Get a life!

Terve Osaka MM kettaheite lõppvõistluse aja hoidsin varbaid ristis, et ei juhtuks see, mis juhtus kaks aastat tagasi Helsingis.

Ei juhtunud. Gerd Kanter sai kulla.

Mul on ülihea meel.

Ka sellepärast, et nüüd ei saa Andrus Värnik enam raadiosaates hüpata, et tema on siiski valitsev maailmameister, aga Kanter, kes on kõigest hõbe, mingu koju võileibu tegema :)

Täna pärastlõunal oli mul kokku lepitud kohtumine koostööpartneri kontoris. Kohalejõudmise eel avanesid aga kõik taevaluugid ning vihma valas nagu ämbrist. Ehkki auto õnnestus parkida peaaegu ukse alla, tuli mul oma siidpluusis ja lahtistes kingades hüpata mitte ainult ülevalt tuleva paduvihma kätte, vaid ka pahkluudeni veelompi. Paarkümmend sammu kontorini - ja ma oleksin nagu läinud mitte töökohtumisele, vaid märja T-särgi võistlusele.

Õhtul tegime veidi ronimistrenni Türisalu pangal. Panin Leivo Muraste kandis maha - tema tuli sealt jooksuga - ning sõitsin ise ette köisi üles panema. Sain kõik paika - kui avanesid taevaluugid ning kõik tuli kibekähku tagasi autosse loopida. Vähemalt Leivol vedas - hetk enne paduka algust oli ta auto juures. Ja ronimise ajal, kui ka teised kohale jõudsid, õnneks pidas.

Aga jah, tuleb tunnistada - sügis hakkab tulema.

Ehkki hilisõhtul sähvis Tallinna kohal veel täiesti hilissuvine põuavälk.

Igal aastal peab täiesti ebaoriginaalselt tõdema, et küll see laste koolisaatmine on ikka kallis projekt. Ja mida suuremaks nad saavad, seda kallimaks läheb. Hoolimata soodustustest, mida koolialguse puhul siiski juurde tuleb.

Tänavu on esimene aasta, kus Ode ja Jüri (nad on veel põhikoolis) ei pea maksma töövihikute raha. Sääst on seniste aastate keskmist kulu arvestades vähemalt 700 krooni. See-eest on aga Katil (gümnaasiumi esimene aasta) põhitöövihikute raha 308 krooni, millele lisandub veel prantsuse keele (seda hakkab ta nüüd kolmanda võõrkeelena õppima) materjalide oma 340 krooni. Ja temal on ka toiduraha 266 krooni (Jüril ja Odel kui põhikoolikatel on koolitoit nüüd õnneks tasuta - aga mõni aasta tagasi veel ei olnud).

Katil tuli tellida ka koolimüts ja osaline koolivorm - Reaalkooli traditsioon, mille vastu ma ei nurise, sest mingi vesti (290 kr) ostnuks me talle niikuinii ja müts (142 kr) pole kooli identiteedi nimel oluline lisakulu.

Aga kuna Reaalkoolis on riietusele rangemad nõudmised (näiteks ei kanta seal teksapükse) kui Kati senises Lilleküla Gümnaasiumis, tekib Katil nüüd esimest korda stiililine erinevus asjaliku kooliriide ja casual-vormilise vaba aja riide vahel. Mis omakorda tähendab, et kogu see asjalikum osa tuleb täies ulatuses juurde osta, sest oma kapist ei anna midagi juurde komplekteerida. Ma ei ole julgenud kokkugi liita, kui palju sellele on kulunud ja palju veel kulub (pidulikud must-valges värvikoodis aktuseriided on näiteks veel puudu).

Ode on (küllap vanema õe kõrval) kah vaatama hakanud, et võiks koolis kuidagi asjalikumalt riides käia. Eile näiteks palus ta, et ostaksin talle ühe PTA pihikseeliku (või pihikkleidi) kooliskäimiseks. Et selle nimel on ta valmis loobuma uutest teksadest ja teksavajadusel kandma Katile kunagi väikseks jäänud poolkulunud pükse. Olgu, tegime selle kompromissi.

