Get a life!

Seekordseks reisiks tegime (eeskätt tänu Leivole) konkreetse ajaplaani, et kõigil oleks täpselt teada, millal miski ees ootamas. Lõikan-kleebin selle ka siia, tehes ka väikesed kohendused, mis reisi jooksul ette tulid. Kohendamist vajavad tegelikult ka mõned hinnad (eeskätt laevapilet Inglismaa-Prantsusmaa vahel, mis läks oluliselt kallimaks), aga tegelikke kulusid pole hetkel käepärast.

Kokkuvõttes oli väga tore reis, kindlasti kirjutan ka pikemalt. Ette rutates võib öelda, et võimsaimad emotsioonid minu jaoks olid tõus ja mõõn Findhorni lahes ning öine Eiffeli torn tema esmakordsel nägemisel.

Kolm ja pool nädalat Šotimaa- või õigemini Euroopa-reisi möödus nagu linnutiivul. Eile õhtul jõudsime tagasi, tõstsime kotid ja lapsed autost maha, kraamisime ja tagastasime rendibussi, sebisime asjadega... ja kuidagi oligi juba käes hommik, mil pidi tööle minema. Natuke und mahtus vahepeale ikka ka.

Ja esimene tööpäev üle pika aja ei andnud mingit võimalust end vähehaaval ja ettevaatlikult pabereid krabistades kontorirutiiniga kurssi viia. Kus sa sellega - just tänase päeva valis mu tööandja enamusosanik selleks, et teha teistele aktsionäridele ülevõtmispakkumine. Mis mulle tähendas karmauhti ja pea ees tööellu sissesukeldumist.

Õnneks tuleb kõik kommentaarisoovijad otse TeliaSonerasse suunata, ise midagi kommenteerima ei pea (ega tohigi). Aga ikkagi, selline algus kohe esimesele tööpäevale - isegi kolleegidele toodud tervitusšokolaadi sain avada alles pealelõunal :)

Seekordne Xdream oli tähelepanuväärne kõigepealt selle poolest, et ta rikkus ära Minni sünnipäeva tähistamise. Järgmisele päevale mõeldes söandasin sünnipäevalapse terviseks võtta ainult klaasi veini ja natuke džinni toonikuga. Aga selle eest puhastasime Randyga kahasse ära suure kausitäie tikreid, millest Pilvi suurepärase toormoos kokku vaaritas, seadistasin ära Minni kõneposti (peangi uurima, mis värk see üldse oli) ja oli muidu tore. Leivo märkis ka, et Faust/Kusti on ainuke koer maailmas, keda ma ei karda – no tegelikult on selliseid veel, aga nimetatu on kindlasti neist üks suuremaid.

A-raja võistlus algas seekord rattal. Ja hajutusega. Olles õppust võtnud eelmise aasta öise etapi hajutusest, kus mulle sattus kõige pikem ots, on mehed mu ümber džentelmenid ning taas sain mina kõige lihtsama etapi, kus sisuliselt tuli ainult mööda teed punktini ja sealt samamoodi edasi kogunemiskohta ehk järgmisse punkti sõita. Sellest hoolimata oli Minn valmis mulle punktini teed näitama ja mul poleks selle vastu midagi olnud, kui ta ainult poleks nii hirmsa hooga minema pannud :) Mul oli kohe esimesel künkal hing kinni ja edasi võtsin rahulikumalt endale sobivas tempos. Aga kuna stardis oli Minn öelnud, et kui nende tempos püsime, on garanteeritud koht esitosinas, siis oligi nüüd kohe ka esitosina koht käest lastud :)

Kuna mu ots oli lühike, sain hoolimata rahulikust tempost paar minutit Leivot oodata ja siis ootasime koos Alarit, kellele oli saanud küll mitte kõige pikem, kuid kõige keerulisema variandi. Ja edasi jätkasime juba koos.

Ja polnud mingit kasu sellest, et ma olin džinni-toonikuga piiri pidanud: sõita neil pikkadel Elva tõusudel ikka ei jaksanud. Asfaldi peal veel vähegi, aga enamik tõuse oli ikka vana hea kruusaralli.

Esmakordselt oli Xdreamil fotoorienteerumine: üks tiimiliige pidi ronima torni, tuvastama fotol kujutatud paiga asukoha ja oma tiimi siis sinna viima. Hoolimata ülesande esmakordusest sujus see vist kõigil päris hästi.

Enamik etappe oli seekord pigem lühikesed: natuke üht, natuke teist, jälle natuke esimest, vahele lisaülesndeke, jälle natuke teist jne. Tunnet “saaks see etapp kord juba otsa” ei tulnud enne kui kanuus, ja ka seal mitte aja, vaid algul keeruliste olude pärast.

Kanuuetapp oli alguses selline, et meenutas rohkem merelahingut piiratud territooriumil. Jõgi oli kitsas, käänuline ja vettelangenud puid täis. Tegelikult täiesti sõidetav, kui olla seal üksi ja tüürida rahulikult optimaalset trajektoori. Aga kui su sõiduvahendi ees, taga ja kõrval on veel teisigi samasuguseid, millest osad kannavad endas selget kui mitte võidu-, siis vähemalt võitlusjanu, siis… Siis on keegi pidevalt kaldas või okstes kinni või kanuuga risti keset niigi kitsukest jõge ja teised sõidavad talle otsa. Erilise äpardusena sõitsid naabrid meile tagaossa sisse siis, kui me olime just läbi lipsamas ühe vee kohal kaalduva pooliku puu alt – nii et nende põrkehoost kaldus meie kanuu sabaots selle puu alla ja mina jäin sinna kinni. Siiski oli tegu heade paharettidega, kes jama märgates seda palki niipalju üles kergitasid, et sain end kanuupõhja libistada ja sel moel puu alt läbi.

Igatahes olid mul juba esimese pooltunni järel käed sellest tormilisest tüürimisest nii väsinud, et ei kujutanud ettegi, kuidas lõpuni vastu pidada. Eespool läks aga jõgi õnneks laiemaks ja tropid hajusid. Ja siis rauges muidugi rahulikumaks ka meie tempo, sest mis sa ikka üksinda rabad.

