Get a life!

Viru Keskuse peale on juba mõni aeg tagasi ilmunud jõulureklaam. Minu hinge see 80ndate popi stiilis joonistus ja laulurida just helisema ei pannud. Märkasin küll, sest sõidan sealtkaudu tööle, aga see oli ka kõik.

Aga küllap ei olnud ma sihtgrupp. Sest kui koos Katiga kesklinnas olime, ütles ta äkki: "Tead, see Viru Keskuse plakat on lihtsalt nii-iii ilus! Kui me paar õhtut tagasi siin käisime, siis me pildistasime seda oma telefonidega."

Ma olen siiamaani rabatud. Iga kord Viru Keskuse alt läbi sõites vaatan seda reklaami ja imestan. Kati on mu meelest pigem reklaamivihkaja või reklaamiignorant olnud - ta kas ei märka seda või kui märkab, siis ei hoia kokku kriitilisi sõnu selle arvel. Ja ma pole kunagi selle peale tulnud, et mõni inimene, olgu või 14-aastane,  võiks vabal tahtel ja omal initsiatiivil kaubanduskeskuse reklaami pildistada.

Aga küllap siis selle pildi ja laulurea koosluses on midagi sügavalt puudutavat. Kümme punkti selle reklaami tegijatele - juhul, kui ikka taheti Viru Keskust just teismeliste jaoks emotsionaalselt veel olulisemaks muuta. Et mitte nagu lihtsalt hängimiskoht, vaid noh... läheb kuidagi korda ka.

Eksiarvamuste ärahoidmiseks märgin, et Kati mingi eriline hängija ei ole: tal on õnneks liiga palju muud teha kui aega niisama surnuks lüüa, olgu või ilusas kaubanduskeskuses ja omasuguste huvitavas seltskonnas. Aga muidugi on kaubanduskeskused tänapäeva teismeliste subkultuuri osa samamoodi nagu minu plikapõlves rongi- ja bussijaamad: aegajalt lihtsalt peab seal jõlkumas käima. Ennast näitamas, ilusates riietes ilus olemas ja teisi vahtimas. Ma ei nurise.

Ja tegelikult on ka see hea, kui mõni asi hinge liigutab. Olgu see või ilus reklaam.

Täna sõitsin ma trammiga nr.7 - hea koostööpartner tegi ürituse trammikohvikus "Pauliine".

Vahva oli. Kolistasime kahe ja poole tunniga Lasnamäelt läbi kesklinna Kadriorgu, sealt Koplisse ja siis Lasnamäele tagasi. Erinevatest peatustest tulid peale küll torupillimängija, küll setu laulumemmed. Sai palju naerdud, lobisetud ja ka huvitavaid jutte aetud.

Ürituste korraldajatele on aga trammiformaat tõeline kingitus: keegi külalistest ei saa kohustusliku viisakus-viieteist-minuti järel vaikselt minema imbuda, kõik peavad lõpuni kohal olema. Ja kui tead, et pääsu pole, siis ikka lõbutsed ka. Isegi kui pärast kaine autojuht oled.

Juhuslikult komistasin Delfis uudise otsa, et välja on kuulutatud romaanivõistlus.

Kunagi ammuammu isesesisvusaja algul (ei mäletagi enam, mis aastal) osalesin romaanivõistlusel ning minu suurepärane kirjutusmasinal kolmes eksemplaris läbi kopeeri pekstud tähtteos "Varjud selja taga" sai seal edukalt ära märgitud. "Moodne, küüniline ja lohakas," ütles siseretsensioon. Pakuti avaldamisvõimalust, kui ise paberi leian (oli aeg, mil isegi ajalehtede ilmumine rippus sellest, kas suudeti Venemaalt järjekordne paberirong Eestisse meelitada). Kuna aga mul polnud mingit tahtmist väikelaste ja ülikooli kõrvalt paberiäri imedemaasse sukelduda, jäi asi loomulikult ära. Ja ühtegi teist romaani ma kah pärast seda valmis ei kirjutanud.

Hmm, küllap olid mõlemad viga. Paberiäriga oleksin ilmselt juba eesti rikaste TOP100-s ja romaanikirjanduses maailmakuulus. Oh, mis kasutamata võimalused mu elus!

Aga selle võistluse puhul küll millegipärast mõtlesin, et äkki prooviks. Noorsooromaanide süzheesid ja selgroogusid, mis ootaks lahtikirjutamist, on failidena mitu tükki, pole olnud lihtsalt tõuget nendega tegelema hakata. Kuid ... valmis romaan tuleks esitada juba 5. jaanuaril. Jääb ära.