Jürit pean ma aga, vastupidi, ise sundima, et ta vähegi märkaks riietuse soove avaldada. Uued teksad katkikantute asemele - jah, aga kõiges muus pean mina agiteerima ja torkima, et lähme kulutame nüüd jälle raha, et sulle midagi osta. Jüri ise kannaks lagunemiseni oma kahte lemmiksärki :) Millest ma küll täiesti aru saan (ka minul on riideid, mille kandmist ei raatsi kuidagi lõpetada), aga no siiski ei saa koolis ju päris kaltsakas välja näha.

Ja siis veel vihikud-kaustikud-pliiatsid-sirklid-mallid-joonlauad-korrektorid-kustukummid (eelmise aasta omad on valdavalt katki läinud või loomuliku lõpuni kasutatud), Odel ka veel kunstitarbed, värvipaberid jms. Sisejalatsid. Kehalise kasvatuse riided ja jalanõud nii sisse kui välja nende asemele, millest välja kasvatud või mis muidu katki kantud... Oeh.

Eile igatahes jõudsin oma krediitkaardi limiidi lõpuni kulutada. (Vahemärkus: limiidi ulatuses raha on mu pangakontol täiesti olemas, krediitkaarti kasutan igapäevakuludes lihtsalt sellepärast, et nii saab Hansapangast punkte ja punktide eest näiteks tasuta lõhnaõli, köögiriistu, näokreeme, juuksefööne jms. Mul on alati kalduvus igas mulle pakutavas kliendiprogrammis usinalt kaasa lüüa, eriti kui sellega kaasneb ainult tulu, mitte täiendavat kulu - aastamaksuga krediitkaart oli  mul ju niikuinii olemas, seda ei võtnud ma programmi pärast. Nüüd lihtsalt kasutan teda ka Eestis.)

Üks sõbranna (kel endal lapsi veel pole) ütles hiljuti kuldsed sõnad: "Kujutan ette, et kolme suure lapse omamine on umbes sama, kui elaksid koos kolme armsa sõbraga. Ainult et sina teed neile sõpradele pidevalt välja, makstes üksi ka nende nende söögi, elamise, riiete, reiside ja meelelahutuse eest."

Täiesti tõsi. Aga mida tema (veel) ette ei kujuta, on see, et laps-sõpradele on siiski seletamatu rõõm välja teha. Seda enam, et tõelise eesti naisena on mul just niipalju lapsi, kuipalju jõuan neid ka üksi üles kasvatada.

16.augustil 2007 tõusid Lenini (7134m) tippu Tiina Tamm, Priit Joosu, Jürgen Saarniit, Üllar Põld, Raimo Rotberg.

Tiina (kes lisaks sellele, et ta on minu kolleeg, klubikaaslane ja muidu tore inimene) väärib erilist väljatoomist sellepärast, et ta on pärast 1979. aastat ainus Eesti naine, kes on Lenini tippu jõudnud. Tollal sai sellega hakkama legendaarne Helme Suuk (seni ainus Eesti naissoost Lumeleopard - viis seitsmetuhandelist tippu). Tiina tegi endale hüpersuper kingituse oma ilusanumbriliseks 44. sünnipäevaks!

Lisaks saavutas Priit Joosu selle tõusuga Pamiiri Lumeleopardi (Pamiiri kolm seitsmetuhandelist tippu) aunimetuse - kah esimesena Eesti uuema põlvonna alpinistidest.

Minagi olen Leninit üritanud. 2003. aasta reisikiri on siin.

Pühapäeval, otse Priidu ja Evely pulmast, sõitsime Tartu I Rulluisumaratonile. Milleipärast venis kõigil tuttavatel, keda stardi eel kohtasime, mind nähes suu kõrvuni ja kõik usutlesid, kas ka mina lähen starti. Ei, minu plaan oli sõita tagurpidi Leivo ees ja teda pidevalt pildistada :) Aga kuna sellist tegevust polnud korraldajad rajal ette näinud, jäi mul üle pildistada raja kõrvalt. Mida ma ka tegin, seltsides selles tegevuses Jaanuse perega (pärast leppisid mehed kokku, et järgmisel aastal saadetakse mind ja Evelini koos peatvaatamise asemesl hoopis 16km sõitma- nojah, eks see ole jutuks hea küll :)

Igatahes olin ma väga uhke Leivo üle, kes sai pika pulmapeo ja oma kõigest kolme trennikorra kiuste 38 km rajal 93. koha ajaga 1:24:40 (plaan oli sõita pooleteise tunniga). Tuttavatest parima tulemuse tegi Rain Lond (1:15:34, koht 30), Maret Vaher (1.17:03, koht 37) -no mis me tippmultisportlastest räägime :), Jüri Järv (1:17:57, koht 42 - vana rulluisutaja) - ja siis tuligi Leivo, siis riburada kõik teised.