Uuendus oli ka kanuuetapil. Kui tavaliselt on punktid kaardile märgitud ja neid tuleb kallastelt otsida, siis seekord olid punktid kaldal vaateulatuses ja need tuli ise kaardile kanda. Paar punkti olid lihtsad, millega minagi oleksin hakkama saanud – elektriliini all, silla küljes vms –, osad aga sellised, mis hoolsat käänakute lugemist ja ümbritseva jälgimist nõudsid.

Üsna lõpu eel oli ujumine. Väikese järve peal tuli teha ca 250m tiir ja võtta ära järvele kaarekujuliselt paigutatud punktid. Need olid poide küljes ja millegipärast arvasid taas mõned eriti võitlushimulised kodanikud (nüüd oli koos meiega ka B-rada), et on hea mõte punkti hoidev poi raevukalt üleni vette vajutada ning siis vee all käsikaudu kähmelda, kes oma SI-ga esimesena auku tabab. Juhin tähelepanu, et kui olla B-rajal lõpu eel koos A-raja lõpetajatega, pole kaugeltki tegu “beekate” võitjatiimidega, vaid pigem 100+ kohtade peale mängijatega :)

Aa, üks tore lisaülesanne oli keset üht jooksuetappi veel: järjestada Päikesesüsteemi planeedid. Mina oli totaalselt kindel, et Maa on järjekorras 4.planeet, aga Alar tuletas mulle meelde kultussarja “Kolmas kivi päikesest” ja vältis meil sellega ei-tea-kui palju trahviringe 25-kilost ketast tassides. Planeetide loetellu oli heldelt lisatud ka petekaid a la Snickers ja Europa ja kuuldavasti olid mõned tiimid ka orki lennanud ja neid usinalt järjestama asunud :)

Ja mulle väga meeldib kuue tunniga finišisse jõuda nagu nüüd juhtus! Peaks teinekordki proovima, ainult et siis paraku tuleks mitte korraldajatepoolsele kiirele rajale loota, vaid kahjuks ise trenni teha….

____

Leivo kirjutab, kuidas A-rajast sai seekord – eks ikka pikkuse tõttu - B-rada (ja tema on ka täpselt ära järjestanud kõik etapid ja alad).

Tulemused. Esialgsete tulemuste kohaselt oleme tabelis 32.kohal, olles saanud 30 minutit trahvi kanuupunktide märkimise täpsuse eest. Rajal oldud aeg oli 6:01:45.

Hiljuti kohtusin ühe Raasiku lõnga keraga - sellisega, mil juures minu jaoks spetsiifiline lamba ja masinaõlilõhna segu. Selline, mis seostub kohe ja eeskätt Loksa villavahetuspunktiga, kus varases lapsepõlves koos Väljaotsa Memmega korduvalt käisime. Ja kõige eelnevaga, mis villaga tuli teha enne, kui see villavahetuspunktis lõnga või rullkraega kampsunite vastu vahetati.

Lambad ise

Kõigepealt lambad ise. Neid oli Memmel erinevatel aegadel erineval hulgal, aga alati olid tema eelistusteks valgeninalised isendid. Isegi külast karja ja vere tugevdamiseks toodud pässud (nii nimetas memm oinaid), valiti eeskätt selle järele, et oleks ilusa valge ninaga - mustaninalised lambad olid Memme sõnutsi "tigeda näoga". Aga muidugi ei küsinud karjamaal ka naabertalude loomadega seltsivad uted Memme tõuaretuslikest eelistustest ning mõnigi kord sündisid meie lauta ka musta koonukesega talled. Minu jaoks olid tollal just need kõige nunnumad - võibolla sellepärast, et neid oli meie laudas siiski vähe. Praegu lambakarju ja eriti tallesid vaadates kipun pigem nõustuma Memme maitsega: valgeninalised lambad paistavad kuidagi armsamad ja malbemad, eriti muidugi talled.

Igatahes on mul hästi meeles lauda lamba-, sõnniku- ja heinalõhn ning rõõm sellest, kui põtkivat talle - olgu siis valge- või mustaninalist - sai ettevaatlikult süles hoida. Tallevill lõhnas hoopis teistmoodi kui suure lamba oma - seal polnud veel seda tugevat kasukahigi aroomi ning ta lõhnas pehmelt nagu lõngakera. Pareminigi, sest lõngale omast masinaõli niidikest polnud segamas.

Lammaste pesemine

Üldiselt oli Memme laut nii kuiv ja puhas puhas, et lambad elasid jalge alla tallutud heintel ning kasukad eriti virtsaseks ei saanudki. Aga mõnikord siiski tuli lammas kinni võtta ning suurtesse vannidesse soojenema tõstetud veega üle pesta. Seda tehti kahekesi: üks hoidis lammast kinni, teine valas vett selga ja loputas villapahmakat. Lambad määgisid heitunult ja rabelesid ning kui nad lahti päästeti, jooksid sõrgu pildudes solvunult eemale ja hakkasid kasukat raputama nagu koerad.

Ühel veerohkel kevadel pesime lambaid ka karjamaal kraavis. Aga jõgi on meist ikka niipalju kaugel, et sinna lambaid ajama ei hakatud. Küll aga pesi lambaid mõnikord jões Mäepealse Memm.

Lammaste niitmine

Niitmiseks toodi üks lammas laudast välja - tavaliselt nii, et Memm oli tal kaksiti seljas, suunates kõndimise ajal lammast jalgadega õiges suunas. Ümber kaela oli lambal ka nöör, aga seda Memm pigem ei sikutanud, et lammast mitte "pooksisse ajama" hakata.

Niitmiskohal oli maas suur presentriie ning jalanöörid. Presendini jõudes tuli neist nööridest moodustada jooksev aas (nn seasõrg) ümber lamba esimeste ja tagumiste sõrgade: sel moel kokku tõmmatud jalgadega lammas räntsatas küljeli, jooksvad silmused fikseeriti ja niitmine võis alata.

