Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Once in a lifetime: sünnipäev pool viis hommikul

imageTäna, oma sünnipäeval, pidin ma ärkama kell 4:45, et siis plaani järgi vaikselt kohvi juua ning taksoga lennujaama sõita, et veeta järgmised kolm päeva komandeeringus.

See, et komandeering on ebatavalises kohas – Madridis- , pole niisugusel puhul just teab mis oluline faktor.

Nii et suhteliselt nukker sünnipäevahommik, eks ole?

Aga kui teisiti see läks!

Õhtul vaatasime kaks seeriat X-Filesi (koos minu kohustusliku tukastusega selle käigus) ning kobisime veidi enne südaööd magama. Leivo veel arvas, et kas mul küll üldse on mõtet magama minna, et kohe varsti üles tõusta, aga viis tundi und on ikka viis tundi und ja magamaminekut väärt. Südaöö saabumisel sain Leivolt esimese sünnipäevamusi ja jäin koheselt magama.

Ärkasin selle peale, et… mulle lauldi sünnipäevalaulu!

Pool viis hommikul!

Kõik olid salaja üles tõusnud (Kreete kommenteeris pärast, et minu ehmunud-jahmunud-üllatunud-õnnelik nägu kompenseeris selle kuhjaga), oli tort (kus nad seda küll peitsid?) ja hommikukohv…

Ja ma tõesti ei kuulnud läbi une mitte midagi! Ei kellegi äratust ega isegi mitte seda, kui Leivo minu kõrvalt üles tõusis ja minema hiilis… Ja pärast varajast lapsepõlve pole vist olnud ühtegi hommikut, kus ma üleslaulmise hetkel reaalselt maganud oleks… Aga nüüd küll. Sest ma tõesti ei osanud seda oodata!

Heiskasime minu sünnipäeva puhul ka lipu (jällegi, just olin mõned päevad tagasi öelnud, et minu sünnipäeval ei saagi seda teha, sest olen ju ära). Asjaolude erakordsust arvestades tegime seda seekord küll enne päikesetõusu – lipp kindlasti ei pahandanud, vaid lehvis lõbusalt kerges hommikutuules, loodetavasti andestab ka lipuseadus Naeratus

image

Siis sõime torti ja võileibu ja siis viis Leivo mind autoga lennujaama, nii et sain seal veel ühe Kiss&Fly headaegamusi.

Ja seegi pole veel kõik: olles vaevu lennujaama jõudnud, helistas Ode, kes samuti oli minu lennujaama jõudmise aja välja arvestanud. Tema sosistatud õnnitlused (toanaaber ju magas!) panid i-le väärika punkti. Siis pidin juba telefoni lennurežiimile lülitama, nii et kui keegi veel tahtis helistada, siis ma neid kõnesid enam kätte ei saanud. Küll aga loen nüüd, juba Madridis olles, sõnumeid ja Facebooki tervitusi Naeratus

Aitäh-aitäh-aitäh, et mu sünnipäevahommiku ilusaks ja eriliseks tegite!

image

X-Filesi unefaktor

Mul on üllas eesmärk vaadata filme või seriaale selle pilguga, et kujutada ette nende stsenaariumi. Kuna õppida tasub parimatelt, oleme nüüd vaadanud igal õhtul kaks seeriat X-Filesi. (“Meie” tähendab siinkohal mind, Laurat ja Leivot).

Ja olgu stsenaariumi ettekujutamisega kuidas on, kuid salapärane X toimib täiega: ma jään alati enne seeria lõppu magama.

Leivo küll väidab, et see juhtub juba seeria alguses, aga kinnitan, et see ei pea siiski paika.

Peast lapsevanem

Täna pidin andma koostööpartnerile Tartusse toimetamiseks ühe töise asja, aga kuna ta oli minemas autoga, küsisin, kas ta saaks võtta kaasa ka koti õunu, moosi ja muud tudengile vajalikku. Muidugi ta sai, tore inimene nagu ta on.

