka hiir upub kassikujulisse vaasi, siis... :)

Va pimesoolikas!

Jüril õnnestus 9.novembril sattuda haiglasse, kust ta loodetavasti küll juba üsna varsti väljub, kuid seda pimesoole võrra kergemana. Ootamatult alanud äge kõhuvalu tähendas nimelt pimesoolepõletikku. Praeguseks on Jüri juba voodist üles tõusnud ja kõnnib edukalt, nii et põhiline operatsioonist tingitud probleem tundub tema jaoks olevat igavus haiglas ja mõte, et sel nädalal toimunud programmeerimisvõistlused jäävad tema poolt nüüd pooleli ja ta saab vähe punkte.

Jah, pimesooleoperatsiooni loetakse kergeks ja minagi olen näinud küll ja küll inimesi, kel paari aasta tagusest opist enam õieti armigi näha pole. Ent ometi olin ma sõna “pimesool” kuuldes seni ikka ülimalt mures, sest minu enda kogemus kauge pimesooleoperatsiooniga polnud kaugeltki kerge.

***

8-aastasena algasid mul pidevad kõhuvalud. Aga nagu lapsel ikka: üldine arvamus oli, et olen end ära venitanud (liiga raskeid asju tõstnud, kuskil roninud või rippunud) ja algul ei pööranud suured (minust endast rääkimata) sellele valutamisele erilist tähelepanu. Ma ise olin lõpuks selle aegajalt valutava kõhuga juba nii ära harjunud, et kui ema juba muretsema ja mind arstide vahet vedama hakkas, olin ma sellest pigem häiritud (no muidugi, millisele lapsele meeldiks arsti juures käia!)

Veider on aga see, et hoolimata korduvatest visiitidest ja ema poolt välja nõutud saatekirjadest erinevate arstide juurde ei suutnud keegi tuvastada nii lihtsat asja nagu pimesoolepõletik. Küll uuriti usse, küll mao- ja küll muid kõhuhädasid, alailma pidin mingeid ravimeid neelama. Ema muutus aina murelikumaks, mina algul üha tüdinumaks, kuni lõpuks harjusin kõhuvalu kõrval vist arstilkäikudegagi.

Kuni ühel päeval ei läinud kõhuvalu enam kuidagi ära. Jäin koolist koju ja kõverdusin voodil, valu aga läks üha hullemaks. Hooti oli korraks kergendust, sel ajal tassis kaastundlik Karin mulle voodisse mänguasju ja sai suurtelt pragada haige õe segamise eest. Aga lõpuks oli valu selline, et isegi õe toodud mänguasjad ei aidanud ja ma vist ainult niutsusin seal voodis.

Käis kiirabi, kuid ei leidnud midagi ja soovitas (sic!) kuuma kotti kõhule. Selle ravimeetodi  peale olevat ma peaaegu pildi eest kaotanud ja kiirabi kutsuti uuesti. Uue brigaadi jutt oli lühike: “Haiglasse pimesooleoperatsioonile, ja kohe!”

Mäletan häguselt, kuidas mind kiirabiautosse tassiti ja et ema ja Tädi Juuli nutsid. Härdameelsel Tädi Juulil olid sageli silmad märja koha peal, aga hirmsad tundusid just ema pisarad - ma vist polnudki enne oma muidu nii rõõmsat ema nutmas näinud.

Operatsioonieelsetest tegevustest mäletan ainult hetke, kui noor meessoost arst pani mu näole kolmnurkse kummilätaka ning käskis sügavalt hingata ja selle juurde kümneni numbreid lugema. Ja et mingil hetkel pandi see lätakas näole teist korda (kas ärkasin opil üles või mäletan valesti?)

Kuni tegin silmad lahti tundmatus voodis, mille ees istus tundmatu pruunikirjus flanellkitlis ja valge peaga vanem naine.

“Lõpuks ometi ärkasid,” ütles ta. “Ma lähen ütlen arstidele.” Ja läks kuhugi, tulles tagasi terve hulga valgekitlilistega, kes minu ümber innukalt sebima hakkasid. Hiljem kuulsin, et narkoosist toibumine oli mul ebatavaliselt kaua aega võtnud, nii et kaaspatsient oli mind valvama pandud.

