Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Veel raamatupidamist: eluasemelaenu kallinemine. Või odavnemine.

Maksan tagasi lõppjärgus eluasemelaenu, mille tähtaeg on 2009. aasta juulis. Lõppjärgus tähendab seda, et annuiteetmakse puhul moodustab maksest juba suurema osa laenu põhiosa ning intressi osakaal maksest üha kahaneb. Hetkel on intressi osa makse kogusumast umbes 11%.

Aga mida on tähendanud ka sellise väikese intressiosakaaluga maksele see, et laenud on hakanud pisitasa kallimaks muutuma ning Euribor on tõusnud (vist umbes aasta jooksul 0,2 protsendipunkti)?

Kui 2006. aasta jaanuaris oli mu laenumakse 2721,23 krooni, siis 2007. aasta oktoobris juba 2843,33 krooni. Vahe 122,1 krooni. Kordan, et tegu on lõppjärgus laenuga, kus intressi osakaal väike ja ka laenujääk ise pole eriti suur. Kokku läheb see Euribori 0,2 punktine tõus eestlastele aga maksma umbes 300 miljonit krooni, hindas Priit Põldoja ühel konverentsil. Ja põhiosa sellest maksavad kinni värsked laenuvõtjad, kel intressi osakaal tagasimakse summas veel suur.

1999. aastal, kui meie laen sai võetud, oli tagasimakse suuruseks muide 4300 krooni millegagi. Sest intress oli rohkem kui kaks korda praegusest kõrgem. Seepärast püüdsin ka laenu iga hinna eest varem tagasi maksta: pidevalt teatasin pangale, et palun kolme kuu pärast võtta mu kontolt maha ennetähtaegseks tagasimakseks summa X. (Kolm kuud ette teatades ei lisandunud lepingu muutmise tasu ja see ennetähtaegselt tagasi makstav summa võinuks olla kasvõi 100 krooni ja teatada võinuks kasvõi iga kuu). Sel moel sai vähehaaval ennetähtaegselt tagastatud ca 30 000 krooni. Siis hakkasid aga laenuintressid kolinal alla tulema, inflatsioon kasvas ning ennetähtaegne tagastamine muutus mõttetuks.

Ma olen pikki aastaid hellitanud end mõttega, et küll saab ikka hea elu olema siis, kui eluasemelaen ja magistratuuri õppelaen (tagasimakse ca 800 krooni kuus) kord korraga lõpevad. Praegu aga tundub, et kui see hetk 2009. aastal kätte jõuab, on selle summa reaalväärtus juba nii väikseks kahanenud, et ei pane teda enam õieti tähelegi...

Nii et mine võta kinni, kas laenamine on mulle nüüd kallimaks või odavamaks muutunud :)

Memme matused

Täna hommikul kell 10 kogunesime autodega Maardu järve äärde. Panime antennide külge leinalindid ning kui saabus surnuauto Memmega, sõitsime selle järel Mäepealsele, kus suurem osa rahvast juba ees oli.

Mäepealse kuur on näinud seni rõõmsaid sündmusi. Seal on peetud pulmi ja sünnipäevi, sõpruskondade kokkutulekutest rääkimata. Nüüd siis matused.

Suur külgekinnitatud pinkidega laud, mis suviti seisab Mäepealse õues, sai nüüd kaetud musta linaga ning lauaosale tõsteti Memme kirst. Pingid olid just paraja kõrguse ja laiusega, et sinna peale sai panna pärjad, kimbud ja lilled.

Memm oli tahtnud surra ajal, il on palju lilli. "Puhata paljude lillede all," armastas ta öelda. Õnneks on tänapäeval ka novembris võimalik palju lilli saada - ja Memm sai neid tõesti palju.

Memm oli kirstus ootamatult õnneliku näoga. Kergendus- ja vabanemisilmega.

Ärasaatmistseremoonia algas Anna Haava lauluga "Vanaema, helde lahke", mille meie olime mugandanud "Memmekene, helde, lahkeks". Esitajateks Memme tütar Mall, tütretütar Margit, tütretütretütar Kristel ning pojatütretütred Kati ja Ode Liis. Kati ja Ode olid küll eelnevalt kartnud, kas nad sellise laulmisega hakkama saavad või hakkavad kohe lahinal nutma - aga hakkasid alles poole peal. Ja tervikuna kõlas laul imeilusalt, sest õnneks ei nutnud kõik korraga, vaid kellegi nutmise ajal keegi ikka laulis.

