Get a life!

"Sul on vanemakohused täitmata," tuletas Kati mõni päev tagasi meelde.

Kui ma sellise avalduse peale mõnevõrra üllatunult vaatama jäin, selgus, et vanemakohuseks on lõppemahakkava hambapasta asemele uue ostmine.

Täna märkisin siis vastutulelikult ise, et täidan õhtul vanemakohuse ka uue shampooni kojutoomise osas.

:)

Alustuseks tuleb öelda, et Winter Xdreamil A- ja B-rada (uue nimega vist eliit- ja tavarada) ei olegi, vaid kõik müttavad üheskoos. Kuna tegu on rogain-tüüpi üritusega (võta punkte niipalju kui tahad, millise vahendiga ja millises järjekorras tahad), tekib rajal kiiresti ka hajutus ning kõigil on igati chill. Kuna meie aga seekord kõiki punkte ei võtnud, siis otsustasimegi, et see on siis B-raja tegemine.

Aga nüüd kõigest järjekorras.

Lendstart

Laupäeva õhtul arenes meil Leivoga järgmine diskussioon:

"Telefoni panid kell 5:30 helisema?"

"Panin, panin."

"Sinu mobilil on nii vaiksed märguanded, kas me seda varahommikul ikka kuuleme?"

"Kuuleme, kuuleme - panin helina nii valjuks kui saab."

Ja tulemus? Kell 6:45 helistab murelik Andres, kelle pidime Maardu juurest peale võtma. Ja selle asemel, et seal olla, meie alles magame!!!

Sest Leivol on nii intelligentne telefon, et sellele tuleb öelda ka seda, mis päeval ta äratab. Hetkel kehtiv seadistus oli "Ainult tööpäevadel" ja see ununes muidugi muutmata...

Kohe Andrese järel helistas Alar, kes oli kodus aega parajaks teinud ja selle käigus äkki avastanud, et peaksime juba ammu teel olema.

No aga siis läks kiireks. Riidesse, asjad kotti ja autosse. Alar kesklinnast peale, hooga Maardu poole, Andres peale.

Ja täpselt 2 tunni ja 20 minuti pärast (see oli Xdreami juhendis toodud Tallinnast kohalesõidu ajaks) olime Pannjärve spordikeskuse parklas. Nojah, meil läks see 2:20 antud juhul käima ärkamise hetkest.

Muidugi tuli lendstardile ka lõivu maksta ning lõivuks oli hommikusöök. Jõudsin ime läbi kaasa teha kaks võileiba, mida siis Leivoga autos närisime - aga tavaliselt söön-joon ma võstluste hommikul uskumatult palju: makaronid, praemuna, kohv, võileivad, mitu klaasi mahla või piima...

Strateegia

Olime kaalunud nii rattaid kui suuski, kuid esimesed jäid minu tungval soovitusel kõrvale (meenutan: mulle ei meeldi libedal pinnal sõita) ja mehedki olid lõpuks arvamusel, et kuna järved on nii lähestikku, pole rattast palju kasu, ehkki teid oli järvede vahel palju. Ja suusad jäid kah kuidagi sujuvalt lõrvale, nii et liikusime täiesti tavalisel moel jalgsi.

Teel üllatas autoermomeeter vahepeal -19 kraadiga, kuid kohale jõudes oli päike juba tõusnud ja õues valitses kõigest -18. Sellest hoolimata olid härmas nii Leivo habemetüügas (mida ta oli plaaninud hommikul maha ajada, kuid nüüd ei jõudnud) kui minu ripsmed (mida ma polnud plaaninudki maha ajada). Väga raske oli silmi pilgutada vahepeal, ripsmed kaalunuks nagu terve tonni  :)

Ja läkski lahti!

Tegime kõigepealt ülemise tiiru, jättes tagasitulekuks punktid 38 ja 43. Algus oli nagu ikka, kiire, ja mina olin siis muidugi see, kes ei jõudnud. Leivo ja Alar pidid muudkui seisma ja mind järele ootama (ei ole minust paksus lumes jooksjat!) ja etteheitvat ilmet varjama. Tuleb tunnistada, et eriti hästi see varjamine korda ei läinud, aga ma oskan hinnata, et nad vähemalt püüdsid.

