Get a life!

Ammende villa on tõepoolest suurepärane koht. Veetsime seal Leivoga suurepärase päeva või õigemini küll öö.

Me saabusime, reede õhtul nädalast ning pooleteisetunnisest autosõidust väsinuna. Ent kui kohe saabumisel tervitas meid rõõmus vastuvõtutöötaja, toas hõljus seletamatu vana-aja-hõllanduslik lõhn ning shampus seisis jäänõus, muutus kõik heaks.

Ehkki me pärast kahetunnilist õhtusööki praktiliselt kohe magama jäime.

Ja hommikul peaaegu kümneni magasime. Pea kaksteist tundi sügavat värskendavat und mängima ununenud Klassikaraadio taustal.

Siis dushi all luksuslike pesuvahenditega mõnulemine ja pikk hommikusöök.

Nüüd on selline tunne, et õnnelikku energiat jagub vähemalt aastaks :)

Reedel jõudsin töölt koju mõttega panna tulele ühepajatoit, käia Odega ortodondil ning tagasi jõudes hakata ennast ilusaks tegema - meil oli Leivoga plaanis romantiline õhtusöök Ammende villas.

Kodus tervitas mind aga paistes põlvega Kati, kes oli suusatades kukkunud nii, et põlv käinud teistpidi nagu Barbiel. Muidugi kihutasime selle peale kohe traumapunkti. Ja kuna Kati on vanem kui 15, siis mitte enam sinna sõbralikku laste omasse, vaid täiskasvanute konveierlikku erakorralisse meditsiini.

Ja siis helistas Ode.

"Emme, mis mu ortodondi ajaga saab?"

Oh, p****e, selle ortodondi olin ma ehmatusega sootuks unustanud. Jätsin Kati traumapunkti ning keerasin auto ümber Ode järele minekuks.

Seekord läks Odel ortodondi juures ka eriti kaua - tagumistele hammastele paigaldati kruvid, et siis hakata esimesi hambaid tahapoole nihutama. Nii et Kati jõudis juba helistada ja teavitada, et röntgen näitas, et põlv on terve. Jess!!!!

Ja siis oligi aeg aeg täpselt nii kaugel, et nüüd juba kergendatult valutavat põlve trotsiv Kati jõudis kodust kahmata näiteringi asjad ning siirduda Überblingenisse, kus toimumas mingi Kristiine koolinoorte üritus. Ja Ode läks - hoolimata tuikavatest breketitest - samuti sinna. Ning mina jõudsin kotti visata vahetuspluusi ja meigitarbed, et alustada koos Leivoga teekonda Pärnu poole.

Ja lisaks sai Kati teada, et pääses oma uurimistööga vabariiklikku lõppvooru.

Ühepajatoit jäi aga siiski tegemata.

Täna helistas ema, kes oli kuulnud minu haigeolekust. Käskis voodis olla, kuuma teed juua, silmadele kummelikompressi teha ja pakkus, et võib minu eest poes käia.

Nii armas oli - ma lausa mõnulesin seda kuulates. Hea on olla laps, kelle eest ema hoolitseb.

Aitäh, emme.

Eile lõunal ründas mind haigushoog, mida algul ekslikult algavaks peavaluks pidasin. Sest pea valutas tõesti ka. Aga kui olemine üha hullemaks läks - nii hulluks, et pidin kesest koosolekut püsti tõusma ja lahkuma ning üliettevaatlikult koju sõitma -, oli selge, et see on midagi enamat. Ilmselt gripp.

Magasin eile terve pärastlõuna ning õhtul ärgates jõudsin päeva jooksul kogunenud e-kirjad ära vastata. Siis kukkusin jälle magama.

Täna hommikul on jätkuvalt palavik koos kõigi oma ebameeldivustega. Silmamunad valutavad, nii et pilgu pööramisest lihtsam on pöörata silmi koos peaga. Ehkki ka lihased on valusad, otse loomulikult.

Tuludeklaratsioon sai õnnelikult esitatud - tegelikult juba eile, kui Postimees Online´ist sai avastatud uudis, et e-maksuamet on juba pühapäeval avatud.

