Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Jõuluspämm

Reedel lõppes tööpäev kell 12 ning pühade ajal ma töömeili ei avanud. Täna hommikul oli siis ees ootamas nelja ja poole päeva post.

261 lugemata kirja Inboxis. 42 Junk Mailis. 1 Cc kataloogis.

Kuna mu kolleegidel ja paljudel koostööpartneritel (ja ka minul endal) on halb kalduvus õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel tööd teha, on muidugi igal argihommikul postkastis ports ajamist vajavaid asju. Aga nii suur hulk võttis esimese hooga ehmunuks. On´s kõik peale minu hulluks-töönarkomaaniks hakanud ja pühi üldse ei pidanud?

Õnneks olid enamik hoopis elektroonilised jõulukaardid. Enamasti saadetud reede pärastlõunal, mil tööl oma viimseid pühade-eelseid tunde täistegevatel kontoriinimestel oli aega jõulukaartidele mõelda.

Aitäh kõigile saatjatele, kuid...

Kuid pean tunnistama, et südamesoojendust ja rõõmu mul enamiku nende kaartide ja kaardilinkide puhul ei olnud.

Sest on ju isegi läbi internetiavaruste ära tunda, kui inimene on võtnud lihtsalt ette oma aadressraamatu ning läkitanud kõigile sealolijaile oma firma jõulukaardi lingi. Impersonaalselt, lihtsalt kombe ja viisakuse pärast. Ühest firmast sain erinevatelt inimestelt lausa kuus ühesugust e-postkaarti. Ainult ühele oli nimelt mulle mõeldud personaalne kaaskiri lisatud. Selle ja teiste selliste puhul oli küll heameel.

Muidugi on ka muidu tore, et mul on nii palju koostööpartnereid ja muidugi pole mul midagi tavade ja kommete vastu. Aga millegipärast võttis siiski veidi nõutuks. Et kas ikka on vaja?

Hea vähemalt, et aina vähem saadetakse firmade poolt paberpostkaarte. Mis reeglina olid sama impersonaalsed, kuid mille tootmiseks kulus paber ja saatmiseks ümbrik ning assistentide tööaeg saajate nimekirjade koostamiseks, kõigi nende kaartide ümbrikesse toppimiseks ja aadressidega varustamiseks. Elektroonilised kaardid vähemalt ei koorma kedagi, ei saajat ega saatjat.

Ja ma loodan, et keegi ei pahanda, et mina omalt poolt oma aadressraamatule oma firmapostkaardi linki laiali ei saatnud. 

Mammu juures kah käidud

Jõulu esimesel pühal võtsime ette Tartu-retke, et külastada Mammut ja tädi Veerat. Kolmas õde Anne tuli kah meiega samal ajal oma sõsaratele külla ning nii lõppes külastus kokkuleppega, et Anne võtab mõneks ajaks Veera eest hoolitsemise üle ja Mammu tuleb koos meiega korra koju käima.

Veera oli üldiselt juba terve ja tragi, minu meelest isegi tragim kui enne oma õnnetut kukkumist ja luumurdu. Aga arst oli hoiatanud teda järelevalveta ja hetkekski omapead jätmast ja nii siis õed teda kantseldavad.

Anne, vanim õde, on sealjuures juba 85, kuid näeb praegu välja kõige noorem. Selline asjalik tragi vanadaam. Sest ta värvib hoolega juukseid ning kannab korralikke nägusaid riideid, mida kahjuks paljude temaealiste kohta öelda ei saa.

 

Teistmoodi jõululaupäev

Seekordne jõululaupäev oli meil täiesti teistmoodi kui tavaliselt.

Kõigepealt ei olnud meil Mammut, sest ta on ikka Tartus õde Veerat aitamas-tohterdamas. Lähme neile homme külla.

Teiseks olime pea terve päeva kodust ära, veetes jõululaupäeva Leivo pool.

Kolmandaks - ja kõige olulisem - käisime kirikus. Tallinna Püha Vaimu kirikus, kui täpne olla.

Ma pole vähemalt kümme aastat jõululaupäeval kirikus käinud. Kunagi ammu, üliõpilaspäevil, sai mitmel aastal külastatud katoliku kiriku kesköömissasid. Veel varem, lapsepõlves, taris Väljaotsa Memm mind paar korda Loksa Maarja kirikusse, kui ma enne koolilapseks saamist talvel maal olin. Viimasest mäletan põhiliselt seda, et enne jumalateenistust tuli pikalt ja igavalt külmal lumisel surnuaial olla - mulle, lapsele, tundus, nagu kõnniks Memm seal terve, igaviku muudkui süüdates järjekordsel kalmul küünlaid ja sättides kuuseoksi... No ja muidugi oli nende kahe otsa vahepeal ärkamisaeg, kus iga endast lugupidav eestlane kord aastas kirikusse rüsis, nii et sajanditevanused müürid pakatasid... See tunduski ühel hetkel  mulle nii mõttetu ja variserlik, et loobusin.