Rajal olid ka peaminister ja presidendiproua. Andrus Ansipil siis koht 62 (aeg 1:20:49) ja Evelin Ilvesel 364 (1:55:52). Respect eriti Evelinile minu poolt!

Siin siis Leivo muljed raja läbimisest. Ning Priit Pullerits kirjutab Art Soonetsi (finisheerus vahetult enne Leivot 92.kohaga) sõidust - ah et Priit oligi siis see rattaga mees, kellest me raja kõrval arutasime, et mida ta küll jalgrattaga rulluisumaratonil teeb :) Ja paistab, et seal 93.koha kandis on üldse kirjutajad mehed - oma muljed on ära bloginud ka 94. koha saavutanud Raiko Uri.

"Ja siis vaatame, mis juhtuma hakkab," ütles Tartu Peetri kiriku õpetaja muhedalt, kui oli altari ees seisvale Priidule ja Evelyle nõuetekohased kirikusõnad peale lugenud. Sai aga see, et kui pruutpaar oli läinud väikese lauakese juurde, kuulutas kirikuõpetaja nad taevase võimu kõrval abikaasadeks ka maise võimu ehk Eesti Vabariigi ees.

Ühesõnaga - käisime Leivoga pulmas. Priit on tema ammune sõber, juhtumisi praegu ka minu töökaaslane väike Eesti!), aga pulmas olin siiski kui Leivo kaaslane.

Kihvt pulm oli. Ligi kahesaja külalisega, Sangaste lossis kolm päeva kestev. Pruutpaaril oli kõige suurem limusiin, mis saada oli (registreeritud Lätis, sest Eestis pole võimalik niisugust autot arvele võtta), pikim pulmarong, mida olen näinud (49 auto juures läks lugemine sassi), pruudil imeilus esimese päeva ja luksuslik teise päeva kleit, laulatus oli kena, seltskond äge. Ja kui tavaliselt on küsimus, kust saada armsaid lilleneiusid pruutpaari ees roosilehti viskama, siis Priidul ja Evelyl oli neid kolm tükki lausa omast kodust võtta - üks ilusam ja heledapäisem kui teine, kõik ühte nägu ja parajate pikkusevahedega.

Jah. Kui ma kunagi nooruse põikpäisuses arvasin, et pulmapidu on üks suur mõttetus, parem võiks noorpaar sellele kuluva raha eest kahekesi reisile minna või mida iganes, siis aja möödudes olen täielikult oma meelt muutnud. Sest endale ja armsale pühendatud pidu, millest saavad osa ka paremad sõbrad ja lähemad sugulased - see on asi, mis jääb kõigile alatiseks meelde. Ja on tõesti seda väärt.

Kui sugulasi on palju koos ja eriti kui pole paljusid neist ammu näinud, hakkab silm teravdatult märkama suguvõsale ainuomaseid jooni. Jooni, mis korduvad näost näkku, ilmest ilmesse, põlvkonnast põlvkonda. Vahepeal imelikke vimkasid ja kõrvalepõikeid visates, lüües välja mõnikord üle pika aja ning kõige ootamatumates kombinatsioonides.

Minu suguvõsa naiste emapoolses liinis on endast läbi aegade kulgeva jälje jätnud mu emaisa ema, mulle vaid Väljaotsa Memme juttudest tuttav Soarse Eit (pärisnime olen küll kuulnud, kuid praegu ei mäleta). Naine, kes Memme sõnul olnud "tumedat verd ja tigeda silmavaatega". Noh, tige silmavaade klassifitseerub fotode põhjal otsustades lihtsalt tumedateks silmadeks mustakulmulises näos, aga kuna Eit oma miniale mingi ingel ega kodurahuhaldjas ei olnud, võib selle pilgu tigedaks liigitamisest aru saada.