Uuendusena küsiti seekord laenuga ostetava eluaseme katastrinumbrit ja mingit numbrit veel. Katastrinumbri saanuks Maa-ameti kodulehelt, aga selle teise pärast pidi ikka tegema ekstrasõidu tööle, kus mu laenulepingute kaust seisab. Olin täiesti murelik, sest mul polnud kunagi nii läinud, et pidanuksin tuludeklaratsiooni täitmise pooleli jätma ja siis jätkama - no täiesti nagu pensionäri mure oli, stiilis, et nüüd küll ikka mingi ootamatu jama tuleb, tuludeklaratsioon haihtub või arvuti plahvatab, nii tundmatu tegevus ju :) Aga kõik läks õnnelikult, sain katkestatud deklaratsiooni jätkata täpselt katkestamise kohast.

Ja deklaratsiooni vaadates olin meeldivalt jahmunud sellest, kui üllatavalt palju olin eelmisel aastal oma väikeste lisatöödega juurde teeninud. Tõsi, eks sinna ole läinud nii mõnedki pikad argipäevaõhtud ja terved nädalavahetused, aga tulemus oli muljetavaldav. Tänavu ma seda saavutust ilmslet korrata ei saa, sest AD 2009 olen oma ressursi plaaninud tasuta töödele - Minu Eesti ja Ole Kaasas! töögruppide raames. Ütleme nii, et õnnepanka kapitali kogumiseks.

Kui ema Väljaotsa Memme aastate eest esimest korda talveks linna tõi, jäi maal üle toatäis lilli - kütmata majas nad ju talve üle ei ela. Jagasime neid siis oma kodude vahel: mina tõin endale kaks Memme jõulukaktust ja ühe ripplille, mille nime ei tea.  

Jõulukaktused, mis maal Memme käe all igal aastal lokkavas roosas õiemeres olid, õitsesid minu juures ainult esimesel talvel - siis, kui nad olid värskelt maalt toodud. Valusalt ja ilusalt. Hiljem pole see  kõigi nende aastate jooksul enam kordunud.

Sellel talvel, just jõulu eel, suri Memm. Ja nüüd pistis ühel jõulukatktusel oma nina arglikult välja väike roosakasvioletne õis.

Kas see tähendab, et nad on nüüd on need minu lilled ja lubavad endale ka minu juures õitsemist...?

Vist on see Tarbijakaitse, kes korraldab praegu kampaaniat "Tunne oma tarbijaõigusi". Igatahes mõjutas see mind niipalju, et kui Odele novembris ostetud saapal lukk katki läks, ei pöördunud ma selle vahetamiseks saapaparandusse, vaid ABC Kinga.

Ja minu üllatuseks kuuluski ka lukk garantii alla ja saabas võeti parandusse. Üllatuseks sellepärast, et ma ise olin mõttes liigitanud luku nö liikuvate osade alla, mille eest peaks vast vastutama klient ise - aga minu pöördumise poe poole tingis see, et antud juhul olid saabaste lukud silmnähtavalt peened, umbes sellised nagu tavaliselt taskutele pannakse. Ostmise hetkel polnud ma lihtsalt taibanud luku kvaliteeti ja tugevust kontrollida.

Seda enam oli hea meel, et ei pidanudki luku kvaliteedi üle väitlema hakkama, vaid kõik sujus probleemideta. Tõsi, saabaste parandusest tagasisaamiseks kulus 5 päeva (viisin saapa reedel, tagasi pidin saama teisipäeval, kuid lukuparandajat polnud kohal olnud ja sain kolmapäeval).

Ja kui kolm päeva hiljem läks katki ka teise saapa lukk, võtsin rõõmsalt ette juba tuttava tee ABC Kinga poole. Seekord püüdis müüja küll veidi vaielda, et see saapapaar on lukuvahetusega juba paranduses käinud (see kirjutati ostutsheki tagaküljele). Muidugi oli, ma ei püüdnudki seda vaidlustada, kuid paari kuulub ju kaks saabast ning esimene kord vahetati lukk ainult ühel :) Nii läks teinegi saabas garantiiremondi korras lukuvahetusse ja seekord saime ta ka tagasi juba kahe päeva pärast.

