Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Minu Õpetajad

Kooliaasta alguse puhul on hea meenutada oma Õpetajaid - neid, kes seda suure tähega kirjutamist igas mõttes väärivad. Neid, kellel on minu kujunemises olnud oluline roll ning kelle mõju veel praegugi endaga kaasas kannan. Neid, kes ei õpetanud mulle ainult oma ainet, vaid ka midagi maailma kohta.

Muidugi on mul elus olnud ka teistsuguseid õpetajaid. On olnud igavaid, tühiseid ja ükskõikseid inimesi, kellest nende õpilastesse mingit jälge ei jäänud. Nagu ka neid, keda ma vihkasin või kogu hingest põlgasin. Aga las need kategooriad jääda sinna, kus nende koht -  minevikku. Meenutamist on väärt ainult parimad.

Vaike Inkinen - minu esimene õpetaja üldse. Just selline, nagu üks algklasside juhataja olema peab: soe, südamlik, lapsi mõistev, samas korda ja distsipliini hoidev. Armastasin ja jumaldasin teda kõik need kolm aastat.

Vanda Orav - põhikooli geograafiaõpetaja. Säravalt oma ainet armastav ja huvitavaks rääkiv naine. Toitis oma reaalsete reisikirjelduste ja näidetega minu "Maailm ja Mõndast" kokkuloetud igatsust kaugete maade, võõra looduse ja tundmatute asjade vastu. Olin temast vaimustuses. Kuna aga tegu oli elu ja endaga pidevalt tülis oleva teismelisega, siis ei sobinud ju ei huvi ega vaimustust välja näidata. Nii ma lihtsalt kõõlusin tema tundide eel tal pidevalt jalus, tegin asja tahvlit pühkides ja muudkui lootsin, et ta vahetunnilgi millestki põnevast räägiks.

Rein Helme - keskkooli ajalooõpetaja. Irooniline, teravmeelne, ehk isegi pisut ebapedagoogiline - nähvas ta mulle näiteks kord rumala, nõukogude ajalookäsitlusest lähtuva vastuse peale: "Ehk laiendaksite oma silmaringi edaspidi lugemise, mitte musta laineriga!" Aga tema jutt oli alati neetult huvitav ning  ärkamisaegse koolinoore silmaring arenes mürinal. Väga paljud meist plaanisid Helme mõjul minna ajalugu õppima, mitmed läksidki.

Õie-Marta Tuisk - keskkooli matemaatikaõpetaja ja klassijuhataja. Asjalik, ratsionaalne, tark ja hea, ütleks tema kohta. Hakkasin tema mõjul matemaatikat armastama (siin on oma osa küll ka eelmisel õpetajal Põlluveerul), kuid olulisemad olid tema asjalikud soovitused ja suunised elu kohta. Temalt õppisin eesmärkide püstitamist ja sihikindlust.

Tiit Matsulevitsh - Tartu Ülikoolis kursuse kuraator ja õppejõud. Kehastas nõukogude keskklassi noorele nagu mina väljapeetud kombeid, etiketiviisakust ja, mis seal salata, ka laia joont. Tegi kursusele välja ning arendas ka õlut libistades intellektuaalset vestlust. Elukoolina oli kõik see lihtsalt hindamatu.

Marju Lauristin - TÜ õppejõud. Kindlasti ei kuulunud ma küll Marjustini - nii me teda kutsusime - lemmikõpilaste klubisse, sest olin selleks liiga vähe erudeeritud, liiga vähe aateline ja otse öeldes ka liiga loll, aga sellest hoolimata kaifisin ma tema briljantset mõistust ja hoogsat ainekäsitlust. Aste kõrgemal kordus Helmega kogetu: maailmapilt avardus mürinal.