Soarse Eit pärandas tumepruunid silmad mitmele oma paljudest lastest, muuhulgas ka minu emapoolsele vanaisale. Kust need rändasid edasi tädi Mailale ning osadele tema paljudest lastest. Eide üks tütar Meeta, mulle siis vanatädi (ehkki kentsakas on öelda vanatädi tütarlapse kohta, kes 16-aastaselt tiisikusse suri) vaatab aga säilinud portreepildi pealt veidi hajaliasetsevate pikaripsmeliste mandlisilmadega siidiste kulmukaarte all, millised korduvad väga äratuntavalt mu onutütre Kairi ning sealt edasi tema tütre Anna (ja tegelikult ka poja Mardi, aga poisid pole praegu teemaks)näos. Kairi on sarnaselt Meetale (ja tema õele, meie vanatädi Juulile) ka ümaranäoline - joon, mis lahvatab ringiga uuesti ka näiteks mu täditütres Maretis ning mu enda tütres Odes. Millegipärast rääkisid küla vanainimesed varem ka seda, et mu ema on Meeta nägu - aga vähemalt pildi alusel mina tema ning oma piklikujoonelise näoga ema vahel küll sarnasusi ei tuvasta. Võibolla siis mingi pilk või ilmevirvendus...

Väljaotsa Memme heledaverelise ranna(rootsi?) vere juurdeuhamine sellesse harusse on kaasa toonud huvitavaid, Scarlettliku sarmiga kombinatsioone. Minu ema ja täditütar Maret on tumedapäised ja rohekate silmadega, Memmelt päritud põsesarnad ja püstine nina muidu nii puhtajoonelise struktuuriga nägu ilmestamas. Ning kui Mareti tütar Moonika juuksed blondist tumedaks värvis, on temagi äravahetamiseni oma ema sarnane ning sobib 100% suguvõsa naiste sellesse välimusliini.

Mina olen äärmiselt oma ema nägu, kuid - küllap heledapäise isapoolse vanaisa mõjul - heledamate, selliste eestlase tüüpiliste "kartulikarva" pleekuvate juustega. Minu tütar Ode, sinakashallide silmadega linalakk, on aga näoplaanilt mingi nurga all hämmastavalt sarnane tõmmuka Maretiga. Kes on Odele siis vanatädi tütar. Ja minu õe Karini tütar Helen on omakorda mingi nurga alt Odega ühte nägu.

Emapoolse suguvõsaliini naiste üldine ühisomadus on aga juba viidatud ülespidine nina. Mis pealegi kipub otsast laiemaks, et mitte öelda kartuljamaks minema kui ilukaanon ette näeks. Minugi nina on selline, ehkki klassikalise kreeka ninaga isa ja küll püstise, kuid kitsa nirgininaga ema mõjul sirgem ja kitsam kui enamikul teistel tavaks. Praegu, vanemana, vaatan, et need otsast ümmargusemad püstninad on ootamatult sarmikad, aga teismeeas olin rõõmus, et mul on ema ja mitte Memme nina. Teiselt poolt olin aga nina osas kade õele Karinile, kes on oma nina saanud isapoolse suguvõsa naisliinilt. Sellise armsa, väikse ja sirge. Samasugune armas nina on ka mu isapoolsetel täditütardel Margitil ja Estal ning nende tütardel Annikal ja Kristelil. Lisaks ühesuguse joonega ninale ühendab nende nägusid ka mingi ilmevirvendus, mis eriti naeratusel või kulmukortsutusel välja lööb.

Aga mu tütar Kati? Ehkki väga sageli öeldakse, et ta on minu moodi, ei oska ma tema näost leida ei oma ema- ega isapoolsest suguvõsa naistest tuttavaid jooni. Küll aga on ta oma sirge nina pärinud hoopis minu suguvõsa meesliini pidi: oma vanaisalt ehk minu isalt, kes omakorda on selle saanud oma isalt. Muus osas - silmade lõige, pilk, huuled, põsesarnad - kannab Kati aga pigem edasi oma isapoolse suguvõsa geene. Millistest võib ta ise kunagi tahtmise korral teise samasuguse loo kirjutada :)

Peaks siia ka mõned illustreerivad pildid juurde skännima, aga vanad fotod on kaugel - mu ema juures või maal. Jääb siis niimoodi.