Mu pimesool oli olnud lõhkenud ning tekitanud kõhtu ulatusliku põletiku. Nii ulatusliku, et nädala pärast opereeriti mind veel teist korda (Memm küll kahtlustas, et küllap jäeti mulle kogemata vatitampoon kõhtu – see oli tollal populaarne meditsiini-linnalegend). Pärast seda operatsiooni ulatusid mul kõhust välja veidrad torud ja voodist üles ei saanud kohe hulk aega.

Ma ei teagi, mis oli selle haigla ametlik nimi, kus mind opereeriti. Sõjaväehaigla, öeldi kõnekeeles ja enamik ravialuseid olidki sõdurid, lisaks mõned üksikud tsiviil-täiskasvanud, kes sattusid sinna selle haigla valvehaiglaks olemise päevadel. Ja mina, ainus laps terve haigla peale.

Asukoht oli sõjaväehaiglal kuskil bussijaama taga. Kui ma uuesti seal majas oleksin, tunneksin ilmselt kohe esimesel pilgul ära palatiaknast avanenud vaate suurele triibulisele korstnale ja majakatustele – nii kaua pidin seda lõppkokkuvõttes vaatama. Ja need rohekaspruunid seinad ja koridori kollakaspruuni mustriga linoleum… neid ei unusta ma kunagi. Nagu ka Minzdrav templiga rohelist voodipesu.

Üllatav, aga kui mul juba parem oli, tundus haiglasviibimine täitsa tore. Sain palju lugeda ega pidanud koolis käima. Keegi mu perest või lähedastest käis mind iga päev vaatamas, seesama ärkamishetkel mind valvanud naine jutustas minuga terved päevad (temalgi oli operatsiooniga probleeme, nii et ta pidi kauemaks haiglasse jääma ja eks tal oli igav) ning sõdurpoisid (eks neilgi oli igav) tõid mulle kommi ja mängisid minuga nii kassikangast (minu soovil) kui kaarte (nende soovil). Keegi sõduritest ei osanud küll eesti keelt ning mina polnud veel alustanud vene keele õpingutega, kuid aru saime üksteisest suurepäraselt.

Kassikangaga seoses tuleb ka meelde üks seik, mille sügavam tähendus lapsele arusaamatuks jäi – ja ilmselt just sellepärast nii kauaks mälusse süüvis.

Minu ühel voodilinal oli palistuseserv pikalt lahti rebenenud (hmm, nõukogude ajal vist haiglas tervet voodipesu polnudki – esimesest sünnitusmaja-külastusest mäletan samuti katkisi linasid). Aitasin omalt poolt sellele rebenemisele kaasa, kuni palistus oli terve linapikkuse ulatuses eraldatud ja sellest saigi minu kassikanga-pael. Kord, kui ema ja Tädi Juuli mulle koos külla tulid, tabasid nad mind selle meid-in-isetehtud mänguasjaga kujundeid pusimas.

“Lapsele ka mätas mängib,” ohkas Tädi Juuli seda vaadates, millegipärast veekalkvel silmadega. Ja millegipärast sai ema väga kurjaks – tollal mulle mõistetamatul põhjusel, kuid praegu saan aru küll, et mätas, mis mulle seostus lihtsalt kui ükskõik-millest-tehtud-mänguvahend, kõlas ema kõrvus kui viide hauale…

Kui ma veidi rohkem kui kuu aja pärast haiglast koju sain, olid mul ikka need torujupid kõhus. Millalgi käisime neid välja võtmas ja veel hiljem niite eemaldamas. Ja koolist puudusin terve teise õppeveerandi ning kooliaasta lõpuni olin vabastatud kehalisest kasvatusest.

Ja siiamaani on mul kõhul 10cm pikkune ja 2cm laiune inetu  tumepruun arm. Ise muidugi olen sellega nii ära harjunud, et ei pane tähelegi, aga päevitusriideid valin siiski tavaliselt kõrgema lõikega, et arm üleni kaetud saaks.

Talv on tulemas: palun laenuks "Jää ja tule laulu"

Sügise algul sattusin pooljuhuslikult (tänu sellele, et Ode seda vaatas) nägema värske "Troonide mängu" teleseriaali teise osa lõppu. Ja olin müüdud.

