Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Alar Sikk, mu lapsepõlve kangelane

Künnapi klubis rääkis täna Alar Sikk muljeid ekspeditsioonist Carstensz Pyramidile Okeaanias.

Alarit on kihvt kuulata. Ta on pigem napi, kuid ülimalt tabava ütlemisega, mis üldiselt igal pool lokkava lakkamatu mölapidamatuse kõrval on tõeliselt värskendav. Mõned stiilinäited.

"Õnneks murdis ta varsti ribi." Kommertsgrupi kaaslase kohta, kes väsinuna alla andis ja lasi oma varustuse grupikaaslaste turjale laduda.

"Neil on sellised, noh, haardejalad. Kui neile saapad jalga panna, siis nad ilmselt ei saakski üle palgi mindud ja kukuksid jõkke." Paljajalu käivate paapuatest kandjate iseloomustus.

"Mägedes on muidu mõnus käia. Astud ja mõtled oma mõtteid. Dzhunglis pidid aga pidevalt mõtlema järgmisele sammule, muidu olid reieni mudas või kukkusid läbi kogu selle kõdu mingisse auku. Kohutavalt tüütu."

"Siis tuli köiega üle kuristiku sõita. Seal ma küll korra mõtlesin, et aitab, mina lähen tagasi. Ma ju kardan kõrgust."

"Kõige hullem asi, mida ma teinud olen." Kogu ekspeditsiooni kokkuvõte.

Aga miks äkki  mu lapsepõlve kangelane? Sest ekspeditsioon Carstenszyle oli minu oma kõrvaga kuuldutest esimene, kus tuli ka reaalselt käituda nagu maadeavastaja ja käia senitundmatuid kaardistamata radu. Sest tavamarsruuti nende grupp baaslaagrisse ei saanud - dzhunglis käis suguharudevaheline sõda - ja minna tuli mööda teed, mida üks kohalik teejuht enamvähem teadis. Koos kõigi seiklustega, mis tundmatutel radadel ootavad, nagu olin lapsepõlves säravisilmi lugenud "Maailm ja Mõnda" sarja reisiraamatutest.

20.jaanuaril stardib Alar Tansaania poole ning kui kõik õnnestub (ja miks ei peaks), saab temast Kilimanjarole tõusmise järel esimene eestlane "Seven Summit" pisut üle sajaliikmelises klubis.

Ja suvel võib teda ilmselt näha taas Elbrusel.

"Alles ma Jaanile mainisin seda, vanamees on lobisema hakanud," tuli eht-alar-sikulikuks kommentaariks, kui selle kuulduse kinnituse kohta küsiti.

J

Uus reegel liikluses: ühistranspordil on alati õigus

Kas ainult mulle tundub, et ühistransport - ehk bussid ja trollid - on hakanud üldkehtivaid liikluseeskirju pehmelt öeldes tõlgendama, räigelt öeldes eirama?

Täna hommikul kaks näidet. Estonia juures, kus trollid Vabaduse platsi poole pööravad, sõitsid kaks (!!!) trolli järjest üle ristmiku fooritulega, mis polnud enam isegi varapunane (st äsja punaseks plõksatanud), vaid teisel suunal (seal, kus ootasin mina) põles juba ammu roheline. Kuna trollid pole ka teab mis väledad liiklusvahendid, eriti pöörangutel, sain mina viimase trolli pöörava saba tagant ristmikule sõita alles siis, kui minu roheline juba vilkuma hakkas. Olin foori taga esimene auto, minu taga ootaja jäi kollaseks muutunud tule taha juba järgmist foorikäiku ootama.

Lasnamäe kanali väljasõitude ja üle kanali viiva tee ristumisel on eesõigus neil autodel, kes kanalist tulevad. See tähendab minul, kes ma kanalist üles sõites tahtsin vasakule, üle kanali viivale sillale pöörduda. Selle asemel pidin aga pöörangul tugevalt pidurdama, kuna oli näha, et otse tulev buss nr 31 (nina ees märk "Anna teed") ei kavatsegi sellest märgist hoolida ja hoogu maha võtta. Noh, vähemalt oli see bussijuht täpse käega mees ja vonkles oma pika bussi mõnesentimeetrise vahega mu auto nina eest läbi. Siiski oli see aga nii räige rikkumine, et jätsin vihaga meelde ka bussi numbri - 591 TAK - ja plaanin sellest ka Tallinna Autobussikoondisse kirjutada. Tõendada mul seda muidugi millegagi ei ole, aga ikka.