Ma olen ühtaegu õhevil ning siiralt, suurelt ja värviliselt kade. Sest Triin (minu poolt vahvaks peetav inimene tema ajaveebi ja kaudselt tuttav multispordi kaudu) teeb teoks ühe suure unistuse.

Ka meie Leivoga oleme õhtute kaupa arutlenud sellise gap-yeari võimaluste üle. Algselt ümbermaailmareisina mõeldu muutus ka meil lõpuks mõtteks avastada korraga, aga see-eest põhjalikumalt üks maailmajagu. Ja muidugi taandus meie plaan realiseerumise märke omandades lõpuks sellele, et enne tuleb lapsed suureks kasvatada. Nii et Suurele Reisile lähevad lõpuks sellised soliidsemas eas härra ja proua :) Aga küll nad lähevad!

Nimetu igatsuse maailma näha, mis eriti tuleb peale siis, kui endal ühtegi retke silmapiiril ei paista (kuid teised on kuhugi minemas) võtab minu jaoks kõige paremini kokku üks eriline rändurihingega inimene ühes juhuslikus mulle saadetud kirjas. Nii hästi, et see kiri juba seitse aastat mu segasummasahtlis vedeleb. Usun, et kirjutaja siinse tsiteerimise pärast ei pahanda.

"Vanal ajal oli lihtne, orjasid kupja all ja sündmus oli kui 30aastaselt merd nägid. Saaremaa oli juba maakera kuklapoolel ja seal elasid lõpustega inimesed narvalase jaoks. Nüüd kisub emotsioon ugrilase hinge kohapeal neljaks igalpool kus käid ja tuletab ennast hiljem iga kuu meelde."

Nii ongi.

Ning Triin ja Kristjan, teile peame pöialt!

Mitte et ma ma tööd ei armastaks, aga... puhata on nii-iii mõnus.

Olen nüüd neli nädalat puhkusel olnud ning oleks aga muudkui veel. Ja ei aita mind siin ka mobiilsed internetid ega muud tehnikasaavutused, sest küsimus pole praegu üldse selles, KUS ma tööd teen, vaid KAS ma seda teen.

Nii et homme siis taas tööle.

Ehk harjun sellega lõpuks jälle ära.

XDreami kolmas osavõistlus toimus Keila-Joal. Harjumatult Tallinna lähedal, sest tavaliselt tuleb arvestada ikka sõiduga Lõuna-Eesti kanti - ja nii olime Leivoga (harjumuspäraselt vara sõitma hakates) juba poolteist tundi enne starti võistlusalas. Lebotasime, jälgisime teiste saabumist ja võistluskeskuse melu. Kuni saabus Alar, kelle jaoks toimus võistlus üldse praktiliselt koduõues. Tema tuli oma sealkandis asuvast suvekodust ning tema pere oli raja ääres meile pidevalt toredaks ergastajaks ja fännklubiks.

Start oli seekord ratastel. Ning kui võistlusjuhendis oli tungivalt soovitatud maastikul olevate klaasikildude tõttu tagavara-sisekumme kaasa võtta, siis sai juba alguses tõestatud, et hoiatusega oli tõsi taga: kohe vanale sõjaväealale pöördudes hakkas ümberringi kostma plaksatusi nagu lahinguväljal ning üks kui teine tiim tõmbas tee äärde kummi vahetama. Peraküla Krupil õnnestus aga pooleks sõita ka ratta väliskumm: just nimelt pooleks, mitte lihtsalt auk sisse. Seda juba ei paranda ning tagavara-väliskummi ju kah võistlustel kaelas ei kanna...

Meil õnnestus tervete kummidega pääseda ning sõitsime üpris rahuliks ja ettevaatlikus tempos edasi.