Kui tempo rahulikumaks jäi, ronisin vähehaaval oma august välja ja hakkas juba päris hea. Aga kuna Alarile see "keep walking" püsitempo ilma vahepealsete (näiteks minu järele ootamise) pausideta vist eriti ei istu, sis nüüd oli tema käes kord longu vajuda.

Ja nii me otsustasimegi alumises otsas kõige alumise kaare (joogipunktist allapoole) tegemata jätta. Ei läinud me isegi joogipunkti, aga ettenägelikult olin enne õnneks lahtisest kraavist pudeli kohalikku avavett täis võtnud.  

Lisaülesandeks oli lumetuubiga (või kuidas on snowtube eesti keeles?) sõitmine ja tuubi tagasi mäkke vedamine. Algul tundus hirmus (mulle eriti sellepärast, et Kati lendas kord ühel kiirel rajal tuubiga rennist välja) - aga tegelikult oli äge. Õigemini, äge oli alla sõita, mäkke üles ronimine oli lihtsalt tüütu.

Enne lisaülesannet võtsime ära algul võtmata jäetud punkti 38, aga kui pärast lisaülesannet oli aega veel tund ja veerand, arvasin mina, et nüüd lähme võtma punkti 43, siis ütles Alar kindla sõnaga "ei". Ja kuna lisaülesande juures olid meil ka SI-d täis saanud (vahepealse tühjakslaadmise koht oli joogipunktis, kus me aga ju ei käinud), pidanuks me finishis pulgad tühjak laadima ja siis jälle rajale minema. Mis muidugi olnuks moraalselt vaevaline  - praegu ma tõesti ei saa aru, miks ma tahtisn sinna 43ndasse minna :)

Nii et läksimegi otse finishisse. Ja sauna.

Ja nüüd tulebki mängu see, kuidas Xdreami korraldajad on tõelised dzentelmenid. Nimelt oli naistele eraldatud tõeline luksussaun suure baaseini, aroomisauna ja tavalise leilisauna ruumiga, ilusad dushinurgad niikuinii. Mehed olid aga pesnud nagu Xdreamidel enamasti  ikka -nõrgalt susiseva kerisega saunas ja paremad päevad juba üle elanud dushide all. Oli ikka hea naine olla :)

Oli kunagi üks Raimond Kaugveri sellenimeline raamat, teemaks (lihtsustatult öeldes) omavahel võõrdunud eliitperekonna poja pätiks kasvamine.

Meie-pole-süüdi assotsiatsioon tekkis tänast Postimehe artiklit lugedes, kus üksi elav ja internetifoorumistest mõistmist otsiv teismeline seal hoopis sõimata ja mõnitada sai.

Meie-pole-süüdi tunne tuli meelde, meenutades mõne aja tagust juhtumist, kus ma ise leidsin Postimehe kommentaariumist kommentaari, kus inimene ütles, et kui veel mingi õlekõrs ta koormale lisaks tuleb, siis ta tapab end ära. Ma olen üldiselt paksu nahaga inimene, eriti anonüümseid kommentaare lugedes, aga see kommentaar oli kirjutatud nii lihtsalt ja asjalikult, et selle tagant kumas tõelist meeleheidet. Mul hakkas hirm ja kirjutasin Postimees.ee toimetajale, et mida sellise kommentaariga teha - kas peaks kuhugi teatama (kuhu?) ja midagi tegema (mida?)

Arutasime seda teemat meilitsi ja jõudsime järeldusele, et me kumbki ei oska midagi peale hakata. Postimees.ee ei tohi jälgida kommentaatorite IP-sid, nii et kuhu sa anonüümse inimese murest ikka teatad?

Toimetaja pakkus küll välja, et mina võiksin kommentaariumis sellele kommentaarile vastata ning inimesega kontakti otsida.

Aga ma ei tahtnud seda teha. Sest mina (erinevalt sellest enesetapu teinud teinud tütarlapsest) teadsin oma elukalestumuses, et saaksin ise järgmistelt kommentaatoritelt sõimata. Et mis proff see Kaja Pino on, et tikub siin nõu andma ja sõna võtma jne. Sest mulle ei meeldi kommenteerida varjunime all, aga oma pärisisikut avaldades saab reeglina alati sõimata...