Postimehe võrguväljaandes kirjutab ajaloolane David Vseviov, et meie ümber ei toimu pelgalt majanduskriis, vaid väärtus(etus)süsteemi varing.

Ma ei ole end kunagi positsioneerinud ühiskondlikult mõtlejaks (sest ilmselgelt jõuan ma oma väärtusliku isiku juurest ainult üliharva, kui üldse, mingite kõikehõlmavate üldistusteni) - aga seekord olen ma kummalisel kombel kaasa haaratud ja nõus. Samamoodi nagu ma olen - jätkuvalt endalegi üllatuseks - haaratud ja uskumas Minu Eesti mõttetalgute ja mõttest sündiva energia abil ühiskonna parandamise ideesse. Ja see pole mitte Rainer Nõlvaku isiklik karisma ja veenmisjõud, mis mind sellesse uskuma paneb, sest teda pole ma selle algatuse raames mitu kuud näinudki :) Nii et on see nüüd vanusega kasvanud elutarkus või olengi ma mingi ime läbi äkki idealistlikumaks inimeseks saanud - aga nii see on.

Ent kui jutt on väärtuste väärdumisest ja hävingust selle tee lõpul, tuleb kätte võtta naistemaailma piibel "Tuulest viidud". (Sest ei saa ju liiga palju loota ega eeldada, et mu muutumine on olnud nii sügav, et oleks viinud mind süvafilosoofiliste mõtteteoste lugemiseni :). Ja nii loengi ma taas Scarletti ja Lõuna lugu - lugu, mis tegelkult räägibki ju vajadusest sisemiste väärtuste ja nende järgmise järele, ja seda nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil. Parasjagu olen jõudnud Scarletti lõpliku kalestumise alguseni - kohani, kus ta oma armastatud sünnikodu päästmiseks abiellub (300 dollari saamise nimel) mehega, keda ta sisimas põlgab.

Ja mõtlen - nagu siinkohal alati -, et kas on olemas nii üllast eesmärki, et õigustada iseendast - ja kui veel eriti ilusti öelda, siis oma hingest - loobumist. Sünnikodu? Perekond? Isamaa?... Sest ühel hetkel eesmärk hägustub ja silme ette jääb terendama ainult raha. See vahend. Ehk on tõesti ka meie ühiskond mingis sellises murdepunktis?

Aga mina nüüd enam ei mõtle, vaid loen "Tuulest viidut" edasi :)

Sain täna jälle meeldiva kinnituse e-asjaajamise võimalikkusest: taotlesin Paberivaba ARKi kaudu endale mootorsõiduki juhi juhendaja tunnistuse. Ikka selleks, et võiksin ametlikult Katit autoga sõitma õpetada.

Õnneks oli mul olemas ka kehtiv tervisetõend, sest alles kaks aastat tagasi vahetasin välja oma aeguma hakkava juhiloa. Nii et Paberivaba ARKi nurgakese leidmine ARKi kodukalt oli tõeline vau-emotsioon.

Mõned kasutustõrked siiski olid - mis on ka ootuspärane, sest ilmselt on tegu üsna uue asjaga ja tavaliselt ju kohe kuldmuna ei sünni, ikka kasutajakogemuste arvestamise kaudu.

Minu jaoks olid tõrked:

1. Puudus juhend, mis järjekorras asju teha: kas enne riigilõiv ja siis taotlus või vastupidi. Kuna ühes kohas seaduses oli kirjas "eelnevalt tuleb tasuda riigilõiv", siis igaks juhuks maksin kõigepealt ära riigilõivu (tuuseldasin enne veel lõivu suurust otsides ringi, oli 250 krooni) ja läksin alles siis avaldust täitma. Põhimõtteliselt polnud see muidugi vale - aga saanuks lihtsamalt. Sest pärast taotluse esitamist oli valida, kas minna edasi riigilõivu maksma või kinnitada, et oled seda juba teinud (ja siis veel kord kinntada, et oled seda teinud õiges suuruses). Oleks ma seda teadnud, et riigilõivu maksmise koht tuleb taotluse esitamise järel, poleks ma mässanud riigilõivu suuruse väljaselgitamisega - eeldatavasti olnuks seal juba õige number sees..

