Täna hommikul kell 10 kogunesime autodega Maardu järve äärde. Panime antennide külge leinalindid ning kui saabus surnuauto Memmega, sõitsime selle järel Mäepealsele, kus suurem osa rahvast juba ees oli.
Mäepealse kuur on näinud seni rõõmsaid sündmusi. Seal on peetud pulmi ja sünnipäevi, sõpruskondade kokkutulekutest rääkimata. Nüüd siis matused.
Suur külgekinnitatud pinkidega laud, mis suviti seisab Mäepealse õues, sai nüüd kaetud musta linaga ning lauaosale tõsteti Memme kirst. Pingid olid just paraja kõrguse ja laiusega, et sinna peale sai panna pärjad, kimbud ja lilled.
Memm oli tahtnud surra ajal, il on palju lilli. "Puhata paljude lillede all," armastas ta öelda. Õnneks on tänapäeval ka novembris võimalik palju lilli saada - ja Memm sai neid tõesti palju.
Memm oli kirstus ootamatult õnneliku näoga. Kergendus- ja vabanemisilmega.
Ärasaatmistseremoonia algas Anna Haava lauluga "Vanaema, helde lahke", mille meie olime mugandanud "Memmekene, helde, lahkeks". Esitajateks Memme tütar Mall, tütretütar Margit, tütretütretütar Kristel ning pojatütretütred Kati ja Ode Liis. Kati ja Ode olid küll eelnevalt kartnud, kas nad sellise laulmisega hakkama saavad või hakkavad kohe lahinal nutma - aga hakkasid alles poole peal. Ja tervikuna kõlas laul imeilusalt, sest õnneks ei nutnud kõik korraga, vaid kellegi nutmise ajal keegi ikka laulis.
Memm oli ju alati hinnanud, kui lauldi. See oli siis viimane kord seda tema ees teha.
Arvatakse või väidetakse, et 9 päeva pärast surma hõljub lahkunu hing veel keha ümber. Nii et Memm oli veel meiega ning me tegime kõik, et ta oma viimase tseremoonia üle õnnelik oleks ja sellega rahule jääks.
Mätliku Rutt pidas liigutava mälestuskõne. Oli ta ju ammu Memmele lubanud tema ärasaatmisel rääkida. Ning sama hingeminevalt rääkis kirstu kõrval Mammu, kes oli 17 tutvuseaasta jooksul Memmega väga lähedaseks saanud. Henn oli tseremoonia juht - see tuleb tal tavapäraselt ilusti välja. Memme hing küll teispoolsusega lepitamist ei vaja, muidu võiks öelda, et Henn täitis ka siin oma riikliku lepitaja kohustusi :)
Kõige-kõige-kõige valusam hetk oli aga see, kui minu isa luges ette Memmele tehtud luuletuse. Ja kui enne lõppu hääl värisema hakkas ja katkes ja kui isa lihtsalt nutma hakkas... Meeste pisarad on kuidagi eriti valusad, sest neid tavaliselt ju ei näe...
Lõpetuseks lugesime Ruti eeslugemisel meieisapalve - ma isegi ei teadnud, et see mul peas on, aga osutus, et oli. Ning siis kruviti kirstukaas kinni ning pikk matuserong asus mööda klaaslibedat teed teele Loksa poole. Jah - Tallinnas ei saa arugi, et väljas võib olla juba sügav talv. Lahemaa teeääred olid igatahes üleni valged ja teed jäiseks sõidetud.
Kirikus oli talitus nagu ikka. Paradoksaalsel kombel annavad kiriku igivanad vormelid sellistel puhkudel leevendust ja tröösti. Oma igavikulises. Kõik see mullast oled sa võetud ja mullaks jälle saad teema... Valusaks hetkeks sai jälle see, kui isa Memme näo linaga kattis - lõplikult.
Ja kirstumatuse kohutavaim hetk on muidugi see, kui hauda lastud kirstule on igaüks visanud oma kolm peotäit mulda ning siis võetakse labidad ja kirstule langevad tuhmi mütsatusega esimesed suured labidatäied surnuaia sõmerat liiva. Sest ka see on - lõplik...
Peielaud oli Loksa Vene Gümnaasiumis - rikkalik ja rohke toiduga nagu ühele vana aja taluperenaisele kohane. Sest Memme jaoks polnud midagi hullemat sellest, kui kuskil üritustel piisavalt süüa ei olnud. Või mis piisavalt - süüa pidi olema ikka nii, et lauad lookas. Olidki.
Jah, ma usun, et Memm jäi rahule. Kõik oli nii nagu peab.
Ainult üks asi jääb mul isiklikult hinge kriipima. Priit, mu tädipoeg, kes matuse ajal välissõidus oli, saatis mulle meilitsi imeilusa jutu oma mälestustega Memme kohta. Ma veel meilisin talle tagasi, et kas seda võib kasutada - aga ilmselt ta seda küsimust enam lugema ei juhtunud ja nii ei osanud ma sellega midagi teha. Aga matustel Mall ütles, et ta oli tahtnud, et see kirstu juures ette loetaks. See jäi nüüd möödarääkimise või möödakirjutamise tõttu tegemata - millegipärast ei rääkinud me sellest enne matusepäeva ka Mallega.
Aga ma lugesin selle nüüd mõttes Memmele ette. Vähemalt.
Puhka rahus, meie armas Memm.