Nüüd siis jälle. Et lapsed näeksid, mida tähendab jõulujumalateenistus. On ju kristlus lahutamatu osa meie kultuuriloost, ole sa ise kristlane või mitte.

Kõige suurem üllatus oli see, et kella seitsmese teenistuse ajal oli kirik pooltühi. Olin veel enne Leivole öelnud, et äkki peaks sõitma kuhugi kaugemale, et linnas on kõik kirikud kindlasti puupüsti täis... Eks mul oli see vana mälestus ärkamisajast.

Lastest arvas Jüri oma 13-aastase trotsis, et kirikuskäik oli mõttetu. Ode võttis vist lihtsalt kui uut kogemust, asjalikult ja avatult. Kati mõtles kaasa ka, lisaks oskas ta oma Ellerheina-aegade mälestusena väga ilusti kõiki neid kirikulaule kaasa laulda. Mina, kes ma kahjuks üldse viisi ei pea, püüdsin siis tema ja Leivo vahel ning nende hääle najal kaasa ümiseda. Sest kirikus olles tuleb ju ikka kombeid täita.

Aga jõuluvana ja hommikused kingipäkapikud käisid ka tänavu nagu ikka ning sain väga armsad kingitused.

Jõulumüsteerium, naiselik vaatenurk

Sel öösel üks täht paistis kõrgelt
ja öö oli pehme ja hell.
Kesk valu ja valguse kõrbet
üks laps sündis karjustel`.

Ja emakssaand noor Maria,
silmis kurbus nii süsimust,
mõtles lapsest, kes maailma siia
pidi külvama lunastust.

Maria ei teadnud, mis tuleb.
Kuid teadis: see ilm on julm.
Ta kindlasti piinades sureb.
Head loota on asjatu ulm.

Miks pidi see olema tema,
ta oma ja lihane laps...?
Ja nuttis noor Jumalaema
kuni pisaraist lõppes jaks.

See luuletus, autoriks Ilona Kivirähk, kummitab mind igal jõulul alates kaheksakümnendate aastate lõpust, mil ta kirjutati. Palun vabandust, Lonni, kui seda veidi valesti tsiteerin, sest ta on mul ainult peas, mitte paberil. Aga peast ära ei lähe.

Õhtu ema ja isaga

Jõulude tähistamist alustasime juba jõulureedel, mis kalendri järgi on tänavu laupäev. Küpsetasime ahjus suure kalkuni nin Ode tegi ananassi-kaerahelbeküpsise kooki. Siis tulid ema ja isa ehk Mummi ja Vanaisa hilisele lõunasöögile ning pärast läksime meie nende poole.

Väljas on seitse kraadi sooja, aga sellest hoolimata hakkab juba jõulutunne tulema.

Piparkoogid!

Piparkookide küpsetamine on üks igavene tüütus, kui teha seda üksi. Kui teha seda paljukesi, on see aga lust ja rõõm.

Nii me siis vaalisime*, lõikusime, küpsetasime ja glasuurisime reede õhtul kamba peale ära tervelt kolm kilo piparkoogitainast. "Meie" olime siis mina, Ode, Jüri, Kreete, Laura ja Ramses.

Hirmus ilusad piparkoogid said, loomulikult.
___
* Ode ütleb mulle alati, kui seda sõna kasutan, et "vaalimine" on üks imelik väljend ja niimoodi ei räägi mitte keegi peale minu. Tegelikult räägib küll, mu ema ja vanaema näiteks, aga ilmselt pole Ode nendega vaalimise teemal vestelnud. Maal on meil sahvrinurgas isegi vaalikaikad (nendega vaalitakse pesu) ja ka taignarull on pikemalt öeldes taignavaalimise rull. Vat nii on lood, Ode.

Mille vastu protestid, Pets?

Tehnokratt Pets, kodanikunimega Peeter Marvet, on korraldamas piketti. Juhtimaks Äripäeva ja reklaamijate tähelepanu sellele, et sisust huvituvatele lugejatele pole mõistlik pähe lajatada suure vilkuva bänneriga. Sest see on pikemas perspektiivis kahjulik kõigile osapooletele: lugejale (teeb asjaliku sisu leidmise raskeks), reklaamiandjale (halba bännerit ignoreeritakse) kui keskkonna omanikule (külastatavus väheneb).