Jah, ma saan aru, et ühistranspordil on sõidugraafikud ja küllap on hakatud nendest kinnipidamist juhtidelt rangemalt nõudma. Ja et meie liikluses, kus ühissõidukitel on eraldi radasid vähe, on see raske ja ilmselt lihtsalt sunnib igal võimalusel eeskirju rikkuma. Aga siiski!!!!

Kepikõnnitrenn 15 km

Pühapäeva pärastlõunal tegime koos Leivoga kepikõnnitrenni ja riideproovi, eks ikka ees ootavale Icebugile mõeldes. Riideproovi selles mõttes, et ära testida, mida ja kui palju siis Icebugile selga panna.

Väljas oli 7 kraadi külma ning meie riidevarustus koosnes pikast pesust ning koorikpükstest ja -jopest. Minul kui külmakartlikumal oli vahel veel ka üks peenvillane pullover, minu mägedeskäikude igavene lemmik. Muidugi mütsid-kindad, minul ka sall (selleta ma lihtsalt ei saa).

Pullover oli keskmiselt kiire kõnnitempo juures vist siiski liiast. Teisel ringil hakkas juba palav. Aga samas on mul siiski natuke kohutav mõelda ka seda, et lähen talvel metsa ainult nii, et särgi peal on koorikjope ja fliis on kotis... Eks näis.

Jalutuskäik Nõmme suusaradadel

Laupäeval oli erakordselt ilus ilm. Külma 7-8 kraadi, päike - täiesti üllatav nähtus viimase kuu aja jooksul. Pakkisime end Katiga riidesse ja jalutasime tiiru Nõmme 5km suusrajal.

Lund muidugi ei olnud mujal kui ainult Nõmme spordikeskuse lumekahurite tööpiirkonnas. Need aga töötasid vägevalt ning lapsed olid tekkinud lumemäed juba kelkudega vallutanud. Uhkelt oli kerkimas ka tehisjääsein.

Ja päiksel on ikka uskumatu mõju inimeste olemisele ja meeleolule.

Priidu üllatussünnipäev

Juba mõni aeg enne aastavahetust saatis Evely sõpruskonna meililisti üleskutse korraldada 4.jaanuaril Priidule ühiselt üks tõeline üllatussünnipäev. Kuna selle sõpruskonna üks ühendavamaid jooni on vist oskus hästi pidutseda, leidis üleskutse palju järgijaid ning reede õhtul ronis bussitäis rahvast selleks otstarbeks renditud limusiinbussi.

Tähendab, kõik peale Priidu, kes pahaaimamatult koos ühe sõbraga Viimsis reketiga palli tagus. Sõber, muidugi asjast teadlik, pidi hoolt kandma selle eest, et Priit trennist kogemata liiga vara minema ei läheks või muul moel üritust untsu ei keeraks.

Ootasime siis tennisehalli eesruumis, muudkui ootasime-ootasime. Kuna aga sportlased olid plaanitust hiljem platisle saanud, ei olnud Priit tahtnud kuidagi juba kell 19 lõpetada, nagu pärast välja tuli :) Ajatäiteks sai siis täiendatud seinal olevat sulgpallipüramiidi, lisades tippu sünnipäevalapse nime, ja püütud püüdlikult vaikust hoida.

Lõpuks ometi saabus ka sünnipäevalaps, sai meeste poolt korralikult õhku loobitud, ja sõit läks Rapla poole. Sest sealt kuskilt pidi peale tulema bänd.

Tegelikult küll oli juba bänditagi lõbus. Vaheldusrikkust lisas see, et kuna bussis kemps ei töötanud, toimusid teeäärsetes tanklates regulaarsed peatused (külma oli 11-12 kraadi).

Igatahes oli kell pool neli hommikul, kui olime tagasi Tallinnas ja meie Leivoga Olümpia juures bussist välja ronisime. Pikk jalutuskäik kodu poole läbi harjumatult pakaselise linna oli igatahes värskendav ja virgutav :)

 

Prügiroti aasta

Tänavusest aastast kehtestus prügi sorteerimise nõue, mille olemust on lõpuks ka lähemalt selgitama asutud.