Nii ei teinudki ma midagi. Mõni päev asi kripeldas ja otsisin õhtuti internetist igasuguseid nõuande- ja kriisinõustamise organisatsioone, arutasin teemat Katiga (tuli millegipärast jutuks)... ja sinnapaika see jäi, sest muud teemad tulid peale. Unustasin, heitsin peast - võõras mure ju. Mis mina ikka teha saan. Küllap tal polnudki tõsi taga, niisama kirjutas... Ja küllap tegi Postimehe ajakirjanik samamoodi.

Täna tuli see jälle meelde.  Lubasin endale, et kui järgmine kord märkan midagi niisugust, mille suhtes mu sisetunne karjuma hakkab, ma enam ei loobu. Võibolla teen end lolliks, kuid võibolla ka on minust abi.

Täna on minu ema sünnipäev - järjekorras 62. Lapsepõlvemälestused ema sünnipäevast on alati imeliselt sügavtalvised: minu mälestustes on ema sünnipäeval päikesesäraline krõbe külm, lumi kriuksumas jala all. Väljaotsa Memm, kes maalt ema (tema jaoks muidugi tütre) sünnipäevale tuli, tõi alati kaasa pahvaku talvekülma õhku ning shokolaad, mille ta mulle ja Karinile tõi, oli tema kollasest nahast käekoti sahtlis alati nii külm, et esimesi tükke pidi kaua suus hoidma, muidu polnud maitsetki tunda...

Sünnipäevahommikutel askeldas ema alati köögis, sest tol ajal tuli ju pidusöögid ise valmistada. Aga tund enne külaliste tulekut algas "ilusaks tegemise aeg" - nii me seda nimetasime ja tegelikult nimetame praegugi. Aeg, mil tuli keerata juuksed soengusse, värvida silmad ning panna selga peoriided. Ema ei olnud kunagi külaliste - olgu nendeks või enda lähimad sugulased - ees sorakil juuste ja lohakate riietega.

Tegelikult pole ema seda inimeste ees kunagi. Töölgi käib ta alati soengu ja meigiga - mul on sellele mõeldes päris piinlik oma hommkukiire "pats pähe-hügieeniline huulepulk suule" stiili pärast... Ja mäletan, kuidas ema kord nurises: kolleeg keerab kord kuus tangidega soengu pähe ja siis kõik kiidavad, et oh, kui kena sa täna oled - tema aga käib iga päev soenguga ja keegi ei märka kiita... Õnneks siis isa, kes seda kuulma juhtus, kohe kiitis :)

Minu heameeleks ei ole mu ema siiski ainult täiuslik daam: maal paneb ta - ilmselt igapäevase linnakorralikkuse vastukaaluks selga täiesti suvalised riided (Kati fännab eriti üht ema kaltsukast ostetud Sergio Tacchini dressikomplekti, millel lillad banaanilõikelised püksid ja imelises lilla-kolla-rohelises värvikombinatsioonis nahkhiirelõikeline pluus) ja unustab nii kammi kui huulepulga. Ja teeb usinalt maatööd.

Ema eriline armastus on lapsed. Kõiki oma lapselapsi ja muidki lähedusse sattunud lapsi on ta väiksena nunnutanud - ja hiljem olnud neile tõeline vanaema õunapuu otsas, kes on õpetanud ära kõik lorilaulud ja kaardimängud. Ja kes lööb lõpmatu kannatlikkusega kaasa kõigis mängudes - vimati näiteks Martini omaloomingulises võitlusmängus, mida ta paberil aina edasi joonistab.

Ja muidugi on ta ülimalt hoolitsev. Kui meie Kisti oli ühe reisi ajal ema juures elamas, võttis ta kuu ajaga terve kilo juurde, sest ema toitis teda pidevalt puhta hakklihaga. Nagu ka nende oma koera Ferrit, kes küll on ainult ime ja ülienergilisuse läbi rasvumisest pääsenud... Ja Väljaotsa Memme eest hoolitsesid ema ja isa viimased aastad lausa täistöökoha mahus (ja muidugi ei võtnud meie teised keegi vaevaks neile sellest puhkust pakkuda...).