Niitmistööriistaks olid suured sepistatud lambarauad (huvitav, on need meil veel kusagil alles?). Kõigepealt tuli aga lammas enamvähem maha rahustada, et ta ei "rabaks" ega endale raudade teravate otstega viga ei teeks: veristatud nahkadega lambaid pidas Memm niitjale suureks häbiks ja muidugi oli see ka "looma piinamine" - asi, mida Memm mingis vormis ei aktsepteerinud. Tema, väikesekasvuline meelespealillesiniste silmadega naine, võis küll silmagi pilgutamata supikukel pea kirvega otsast lüüa või tapaloomal pussiga kõri läbi tõmmata, aga looma - ja isegi kala - "piinal hoidmine" oli välistatud.

Lamba niitmist tuli alustada kaelast. Kui ma veel väiksem olin ja lambaraudu enda kätte nuiasin, niitis Memm voldilise ja õrna nahaga kaelaosa ise ning rauad said minu kätte alles lamba sileda ümara kõhu juures. Hiljem pidin ma ka kaelaga ise hakkama saama, taustaks Memme jutustus oskamatust tüdrukust, kes oma vabanduseks olevat pettunud kosilastele öelnud: "Oleks lammas ilma kaelata ja kangas ilma otsata - küll mina keskel keerutaksin!" Ehk siis moraal: kõiki töid tuleb osata ja korralikult osata algusest lõpuni, "keskel keerutamisest" ainuüksi ei piisa.

Lambaniitmise päeva mälestustes on alati päikeseline ilm (küllap oligi, vaevalt seda tööd vihmaga ette võeti). Lambaraudade lõginal eralduvat villakatet tuli aegajalt käega eemale lükata ning vahepeal ka eest ära ssurde kahe sangaga korvi tõsta või kotti toppida, et ta maas liigset puru ja sodi külge ei võtaks. Käte külge jäi sellest tugev lambahigi lõhn, mõnikord lausa mitmeks päevaks.

Ja see villavaip - kui valge oli see lambapoolselt küljelt! Kasuka pealispind oli lammastel kergelt kollakaks ja määrdunuks tõmbunud, aga seestpoolt oli kõige ilusam natutraalne valge, mida ma näinud olen.

Kui lamba üks pool sai pügatud, tuli villaloom ettevaatlikult üle selja keerata ja teise poole kallale asuda. Ning kui teinegi pool pügatud sai, tuli teha ka tagasikeeramine - muidu võivat mingid asjad (ma ei mäleta enam, mis nimelt) lamba sees keerdu jääda. Ma ei tea siiani, kui tugev veterinaarne tagapõhi oli sellel Memme teadmisel või oli tegu lihtsalt rahvausuga - aga igatahes jälgisime alati piinliku hoolega, et lammas saaks enne tagasi keeratud, kui tema jalad lahti päästeti.

Kui pügatud lammas end püsti rabeles ja karja juurde jooksis, oli ta teiste kõrval nii väike ja valge ja justnagu häbenes veidi oma alastust. Kaua tal muidugi häbeneda ei tulnud, sest varsti olid ka kõik teised samasugused.

Lambaraudade lõksutamine tähendas muuhulgas seda, et mu ranne jäi õhtuks valusaks ja läks mõnikord isegi kergelt paiste. Abi sai neiltsamadelt lammastelt: ümber haige käe tuli siduda värvimata lõng. Ma muide usun siiani, et see "kunts" aitab ja keeran lõnga ümber käe ka siis, kui randmed näiteks rattasõiduga valusaks põrutatud.

Villapesu

Millalgi pärast suurt heinaaega tuli ette võtta ka villapesu. Selleks tuli vill kõigepealt likku panna - sauna juures olid suured vannid, kus vill mitme päeva jooksul ja mitme veega läbi leotati. Ühte pesuvette pani memm alati ka Fermentat - ise ütles küll, et see teeb villa rabedamaks, aga et villavabrikus pestakse nagunii keemiliste vahenditega ja ei tee see üks kord asja hullemaks. Küll aga määrati puhtam vill kõrgemasse sorti ning selle eest sai rohkem raha või paremat lõnga.

Pestud ja loputatud vill kuivas heinamaale laotatud suurtel kangastel. Aegajalt tuli seda pöörata ja suuremaid toppe lahti näppida. Enne lõplikku kottitoppimist käis Memm kõvematest "pakladest" ka kraasiga üle, nii et kotti sai pehme, lahutatud ja siidine villakiud.

Villavahetus

Villavahetuseks tuli saada villakotid Loksale ja abiks oli siin kolhoosibuss, mis paar korda nädalas tolmusaba taga keerutades külast läbi sõitis. Villakotid olid küll kerged, aga suured ja oli omajagu tegemist nende tee äärde viimise, bussi saamise ja Loksal villavahetuspunkti tassimisega. See viimane etapp oli mulle suuremana mõnigi kord pigem piinlik - käi siin nüüd kohalike kuttide pilgu all, suur takuriidest kott või koguni kaks üle õla, oma samamoodi koormatud vanaema sabas... Väiksemana oli aga sama villakoti kandmine muidugi suur rõõm ja uhkus.

Villavahetuspunktis kaaluti villakotid ära, moepärast tõmbas vastuvõtja paar pihutäit ka hindamiseks välja. Moepärast seetõttu, et Memm oli vastuvõtjale teada-tuntud inimene ja üldiselt tunnustatud kui puhta ja korraliku töö tegija. Ei olnud temast karta, et ta sõnnikukämpudega koormatud lühikest jalavilla puhta seljavilla hulka segab või muid inetusi teeb... Memmele omakorda oli auasi, et tema vill alati kõrgemasse sorti kuuluks, ja nii jättis ta "oonuma" ehk viletsama villa pigem vahetuspunkti viimata kui sellega oma mainet kahjustas.  