Ja nii ei saagi minust kuulsat noorsookirjanikku.

Käisin esimest korda ronimas Lasnamäe Kergejõustikuhalli ronimisseinal. Supersein, palju parem ja ka kõrgem kui Tabasalus.

Tänud Leivole initsiatiivi eest - omal algatusel poleks ma kardetavasti sinna jõudnud!

Samal ajal oli ronimas ilmselt kaljuronimisele spetsialiseerunud eesti-vene segaseltskond, kus üks vene kutt ikka tõelist klassi näitas. Ja vähe sellest: ronimise järel lõõgastus ta pea peal seistes ja venitas lihaseid igapidi spagaadis. Vau.

Kati käis 8.klasside täppisteaduste olümpiaadi matemaatika koolivoorul. Õpetaja andis pärast ülesanded koju kaasa, et lahendagu kontrolliks koos emaga üle. Ei tea, millest küll mulle selline au, aga eks ma siis proovisin.

Jubejube, kuidas ma enam ei oska! Pole aastaid numbrilist mõtlemist treeninud ja kõik on läinud. Ei märka enam numbritevahelisi seoseid ega mäleta lihtsaid tõsisasju. Neljakohaline 8-ga lõppev arv murru lugejas, kas saab kolmega taandada? Hakkan mõttes pikalt läbi jagama, kui Kati juba ütleb, et saab küll, ristsumma on 18. Õige küll, niimoodi sai kiiresti teada. Tehted murdudega - tõeline piin. Kuskilt ajusopist tulevad küll reeglid meelde, aga see kõik võtab aega. Kolme tunniga mina küll poleks neid viit ülesannet ära teinud.

Jaan laenas Karlile raha tingimusel, et Karl maksab tagasi kogu summa ja veel ühe kolmandiku sellest summast. Sel juhul oleks Jaanil pärast 1/7 võrra rohkem raha kui algul. Karlil oli hea meel, et Jaan teda hädast välja aitas ja kui ta tagasi maksis, andis ta Jaanile veel 8 krooni pealekauba. Nüüd oli Jaanil 1/5 võrra rohkem raha kui algul. Mitu krooni laenas Jaan Karlile?

Ah?

Kati sai vastuseks, et 140 krooni. Ja pean tunnistama, et oma kontrollija ülesannet ma siinkohal küll täita ei suutnud. Ma EI SAANUD ARU, kuidas ta selleni jõudis!!!!

Ma enam peaaegu ei usu, et ma üldse olen kunagi matemaatikat õppinud ja loogiliselt mõelda osanud.

Laupäeval kolasime Katiga mööda poode. Jõulukinke otsides ja niisama ka. Zaras nägime nunnut seelikut: musta siidi-ja tüllimoodustist, lips kaunistuseks küljes. Katile väga meeldis, aga maksis mingi 600 krooni. Sellise seeliku eest ilmselgelt liiga palju.

Kuna ta oli tegumoelt väga lihtne, kihutasime joonelt Abakhani. Ostsime poolteist meetrit öösinist satiini (73 krooni), meetri musta tülli (22 krooni) ja jupi sametpaela (5 krooni). Ja täna ma siis viis tundi õmblesin. Seelik on valmis, ainult lips vaja külge panna - seda enam tõesti ei viitsinud.

Üldiselt mulle ei meeldi õmmelda. See on igav ja tüütu ning kui asi lõpuks valmis saab, olen nii kõriauguni tüdinud, et endal pole temast enam mingit rõõmu - teistele ongi sellepärast parem õmmelda, et nendel on vähemalt rõõm uue asja üle. Ning kui töötunnid rahaks ümber arvutada, tekib tõesti küsimus, et kas üldse on mõtet. Samas, ega ma pühapäeva pealelõunal selle viie tunniga lisa-viitsada-krooni poleks teeninud, nii et sellest vaatevinklist jälle nagu tasub... Aga jah, tavaliselt ma lihtsalt ei viitsi.

Kunagi õmblesin ma tõesti palju. Mitte et see mulle siis rohkem oleks meeldinud, aga lihtsalt ei jäänud midagi muud üle. Abiellusin aastal 1990 ja Kati sündis 1991, kui poest praktiliselt midagi saada ei olnud. Lähiaastatel ka mitte. Või kui oli, siis valuuta- või kommertskauplustes. Ning kuna üliõpilasemal oli aega ilmselgelt rohkem kui raha, siis ma muudkui õmblesin. Lapse kombinesioonid, joped,õuepüksid. Enda argirõivad ja isegi korporatsiooniballide kleidid. Jubedaim ettevõtmine oli mehe suveülikond - see lõpuks ka ebaõnnestus, sest revääride vaheriiet polnud kuskilt saada ja reväärid jäid pehmelt lotendama, kui neid just vahetpidamata tärklisesodiga ei turgutanud.