Ja muidugi oleks projekt peaaegu et lõppenud sellega, et autosse sai küll tõstetud moosikott, aga tegelikuks eesmärgiks olnud asi jäi maha.

Õnneks oli temal siiski parem mälu kui minu ja nii pööras ta teelt tagasi, et ka tegelikule asjale siiski uuesti järgi tulla Naeratus

Tiivasirutus

image

Eile saatsime Kati lennujaama, et ta realiseeriks oma üheotsapileti Kopenhaagenisse.

Ei, ta ei lähe välismaale mehele, tööle või ringi rändama-maailma nägema. Loodetavasti ei lähe ta ka päriseks – vähemalt praeguste plaanide järele veedab ta kaks aastat Lundi ülikooli juura magistratuuris Euroopa Liidu äriõigust tudeerides. Kopenhaagenist, mis teatavasti on ju hoopis Taanis, sõidab ta rongiga edasi Lõuna-Rootsi Lundi, selline variant on lühem ja kiirem kui kulgemine Stockholmi kaudu.

Lennujaamas oli suur seltskond Kati sõpru erinevatest eluperioodidest. Parim hetk teelesaatmise juures oli, kui üks Kati sõpradest pillas lennujaama hea akustikaga ruumis kivipõrandale kinkekotis oleva viinapudeli – terava ja tõepoolest ülivalju paugu peale võpatas päid pöörama kogu ootesaalitäis rahvast. Hiljem arutasime, et suurema terrorismiohuga lennujaamas olnuks sellise heli tekitaja hetke pärast kui mitte juba sõelapõhjaks lastud, siis vähemalt näoli sealsamas kivipõrandal, kaks turvameest otsas käsi väänamas Naeratus Praegu piirdus intsident katkise, õnneks kinkekotti jäänud pudeli kiire toimetamisega lähedalasuvasse prügikasti.

Muidugi on mul Kati üle hea meel ja olen tema üle uhke, aga ei saa salata, et ikka ka kurb. Muidugi on loomulik, et lapsed pesast lendavad – pigem on mul isegi olnud väga kaua rõõmu neid enda lähedal tunda – aga ikka on hing hell ja mõtted hajevil. Söögilauda kattes panin ühe taldriku kõrvale korralikult kaks kahvlit ja teise kõrvale kaks nuga…

Esimene rõõm oli kuulda, et Kati internetist leitud üürikodu on ilus ja avar ning peaasi, suure rõduga Naeratus Kuulutusteportaalist leitud punane jalgratas oli vahepeal jõutud küll juba kellegi teise poolt ära osta, aga selle leiab kindlasti uue.

Lisatud pilt on leitud Delfi fotokonkursilt, noore juristi emana lisan igaks juhuks ka täpsustuse, et pilt on siinkohal kasutatud mittekommertslikel eesmärkidel Naeratus

Maasuvi 2013

Kui Smilers laulis “Ilma nendeta suvi oleks midagi muud, need on päike ja Pärnu tüdrukud”, siis minu jaoks oleks suvi midagi muud siis, kui ma ei saaks vahepeal maal olla. Ja eriti täiuslik on maalolek siis, kui seal on ka ema-isa ning Karin ja Kairi oma peredega.

Oli ülipalju metsmaasikaid.

 imageimage

Ema võttis lillepottidena kasutusele vanad raudpajad, mis Memme aegadel olid lehmade jooginõudeks, ja Helen maalis nende roostepruunid põsed rõõmsalt värviliseks. Siinsed pildid on tehtud üsna suve alguses, praeguseks on ka padades olevad lilled täiusliku lopsakuse saavutanud.