2. Perearsti koodi sisestamiseks puudus numbri kirjutamise formaadi juhend. Kirjutasin lihtsalt numbri, see osutus valeks. Õnneks oli veateate juures õpetus: "Sisesta perearsti nimi otsinguväljale". Ei leidnud mina otsinguvälja, kuid sisestasin nime nimelahtrisse ja vajutasin Enter. Jess, õige käik: arsti nime järele ilmuski number - see tulnuks kirjutada sulgudesse. Mitte lihtsalt 12345, vaid (12345)

3. Mul oli avalduses vale telefoninumber ja meiliaadress puudus hoopis. Samas ei saanud neid muuta ega lisada. Nuputasin mis nuputasin, lõpuks saatsin taotluse ikka selle vale telefoninumbriga teele. Ja kirjutasin Paberivaba ARK haldajatele, et taotluse vormil võiks saada ise oma kontaktandmeid muuta.

Pärast taotluse saatmist surfasin niisama Paberivaba ARKis ringi, et näha, mis seal minu kohta kirjas on - no ja leidsingi siis ka koha, kus saab oma andmeid muuta. Ma lihtsalt ei taibanud seda otsingut ja muutmist teha enne taotluse esitamist :) Nii et ikkagi võiks ka blanketi juures olla koht, kust saab minna oma andmeid muutma. Tervisetõendi andmeid muuta ju saab, on olemas nupp "Sisesta uue tõendi andmed".

Nojah, lõpuks taanduvad need koperdused ilmselt sellele, et süsteemi looja oli mees ja mina naine - teatavasti ei liigu meeste ja naiste loogika ju sama rada :)

Ja igal juhul on tegu jälle ühe hea sammuga paberivaba asjaajamise poole. Nojah, mõnes mõttes küll veidi pooliku sammuga, sest tõendi järgi minnes (kui see mulle antakse) pean ikka kaasa võtma nii paberil tervisetõendi kui kaks fotot, ehkki mu digifoto on ARKis olemas ja andmed tervisetõendi kohta ka. Aga parem pool sammu kui üldse mitte, sest teine pool on esimesele kergem järgi tulema kui nullist alustamine!

Juba teist aastat käisime Leivoga Jõhvi Balletifestivalil. Seekord siis vaatamas "Uinuvat kaunitari" Peterburi balletiteatri esituses, külalistena kaastegevad Age Oks ja Toomas Edur Inglise rahvusballetist. Nii et ühed maailma kuulsaimad kultuurieestlased on nüüd oma silmaga nähtud.

Ega me balletiharidus eelmise aastaga võrreldes just hüppeliselt tõusnud ei ole, aga ei peagi olema balletiharitlane, et kõrgest klassist aru saada. See oli ikka lihtsalt ime, mida Oks-Edur tegid: gravitatsiooni ja konte pole nende jaoks ilmselt olemas, samuti ka nii inimlikku asja nagu pingutus ja valu... Pealtnäha, ma mõtlen. Ja parem ei hakka mõtlema, milline eluaegne töö ja ränk vaev on selle taga... Eesti Ekspressi persooniloos on poetatud, et Age Oks tahab lavalt ära sellepärast, et ei jaksa enam valu kannatada...

Jõhvi kontserdimaja oma tuledesäras oli keset valgustatud parki sama ilus kui eelmisel korral. Ainult et nüüd oskas seda imet oodata.

Ja nagu eelmisel aastal, olid ka seekord meiega samal etendusel Anneli ja Urmas: kõigist Jõhvi Balletifestivali etendustest oleme juba kahel aastal endale sama etenduse leidnud :)

Kui see Jõhvi nii kaugel ei oleks, võiks seal sagedaminigi käia.