Villavahetuspunktist saime villa vastu juba eelnimetatud masinaõli ja lamba järgi lõhnavaid lõngavihte - Memm valis alati just värvimata lõnga. Vastavalt vajadusele sai tellitud kas ühe-, kahe- või isegi kolmekordset lõnga - vastavalt nii mitu keerdu oli siis lõngaks kokku korrutatud. Peenemast lõngast sündisid Memme näppude all sallid, jämedamast kirikindad ja kõige tugevamast sokid. Memme kootud sokke, nüüd küll tugevasti parandatud pöia- ja kannaosadega, on meil maal siiamaani...

Teine vahetusobjekt olid meie jaoks suusakampsuni nime kandvad rullkraega ja üle pea selga tõmmatava kudumid. Valdavalt olid need triibulised ning meie kõigi jaoks oli tegu asendamatu rõivaga sügistalvistes maaoludes. Need enam lõnga ja lamba järele ei lõhnanud, sest tegu oli juba värvitud materjaliga.

Igatahes, väga nostalgiline oli taas tunda seda naturaalse lambavillalõnga lõhna ...

Eile õhtul olin nii laisk, et kuidagi ei viitsinud pärast tööd kodunt välja piima tooma minna. Jüri, kes peale minu ainsana kodus oli, kah ei viitsinud. Otsustasime siis visata kulli ja kirja, et kumb läheb.

Aga ühekroonist eesti münti vaadates ei suutnud me kokku leppida, kumb pool on kull ja kumb kiri. Viskasime siis eestipäraselt vappi ja numbrit.

Mina kaotasin ja pidin ikka poodi minema. Aga ma vähemalt proovisin :)

Auto esimese numbrimärgi kaotus tõi kaasa hulgaliselt asjaajamisi.

Igaks juhuks teavitasin numbrimärgi kaotamisest politseid (juhuks kui leidja peaks hakkama sellega mingit pättust tegema), politsei leiubürood (juhuks, kui aus leidja selle sinna viib) ning Tallinna abitelefoni 1345 (juhuks, kui tänavahooldus peaks numbrimärgi leidma).

Erilist usku mul leidmisse ei olnud ning nii siirdusin kohe ka ARKi duplikaati taotlema. Riigilõiv 100 krooni – väga normaalne. Pikk järjekord, kuid kiire ja sõbralik teenindus ARKis – kah normaalne.

Kuna lisaks numbrimärgile oli kadunud ka seda hoidev plastmassalus, helistasin Mazda teenindusse, et uut saada. Kuhu mujale mina kui naissoost mazdaomanik ikka pöörduda taipasin.

“Tellime ära, vast neljapäeval võiks kätte saada,” teavitas tellimuste vastuvõtja teisel pool toru. “Maksab 500… ei, valesti vaatasin, umbes 660 krooni.” Või oli see summa nüüd 680, ma enam täpselt ei mäleta, sest olin ühtviisi jahmunud nii ajast kui hinnast. Ajast veel kõige ebameeldivamalt, sest olin just andnud ARKis allkirja teadlikkuse kohta, et kuni uue numbrimärgi paigaldamiseni ei tohi ma autoga sõita. Oli esmaspäev.

“Kas ma kuskilt mujalt seda alust ei saa, kust kiiremini kätte saaksin?”

“Ei, ma ei usu. Tegu peab ikka olema originaalvaruosaga, muud ei pruugi teie autole sobida.”

Õnneks juhtusin oma jahmatusest mainima hetkel lähedusse sattunud kolleegile Rihole. Et ühe plastmassraami tellimine kestab kolm päeva ja maksab täiesti üle mõistuse.

“Mis asja!!! Mina suvalisse autopoodi ja osta suvaline raam! Need on kõik ühesugused! Maksab umbes kuuskümmend krooni!”

Sama kinnitas teinegi kolleeg Evelyn, kes oma eelnevas elus ise tegelnud autode turundamisega.

Neil oli täiesti õigus.

Fixuse abivalmis teenindaja käis minuga lausa auto juures vaatamas, milline raam oma kinnituste ja välimuse poolest mu autoninale kõige paremini sobib ja aitas vanast raamist maha jäänud kruvidki välja keerata, et neid uue aluse paigaldamisel korduvkasutada.

Valisime tema abiga välja musta raami, millel veel Mazda logogi peal. Maksis… 44 krooni.

Aga kuidas uus alus paika kruvida? Plaanisin Leivo abi paluda, aga koju sõites viis tee mööda Allautost ja hetkeemotsiooni toel keerasin sinna sisse. Et vaadake, selline asi oleks vaja ära teha.

“Teeme ära,” lubas Allauto abivalmis töödevastuvõtja. Võttis mu autovõtmed ja sõidutas Mazda boksi. Jõudsin vaevalt ajakirja ooteaja täiteks kätte võtta, kui ta juba võtmega tagasi oli.

“Palju ma võlgnen?” esitasin standardküsimuse.

“Mitte midagi, selline väike asi. Niisama.”

Nüüd ma olin küll pahviks löödud. Kui teenindusgurud õpetavad kliendi ootusi ületama, siis minu ootused said küll nüüd lausa universumi kõrguselt ületatud. Mitte sellepärast, et mulle kui kliendile mõnekümnekroonine kingitus tehti, vaid et üldse midagi heast südamest ja niisama tehakse. Võhivõõrale inimesele, kes pole varem üldse nende uksest sissegi astunud.

Viisin neile siis kotitäie mureleid. Tänutäheks suurepärase teeninduskogemuse ja positiivse emotsiooni eest. Ja luban endale, et olen ka omalt poolt mittetüüpiline klient (tüüpklient räägib ebameeldivast kogemusest 11 meeldivast 1 kord või kuidas see suhe oligi) ning räägin nende meeldivast üllatusest alati ja igal pool.

Mazda teeninduse tellimusest viisteist korda kallima numbrimärgi aluse osas õnnestus kah loobuda. Ütlesin ka – küll hästi viisakalt – mis ma sellest “sobib ainult originaalvaruosast alus” tüüpi soovitusest arvan. Loomulikult ei saa müügimees kliendile teist poodi soovitada, aga kliendi asjatundmatusele lootes ainusobivusest rääkida nüüd kah ei tasuks.