Kust ma kangast sain? Alguses oli põhiliselt nii, et varusid soetanud elutargad sugulased kandsid oma kirstudest kokku. Saada sünnipäevaks ja jõuludeks paar meetrit kangast oli täiesti normaalne. Beezhi ülikonnariide, mäletan, tõi tädi Veera Soomest - ta oli seal mingil folkloorikongressil esinemas käinud ja selle vist vastuvõtjatelt kingiks saanud. (Oh, appi, kas tänapäeval kujutaks ette, et lähed rahvusvahelisele kongressile esinema ja sulle kingitakse jupp kangast ja pakk Presidendi kohvi???)

Mingil ajal aga avati Tartus Riia mäel popp kangapood - vist oli kah Abakhan - kus müüdi igasuguseid põnevaid ja ennenägematuid õmblustarbeid. Kaaluga, ka see oli uudis. Sissepääsemiseks tuli algusaegadel väljas tunde sabas seista ja kogu aeg oli hirm, et äkki lõppevad kangad otsa. Ent see oli üks esimesi poode, kus asjad EI lõppenud, olgu sabatajaid palju tahes. Selline väike kapitalistlik ime keset postsovjeetlikku Tartut. Ja õige varsti harjusid ka inimesed ära, et kangast ei peagi igaks juhuks koju lademesse ostma, vaid võib igal ajal tulla poodi oma pooleteise meetri järele.

Siis aga saimul ülikool läbi, läksin tööle ja hakkasin raha teenima. Ja kõike sai poest osta, ka muud poed olid juba kaupa pilgeni. J käis vahepeal Rootsis tööl ning mina temal külas ja poode rüüstamas, nii et pärast seda käis Kati ainult välismaa riietes nagu väike eputrilla. Ja need riied olid uued, poest ostetud, mitte kuskilt humanitaarabist saadud! Ja kui Jüri sündis, siis ma lausa põhimõtteliselt ei õmmelnud talle ühtegi särki ega ühtegi paari sipukaid ise, kõik asjad olid poest. See oli nauding - osta, mitte ise teha. Uskumatu, mis tollal tähtis ja eriline tundus...

Oma kuulsa Singeri masina eest võlgnen aga tänu Rootsi vanaisale: see on minu osa tema pärandusest. Praegu tundub, et no mis see siis ikka ära ei ole, aga nõukogude ajal oli välismaa õmblusmasin tüdrukule ikka kõva kaasavara... Ja töötab suurepäraselt siiamaani.

Aga jah, vahepeal ma pikki aastaid ei õmmelnud temaga midagi. Kui just hargnenud voodilina- või käterätiots välja arvata. Mood oli ka selline, et väärtustas pigem korralikku viimistlust ja head rätsepatööd ja seda on tüütu teha.

Viimasel ajal olen aga taas tüdrukutele ühtteist õmblema hakanud. Eeskätt seetõttu, et praegune mood on tõeline laiskade iseõmblejate paradiis: palistamata kaelused ja varrukasuud, rebitud ääred, lohakad õmblused... Sellega saan ma suurepäraselt hakkama!

Ja isetegemine muutub vähehaaval vist popiks jälle kah. Kati sõbrannad vihuvad peaaegu kõik midagi ise teha: Balti turu pärlitest kõrvarõngaid, heegeldatud bikiine, salle, mütse, pontshosid... Eks ma pean kah trendi järgima.

Käisime Kariniga täna õhtul Mäepealse Memme vaatamas, et kuidas ta siis oma murtud käega elab. Väga kenasti elas, nagu ikka. Ja oli sama rõõmus nagu ikka, mis siis, et käsi kipsiga kaelas ja kaks haiglapäeva selja taga.

Ning loomulikult oli ka tädi Mall krapsakas nagu ikka. Sõitis pärast koos meiega linna, sest Kaarli kirikus on täna heategevuskontsert HIVi nakatunud laste toetuseks. Mina, ise noor inimene, pidin endale tunnistama, et mina tema asemel küll ei viitsiks sellisel pimedal ja külmal õhtul kodust välja minna. Sest ehkki Maarjamäelt kesklinna saad autoga, siis pärast kontserti tagasi tuleb ju bussiga sõita. Kaarli kiriku juurest Maarjamäe bussi peatusse kah hulk maad jalgsi astuda. No mitte ei viitsiks. Aga tema, näe, viitsib! Mulle üldse tundub, et ta käib nii umbes ülepäeviti linnas teatris või kontserdil. Ise saab juba varsti 70. Ausõna, kui mina pensionile jään, saab ka minust üks reibas ja hakkaja pensionär!