Ma olen nõus oma mugavusastet muutma ning korraldama oma majapidamisse senisest rohkem prügi- ja pakendipaigutamise kohti. Täpsemalt oleks neid 6, aga kahjuks on pea igaühega neist seotud probleemid ja probleemikesed, millele ma pole praegu veel lahendust pole leidnud.

Pandipakendi kott. See on meil juba varasemast olemas, seisab kööginurgas ja saab aegajalt taarapunktis tühjendatud. Probleemi pole.

Ilma pandimärgita pakendite kott. Asutasin selle pandipakendi oma kõrvale, kuid juba on elu näidanud, et vaja oleks tegelikult kahte. Üks niisugune, kuhu panna klaaspurgid ja plastkarbid, mida võib hiljem vaja minna (maal moosi tegemiseks, külalistele koogi kaasapanemiseks, marjade sügavkülmutuseks jne) - praegu on need jaotatud kapiriiulitele, aga vist - justnimelt vist, päris kindel ma pole - oleks otstarbekam hoida neid kompaktselt koos. Ja teine kott siis niisugune, kuhu lähevad mittevajatavad pakendid ehk kõik see, mis eelkõige poest ostetava toiduga kaasa tuleb. Pakitud hakkliha alused, Võideksi karbid, kodujuustutopsid, piimakotid, jogurtipakid... Ehh, ei meeldi mulle mõte nende pakendite pesemisest, sest just sedasorti träna tekib meil kõige rohkem. Lihtsam on juustupakkide jms-ga, mida vähemalt pesema ei pea. Aga - kuhu kurat ma need pakendid viima pean??? Poodi tagasi, nagu kunagi pakendiseaduse jõustumisel soovitati??? Mingisse spetsiaalsesse konteinerisse, mis asub kusagil in middle of nowhere??? Sellest pole ma senini aru saanud.

Olmejäätmed. Ehk see senine nö prügikast. See jääb siis pigem selliste nö käest pudenevate asjade ja olmest üle jäävate asjade jaoks - näopuhastamise tupsud, hügieenisidemed, põrandapühkimise puru, kassikasti ajalehed... Millest ma pole aru saanud on see, kas ka shampoonipudelid, deodorandipurgid, hambapastatuubid jne on olmejääde või pigem siiski pakendid. Paistab aga, et olmejäätmeid hakkab meil tekkima kõige vähem, nii et ilmselt tuleb praeguse prügikasti asemele köögikraanikausi alla kappi tulevikus hoopis pakendite kogumise koht ning olmejäätmed saavad endale mujal tagasihoidlikuma koha.

Biolagunevad jäätmed. See teeb mind praegu kõige nõutumaks: kust saan neid vajalikke biolagunevaid kotte kartulikoorte jms pakendamiseks? Praegu on antud vastakat infot: mõnel pool on öeldud, et võib kasutada ka tavalisi läbipaistvaid kilekotte, mõnel pool aga, et ainult neid biolagunevaid (mis iseenesest tundub ju ka loogilisem). Maal on lihtne, seal lähevad sellised asjad solgiämbrisse ja sealt kompostihunnikusse. Linnas aga oleks siiski vaja pakendada, sest ei kujuta ette, kui sageli seda konteinerit tühjendama hakatakse ja - mis hais seal võib muidu olla, eriti suvel... Üks võimalik lahendus on hakata toidujäätmete pakendamiseks kasutama leiva- ja saiakotte - nende kohta on öeldud, et need on biolagunevad, pean kontrollima... Ning mure on ka konteineri endaga: ühistu juhatus küll teavitas, et vastavalt kehtivale korrale meie maja juurde see konteiner tellitakse, aga vähemalt seni pole ma suutnud selle asukohta tuvastada. Viimase küsimuse lahendus on muidugi see, et küsida juhatuse esindajatelt asukohta, pean selle küsimise lihtsalt lähipäevil ette võtma.