Enn Listra - EBSi õppejõud, juba magistratuuriajast. Rahandus oli küll mu töö ja karjääri seisukohalt üpris ebaoluline õppeaine ning vastikult raske oli ta ka, aga Listra suutis seda nauditavalt edasi anda. Ja mis oluline: õpetas rahasse ja rahandusse uutmoodi suhtuma. Muidugi ei arvuta ma pidevalt oma eraelus raha tulevikuväärtust ega kontrolli laenukalkulaatorite arvutatavaid intresse, kuid ma mõtlen nendes kategooriates ja oskan tagamaid arvestada.

Häid ja väga häid õpetajaid on olnud mul muidugi rohkem kui siin loetletud, kuid millegipärast tunduvad nemad mulle kõige olulisemad.

Aitäh, minu Õpetajad.

 

Tõmban edaspidi kardinad ette?

Leidsin ühe sümpaatse inimese ajaveebist kõhedaks tegeva viite. Et politsei registreerib oma andmebaasis ka kõik need inimesed, kes politseile kuriteost teatades oma isikuandmed edastavad.

Viidatud artikkel on küll poolteist aastat vana, aga ülimalt suure tõenäosusega eksisteerib POLIS sellisel kujul edasi. Ja see on kõhedaks võttev ja häiriv. Isegi minu jaoks, kel pole olnud midagi selle vastu, et mu isikukood on (ilma otsese vajaduseta) avalikustatud Sertifitseerimiskeskuse lehel, et mu terviselugu võib tulevikus sattuda e-tervishoiu andmebaasi ja kõike muud sellist.

Sest selles andmebaasis seostub minu isik asjadega, millega ma end mitte mingil juhul seostada ei taha. Asjadega, mis on juhtunud minust täiesti sõltumatult. Asjadega, mille lähedale sattumist ma mõnel juhul igaveseks unustada püüan.

Minu jaoks on see tõsine probleem, sest mul on kalduvus sattuda pahaaimamatult igasuguste olukordade pealtnägijaks, tunnistajaks, teatajaks. Viimasel ajal õnneks vähem, varem rohkem. Hästi sõnastas selle kunagine kursusevend Hannes: "Muidugi - kui sina saad telefoninumbri, siis tingimata selle, mida on enne kasutanud aktiivne bordell!" Milline lugu, muide, üheksa aastat tagasi tõesti juhtus. Äärmuslikem näide on minu silme all jalgratturi surnuks sõitnud ja sündmuspaigalt põgenev auto, kui mina olen koos lastega pühapäeva hommikul teel maale... Ja ma ei ole kunagi kardinaid ette tõmmanud, mujale vaadanud, edasi sõitnud, minema jooksnud, vaid ikka politsei poole pöördunud. Loomulikult ka oma nime öelnud.

Huvitav, mis mulje minust jääb, kui kõik sellised valel ajal vales kohas olemised lihtsalt faktidena ridamisi letti laotakse?

Aeg lendab, jalg kasvab

Jüri (13) üllatas mõni päev enne kooli algust sellega, et eelmise kevade jalanõud ei mahu enam jalga. Ainsad sobivad on sandaalid, millega terve tänavuse kuuma suve käidud, ning neilgi ulatub suur varvas juba pikalt üle serva.

No mis sa ikka teed, kui laps vastu sügist praktiliselt paljajalu jääb. Muidugi lähed temaga poodi ja ostad - tossud, kingad, uued sandaalid (viimased kooli sisejalatsiteks).

Uus number on 45. Tossud said isegi 45,5, sest seal sees käib paks spordisokk.

Kuidas, kuidas küll mäletan ma alles justkui eile olevat aega, mil "poja jalanõud" tähendas nunnusid helesiniseid papukesi riiuliserval?

Tädi Veera on haige

Mammu õde, 81-aastane Veera on juba pikemat aega haige, nii et tänavusest suvest on Mammu veetnud suurema osa Tartus tema juures. Ning veedab ka sügise ja ilmselt ka talve, sest Veera vajab abi ja lapsi tal pole, elu on niimoodi läinud.