Nohjah. Põhimõtteliselt õige jutt.

Aga täna näiteks on majandusväljaande rasket taaka vedavas Äripäev Online´is uudis "Giovanni Sposato ähvardas tappa rate.ee moderaatori". Tsiteerides ka sõnasõnalt kõike (halvas) inglise ja vene keeles toodud sõimu. Sealjuures 24-tunnise viitega, sest teised online-kanalid suutsid seda uudiskünnist kõrge kaarega ületavat teemat käsitleda juba eile.

Nii et ma ütleks küll, et mitte suur bänner ei ole hetkel meediaväljaannete internetikeskkondade peamine pidur :)

Tagavaralapi jahil

Ostsime Katile paar kuud tagasi PTA teksad. Rohekassinised, kivikestega kaunistatud taskutega, vasaku kintsu pealt kunstipäraselt kulutatuks kratsitud.

Ja selle kunstipärase kratsinguga läkski nii, et ühel hommikul unise peaga, kiiresti ja rapakalt pükse jalga tõmmates jäi Kati varvas õhukeseks kulutatud kohta kinni ning käristas pükstesse suure rebendi. Peaaegu põlveni välja.

Kuna mul pole mingit soovi tütrele iga kahe kuu järel kaheksasajakrooniseid teksaseid osta, tuli mõelda parandamisele. Mood on õnneks lappimist soosiv, kuid takistavaks on teksade mitte-just-tavaline värv ja lapitehnikaga mitte eriti haakuvad kalliskivikaunistused.

Õnneks on tegu Eesti õmblusfirmaga, mõtlesin ma lihtsameelselt. Nii et peaks vähemalt õiget värvi kangatüki vabrikust kergesti kätte saama. Peas hakkas juba kuju võtma ka lappimise disain.

Esimene samm oli õhtuse poeskäigu raames astuda Kristiine Keskuse PTA poodi, et otseallikast järele küsida, kas riidetükki võiks saada näiteks Akadeemia tee vabrikupoest. Müüjaõpilase sildiga tütarlaps kuulas mu jutu vaikides ja naeratades ära ning lükkas - ikka vaikides ja naeratades - leti tagant minu ette varna erinevate riietega, millel erinevate inimeste nimesildid küljes.

???

Minu hämmastunud ilme peegeldus samasuguse segadusena tütarlapse näol, kes tegi nüüd juba mõnevõrra ähmi täis viipe selle riidevarna poole. Ning sööstis erinevaid silte minu poole pöörama ja puule riputatud riideid ükshaaval varnalt ära tõstma ja mulle demonstreerima. Endiselt sõna lausumata, nagu suhtleksin kurttummaga.

Õnneks taipasin ma proovida pöördumist vene keeles. Äärmine kergendus müüjatari näos selgitas kõik: ta polnud seni absoluutselt aru saanud, mida ma tahan! Nüüd sujus kõik kenasti ning sain ilma mingite sekeldusteta telefoninumbri, kuhu õmblusjääkide asjus helistada.

Helistasin. Eieie, arvas vastuvõtja, selle küsimusega tuleb pöörduda hoopis Heleni poole. Sain ka Heleni telefoninumbri. Perekonnanime igaks juhuks ei öeldud, aga kui küsisin, et kas neil ongi ainult üks Helen, siis täpsustati, et kvaliteedijuht Helen.

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei olnud küll tegu kvaliteedijuhi probleemiga - ei tahtnud ma ju firmale rebenenud teksade pärast pretensiooni esitada, vaid ainult tükikest riiet enda süül tekkinud rebendi parandamiseks. Ka sellega tegeleb siiski Helen, kinnitati teiselt poolt.

Helistasin.

Kvaliteedijuht Helen oli tõeliselt tore, nii et unustasin kõik PTA aadressil suunurka tekkinud iroonilised muiged. Ehkki ma vajalikku riidetükki ei saanud - nimetatud teksasid ei õmmelda üldse Eestis - sain nii palju abivalmeid soovitusi ja näpunäiteid teksade parandamiseks, et tundsin end lõpuks juba piinlikult selle helistamise pärast.

Nostalgiliselt tuli aga meelde nõuka-aeg, kus kõigil valmisriietel oli kaasas niinimetatud tagavaralapp: tükike kangast, mida niisugustel puhkudel kasutada.

Ode Liis läks Lapimaale

Ode Liis on nüüd neli päeva ära - klassieksursioonil Lapimaal. Kuna nende klassijuhataja läheb vastu kevadet titapuhkusele, on neil suur klassiekskursioon juba praegu ära.

Nii et ta elab nüüd mökkis näeb nüüd põhjapõtru ja jõuluvana ja lund. Ja.