Üllatada oskab ema ka. Kui Eestisse ilmusid esimes ed telekamängud, sai emast nende andunud fänn, kes oli võimeline Super-Mariot ja muid seesuguseid mängima nii kaua, kuni omandas need täiuslikkuseni. Eriti lahe oli see, et nad mängisid isaga paaris, mõnigi kord vist lausa öö läbi :) Ja nüüd, kui neil kodus arvuti on, surfab ema vabal ajal ka internetis või mängib arvutimänge.

Ema ja tema töökoht vääriks täiesti omaette peatükki: kogu minu mälestuste aja on ema töötanud ühes kohas ning oma kunagiste kolleegidega on ta praegugi ühenduses - olgu need kasvõi ligi kakskümmend aastat tagasi Iisraeli kolinud, nagu näiteks proua Golde (loodan, et kirjutasin nime õigesti)...

Ja on nii ebaõiglane ja samal ajal nii armas, et ema on ikka ja alati ema ja kõik mõtted seoses temaga on mul enamsti temast kui emast, ja ainult harva temast kui inimesest. Aga mõlemal moel armastan teda väga-väga.

Mõni päev tagasi helistas mulle Kadi, kellega tegime koos toredaid asju aastal... ee, vist 1995. Nüüd juhib Kadi Tartu kunstikooli, nagu mulle kuskilt uudistest oli silma jäänud.

"Tead, mulle tuli Sinu kiri," ütles Kadi, kui "issand-kui-ammu" fraasid vahetatud. "Swedbankist - teade, et tuleb postkontorisse pisipaki järele minna."

Esimese hooga arvasin, et ta elab kohas, kus mina olen kunagi elanud ja pangaarhiividest on kogemata see ammune aadress mingil moel esile lipsanud. Aga Kadi aadress oli mulle küll täiesti võõras.

Pikemalt arutledes jõudsime selleni, et me mõlemad olime aasta alguses Swedbanki krediitkaardipunktide eest ühe koorimisnoa tellinud. Helistasime panka - ja oligi juhtunud nii, et minu nimest ja Kadi aadressist oli kogemata saanud kokku üks tellimus. Paari päeva pärast saime mõlemad siis kirja, kus nimi ja aadress omavahel klappisid.

Aga ma aegajalt ikka muhelen selle üle, et kui väike ikka on Eesti - isegi pangaeksitusega satud tuttava inimese otsa :)

Meie pere mätta otsast vaadatuna puhkes probleem gümnaasiumi vastuvõtukatsete ümber ühel kolmest kõige ebasobivamast aastast: tänavu on põhikooli lõpetamas ja gümnaasiumisse astumas Jüri. Ja ta plaanib minna Reaalkooli, kus tema huvisid ja suundumusi vaadates olekski tema õige koht ja kuhu ta reaalainete katsetega tõenäoliselt (koputan siinkohal kolm korda vastu puud) ka sisse saaks. Igaks juhuks alustas ta täiendavalt ka füüsika ettevalmistuskursusega, sest füüsika ei ole ta praeguses, muidu väga hea tasemega Lilleküla Gümnaasiumis, just kõige tugevamalt antud aine.

Aga ma tõesti ei oska hinnata, kas oma praeguse viie- ja mõneneljalise tunnistusega oleks ta Reaalkooli konkurentsivõimelne. Võibolla on puhasviielise koolitunnistusega pürgijaidki nii palju, et saaks neist klassid komplekteeritud ja jääks ülegi...?

Iseenesest huvitav, mlle alusel peaksid koolid sissesaamise ja väljajäämise otsustama siis, kui näiteks viimasele vakantsele 10 kohale on 40 pürgijat, kellel täpselt ühesugune keskmine hinne. Ainete alusel? Aga kui neist 40st on 15-l ka hinnete muster täpselt ühesugune (st kõigil on 4 näiteks kodanikuõpetus ja kehaline kasvatus)?

Reaalkooli direktor on vähemalt praegu lubanud siiski katsed korraldada ja nende tulemustega arvestada. Loodan väga, et teda kui seaduserikkujat sellepärast hiljem vangi ei panda.