imageimage

Isa selle-suve-projekt oli uue kempsu ehitamine. Kempsus on elektrivalgus, peegel, ventilaator ja raadio. Ja ülaservas olevad ümmargused augud pole mitte niisama, vaid seal taga on pesakastid tillukestele lindudele, kes teevad pesa majakatuste alla jms kohtadesse, kuhu augukese kaudu pugema mahub. Neid on meil maal palju, aga me keegi ei tea, mis lindudega tegu on – minagi olen korduvalt mõelnud, et peaks linnuvaatlejast sõbra käest küsima, aga pole meeles olnud. Igatahes, kui see koht lindudele meeldib, saab meil tuleval aastal olema linnulauluga kemps Naeratus

Kempsu nimi on muide Tõnu-nimeline kullakamber, sest lauamaterjali sai isa Tõnult kingituseks.

imageimage

Aga ega vanu asjugi tohi ära unustada. “See oli nii…õdus,” ütles Kairi nostalgiliselt vana kempsu kohta, mis paikneb sealsamas uue taga, uksega teises suunas.

imageMuide, selle vana kempsuga seostub üks minu ilmselt esimesi lapsepõlvemälestusi: seisin päikeselisel suvepäeval kempsuukse ees ja küünitasin kätt mööda tulikuuma pinnulist ust üles, aga ikka ei ulatanud haaki lahti lükkama. Meeles on sirelite lõhn ja mesilaste sumin ning just see kuum pinnuline tunne käe all… Miks ma seda tegin, ei tea, sest väiksena me seal kempsus ei käinud, ammugi mitte üksi. Seal oli kõrge ja suure auguga iste (seda isegi täiskasvanute jaoks, väidetavalt sellepärast, et asutuse kunagi ehitanud Väljaotsa Juss olnud suur paks mees) ning Memm kartis, et kui lapsed üritavad sinna üles istuma hüpata, kukuvad nad pepu ees auku sisse  Naeratus Hiljem, muide, pani isa sinna väiksema auguga plaadi ja tegi ka lisaastme.

image

Eelmisel suvel kinkisime isale suitsuahju (kohale sai see transporditud minu autos: kui tagaistmed alla lasta, mahutab universaalkerega auto ikka täiesti uskumatuid asju ja isegi autopõhi ei käinud eriti vastu maad) ja tänavu sai ahi ka töösse. Esimese katsetusena sai seal suitsetatud erinevaid kalu ja tulemus oli väga maitsev, hiljem avastasime, et ahju saab kasutada ka lihtsalt ahjuna, suitsufunktsiooni kõrvale jättes. Nüüd saab ka palavaimal suvepäeval hiigelsuure laari ahjukartuleid teha, kui selleks soovi on – köögis olev puupliit ajaks maja liiga kuumaks ning elektriahju suur laar ei mahuks.

Uue pereliikmena oli maal ka Heleni kass Ruby, kes noorusest hoolimata näitas üles uskumatut hiirepüüdmisvõimekust. Tipp-päeval püüdis ta meile teadaolevalt vähemalt 5 hiirt! Ka esimesel pildil on ta tegelikult hiirega, hiir lebab käppade juures maas ja Ruby teeskleb tähelepanu hajumist lootuses, et hiir põgeneda püüaks… Ja kuna Ruby hiiri ei söönud, ainult püüdis ja mängis, oli Jüri ülesandeks hiired pärast üles leida ja maha matta (ja mõnikord ka ära tappa, kui Ruby ise sellega nii kaua viivitama kippus, et inimestel valus hakkas).

imageimage

Aga ega Ruby ka ise väntsutustest ei pääsenud, noore sõbraliku kassina oli ta pidevalt kõigil süles, pihus, õlal või kaenlas. Pildil on ta koos Mardi ja Martiniga “villaordentsia” ehk aiamajakese juures.

image

Mõnus maa-aeg oli, igatahes.