Veera probleemid algasid pidevate tasakaaluhäiretega, millest ta pikema haiglasoleku järel juba peaaegu terveks raviti. Kuni ühel õnnetul ööl läks Veera tualetti ja kukkus. Reiekaela murd. Nüüd on seegi vähehaaval paranemas ning Veera taastusravil. Loodame, et see on hea ja aitab.

Tädi Veera oli oma aktiivses eas tuntud folklorist, Jakob Hurda rahvuskultuuri auhinna laureaat ning mitmete hinnatud publikatsioonide autor. Väga palju on ta uurinud ja kirjeldanud setu rahvuskultuuri, näiteks ka suve-etendustega kuulsaks mängitud Hilana Taarkat. Nüüdki veel on tal töölaual materjalid laiali ja kogu korter täis eri viisil märgistatud ja täis kirjutatud perfokaarte, millest ilmselt ainult tema ise ja Eesti Rahva Muuseum suudavad aru saada. Väga tahaks ta veel oma tööd jätkata, aga enam ei suuda.

Kurb, kurb ja ülekohtune on niisugune vanadus.

 

Volver, hispaanlaste Ukuaru

volverEile õhtul käisime Leivoga vaatamas Pedro Almodóvari kõige publikusõbralikumaks filmiks pärjatud filmi „Tagasitulek”, hispaania keeles siis „Volver”. Tänavusel Cannes’i filmifestivalil sai  kogu selle filmi kuueliikmeline peategelaste grupp parima naispeaosatäitja auhinna ning auhind tuli ka parima stsenaariumi eest.

 

Nagu ütles reklaam: „ VOLVER on sissevaade Madridi töölisklassi slummidesse, kus Hispaania erinevate piirkondade sisserändajad jagavad unistusi, igapäeva ja varandust kõikvõimalike immigrantidega. Selles raamistikus trotsib kolm generatsiooni naisi tuult, tuld ja isegi surma tänu headusele, julgusele ning mõõtmatule elujõule.”

 

Väga hea film!

 

Iseenesest nagu seebiooper. Tütar tapab teda vägistada püüdnud kasuisa. Ema ülesanne on tütart kaitstes laibast lahti saada. Haige vanatädi juures ilmutab end neli aastat tagasi surnud vanaema vaim, kes pärast vanatädi surma ühe tütre juurde üle kolib. Auto pakiruumis, muide, mis on ju kaunikesti sürr reisimismoodus ühe vaimu jaoks.

 

Mis aga võlus, oli tegelaste enesestmõistetav asjalikkus kõige selle hullumeelsuse juures– küll vaimuga asju ajades, küll laipu varjavat sügavkülmikut mattes. Ei läinud keegi peast segi, kaotanud närve, saanud stressi ega süümepiinu. Täpselt sama asjalikult-enesestmõistetavalt visati naabrinnast prostituut autoga kesklinna tööle (nagunii oli ju kesklinna asja), korraldati võõras restoranis suure filmigrupi toitlustamine (mis see restoran suletuna seisab) ning kõike-kõike muud.

 

Mõtisklesin pärast, et kui minul peaks kunagi elus nii kreisid olukorrad tulema, tahaksin olla sama paindlik ja elujõuline. Noh, kasvõi sama kompleksivabalt tülika laibaga hakkama saada.

 

Ja näitlejad olid suurepärased. Minu lemmik oli vanaema (Carmen Maura). See, kui kõnekalt ta pakiruumist ja voodi alt piilus, ei saa lihtsalt meelest minna. Samuti see, kuidas ta ise peidus olles ohjeldamatult itsitas oma peeretamise peale ega see, kuidas ta oma tütre laulu kuulates nuttis... Teisedki olid saadud tiitli vääriliselt head ning Penelope Cruz loomulikult ka väga ilus.

 

Lisaks elamusele sain filmist kätte ka oma selle õppeaasta esimese hispaania keele laksu.

 

Pärast istusime villastesse keepidesse mähkunult Olde Hansa väliterrassil, jõime meeõlut, vaatasime vihma ning rääkisime elust enesest.

 

Ilus oli.