Memm oli ju alati hinnanud, kui lauldi. See oli siis viimane kord seda tema ees teha.

Arvatakse või väidetakse, et 9 päeva pärast surma hõljub lahkunu hing veel keha ümber. Nii et Memm oli veel meiega ning me tegime kõik, et ta oma viimase tseremoonia üle õnnelik oleks ja sellega rahule jääks.

Mätliku Rutt pidas liigutava mälestuskõne. Oli ta ju ammu Memmele lubanud tema ärasaatmisel rääkida. Ning sama hingeminevalt rääkis kirstu kõrval Mammu, kes oli 17 tutvuseaasta jooksul Memmega väga lähedaseks saanud. Henn oli tseremoonia juht - see tuleb tal tavapäraselt ilusti välja. Memme hing küll teispoolsusega lepitamist ei vaja, muidu võiks öelda, et Henn täitis ka siin oma riikliku lepitaja kohustusi :)

Kõige-kõige-kõige valusam hetk oli aga see, kui minu isa luges ette Memmele tehtud luuletuse. Ja kui enne lõppu hääl värisema hakkas ja katkes ja kui isa lihtsalt nutma hakkas... Meeste pisarad on kuidagi eriti valusad, sest neid tavaliselt ju ei näe...

Lõpetuseks lugesime Ruti eeslugemisel meieisapalve - ma isegi ei teadnud, et see mul peas on, aga osutus, et oli. Ning siis kruviti kirstukaas kinni ning pikk matuserong asus mööda klaaslibedat teed teele Loksa poole. Jah - Tallinnas ei saa arugi, et väljas võib olla juba sügav talv. Lahemaa teeääred olid igatahes üleni valged ja teed jäiseks sõidetud.

Kirikus oli talitus nagu ikka. Paradoksaalsel kombel annavad kiriku igivanad vormelid sellistel puhkudel leevendust ja tröösti. Oma igavikulises. Kõik see mullast oled sa võetud ja mullaks jälle saad teema... Valusaks hetkeks sai jälle see, kui isa Memme näo linaga kattis - lõplikult.

Ja kirstumatuse kohutavaim hetk on muidugi see, kui hauda lastud kirstule on igaüks visanud oma kolm peotäit mulda ning siis võetakse labidad ja kirstule langevad tuhmi mütsatusega esimesed suured labidatäied surnuaia sõmerat liiva. Sest ka see on - lõplik...

Peielaud oli Loksa Vene Gümnaasiumis - rikkalik ja rohke toiduga nagu ühele vana aja taluperenaisele kohane. Sest Memme jaoks polnud midagi hullemat sellest, kui kuskil üritustel piisavalt süüa ei olnud. Või mis piisavalt - süüa pidi olema ikka nii, et lauad lookas. Olidki.

Jah, ma usun, et Memm jäi rahule. Kõik oli nii nagu peab.

Ainult üks asi jääb mul isiklikult hinge kriipima. Priit, mu tädipoeg, kes matuse ajal välissõidus oli, saatis mulle meilitsi imeilusa jutu oma mälestustega Memme kohta. Ma veel meilisin talle tagasi, et kas seda võib kasutada - aga ilmselt ta seda küsimust enam lugema ei juhtunud ja nii ei osanud ma sellega midagi teha. Aga matustel Mall ütles, et ta oli tahtnud, et see kirstu juures ette loetaks. See jäi nüüd möödarääkimise või möödakirjutamise tõttu tegemata - millegipärast ei rääkinud me sellest enne matusepäeva ka Mallega.

Aga ma lugesin selle nüüd mõttes Memmele ette. Vähemalt.

Puhka rahus, meie armas Memm.

 

Värvikad hüüdnimed, värvikad persoonid

Hakkasin mõtlema, kas mul on olnud mõnd üldteada hüüdnime, mis praegugi veel meeldiks ja sobiks näiteks internetiavarustes oma eesnime järgi sulgudesse lisada, et end muudest Kajadest eristada. Sest perekonnanimega oleks nagu liiga ametlik. No ei leidnd midagi sobilikku, ehkki eks neid nimesid - küll lühemat, küll pikemat aega kasutusel olnuid - ikka leiaks.

Küll aga tuli meelde vanaemade ja ema juttudest ning ka enda mälestustest omaaegseid värvikaid külapersoone, kellest enamikke teatigi ainult hüüdnime pidi.