“Kas te tuule suunda ikka olete vaadanud?” ja “Kas te ikka teate, kus see ohtlik koht on?” olid kajakikunnide levinuimad küsimused, kuuldes meie plaanist sõita kolme kajakiga Osmussaarele nädalalõppu veetma.

Sest Osmussaare lähedal on koht, kus meresügavik läheb järsult üle madalikuks (Sundsteini madal on selle koha nimi) ning idatuulega kerkivad kiiresti tohutud lained: vastu veealust seina põrkuvad sügavad veemassid surutakse seda mööda hirmsa jõuga üles. Tõttöelda pani see muretsema küll, eriti kui pühapäevaks just nimelt idatuult lubas. Meie plaan nägi küll ette alustada teekonda Dirhami sadamast, mitte saarele lähimast mandripunktist Põõsaspea neemel, nii et meie trajektoor sellest ohtlikust kohast otse üle ei läinud. Ent lained, teatavasti, ei püsi ju ainult ühe koha peal.

“Meie” tähendas siis kolme paatkonda: Leivo-Kaja, Maare-Heiti, Pille-Asko. Pildil olemegi kõik kuuekesi – kuues, Heiti, on fotoaparaadiga ja tema asemel on Osmussaare tuletorn :)

Keskmistatult olid paatkonnad ühesuguste oskustega, sest ehkki Asko oli kajakimatkal esimest korda, kompenseeris seda Pille kajakimatka abigiidi staatus. Ja kuna triatleet Asko oskab ka suurepäraselt ja pikki maid ujuda, oli potentsiaalne vetelpäästegi meil omast käest võtta.

Aga et ekstreemsusi liiga vähe ei oleks, laenasime meie Leivoga oma tavapärase Valgete Aerude (mudeli poolest Argo Mini, kajakisportlaste keeles “triikraud”) asemele Sten-Ericult sihvaka luikvalge Reval Duo. Millega käis kaasas paljulubav iseloomustus, et peaaegu kõik esmakordsed sõitjad on sellega vähemalt korra ümber käinud – see mudel on küll kiire, aga oma sihvakuse ja kumera põhja tõttu ka ebastabiilsem kui lai lamedapõhjaline “triikraud”, mis just oma stabiilsuse (ja ka odavama hinna)tõttu on levinuim matkasüst. 

Laupäeval Dirhamisse jõudes oli küll kohe näha, et ohtlikke laineid ei teki ei siin ega seal ning me võime isegi oma Reval Duosse muretult sisse istuda: meri oli peegelsile. Isegi õrna pinnavirvendust polnud, rääkimata kohinast, mühinast ja lainetest. Algul rippus vee kohal ka tihe soe udu, mis aga õnneks kiiresti hajus.

See tegi meid nii julgeks, et ehkki me olime enne kindlalt kokku leppinud, et hoiame sellest sügaviku-madaliku murdejoonest kindlalt eemale ja lolli uudishimu pärast ohtlikku kohta ei roni, siis nüüd tegime kajakkidega tiiru ümber laevu madaliku alguse eest hoiatava poi. Ja oli ainult meie kujutlus, et võibolla “lainetas” sile meri seal kriipsuvõrra.

Siinkohal ongi paslik ära märkida, et tegu oli nädalavahetusega, milleks EMHI oli andnud kuumahoiatuse ning milleks lubati suve soojeimaid ilmu.

Lõunasadamas tegime lühikese peatuse. Osmussaar tundus olevat askeetlik kiviklibune, kidura rohu ja maadligi roomavate kadakatega maalapike. Selleks, et teda rannajoonelt lähemalt näha, istusime taas kajakkidesse ja tegime tiiru ümber saare.

Kui eeldada, et Osmussaar oma regulaarse transpordiühenduse ja majutus-söögikohtade puudumisega on suhteliselt inimtühi, siis on see eksitus. Vähemalt sellel ilusal päikeselisel nädalavahetusel kihutas kaater pidevalt saare ja mandri vahet, viies-tuues matkajaid ja muidu huvilisi. Valdavalt tegid nood saarel jalutuskäigu ja sõitsid siis tagasi, ent sarnaselt meiega oli ka ööbima jääjaid. (Muide, Osmussaarel ööbimisega on selline lugu, et kui ilma ära keerab – ikka see idatuule teema –, siis ei pääse üle mere ka kaater, et lõksu jäänud saarekülalisi tagasi tuua. Nii olevat Osmussaarel redutatud mõnikord lausa mitu päeva ja ööd).

Osmussaar on Eesti loodepoolseim saar, tema suurus on ca 480 ha, seega on ta Eesti saartest suuruselt neljateistkümnes. Saar on loode-kagu suunas piklik, umbes 4,6 x 1,3 km. No ja muidugi tuli meil kohe samal õhtul pärast kajakitiiru Osumussaarele ka jalgsitiir peale teha.

Saare põhjapoolsemas osas on lisaks kadakatele ja klibuvallidele ka niite ja rohumaid. On vana kabel (taastamisel), majakas, bretšad (Osmussaare Kaksikud) ja vanad külakohad. Kabeli juures on mälestustahvlid rannarootsi peredele, kes kümme sugupõlve siin elanuna nõukogude võimu eel oma kodudest lahkuma pidid.

Ja muidugi on saarel hunnitult palju maasikaid. Ja muulukaid – marju, mille olemasolust ma seni ainult teoreetiliselt teadsin. Muulukas on veidi suurem kui metsmaasikas, rohkem tohla sees ja suhkurmagus. Mmm, neid sööks veel ja veel ja veel…

Õhtu lõppes üle mere Dirhami sadamas lõppeva Muhu Väina Regati tulede saatel. Enne veel sai imetleda mõlemalt poolt saart mööduvaid purjelaevu.