Mina, liivahiir ja eesti porno

Küsimus Tarkade Klubile: Mis ühendab omavahel märksõnu „kaja pino”, „mongoolia liivahiir” ja „eesti porno”?

 

Vastus: Nende kaudu on viimase nädala jooksul kõige enam minu ajaveebile jõutud. Ruulivad mäekõrguselt üle kõigi teiste otsingute.

 

Päeva soovitus: kui tahate oma ajaveebi külastatavust kunstlikult tõsta, kasutage võimalikult palju loomade ja seksiga seotud märksõnu. Kasvõi sellisel moel, nagu näha minu märksõnade linkidele klikates.

 

Tõsi, pornohuvilised küll millegipärast lahkuvad siit esimese kümne sekundi jooksul.

Juba pool lumeleopardi

Vahepeal on kuidagi märkamatult lõppenud Eesti alpinistide tegelikult väga edukas ekspeditsioon kahele seitsmetuhandesele, Korzhenevskajale (7105 m) ja Kommunismile (7495 m, uue nimega Qullai Ismoili Somoni).

Kõige suurem uhkus ja heameel on muidugi Priit Joosu üle, kes tegi ära mõlemad tipud ja on nüüd nö pool lumeleopardi. Lumeleopardi tiitli said vanasti (NL aegadel) alpinistid, kes tõusid neljale seitsmetuhandelisele - Leninile, Kommunismile, Korzhenevskajale ja (sõltuvalt poliitilisele olukorrale Hiina piiril) Pobedale (7439 m - kui suhted olid head) või Khan Tengrile (7010 m - kui olukord piiril oli terav ja tõus Pobedale suletud). Kõigi viie endise NL seitsmetuhandelise tipus on ainsa eestlasena käinud Ilmar Priimets, lumeleoparde on aga mitu, alustades kasvõi Jaan Künnapi ja Tõivo Sarmetiga. Aga nad kõik on nö vanema põlvkonna tegijad, kelle tiitlid jäid viidatud NL aegadesse.

Joosuga samasugune kahe-tipu-skoor on nüüd ka Priit Simsonil ja Hannes Ojal, kes lisaks äsja tehtud Korzhenevskajale on mõni aasta tagasi jõudnud Lenini (7134 m) tippu. Kaks aastat tagasi üritatud Khan Tengri lõppes eestlastele paraku lumelaviini ning teiste ekspeditsioonide laipade väljakaevamisega.

Kahjuks möödus ka tänavune aasta nii, et Eesti uue põlvkonna naisalpinistidelele jäi seitsmetuhandelise tipp kättesaamatuks. Pidasin väga pöialt Kristiina Kindelile, kes aasta tagasi üritas (sarnaselt minu 2003. aasta katsele) Leninit ning nüüd siis Korzhenevskajat ja Somonit. Paraku ei õnnestunud, nii et tänaseni on ainus Eesti nais-lumeleopard ja ka ainus eestlanna, kes on üldse tõusnud seitsmetuhandelise tippu ning hiljem alistanud ka maagilise 8000 piiri, legendaarne Helme Suuk.

___
Täiendatud: Ka Lenin on Iseseisvuse mäeks ümber nimetatud, oli hiljuti lugeda. Üks tema viimasel ajal meedias läbikäinud nimedest on Koh-i-Garmo, aga ma nüüd ei tea, kas see on mingi "eriti vana" nimi, mis oli kasutusel enne Leninit, või uus, ümbernimetatud Iseseisvus originaalkeeles.

Ägeduse faktor

Martin PushkinKarini poeg Martin (6) on seadnud kõik sugulased ja muud loomad ägeduse järgi pingeritta. Edetabelit juhivad võrdse ägedusfaktoriga 1 ema Karin, isa Toomas, koer Ferri ning Kati ja Ode. Minu ägedusfaktor on 4 ning jagan seda auväärset positsiooni Martini isapoolsete vanavanemate koera Tuksiga.