Pigi-Ruudi oli küla kingsepp ajal, kui mu ema veel väike oli. Oma ametis võis ta isegi osav olla, kuid põristas koletul kombel r-tähte. Ning kuna ta oli ka äkilise meelelaadiga ja vihastus kergesti, armastasid lapsed suvel tema akna alla hiilida ja kooris hüüda: "Sitt - tatt - silmavesi, Pigi-Ruudi - rrrrrr!" Mille peale kingsepp alati koletul kombel endast väljunud ja lapsi malakaga taga ajama sööstnud - ei meeldinud talle ei tema hüüdnimi, veel vähem aga r-tähega osatamine.

Ara Soru oli viinanina minu lapsepõlvest. Nimi moodustus tema kodukülast (Hara) ja igipõlisest ettepanekust poetrepil: "Teeks õige ühe soru?" Minu mälestus temast ei seostu aga poetrepi, vaid meie tanumaotsaga. Nimelt ei võtnud maani täis Ara Soru jalgrattaga sõites teekäänakut välja ning kukkus. Millele järgnes pooletunnine tsirkus, mida meie emaga kambrikardina tagant, kõhud kõveras, jälgisime. Soru tõstis ratta püsti, upitas selle najal seistes jala üle "meesteka" raami ning teatas valju häälega: "Aga nüüd - arapp!" Ja kukkus, niipea, kui oli ratta veerema lükanud. See kestis kordi ja kordi, enne kui ta lõpuks ime läbi uuesti sõitma sai ja  edasi vänderdas (külatee käis siis meie õuest läbi).

Kakurott oli mu ema esimene sissekukkumine külapoe-müüja ametis. Nimelt rääkisid kõik temast selja taga kui Kakurotist, nii et ema, lihtsameelne, arvas selle pärisnime olevat. Ja kord, kui mees poeleti ees õlle ära kulistas ja minema asutas, käratas müüjanäitsik: "Hei, Kakurott, aga raha?" Mille peale mees olevat kangestunud, aeglaselt tagasi leti poole pöördunud, raha letile asetanud ja solvunud väärikusega märkinud: "Neiu, minu nimi on tegelikult hoopis See ja See". Mina tema tegelikku nime ei mäleta, kuid emale olevat see küll igaveseks mällu sööbinud.

Veidraid asju armastavad inimesed ikka läbi aja meeles pidada ja edasi rääkida :)

Pahaks pürgiva plika päevaraamat

Löön kaasa Epu blogieksperimendis ja kirjutan oma arvustuse. Niisiis:

Pahaks pürgiva plika päevaraamat
"Meestest, lihtsalt" 
Epp Petrone, Dagmar Lamp
Petrone Print 2007
205 lk

Paljude, ilmselt isegi enamike ontlike naisinimeste elus on periood, kus ahnelt nuusutatakse pahelisuse külgetõmbavat hõngu ja ollakse enda meelest oi-kui-halvad-tüdrukud. Vambid. Veinised. Poistest-meestest üle. Armunud küla või kvartali popimasse pätti. Eks ole - kuurid ja garaazhid, kuhu on lohistatud tänavale tõstetud mööblitükid. Kambad, tänavakaklused, Gängsta Krahvid. Edasi tudengipõlve pöörased peod, suudlused Kaarsillal, nimetu maailmavalu ja teeseldud või ehtne ahastus oma meesteõgija saatuse pärast. Või veereva kivi teekond mööda maailma, kogu elu seljakotis ja mustakaanelises märkmikus, põgenedes eelkõige iseenda eest.Või leides argirutiinist väljarabelemiseks muu hullu asendustegevuse. Been there, done that. Ma tean, mida te tunnete, nagu öeldakse telekas püsikäiatavas ravimireklaamis.

Usun, et "Meestest, lihtsalt" pakubki eeskätt äratundmisrõõmu kõigile neile, kes kunagi midagi sarnast läbi elanud. Või soovinud läbi elada, sest paljud tegudeni ei jõuagi, kiibitsevad niisama sõbrannade selja taga ja elavad kaasa nende lugudele. Aga vähemalt midagi tuttavat, olgugi lahjemas vormis, on vist pea igal naisel oma elust välja tuua.

Selles ongi raamatu võlu ja valu. Võlu üksikutest kirjeldustest ja juhuslikest pildikestest. "Indrek astus kaks korda läbi klaasist ukse", "mul oli ikka seljas see roheline seelik", "kössitasin Frankfurdi lennujaamas, oodates viimase hetke lendude supersoodsaid pakkumisi" ja kõik need teised. Nendes on lõhna, maitset ja värvi, need kõnetavad.