Juhend lubas seekord ka seda, et raja planeerimisel on arvestatud nii, et rada saab läbida ka kuivaks jäädes. Teades, kui väga meeldib XDreami korraldjatele võistlejaid märjaks kasta (see on positiivselt, mitte nurisevalt öeldud), tundus lubadus algusest peale uskumatu. Ja õigusega: üpris varsti tuli võtta jalgratas õlale ning ronida temaga kaelani (OK, pikemad mehed siiski ainult rinnuni) vette, et optimaalseimas kohas jõge ületada. "Ronida" tähendas siinkohal tõusu ja laskumist järsust ning lisaboonusena liivasest-mudasest kaldast. Alari tehtud fotol näitab jõeületuse stiili Leivo (pange tähele, ta on kalda lähedal alles - hiljem läks vesi sügavamaks :)

Kuivaks, küll mitte korraldajate süü tõttu, ei jäänud me ka merre asetatud punkti juures. Kivid olid lihtsalt nii libedad, et niitsid jalad alt. Ingelmanagement Vahuri tehtud fotol näitab kukkumisstiili Alar, kes enda sõnul tahtis punkti võtta korralikult sukeldudes ja selle eest stiilipunkte saada.

Vahepeal viis rattateekonna valik meid sügavate aukudega mudasele ja lombisele teele. Oi, see muda oli libe nagu tatt, sügav nagu... ei teagi mis, võibolla nagu öö :) ning selles rattaga liuglemine käis kõrgelt üle pea minu tehnilise rattasõidu oskustel. Püüdsin küll, kuid kui ühte rööpasse libisedes pidin teise tiimi võistlejale peaaegu otsa kukkuma, loobusin ja suuremate mudaaukude vahel lükkasin ratast käekõrval.

Mudaaukude lõpuosas jäi tiheda jalgratturiteparve teele ettevaatlikult manööverdav Toyota, mille omanik oli ilmselt äsja oma autot pesnud. Oi, kuidas juht nördinult signaalitas, kui üks rattur teise järel temast läbi vee ja muda lähedalt mööda kihutades auto peaaegu klaasideni porivett täis lärtsatas! Bad luck, sattusid autoga valel ajal valesse kohta :)

Teises kohas, kus mööda libedat perve sai sõita ümber sügava mudamülka, tegi Alar äärmiselt efektse kukkumise. Kahjuks polnud kohal ühtegi fotograafi, sest pildid saanuks ägedad: kui esiratas mudasse kinni jäi, hakkas ratta tagumine osa nagu aegluubis kerkima. kerkis, kerkis, kerkis... üle kujuteldava ringjoone keskpunkti jõudes tuli muidu gravitatsioon appi ja teine pool ringist möödus kukkumise tavapärase kiirusega. Alar, kellel kukkumise käigus õnneks midagi ei juhtnud, ütles pärast, et ta oli tõepoolest väga pikka aega jälgida jõudnd, kuidas muda talle järjest läheneb :)

Lisatud pildil (fotograaf Kaspar Hanni) demonstreerib Leivo aga seda, kuidas rattaetapil sillapunkti võtta. Päris tõsine turnimine ja küünitamine oli!

Esimene jooksukas möödus päris kergelt. Ragistasime metsas, tegime paar väiksemat viga punktide leidmisel, ja saigi juba taas rattale istuda ja kannudeni sõita.

Jalgrattaetapi lõpetamise lisaülesandeks oli seekord male: ühe käiguga pidid valged mustadele mati tegema. Meie, genialistid, püüdsime aga vähemalt viis minutit anda tuld ... mustade lipule. Kui see kõigi kolme mitmekordes proovimise järel võimatuks osutus, vaatasime juhendit. Ennäe,  kuningat tähistas hoopis tagurpidi südamekujuline asi ning peale vaadates loogilisim valik, kolmeharulise krooni kujuline, osutus hoopis lipuks :) Nüüd õnnestus matt esimese pealevaatamisega loetud sekundite jooksul. Eks ole, tuntud RTFM (read the f***ing manual) sündroom: loe juhendit ikka alles siis, kui oled kas kõik juba vussi keeranud või lihtsalt asjata aega kulutanud... Ja nagu juba kuulda, polnud me selle veaga sugugi unikaalsed.