Vanapaber. Kogumiskohaks on üks avatud köögiriiul. Seni, tõsi küll, oleme sinna kogunud ainult ajalehti-ajakirju, aga pole suur vaev hakata sinna tõstma ka kommikarpe jms, tuleb ainult neid karpe vajadusel lahti võtta, et liiga palju ruumi ei võtaks. Ja ka konteiner on maja ees olemas. Jama on aga see, et konteineri luuk on on nii väike, et isegi pooleksmurtud ajaleht mahub sealt vaevaga sisse, nii et paberipaki konteinerisse sisestamine võtab ebameeldivalt palju aega. Lisaks on see konteiner meil alailma täis. Lahendusena pean ilmselt tõmbama endale majakaaslastest kokkuhoidlike pensionäride pahameele ja nõudma juhatuselt konteineri sagedasemat tühjendamist. Iseasi muidugi, kas minu ja teiste minusuguste hääl nende kokkuhoidlike oma vastu (demokraatia!) selle otsuse vastuvõtmist võimaldab.

Ohtlikud jäätmed (patareid jms). Ilmselt oleks mõistlik tekitada nende jaoks omaette kast kuhugi kapi- või sahtlinurka. Praegu jäävad need juhuslikesse kohtadesse ja aegajalt, kui meeles on, kogusin need majapidamisest kokku ja viin teele jäävasse konteinerisse ära, aga on kaootiline ja ebamugav maja pealt vanu patareisid taga ajada. Õnneks tekib neid vähe. Hmm, meelde tuli: Jüri toas tekib tegelikult päris sageli igasugust metallikola, sedamete plastmasskorpuste tükke, juhtmejuppe, vanu mikroskeeme... seni oleme need olmeprügisse visanud, äkki on kah hoopis ohtlikud jäätmed???

Üldiselt, pean tunnistama, on see uus prügikord mulle paras peavalu. Just asjade praktilise korralduse koha pealt. Olen nõus oma kodust käitumist muutma ja kasvõi ka piimapakke ja hapukoorekotte pesema hakkama, aga mu tagasihoidlik ootus oleks, et mu vaev vähemalt prügi äraandmisel hüppeliselt ei kasvaks. Ja mis mulle kohe kindlasti ei meeldi, on säilitatava prügi osatähtsuse kasv majapidamises. On ju selge, et kõigile neile kuuele kotile, karbile või kastile tuleb leida mugav ja käepärane koht meie kaheteistruutmeetrises köögis. Sest muid olmeruume linnakorteris ju pole.

Ja tegelikult näen ma ette, et meie ligi 300 korteriga majas niikuinii lihtsalt mitmekordistub olmeprügi arve nõuetekohaselt sorteerimata prügi tõttu, sest ma ei usu ilmapealgi, et kõik meie korteriomanikud suudavad oma prügimajanduse niimoodi korraldada, et tulemus prügifirma nõuetele vastaks. Ikka satub sekka vanapaberit (sest konteiner on täis või ei mahu suuremõõtmeline kõva kartong sealt luugikesest sisse), pakendeid (kuni ma pole selgust saanud, kuhu pakendedi viia, lendavad need ka meil olmeprügisse), kartulikoori ka kanakonte (keegi lihtsalt ei viitsi neid eraldi panna) jne jne.

See, et aasta 2008 tuleb Roti aasta, on selles valguses igati sümboolne. On ju rotid tuntud prügitegelased.

 

Mardi uus aasta, see üheteistkümnes

Meil on kaks ülimalt sümboolsel päeval sündinud lähedast. Leivo tütar Laura tähistab sünnipäeva jõululaupäeval, 24.detsembril, ning Kairi poeg Mart nägi ilmavalgust otse uusaastaööl, peatselt pärast 1.jaanuari algust.

Nii saigi tänavugi paralleelselt uue aasta vastuvõtmisega tähistatud ka Mardi sünnipäeva. Kahjuks tuli tordivulkaanist väga udune pilt, aga selle taga on üles rivistunud Ode, Anna, Mart, Martin ja Jüri, nende selja taga seisan mina.

Aga kuidas tuli päris uus aasta? Muidugi rohke ilutulestiku saatel, mida Jüri, Mart ja Ivo meie õuel tegid. Rohket paugutamist oli ka mujal külas, eriti Uustalul ja Villul.

Ja mälestusena minu lapsepõlvest tulistati Valgejõe pool üles ka üksik punane rakett. See SOS-märguanne, millist tegelikult ilma põhjuseta lasta ei tohi. Vanasti, see tähendab nõuka-ajal, hangiti seda aga althõlma sõjaväe ja piirivalvekordoni varudest, nii et terve rannaäär oli uusaastaööl täis SOS-signaale. Nüüdseks on neist ilmselt viimased eksemplarid järgi jäänud...