Ja samamoodi valu. Või puudujääk, sest enamik raamatust on siiski ümberjutustamine. Üsna ühes stiilis ja ühes võtmes. Mehed, olgugi nii erinevad, sulavad üheks määratlematuks tombuks. Jahil meretuult nuusutada ihkav Fred ja igav heapoiss Kalle suudavad end eristuvalt lahti rebida, ehk ka emmepoeg Egon. Aga teised - kas neist tõesti midagi vähemüldist meelde ei jäänudki?

Mina-jutustaja positsioon on valdavalt olla tüdruk või naine, kes perspektiivitutesse meessuhetesse kinni jäänud. Ning see paneb talle kaasa elama, isegi siis, kui ta oma objekti ehk mehe suhtes liigagi üleolev ja armulik (olgugi hingepiinades) on. Aga ta on ju tüdruk, kes on otsustanud olla Paha - ega ta siis teistmoodi ei saagi.

Selles mõttes langes raamatu üldisest kontekstist välja jutt "Rein. Püüdes inimhinge." Kus naine vaatas olnule tagasi nagu juba liiga kaugelt - aastate pärast, tubli ja eduka karjäärimuti perspektiivilt. Teised lood juhtusid ikka siin ja praegu ning isegi, kui sündmuse ja kirjelduse vahel oli aastaid, pole tegelane oma hingelt sellest liiga distantseerunud. Reinu-jutu naise kõrvalepõige pahelisusse oli ilmselt ka kõige napim, piirdudeski selle üheainsa abielumehe-afääriga ja pöördudes sealt ummisjalu turvalisse maailma tagasi. Sest tõesti, paheliseks pürgija võib oma mängitud üleolekust hoolimata ka ise haiget saada. Enamasti saabki.

Ah jaa, mis pahaks pürgivatest plikadest päriselus edasi saab? Enamik neist leiab mingil hetkel sisemise rahu - keskklassi kodu, lapsed, kamin, kassid-koerad, armastav-armastatud mees. Mõni hakkab maailma paremaks muutma, jutlustades Lõuna-Angoolas (jah, parafraas Betti Alverilt) või korraldades kodutute loomade ja eluheidikutest inimeste varjupaiku. Mõned käivad päriselt alla, mõned jäävad ka natuke naeruväärsete vanamooridena igavesti rabelema enese- ja armastuseotsinguisse nagu kanad takku. Vähesed õnnelikud oskavad viia läbielatu või väljamõeldu uuele üldistavale tasandile ja neist saavad Loojad.

Selle suure algustäheni, tõsi küll, on Epul ja Dakil veel pikk tee minna. Aga ühegi tee lõppu ei jõua esimeste kobavate sammudeta.

R.I.P, Andres...

Selline surmade kuu. Lisaks mu enda vanaemale on ära läinud kahe mulle armsa blogituttava vanaemad. Ja täna sain teada, et pühapäeval on infarktiga lahkunud mulle oluline koostööpartner Andres. Kellest ma mitte ainult kui koostööpartnerist, vaid ka kui inimesest hästi mõtlesin.

Ja kui vanaemad olid elanud pika elu, siis Andres oli minnes ainult 29-aastane.

Alles reedel vahetasime temaga meile ja telefonikõnesid.

Andrest iseloomustab minu mälestustes vist kõige paremini koostöökogemus tänavu aasta aprillis. Kus ta ajas jõuliselt Mobiil-ID asja, aga ühel hetkel kirjutas mulle kui RMK ja Euroopa Liidu metsaistutusprojekti koordineerija. Ja projektide lõpuosas tuligi nii umbes igas tunnis vähemalt kaks kirja: üks sertifikaatide, teine männitaimede osas. Kui minul lõpuks juba pea suitses sellest tema rollide kahesusest, küsisin, et kuidas ta küll suudab niimoodi kaht suurt asja korraga teha. Tema aga naeris vastuseks, et kui ma ehk tähele pole pannud, siis tegelen mina praegu täpselt samamoodi kahe asjaga, juhuslikult veel nendesamadega mis tema. Ja kui ma  vaidlesin, et no metsaistutamises on minul ainult oma firma sisetegevus vedada, tuli vastus, et aga tema on ka pikem. Või midagi seesugust.