Pühapäevaks oligi lubatud idatuul kohal. Lainet polnud jõudnud küll veel eriti kergitada, aga paaris kohas viskas ikka juba sahmaka üle pea ära ning külglained lõid meie tüüri (mingi uuemat sorti pehmem materjal?) järjekindlalt viltu, nii et teised paatkonnad pidid seda õigeks painutama. Muidu aga püsis meie Reval Duo lainetes ülihästi ja ümber ei läinud me seegi kord – eks tegelikult muidugi ilmnevadki selle paaditüübi eelised just lainetes.

Aga kuna eelmisel õhtul sai ilmselgelt joodud liiga palju veini, juhtus see, mis mul seni pole terve elu mere peal kordagi juhtunud – süda läks pahaks. Nii et me leppisime kokku, et Asko saab nüüd oma esimese kajakimatka kokku võtta selliseks legendiks: sõitsime Osmussaarele üle ohtliku Sundsteini madala ja tagasi tulles oli sihuke laine, et peksis paadi tüüri kõveraks ja profid oksendasid :)
____
Leivo muljed sellest, kuidas me tippsportlase paketiga Osmussaarel käisime (või õigemini, mis sündis sellest, et tippsportlase pakett võtmata oli jäänud).

Kodulaenu lõppemine on ikka nii suur sündmus, et kirjutan selle laenu ajaloo pikemalt üles.

16.juulil 1999 allkirjastasime tollases Hansapangas laenulepingu nr.4320 – laenuandjana Hansapank, laenusaajana mina ja kaaslaenusaajana minu tollane abikaasa. Laenusumma oli 290 000 krooni, lepingu tasu 2900 krooni. Laen oli väljastatud Eesti kroonides – ma ei mäletagi enam, miks just sellise eelistuse tegime ja eurolaenu ei võtnud. Tagasimakse vormiks oli annuiteet – siinkohal oleksin küll eelistanud fikseeritud põhiosaga makseid, kuid reaalsus oli paraku selline, et kolmel esimesel aastal poleks meie pere nii suurte maksetega toime tulnud.

Annuiteediga tuli kümneaastase perioodiga 290 000 kroonise laenu kuumakse suuruseks 4350 krooni, sest intressimäär oli 12% (PBI määr 11% + marginaal 1%). Usun, et hilisemad kodulaenuvõtjad ahhetavad selle peale, aga 1999.aastal olidki tingimused sellised. Olime ju alles äsja hakanud Vene kriisi mõjudest välja ronima. Ning tegelikult olime abikaasaga juba terve eelmise aasta Tartust Tallinna tööl käinud, sest tingimused Tallinna elamispinna ostmiseks (ja perega ülekolimiseks) olid varem olnud veel ebasoodsamad. Nii oligi meil olnud üürikas Mustamäel ning iga reede õhtul pöörasin autonina Tartu ehk laste poole, iga esmaspäeva varahommikul – tööpäev algas kell 8 - aga tagasi Tallinna. Nädala sees hoidis lapsi – esimeses klassis käivat Katit ning lasteaialapsi Jürit ja Odet - Mammu.

Nii et kui lõpuks leidsime korteri, mis oli lasteaia ja kooli läheduses, meeldivas piirkonnas, poe ja bussipeatuse ligiduses, enamvähem remonditud ja meile taskukohase hinnaga, oli rõõm suur. Hoolimata isegi laenusummast, mis tolle aja valguses ikka muretsemapanevalt suur tundus.

Laenulepingus oli ka punkt, et kui tasuda on mitmeid erinevaid makseid, loeb pank tasutuks kõigepealt trahvi, seejärel viivise, seejärel intressi ja alles siis laenu põhiosa – ja seda ka hoolimata laenusaaja tahteavaldustest tasumise järjekorra osas. See punkt ei meeldinud mulle kohe üldse, sest alles hiljuti oli mu tollane abikaasa maadelnud mingisuguse võlaga (neid tal aegajalt ikka tekkis), mille tasumine tundus meie perele lõpuks nagu masendav nõiaring: kogu aeg tuli maksta, aga võlg ei vähenenud. Lõpuks vist laskis ta asja kohtusse ning siis viiviste juurdekerimine peatus ja sai hakata terviksummat kustutama… Kuna kodulaenu võtja olin mina ning maksed pidid hakkama maha minema minu pangakontolt, siis oma rahalist hoolsust teades ma küll võlgujäämist ei kartnud, aga ebameeldiv oli see punkt ikka. Huvitav, kas ka praegustes kodulaenu lepingutes on selline punkt sees…?

Nagu öeldud, sai laenu igakuiseks tagasimakseks sai nende tingimuste juures 4350 krooni kuus. Esimesel aastal tasusime lisaks sellele igakuiselt ka 2500 krooni köögimööbli järelmaksu. Minu palk oli 9800 krooni bruto ning ehkki abikaasa kandis iga kuu minu kontole 4300 krooni ja aegajalt ka täiendavat “virtinatasu”, oli see esimene finantsiliselt ülimalt ränk aasta. Minu kanda olid ka kõik kommunaalmaksed (mida oluliselt kergendas see, et iga kuu andis Mammu sinna oma panuse) , autokulud ja lastega seotud väljaminekud. Toidukulusid kandsime abikaasaga võrdselt ning oma isiklikud kulud (riided, väljas söömine, hobid jm) olid kummagi enda kanda. Igatahes ei ostnud mina sel esimesel aastal endale ei riideid ega jalanõusid, ainult lastele, sest nemad kasvasid oma asjadest ju välja.

Ennetähtaegsed tagasimaksed tõid intressialanduse

Kuna uutele laenuklientidele pakutav intress hakkas 2002.aastal (võibolla ka juba varem, kuid mina märkasin seda siis) langema, küsisin oma laenuhaldurilt, kas oleks võimalust ka meie eluasemelaenu intressi alandada. Vastus oli esimesel korral eitav.