Vana aasta viimane päev Nõmmeveskil

31.detsembril, olles prae ahju küpsema lükanud, läksime vähest päevavalgust ära kasutades Nõmmeveskile. 2007.aasta soe detsember on jõe veega üle ujutanud, nii et juga näeb välja peaaegu nagu kevadise suurvee ajal.

Kunagise vesiveski lüüsisüsteemi kohal oli veel eelmisel aastal laudtee, tänavu oli sillalt betoonrajatisele viiv läbipääski kinni naelutatud. "Kas mina olen ainus, kes arvab, et sellised sulgemised on tehtud inimeste endi huvides?" küsis Jüri, kui Ode, Anna, Mart, Martin ja Helen tuttavas kohas üle piirde ronisid ning mööda lagunenud laudteed kõikuva käsipuu najal edasi kulgesid. Noh, ohtlik see mingil määral ei olnud, nii et lasksime neil seal kulgeda ja läksime ise ka.

Jüri on aga kindlameelne reeglite austaja. Ei tõmba ta netist mänge ega filme, ei roni üle kinninaelutatud aia jne - tegelikult respect, ehkki ma ise mõnikord vastupidi talitan. Nii jäi Jüri teisele poole jõge, kust viib joani ametlik matkatee ja on meie poolt pildistatud teiselt poolt jõge hetkel, kui ta püüab suurt kinnijäänud oksa kosest alla aidata.

Anna ja Ode läksid kah tagasi teisele poole jõge, et ronida suure sammaldunud kivi otsa.

Ja muidugi oli Nõmmeveski kanjon täis kuukresse, mille kohta on Kersti Merilaas kirjutanud imelise luuletuse:

Hilissügise aimutu öö
üle tühja ja lumetu ranna.
Aasta lohutuim tund, aga vaata-
on sellelgi ööl oma lill...

Tänavu oli neid nukker vaadata, sest just Mäepealse Memm oli see, kes alati köitis helkivaid kuukresse minu sünnipäevalillede kimpu. Nii seostuvadki kuukressid mulle Memme, sünnipäeva ja minu endaga. Kuukress on minu lill.  

Üle põlvkonna

Just hiljuti kirjutasin ühest oma lapsepõlvisest jõulust, meenutades seal ka Memme imeilusaid kuuseehteid, milliseid minu lapsepõlves enam poest saada ei olnud. Ja päris küünlaid kuuse okstel.

On asju, mis on ilmselt igavesed. Ka tänavu ehtisid Ode ja Anna maal kuuse just nii, nagu ma oma lapsepõlvest mäletasin.

Küünlajalad, lind, pasun ja see veidi sassis valge kard on Memme ehtevaramust, mida ma kunagi nii väga imetlesin.

Õnnetina

Uusaastaööl valasime tina. Ostsime Loksa Superboxist hobuserauakujulisi tinasulameid ning kaks sulatuspanni ning paar tundi enne aastavahetust hakkasime mässama. Algul proovisime panni hoida nelja tahiga küünla peal, aga kuna seal läks liiga aeglaselt, panime pliidi alla tule ja sulatasime tina otse pliidisuus. Ning siis karmauhti veekaussi.

Mis meil välja tuli?

Ode sai endale esmapilgul mitmeharulise tinakänkra, millest me ei osanud midagi välja lugeda. Aga valguse ette tõstetult vormus temast varjuna nagu võluväel kassikuju - silmad põlemas, saba uhkelt püsti. Ode ja kass - kuidas siis muidu :) See kandiline lisavari pildil on aga kaamerast - uue fototöötlusprogrammiga pole ma veel piltidest liigsete osade väljalõikamist ära õppinud.

Jüri sai endale suure ninaga päkapiku. Nii ütles Ode. Aga Jüri omast ei saanud millegipärast tehtud varjupilti, vaid ainult see, kus tinakuju on ta pihu peal. Minu meelest sarnanes see pigem küll eestvaates elevandiga - lont ja suured kõrvad.

Mina sain... ei teagi, mida. Õnn läks igatahes kaheks tükiks - ise nägin neis puud ja inimest, teised suurt lindu ja linnupoega .

Tõlgendamine, mida need kujud tähendavad, jääb igaühe enda teha.

Kati võttis seekord uut aastat vastu koos sõpradega, seepärast temal ka oma tinakuju ei ole. Teiste eest ju valada ei saa.