Puhka rahus - seda on Andrese-sugusele aktivistile vist küll kohatu, võibolla isegi irooniline soovida. Aga paremaid soove kah ei ole.

Las minu istutatud puud kasvavad Sinu mälestuseks.

 

Armastatud isale

Isadepäeva puhul käisime oma isa tervitamas.

Ta on mulle väga kallis, ehkki ma liiga sageli ei oska seda välja öelda.

Telekavaatamisõhtu

Laupäeval võtsime Leivo pool maha jupi krohvitud telliskiviseina, mis oli jube-jubedalt tolmav.

Pärast - väsinud, kuid õnnelikud - maandusime diivanile teleka ette ja vaatasime järjest ära Scooby-Doo ja Kelgumeeskonna filmi.

Me ei olnudki kunagi koos telekat vaadanud :) Selles mõttes, et vahiks mingit naljakat sisutut asja, lihtsalt niisama.

Ei seal enam vaeva tunne: suri Mäepealse Memm

Täna, 9.novembri hommikul kell 8:30 suri meie Mäepealse Memm.

Kuu aega enne oma 96. sünnipäeva.

Ta läks, sest ei tahtnud enam elada ja puusaliigese operatsioonist tekkinud tüsistustega võidelda. Me olime sellega juba vaimus leppinud - aga ikka on kurb ja valus.

Memme matused on järgmisel laupäeval. Algavad ärasaatmistseremooniaga Memme elupõlises kodus Mäepealsel ning sealt sõidame Loksa kirikusse, kus õpetaja Jalakas ta viimsele teekonnale pühitseb. Memm saab maetud üsna kiriku kõrvale, suguvõsa hauaplatsile nagu tema soov oli. Kõik asjad said täna juba korraldatud ja kokku lepitud.

Aga Memm pole seda väärt, et teda meenutades ainult nutetakse. Rahulik mõte, et ta varsti ära võib surra, oli tema kaaslane juba viimase paarikümne aasta jooksul. Ja seetõttu võttiski ta vist iga päeva nii rõõmsalt ja eluisuga - nagu kingitust. Kui ka meie suudaksime varsti jälle helge mälestusena meenutada aega, mil Memm veel meiega oli...

Sellel - kahjuks mitte eriti kvaliteetsel fotol- on ta oma armastatud Mäepealse õues koos oma viimase koera Pollaga. Pilt on tehtud 5 aastat tagasi.

Memmel olid ammusest ajast valmis pandud suririided. Nüüd, Kristini tavandibüroos neid lahti pakkides selgus, et koid on musta kostüümi seelikusse oma kookonid kudunud ja selle selja tagant auklikuks söönud. Nii kaua oli seelik oma aega oodanud... Kohe tuli meelde Memme jutt tema vanaemast, keda hüüti vist Kärga Eit. Nimelt olla tahtnud too Eit, minu vanavanavanaema siis, et talle kirstu valged villased sõrmkindad kätte pandaks: eluaeg rasket talutööd teinud vanainimese käed olevat muidu koledad. Ja hoolsalt oli ta seepärast iga nelja-viie aasta järel endale uued surikindad kudunud, sest eelmised olid koide poolt pudedaks puretud. Kuna ka tema elanud 96-aastaseks, saanud ta sel moel ikka päris mitu kindapaari valmis vihtuda, enne kui viimaseid lõpuks tarvis tuli...

Mäepealse vanatoa kolikambris seisab juba ligi paarkümmend aastat puurist, mille Taat kunagi Memme jaoks oma kätega tegi. Teise, mis juba ammu kasutusel on, tegi ta muidugi ka - enda jaoks. Selline hoolitsev ja ettemõtlev Taat oli... Aga kuna keegi pole pikkade-pikkade aastate jooksu seda risti vaadata ja välja võtta tahtnud, võib ka sellega olla ühtteist juhtunud. Tõnu ja Peep lähevad neljapäeval maale maja kütma ja metsast kuuseoksi varuma, nende ülesanne on siis ka rist välja otsida ja vajadusel näiteks üle värvida.

Ja hauaplatsil seisab Memme oodates kivi, kuhu tema nimi ja sünnidaatum juba peale raiutud - meie ülesandeks on ainult hoolitseda, et lisatud saaks 9.11.2007. See on mulle küll eluaeg mõnevõrra kõhe ja mittemeeldiv tundunud, hauakivilt veel elusoleva inimese nime lugeda - aga Memme jaoks oli kunagi suremise fakt nii loomulik elu osa, et ta ei pidanud seda üldse imelikuks.