Vahepealsel Kolumbia-kuul loomulikult lugemise peale ei mõelnud, kuid tagasi jõudes laenasin Karinilt (õigemini küll Martinilt) "Troonide mängu" eestikeelsed raamatud ja lugesin ahnelt läbi.

Ja vajan järge!

Niisiis: palun, kellel oleks laenata "Kuningate heitlust", "Mõõkade maru" ning "A Dance with Dragons" (seda veel eesti keeles ei ole)?

Väga teretulnud on ka ingliskeelsed versioonid neist raamatutest, mis juba on eesti keelde tõlgitud - viimasel ajal olengi keeleõppe nimel sundinud end lugema inglise keeles. Aga muidugi läheb eesti keeles lugemine rutem, mis põnevuslugude puhul on kahtlemata oluline.

Üldiselt olen ma kiire lugeja, nii et liiga kauaks raamatud minu kätte seisma ei jää. Pealkirjas toodud "Talv on tulemas" ei viita mitte talveks lugemisvaru kogumisele, vaid sellest sarjast minu lemmikperekonna, põhjala Starkide tunnuslausele :)

___
Täiendatud: Mõõkade maru ja Kuningate heitlus on nüüd olemas. Mmmm :)

Kõige soojem sünnipäev

Kaja sünnipäev 2011 024

Kui ma mingis asjas olen säilitanud lapseliku mõtlemise, siis ilmselgelt on selleks suhtumine sünnipäevadesse. Mulle nii meeldib, kui mul on sünnipäev, ja ma alati ootan seda :)

Tänavu algas sünnipäevatamine juba kaks päeva enne õiget päeva, sest tööl tähistasime pühapäevale langevat tähtpäeva reedel. Ja Leivo tegi kõiki mu naiskolleege kadedaks ajava žesti, tulles juba sel eeltähistamisel hiigelsuure punaste rooside kimbuga. Ise ütles valvelauas, et on külaline meie IT-osakonda Risto juurde (no tegelikult läks ka, pärast seda, kui oli lilled mulle toonud - neil oligi kohtumine ühe uue lahenduse teemal). Aga muidugi tegi see valvelauas palju nalja, et Risto juurde minnakse punaste roosidega... Lisatud pilt (fotograaf ikka Leivo) näitab selle roosikimbu suurust, aga see pole tehtud tööl, vaid kui olen nendega juba kodus :)

Töö-sünnipäev algas minu jaoks tegelikult juba kell viis hommikul, kui küpsetasin soolase lahtise piruka ja kringli. Mulle lihtsalt meeldib ise teha, ehkki Narva kohvikust oleks lihtsam ja ehk isegi maitsvama kodukringli saanud. Aga sel moel sain mina juba varakult sünnipäeva sisse elada :)

Saabunud nädalavahetus tõi sünnipäevade maratoni. Laupäeva päeval tähistas oma juubelit Leivo ema Mumm, kutsudes kõik Saunakülla - sai söödud-joodud ning kuumast saunast õuekülma tünnisauna sulpsatud. Ja õhtul läksime sealt edasi Karini poole - jätkuvalt on tema sünnipäev päev minu omast varem, ehkki ise on noorem õde (lapsed rääkisid, et nad ei saanud väiksena hulk aega aru, kuidas saab Karin olla minust noorem, kui tal on sünnipäev varem :)

Pühapäev, see päris-õige-sünnipäev algas pika magamisega, sest olin laenanud Martinilt Troonide Mängu ja seda öösel kaua lugenud. Taotluslikult, sest lapsed lukustasid mu Jüri tuppa ning käskisid seal püsida ja hommikul kaua magada, et nemad saaksid sünnipäeva-ettevalmistusi teha. Ma siis vastutulelikult magasingi, äragates tõesti alles üleslaulmise peale. Mind ootas varane brunch ja kingitused - uus ripsmetušš (ma ise olen viimasel ajal olnud kosmeetika-ostmise puudega, nii et tüdrukud peavad vajalikke asju mulle kinkima). Ja see YSL tušš on ikka tõeliselt hea - parim, mis mul elus kunagi on olnud. Noh, tegelikult küll sama hea kui eelmine, sest eelmine, ka tüdrukute kingitud, oli olnud samasugune :)

Pärast pikka brunchimist oli aeg hakata jälle süüa tegema ehk siis valmistuma pärastlõunaseks lähimate külaliste (ema-isa, Karini ja Kairi pered) vastuvõtuks. Aga kööki siirdumine sai oluliselt takistatud selle tõttu, et Leivolt sain kingituseks Kindle´i ja muidugi ei suutnud ma seda käest panna, vaid tuli hakata sinna erinevaid raamatuid (näiteks inglise keele kodulugemist) laadima ja üldse kasutamist õppima. Aga siiski sai ka toit valmis õigel ajal ning sünnipäevaõhtu möödus jutustamise ja Kolumbia-muljete jagamise tähe all.