Aga Kati on reibas ja hakkaja juba noorena: läks täna oma paranemisjärgus jalga ja kipsis kätt trotsides koos sõbranna Milannaga Rock Cafesse, kus ürituse "Positive 2005" raames esines jazztantsurühm, kus ka Kati tantsib (või õigemini küll tantsis, kui tal jalg terve oli - nüüd on juba üle kuu sundpausi). Ning muidugi pidid siis Ode ja tema sõbrannad Reelika ja Hanna kah pittu minema.

Malle ja Kati usinusest innustust saanuna olin ma valmis ennastki käsile võtma ja ka ise Rock Cafesse minema - olin just päeval lugenud, et ka Pets peab seal sünnipäeva ning talle viinuks küll paar õnnesoovi füüsiliselt kohale. Ja ühtlasi oleks siis lapsed sealt koju sõidutanud. Aga nagu ikka: ekspromptideele on raske kaaslast leida, üksi ei hakka minema, toas on soe ja mõnus... Kui veel ilmnes, et Milanna isa läheb niikuinii vastu ja kõik lapsed mahuvad tema autosse, jäigi minemata. Eks kodus olla ja ajaveebi  kirjutada ole kah tore.

Ajal, mil Katil jalg juba kipsis oli ja käsi veel kipsis ei olnud, istus ta kodus ja tegi ajaviiteks käsitööd. Heegeldas endale lopsaka kraega vesti (sellest pidi algselt tulema küll kampsun, kuid varrukad jäid tegemata), roosa motiividest pontsho ja hunniku igat värvi roose. Siin pildil on osa neist.

Roose müüs ta oma koolikaaslastele ja müügivankri ette sai rakendatud ka ema (st. mina). Algtõuge tuli sellest, et kõik imetlesid minu musta kampsuni külge kinnitatud nelja roosat roosi ja küsisid, kust ma sellise disainikampsuni sain. Kampsuni päritolu ma ei avalikustanud (tõttöelda olen sellega - ilma roosideta kujul - juba kolm talve tööl käinud :), kuid olin lahkesti valmis roose müüma. Ja nii saigi roosimüügipäev välja kuulutatud.

Asi võttis ikka täiesti projekti mõõtmed, sest roosid osutusid väga menukaks. Kui materjalikulud maha arvata, on Kati teeninud roositööstusega umbes 700 krooni. Pole paha esimese iseseisva ettevõtmise kohta.

Tegelikult tuleks küll tuludest maha arvata ka minu poolt müüdud rooside eest müügitasu, et Kati maastmadalast arvama ei hakkaks, et just personalikulud on need, mille pealt saab kokku hoida. Aga noh, ema süda, kus sa siis raatsid. Rääkisime seda siis esialgu teoreetiliselt.

Tulusust vaadates võiks projektiga veel jätkata, aga käepärased turud on ammendunud ja täis saanud. Eks ka see on õppetund, et pole mõtet toota, kui mahamüümine muutub liiga raskeks.

Ja töökasvatus ennekõike, nagu märkis minu boss Valdo, kes samuti mõne Kati roosi ostis.

Aitäh Kajakale, kes rooside valmistamise lingi oma ajaveebi üles pani.

Nii kurb - minu Mäepealse Memm, kes praegu oma lapse ja minu tädi Malle Maarjamäe kodus talvitub, oli pimedas toas mingi asja otsa komistanud ning kukkudes ribi ja käe murdnud.

7.detsembril on tal 94-aastane sünnipäev. Selles vanuses luid murda on ikka väga karm.

Ma arvasin, et lapsed on juba lõplikult suureks saanud ja pakkusin paar nädalat tagasi välja, et päkapikud võiksid meil tänavu käia mitte iga päev, vaid kord nädalas advendipäeval. Ja et nad ei too siis mitte õuna või kommi, vaid midagi asjalikumat. Sest muidugi teavad meil kõik juba terve igaviku, kes on päkapikk, aga jõuluootusene kommipoetamismäng on ikka käinud. Kuna aga Kati juba eelmiselgi aastal aegajalt selle kommitamise peale kulmu kergitas, arvasin, et oleks ehk aeg kombeid muuta.

Kõik olid algul nõus, aga täna lähenes Ode ettevaatliku jutuga, et pigem võiksid päkapikud ikka iga päev kommi tuua. Et siis on ikka nagu igal päeval oma väike rõõm.

Muidugi on tal õigus. Miks ma küll arvasin, et oluline on ainult kingituse suurus?