Oma matuserahaks oli Memm kõrvale pannud kolmkümmend tuhat krooni. Kuna meil on suur suguvõsa ja on ka palju muid inimesi, kes Memmest hoolisid - külarahvas näiteks -, tulevadki suured peied.

Minule jääb aga Memmest igaveseks mälestuseks viimane külaskäik tema juurde Mäepealsele tänavu septembris, vähem kui kaks kuud tagasi. Kui Memm oli nii toimekas ja tragi nagu alati. Kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat olin ma niimoodi rattaga tema juurde sõitnud, alati leides eest sooja toa ning sooja südamega hoolitseva vanaema.

Nüüd ei iialgi enam.

Ode oligi viimane, kellele Memm sünnipäevakaardi ja kingituse saatis.

Ja minul on tunne, nagu oleksin mingi teatepulga üle võtnud. Ma pole oma isapoolses suguvõsas enam järjekorras kolmas, vaid juba teine põlvkond. Nagu oleksin ootamatult suureks saanud.
____
Siin on meenutused Memme 94. ja  95. sünnipäevast.

Ja siin ajalises järjestuses tema viimnekuu: luumurd, mis algul tundus lõppevat hästi , aga tekkisid probleemid ja järgnes vaikne, kuid kindel hääbumine.

Muudele Memmega seotud sissekannetele olen eelnevas tekstis juba viidanud.

Ja sellel fotol, mis on tehtud  umbes15 aastat tagasi, olen ma maal mingis pidulauas (kahjuks pole pildile õigel ajal taha kirjutatud, mis aasta ja millise sündmusega tegu) ja minu kõrval on mu kaks vanaema: vasakul Väljaotsa, paremal Mäepealse Memm.

Nüüd on mul alles ainult üks vanaema.

Laps linnadzhunglis: Matu trolliseiklus

Lugu juhtus juba mõni aeg tagasi, aga täna meenus ja panen kirja.

Martin käib septembri algusest iseseisvalt trolliga kooli ja koju. Kodune trollipeatus on ammu teada, tagasi tulles saab trolli saab istuda praktiliselt otse Inglise Kolledzhi eest. Tuleb lihtsalt õiget numbrit vaadata ja õiges peatuses maha minna.

Ükskord unustas aga Matu koju kiirustades kooli garderoobi oma ranitsa. Kehalise kasvatuse riiete koti kahmas kaasa, ranits jäi. Alles trollibussis tuli meelde.

Martin on nupukas poiss ja nii raalis ta kiiresti välja, et võiks järgmises peatuses trollist maha tulla, üle tee minna ja kooli juurde tagasi sõita. Mõeldud-tehtud. Tähendab, tehtud ainult see mahamineku asi. Sest Tõnismäe peatus on ju selline, et vastassuunapeatust näha ei ole ja üle tee kah ei saa.

"Ma jäin nii pikalt vahtima, et troll jõudis ka juba uksed kinni panna ja minema sõita," kirjeldas Martin tagantjärele. Ilmselt ei olnud tal väga tore seal olla.

Mõtles mis ta mõtles - kaalus, kas hakata teest üle pääsemise ja tagasisõitmise võimalusi otsima või mitte -, aga jõudis järeldusele, et targem on uut trolli oodata ja järgmisse peatusse edasi sõita.

Sõitiski. Aga Koidu peatus - see on ju jälle selline, et vastassuuna-peatust ei paista ja üle tee kah ei saa.

"Aga nüüd ma juba teadsin arvestada, olin kiirem vaataja ja jõudsin sama trolli peale tagasi hüpata," näitas Martin kohanemisvõimet.

Trollis oli tal nüüd küll juba meel mõruks läinud ja tahtnud emale helistama hakata - aga telefon oli koolikotis. Nii tuli ikka ise hakkama saada.

Saigi. Sõitis kodupeatusse välja ja läks seal - kindla peale ja tuttavat rada pidi - üle tee, sõitis kooli juurde tagasi ja sai koti kätte.

Lahendas olukorra, nagu öeldakse.

Toledo juuditar - nii umbes 20. kord

Üks minu lemmikraamatuid on pikka aega olnud Feuchtwangeri "Toledo juuditar", mida igal aastal korra ikka uuesti loen.

Eile võtsin jälle kätte. Ja kuidagi väga selgelt vaatavad jälle läbi aja Raquel La Fermosa metalsed sinisilmad, tõsiselt ja mõtlikult...