Martin, mu elulahe õepoeg ja laste jaoks maailma ägedaim tädipoeg saab 21.jaanuaril 9-aastaseks.

Eile helistas ta mulle keset päeva tööle:

"Tsau. Teil oli väga hea leht. Ma lugesin otsast lõpuni kõik läbi. Eriti meeldis see, mis sa Ode kohta kirjutasid."

(Sellest, mis leht ja millest jutt, kunagi hiljem).

Igatahes oli see väga armas.

Tädi olla on üldse väga tore, kui on niisugused õelapsed nagu Martin ja Helen.

Palju õnne, Martin, meie Matu!

Lugesin Postimehest uuringu kokkuvõtet, et keskmiselt kuleb peres ühele lapsele 2700 krooni kuus, kolme lapse puhul aga 4700 krooni kuus - kolme peale kokku.

Ma pole just kõige halvem majandaja ja rahaga ümber käija, aga 2700 krooni on küll vähe mis vähe. See teeks kuus keskmiselt 90 krooni päevas.

Mnjah.

Gümnaasiumi toiduraha on 12 krooni päevas (kui jagada summa kuu kõikide päevade, mitte ainult koolipäevade peale). Nii et suurematel lastel jääks järgi 78 krooni päevas. Seda toidu, eluaseme, riiete, transpordi, hobide, kooli jne peale.

Uskumatu.

Ja 4700 krooni kolme lapse peale teeb 52 krooni päevas. Siit ei taha gümnaasiumi toiduraha enam maha lahutadagi.

Mina olen oma lastekulud üsna punktuaalselt Exceli tabelisse kirja pannud, aga nende numbrite valguses ei julge saadud numbrit avalikustadagi. Kusjuures luksuslikke kulutusi seal hulgas ei ole, pigem on selline planeeriv ja suuremaid kulutusi hoolega kalkuleeriv majandamine.

Muidugi saaks eluks-otseselt-mitte-hädavajalike kulude pealt üsna palju kokku hoida: breketid, autokool, trennid spordiklubides, keeltekool neljanda võõrkeele õppimiseks, gümnaasiumi ettevalmistuskursus... Aga ma tunneksin end siis väga-väga halvasti. Ja praegu on mul siiski hea meel, et saan lubada lastele kulutusi, mis on olulised nende tuleviku jaoks või siis lihtsalt osa elukvaliteedist.

Ja tõesti - kui ikka vaja, saaksime hakkama ka selle 52 kroonga päevas. Siis küll kardinaalselt eluviisi ja elustandardit muutes, aga saaks.

Nii need keskmised sünnivadki.

Vää-ääga kummastav, kui Mobiil-ID pakub juhuslikult genereeritud koodiks sama numbrikombinatsiooni kui on sinu neljakohaline PIN1.

Mina igatahes ehmatasin nii ära, et katkestasin seansi. Kui olin esimese ehmatusega nupu ära vajutanud, sain muidugi aru, et tobe käitumine ja põhjust ehmumiseks poleks tegelikult ju olnud.

Hmm, praegu mõtlen, et tõenäosus sama numbrikombinatsiooni otsa sattuda on tegelikult ju üliväike. Aga näe, juhtus.

Reedel käisin juuksuris ja lasksin oma pea veel tumedamaks värvida. Nüüd olen endise konjakikarva asemel peaaegu sama tumepruun kui Kati ehk siis shokolaadikas. Ilmselt on elus jälle alanud brüneti-periood :)

Sest eks need heledamad ja tumedamad ajad mul kuidagi vaheldumisi käivad. Vahepeal on veel triibulised ehk üleminekuperioodid. Ilmselt siis sõltuvalt elutsüklist - kõik ju teavad, et blondiinidel on elu lõbusam ja härrad armastavad blondiine, brünetid aga olevat karjääris edukamad ning kui armutakse blondiini, siis abiellutakse ikka brünetiga....

Kui tumepruunist endast mõne pildi teen, panen fotosüüdistused üles kah. Ja peaks vist ka paremas veerus pilti vahetama, praegu on seal veel triibulise perioodi foto.