Aga siiski, miks nimetan seda kõige soojemaks sünnipäevaks? Muidugi oli see emotsionaalselt soe, aga kõige rohkem pidasin praegu siiski silmas temperatuurilist soojust: ma tõesti ei mäleta, et mu sünnipäeval oleks olnud 12 soojakraadi ja nii palju päikest! Levinuim sünnipäeva-ilma mälestus on jalgade all külmunult kõmisevast maast, kui maal õues Laurentsiust tantsime, ja sageli on maas olnud ka lumekirme. Või on enne sünnipäeva käinud üle suurem esimene lumi. Tõsi, mõnelgi aastal on olnud sünnipäevalilledeks sauna tagant korjatud ülased - aga nii soe (ja pikalt nii soe) kindlasti mitte.

Aga kui rääkida kõige külmemast sünnipäevast, siis seda ma ise ei mäleta: see oli aastal, kui ma sündisin.

Vanaduse väärikusest

Mammu võttis vastu suure ja valusa otsuse paigutada vanem õde, kelle eest ta seni kodus hoolitses, hooldekodusse. Eks me kõik olime sellest talle ammu rääkinud – pole temagi enam noor, pole tema endagi tervis enam kiita ja et sellist eneseohverdust, kus Mammu ise enam vastu ei pea, pole vaja ka ta õele. Aga loomulikult on sellist otsust teha raske – armastus, emotsionaalsed kohustused, kunagised tänuvõlad…

Lisaks on Eesti Vabariigi paratamatus, et tänased pensionärid, isegi kui nad on eluaeg kõrgelt hinnatud tööd teinud, ei saa oma pensioni eest lubada endale kohta hooldekodus: keskmine pension on peaaegu poole väiksem kui hooldekoha tasu. Ka Mammu õe keskmisest oluliselt kõrgemale pensionile tuleb Mammu poolt lisa maksta, samuti toetab teenekat (ja lastetut) vanurit õnneks kohalik omavalitsus. Aga kui tegu oleks niiöelda tavalise vanainimesega, kel pension tilluke ning silmapaistvaid saavutusi peale eluaegse tööpanuse ei ole…?

Minu ema võttis end töölt lahti, et kodus Memme eest hoolitseda. teise Memme eest hoolitses, samuti kodus, juba pensioniikka jõudnud Tädi Mall. Aga kumbki Memmedest polnud (kuni üsna viimase lõpuni) voodihaige, vaid asjatasid tublilt ringi, käisid ise kempsus ja söömas… Ühe tuttava peres on koduhooldusel vanaema, keda tuleb voodis küljelt küljele keerata, mähkmeid vahetada ja toita. Juba peaaegu aasta. Seal on päevaseks hooldajaks (peaks vist ütlema, et õnnekombel) tööta jäänud lähisugulane ning õhtuse valvekorra võtavad üle töölt tulnud pereliikmed. Sest vanaema on kallis ja, mis seal salata, ka hooldekodukoht on nii kallis, et perel oleks raske selle eest tasuda. Kuna sel vanainimesel on lapsed, pole ka sotsiaalsüsteemil otsest põhjust tema hooldekodu-kohta toetada…

Muidugi, elu jooksul koguneb inimestel vara, mida hooldekodusse mineku eel müüa – kasvõi eluase. Jah, kui see eluase on kõrgemate kinnisavarahindadega piirkonnas – aga kui see on väikeasula kortermajas, mida halva asukoha ja kõrgete küttearvete tõttu keegi ka muidu ei taha?

Sellised asjad panevad küll – hoolimata kogu minu pigem parempoolsest maailmavaatest - hamletlikult mõtlema, et miski on ikka väga valesti siin riigis…