Kuna 2002. aasta kevadesse langes minu tõus ametiredelil ja koos sellega kasvas ka palk, hakkasin pangale tegema avaldusi laenu ennetähtaegseks tagasimaksmiseks. Ikka kolm kuud ette, et pääseda lepingu muutmise tasudest. Esimese avalduse tegin 16.aprillil 2002, praktiliselt kohe pärast uue palgalepingu allkirjastamist, mis võimaldas mul hakata iga kuu keskmiselt 3000 krooni kõrvale panema.

16.juulil 2002 maksin ennetähtaegselt tagasi 10 000 krooni.
15.jaanuaril 2003 maksin ennetähtaegselt tagasi 15 000 krooni.
20.mail 2003 maksin ennetähtaegselt tagasi 15 000 krooni.

Juba pärast teist ennetähtaegset tagasimakset kontakteerus minu laenuhaldur ja tundis viisakalt huvi, miks ma olen asunud sellises tempos laenu tagastama. Vastasin, et kuna see on ainus moodus 12% intressist pääsemiseks.

Selle peale kontakteerus ta mõne aja pärast uuesti ning pakkus, et vormistaksin laenu ümber eurodesse – siis saavat pank mulle pakkuda ka soodsamat intressi. Arvutasin natuke ja see tundus kasulik olema. Kui aus olla, siis eks ma olin ka pidevast säästmisest väsinud ning tahtsin selle ennetähtaegseks tagastamiseks kõrvale pandava summa eest vahepeal ka kergekäelisemalt laristada ja tarbida.

Laen eurodesse

Igatahes – 3.märtsil 2003 kirjutasin pangale avalduse vormistada laen ümber eurodesse. Intressimäär langes kohe 5,634% peale (kuue kuu Euribor, mis lepingu muutmise hetkel oli 2,434% + marginaal 3,2% aastas). Summaliselt tähendas see igakuist laenumakset ca 3000 krooni (laenu põhiosa oli selleks ajaks ju ka 25 000 krooni tagasi makstud). Kui enne laenu eurodesse vormistamist realiseerus ka varem kirjutatud avaldus veel kolmanda osa (15 000 krooni) tagasimaksmiseks, langes igakuine laenumakse ca 2900 krooni peale. Ja kuna Euribor edaspidi aina langes, kahanesid igakuised maksed vähehaaval 2800 krooni kanti.

Kuna laenumakse vähenes, ennetähtaegseks tagasimaksmiseks koguda polnud vaja ning ka tarbimistuhin läks mõne kuuga mööda (ehkki, jah, ühel kuul ostsin endale 10 000 eest riideid!), hakkasin vähehaaval hauduma mõtteid, et võiksime korterist välja kolida ning perele ridaelamu või majaosa osta. Abikaasas oli – küll suhteliselt leigelt – asjaga päri ja käisime mõnda kohta isegi vaatamas. Siis aga võttis abikaasa end taas töölt lahti. See tähendas palju pererahule, sest viimasel ajal oli ta tundunud oma tööd vihkavat ning see pani teda ebameeldivalt palju jooma. Nüüd oli ta kodus, tegi vabakutselise töid ja kantseldas lapsi. See oli väga armas, selline piibu ja kassiga koduisa. Aga sissetulekute mõistes tähendas see, et elamispinna vahetamisest me muidugi enam ei mõelnudki. Ega ma tõttöelda ei põdenud ka, pigem oli heameel, et endale uusi siduvaid kohustusi ei tekitanud. Tagantjärele võib hinnata, et hoolimata mehe kojujäämisest tingitud ajutisest päikesepaistest olid meie abielus juba tollal siiski väga suured mõrad, ehkki vana konservatiivina (abielu kuni surmani jne) püüdsin ma ülima hoolega neid soovmõtlemisega kinni krohvida.

Laen püsib kauem kui abielu

2005.aasta alguses läksimegi lahku. Me oleme loomult väga erinevad inimesed, ja need erinevused, mis algul nii huvitavad ja külgetõmbavad tundusid, olid vähehaaval saanud lahku tõukavaks jõuks. Kui ikka iga liigutuse juures peavad mõlemad põhjendama, miks sa niimoodi reageerid, elad ja hingad, muutub see pikapeale kurnavaks. Ja kuna teine ju ikka aru ei saa, siis talumatuks. Terve viimase aasta olime koos elanud nagu kaks võõrast inimest, kummalgi oma elu. Otsustava sammu astus mu abikaasa, mina oleksin veelgi edasi vindunud. Tagantjärele olen talle selle sammu eest ülimalt tänulik, ehkki tollal olin pigem häiritud ja rahulolematu. Lahutama – kuidas siis nii? Mis saab edasi? Lapsed? Kodu? Omaseks saanud mehepoolne suguvõsa?

Otseselt olin kõige rohkem mures materiaalselt. Leppisime kokku, et elatisraha abikaasa lastele maksma ei hakka, aga korter koos kohustustega (tasumata laenujääk) jääb mulle ja lastele. Ajaliselt oli laenu tolleks hetkeks tagasi makstud veidi üle poole aja, 5,5 aastat, maksta jäi veel 4,5, kuid summaliselt oli laenu põhiosast tasutud vähem kui pool – annuiteedi paratamatus, et algul plekid praktiliselt ainult intresse…. Jääda kolme lapse ja pangakohustustega üksi tundus vägagi hirmutav.

Lahutus tõi aga kaasa kaks üllatust. Esiteks hingelise vabanemistunde – poleks tõesti osanud arvata, et ma lahutades õnnelik olen, tavamõtlemine eeldanuks stressi ja depressiooni. Teiseks rahaline pool: ma mitte ainult ei saanud kõigi kohustustega hakkama, vaid raha jäi üle rohkem kui varem! Kui ma viimast fenomeni analüüsima hakkasin, siis ilmnes, et abikaasa panus peremajapidamisse oli viimaste aastate jooksul aina kahanenud ning lõpuks peaaegu sootuks lakanud... Igatahes, nüüd, kus tulud jäid endisele tasemele kuid kadusid ühe inimesega seonduvad kulud, tundus mu pere mulle lausa rikkana. Sain endale ja lastele palju rohkem lubada ning 2005. aasta sügisel tegime teoks ka ühe ammuse unistuse, milleks varem polnud kunagi raha jätkunud: minna koos minu vanemate ja lastega soojamaareisile. Tõsi, see toimus küll mu ema-isa toel, sest isa veeretas mulle ikka dollaripaki taskusse :)

Vahepeal tsementeerus ka minu uus õnne, rahulolu ning tuge pakkuv suhe ning 2009.aasta kevadel me Leivoga abiellusime. Elukorralduse muutust see kaasa ei toonud. Kuna meie kummagi juures elab kolm last, on kaheksale inimesele sobiva elamispinna leidmine keeruline, lapsed pealegi mõne aasta pärast pesast välja lendamas ja mis me siis selle hiigelmajaga teeksime – ja nii püsib meil romantiline külalisabielu, kus kumbki elab oma laste juures ja käime üksteisel külas.