Pingerea lõpetab sugulane X ägedusfaktoriga 1014. Mitte et meil nii palju sugulasi oleks, aga too olevat lihtsalt niivõrd mitte-äge. Loomulikult tahtsime nii karmile hinnangule põhjendust.

"Martin, miks siis X üldse äge ei ole?"

"Kust mina tean! Seda pead sa küll tema enda käest küsima!"

Ebastandardsed jalad või praak Salomon XA PRO 3D?

Olen üpris nördinud, et mitte hullemini öelda: minu 28. mail ostetud ja võistlustel 63 tundi kantud Salomon XA PRO 3D multispordijalatsid on saanud kandadesse augud. Leivo ostis oma tossud samal päeval ja tal on sama lugu. Ainult augud on suuremad, sest ta on neid rohkem kandnud.

Ekspertiis ütles, et kas on vale suurus või on paelad kinnitamata jäänud.

Kamoon!

Jutt valest suurusest peaks otseselt käima AT Spordi müüjate au ja professionaalsuse pihta - aitasid nad seal mul kolmekesi ümber sebides õiget suurust valida, proovisime kolme järjestikust numbrit ja jäime lõpuks ühisel nõul parima juurde. Ja pole ma sealt varem ebaprofessionaalset nõu saanud, miks siis selgi korral.

Jutt lahtistest paeltest - kes kujutaks ette metsas pikka aega lahtiste paeltega jooksmist?

Leivo, kellele ekspert andis samad põhjused, käis eksperdiga vestlemas ja saavutas tulemuse: suurus on õige, paelad olid kinni - lihtsalt jalg on selline, et ei sobi selle jalanõuga.

Küllap on siis ka minul Salomoni jaoks mittestandardsed jalad.

Minu eelmised multispordijalatsid olid Garmontid. Jah, mitte nii mugavad, kaugeltki mitte, kui Salomonid. Kuid pidasid vastu kolm hooaega (2,5 aastat) ning vahepealse linnatänavatel käimise (olid ilusad punased, nii et kandsin neid ka vabal ajal). Ja alles nüüd hakkavad läbi kuluma.

Absoluutselt kõigi muude Salomoni asjadega on mul ainult head ja väga head kogemused. Seepärast keeldun uskumast, et XA PRO 3D nii spetsiifilist jalakuju nõuab, et minu oma mitte ei sobi. Küllap oli siiski tegu mingi "Hiina Eri" tüüpi praagiga - mis aga kahjuks läks mulle kalliks maksma. XA PRO 3D maksab ju ligi 2000 krooni.

Kahju, et Salomoni maaletoojad ja eksperdid seda ei tunnista.

PS. Leivo juures, kes on oma tossudest ka pilte teinud, käib sel teemal juba pikem diskussioon.

Töisest liinist: pean pöialt Eesti väljapanekule Veneetsias

Ehh, ma olen nüüd uhke ja rahul, nagu oleksin ise midagi ära teinud: mobiilpositsioneerimine jõuab Eesti ekspositsiooni koosseisus ühele maailma olulisemale arhitektuurisündmusele, Veneetsia X rahvusvahelisele Arhitektuuribiennaalile.

 

Seekordne biennaal kannab pealkirja „Inimene, ühiskond, arhitektuur” ja keskendub urbanistika võtmeküsimustele: sotsiaalne dünaamika, linnade infrastruktuur, indiviidi roll ruumiloomes (tsitaat pressiteatest). Seega on väga kümnesse, et Eesti ekspositsiooni "Joint Space" tuuma moodustab inimeste tegevusruumide ja jälje kaardistamine mobiilpositsioneerimise abil.

 

Mis mulle selle kõige juures eriti meeldib, on tegijate, Tartu Ülikooli Geograafia Instituudi, arendusettevõtte Positium ja EMT arendusosakonna meeste pühendunud entusiasm sotsiaalse positsioneerimise rida ajada, kindlas veendumuses, et just see ongi tulevikuteenus ja killer app.

 

Mina juba usun :)

___
Täiendatud. Päevaleht kirjutab.