Taaskord juhendit tsiteerides: kanuupunktides oli kohustuslik ka kanuu ette näidata. Nojah, kes muidu oleks edasitagasi otsa sellel veetaimedesse kasvanud ja lemmekihiga kaetud jõel kanuuga teinud! Sest jõgi oli suures osas paks nagu supp: ühtlane heleroheline mass, kuhu mõla sisse kinni jäi ning kanuunina endale vetevana habeme ette kogus (meie kanuul oli ninal kramm ilmselt mingist kunagisest kivi otsa sõidust, kuhu veetaimed eriti magusalt kinnitusid). Oh, kui väsinud olid pärast käed ja õlad selles massis pahmamisest... Lisaks haises see kõik nagu keskmine virtsahoidla, kõdunev mudakloaak või kauaks vaasi jäänud lillevesi. Leivo, kes käis maal punkte võtmas, pidi ühes kohas läbima ka kirjeldamatult sopase sügava mudakraavi, mlle järel ei saanud õnneks enam arugi, kas haiseb jõgi või selles sopas kümmelnud Leivo :)

Kanuu järel tuli taas jooksukas. Ootamatult pikk. Noh, mitte just päris ootamatult, sest oli ju arvata, et nii kergelt me jooksus ei pääse, nagu esimene etapp lubas. Vahepeal lisaülesanded. Kusjuures lisaülesandeid teadmata tuli valida, kes lisaülesandeid sooritavad. Minu ülesandeks sai sõita mööda trossi üle Keila-Joa joa (Alari tehtud pildil ripungi seal fotograafide tule all), Leivo pidi hiljem köiega laskuma Türisalu pangalt. Kuna tema laskumise ajal pidid teised tiimiliikmed jõudma ringiga mööda teed joostes panga alla (meie koos tiimiga 69 laskusime küll mööda puid ja kive kuskilt vahepealt), olin ma selle varasema jaotuse üle tol hetkel üpris kuri: mina olin tolleks hetkeks jooksmisest kõige rohkem väsinud, kuid köiega oleksin viuhti alla saanud ja teisi oodates taastunud... Noh, aga eks ootamatused ja tiimisisese tööjaotuse kaartide sassilöömised kuulu seiklusspordi juurde.

Vahetult enne finishit tuli veel üks ülesanne: lüüa jalgpall väravasse. Millest sai meie Suur Läbikukkumine. Mina tean, et olen jalgpallis äärmiselt sitt tegija (põhikoolis rikkusin pidevalt oma esimese veerandi kehalise hinde sellega, et sain jalgpalli hindeliste pealelöökide eest kahe - mul tõesti ei õnnestunud mitte ühelgi aastal kümnest löögist mitte ühtegi sisse saada!). No ja polnud minu katsed edukamad ka selgi korral. Sama lugu oli Leivo ja Alariga, sest neilgi kiskus pall igale poole mujale kui väravasse. Kusjuures Alaril läks esimene löök küll otse värava keskele, kuid pall peatus... täpselt väravat tähistaval joonel ega ületanud seda. Nii et kohtunikud ei saanud väravat lööduks lugeda.

Ma tahtsin juua.

Ma tahtsin süüa.

Ma tahtsin pesta, puhtaid riideid, koju... Üldse igasuguseid asju.

Selle asemel mässasime minutit kakskümmend lootusetult palli lüües ning sellega tagasi löögijoonele joostes. Mul olid närvid täitsa läbi, loopisin asju, vandusin, tigetsesin, nõudsin, et me lõpetasime ja trahviaja võtaksime... Käitumine, mis tagantjärele tundub endalegi täiesti nõme, aga sel ajal... noh, lihtsalt teisiti ei saanud :)

Lõpuks võtsimegi lisaülesande sooritamata jätmise eest trahvi ja läksime finshisse. Tuju muidugi täiesti rikutud.

Võitja ajaks oli plaanitud A-rajal 5,5-6 tundi (kuiva ilmaga vähem, vihmaga rohkem). Oli kuiv ilm, kuid võitja Areal Team veetis rajal 7:07 tundi. Ning meie, kes olime plaaninud seda arvestades lõpetada kõige rohkem 8 tunniga, finisheerusime 9:28-ga. Lisandus tund trahviaega sooritamata jäänud lisaülesande eest, mistõttu ajaks sai 10:28 ja kohaks 45. Kui jalgpallialas pusimise järel oleks näiteks viimane löök sisse läinud, oleksime olnud kohal 32. Aga teadagi: oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss...

Ja tagantjärele: tühja sest trahvitunnistki, tore võistlus oli!!!
____
Lisatud: Alari ja tema pere tehtud fotoreportaazh. Sellest, kuidas võita segadest B-rada, kirjutab Eveli. Team Skype Omega kolmikmuljed B-rajalt (Triin viitab oma jutu lõpus tiimikaaslaste kirjutistele ka).