Ka laenu osas polnud vahepealsetel aastatel mingeid muutusi toimunud. Tiksus teine rahulikult edasi – ikka iga kuu 5.kuupäeval ca 2800 krooni kontolt maha. Kuni siis 5.juulini 2009.

Laenu ja intressidena on nende kümne aasta jooksul tasutud pangale ca 402 000 krooni.

Kas ma veel kunagi eluasemelaenu võtan? Ära iial ütle sõna iial, aga vähemalt praegu küll plaane ei ole.

Laenuga seonduvatest tegevustest jääb veel lõpetada korterile seatud hüpoteek.

Ülemiste vanakest pole vajagi, piisab korralikust paduvihmast, et Tallinna kurjakuulutavalt vesiste nimedega tänavaid - Tuukri ja Jõe ja neid ümbritsevat piirkonda - tulvava lausvee alla matta.

Pühapäeva õhtul, pärast kaks päeva kestnud lämbeid suveilmu, tuli taevast alla suur valge vesi. Ning õhtul kella 22 paiku oli minul õnnetu mõte sõita Kalamajast Lasnamäele, et tuua ära tööle ununenud kassid, mida järgmisel hommikul Püreneedesse matkale lendav Kadri veel õhtul laenata tahtis.

Kui ta mulle reede õhtul kasside asjus helistas, olin ma juba töölt ära, kuid see tundus nii lihtne: pühapäeval pärast Osmussaarelt tagasi jõudmist sõidan sipsti töölt läbi, võtan kassid ja kadri saab need kenasti kätte. Aga jumal naerab, kui inimene plaane peab :)

Esiteks läks meil Osmussaarelt tagsi jõudmisega kauem kui ma algul arvanud olin, aga sellestki poleks olnud midagi. Küll aga oli "midagi" paduvihmast, mis õhtul taevaluukide avanedes alla pahises.

Sellest, et midagi on valesti, sain tegelikult aru juba Norde Centrumi juures, kus Põhja puiesteed kattis suur, poole rattani ulatuv järv ning osad autod juba seal kõrval ohutulede vilkudes kõnniteel seisid. Aga üldine liiklusvool (autosid oli päris palju) surus end ettevaatlikult järvest läbi.

Vaade Jõe tänavale näitas, et tänav väärib oma nime. Veel enam vääris seda kitsas majadevaheline Tuukri, kuhu ma mõtlematult sisse sõitsin.

Mööda Tuukri tänavat voolas sügav veemass, kuhu auto sügavale sisse sukeldus. Ja ees oli näha ohtrasti vilkuvaid ohutulesid - selge, mingi jama. Ja minul hakkas vesi juba ukse alt sisse immitsema.

Õnneks olin kohas, kust sai teha parempöörde majade vahele - seal tõusis ka maapind pisut kõrgemaks - ning majade vahelt sain uuesti autonina Jõe tänava poole. Tõmbasin sügavalt hinge ja sukeldusin vasakpööret tehes sealsesse uude jõkke. Kogu aeg oli hirm, et auto jääb seisma. Ent vesi oli küll sügav, aga mu tubli auto kannatas selle välja. Ainult pidurid olid märjaks saanud, nii et kui pärast Narva maantee risti maapind jälle tõusma hakkas, tuli koduni sõita ülimalt ettevaatlikult.

Kadri sai siiski oma kassid kätte - tulin esmaspäeva hommikul pool tundi varem tööle (Tuukri tänavat igaks juhuks vältides :) ja Kadri põikas teel lennujaama siit läbi. Õhtul oli küll tunne, et kogu maailm on selle kassiprojekti ja minu vastu, kuid lõpuks lahenes kõik siiski õnnelikult.

Aga kuhugi sinna veemassi kaotasin ka oma auto esimese numbrimärgi. Peangi nüüd uurima, kuidas uut saab. Igaks juhuks teavitasin politseid numbrimärgi kaotamisest ja nende leitud asjade bürood kah. Nüüd on järjekorras ARK, kust seda duplikaati paeks saama tellida.

Naistel vanuses 30-59 on võimalus osaleda emakakaelavähi varajase avastamise sõeluuringutel. Sain minagi tänavu selle kutse ja käisin end Lääne-Tallinna Keskhaiglas sõelumas.

Protseduur oli tõesti kiire ja valutu, nagu kirjas lubatud. Aga ometi saan ma praegu väga hästi aru neist naistest, kes ütlevad, et nad põhimõtteliselt ei taha sinna kontrolli minna – et äkki midagi avastataksegi ja et nad eelistavad sellest avastamisväärsest pigem mitte teada ja teadmatuses edasi elada, nii kaua kui vähegi võimalik. Loomulikult on see terve mõistuse vastane – varane avastamine on kõigi haiguste puhul paranemise edu alus –, aga kõike ei saagi alati terve mõistusega võtta.

Mina, olles käinud mulle saadetud rutiinse kutse alusel ja ilma mingite endapoolsete kaebuste või vaevusteta selles tüüpkontrollis, istun nüüd tulemusi oodates ja tunnen end väga ebakindlalt. Peaaegu et mõtlen, et parem poleks ma sinna läinudki.

Ja ma olen tavaliselt väga terve ja ratsionaalse mõistusega…