Spordielu algab kajakiga

Mul on otsatult hea meel, et on olemas kajakk. Sest lisaks sellele, et kajakiga sõita on tore, aitab see eskimote kingitus inimkonnale mul nüüd, pärast seljaoppi, vähehaaval ka taas liigutamisega harjuda. Sest rattaga sõita veel hästi ei saa (OK, linnaratta ja vana “kokukaga” saab, kus selg sirge), joosta veel ei taha (natuke ebamugav põrutustel), rulluisutada veel vähem (selle keelasid Leivo ja Sten-Eric selga pingutava asendi pärastrangelt ära kah) ja rullsuuski mul pole. Jääb kepikõnd, mida olen usinalt teinud, ja kajakisõit, millega Leivo on mind vähehaaval edukalt harjutanud. Peaaegu olen back in business Naeratus

image

Esimese katse kajakki istuda tegin juuni algul, umbes kuu pärast oppi,  ja täiesti kuival maal, kui Leivo “Lainetel tõttajat” pärast sõitu kodumurul kuivatas. See oli väga ebamugav, sest haavakoht oli veel valus, selga ei saanud istme vastu toetada… no ja üldse oli üsna lootusetu tunne.

Harjutussõit: 7 km Tallinna lahel

Aga millalgi hulk aega hiljem (ei kirjutanud kohe üles ja nüüd ei mäletagi, millal täpselt, aga ilmselt juuni lõpupoole) tegime “Lendava hollandlasega” 7-kilomeetrise harjutussõidu Tallinna lahel. Harjutussõidu mitte ainult selja, vaid ka aerutamisoskuse mõttes: Leivo kinkis kevadel mulle imeilusa karbonaeru, mille labad on seest valged ja pealt mustad. See on nii kerge, et käes ei tunnegi – ja temaga tuleb aerutada hoopis teistmoodi, sest kühvlikujulised labad lihtsalt nõuavad seda.

Hiiumaa laiud: kolme päevaga 35 km

Kuna selg pidas harjutussõidul nii hästi vastu, et oleksin sõitnud veel ja veel, järgnes sõit Hiiumaa laidudele, meie “Lendava hollandlasega” ja Laura-Ramses “Valgete aerudega”. See oli minu senise kajakikogemuse kõige ilusamate ilmadega reis! Esimesel päeval oli küll tuuline ja jahe (mandril oli Leivo korra isegi mõelnud, kas üldse saab selle seltskonnaga merele minna sellise tuulega, aga Hiiumaal oli õnneks vaiksem) – ilm, nagu minu meelest kajakitades enamasti tavaline. Teine-kolmas päev pakkusid aga peegelsiledat vett ning lakkamatut päikest. Laura kirjutab pikemalt oma muljetest ja on pilte kah lisanud.

Praaga-Piirissaare- Koosa järv: kolme päevaga 85 km

Sõitsime Leivoga reedel pärast tööd Kavastusse ja lasksime “Lendava hollandlase” Emajõkke. Üsna hilisel tunnil jõudsime Praagale (16 km), mis on äge küla Emajõe suudmes, majad jalgupidi praktiliselt vees. Kuna väljaspool õuesid maapinda ei olnud (oli roostik, soo ja pilliroog), palusime viimasest majast luba panna telk nende õue. Vahvalt üllatunud ülitore pererahvas lubaski ja lisaboonusena kuulsime palju huvitavat nii küla kui selle talu ajaloo kohta.

Piirissaarele oli ca 20km ots, aga vesi oli vaikne ning eelmisel õhtul möllanud tuul vaibunud. Tegime saarel jalgsiringi – ja ehkki meid mitmel korral kutsuti ööseks jääma (ees olid peetripäeva pidustused, kuulutuski ütles “Každõi vetšer guljajem do utra” ), jäime kindlaks oma plaanile tagasi mandrile jõuda. Kui saart poolitavast kanalist taas suure vee peale saime, tervitas ootamatu tugev tuul ja terav laine. Võttis isegi korra kõhedaks (mind), aga ülesõit sujus probleemideta. Kõige tüütumad olid viimased kilomeetrid Koosa järvel… Lahe telkimine teel (taas oli probleeme muu kuiva pinnasega), hommikul taas üle Koosa järve ja siis mööda Koosa jõge Emajõkke. Ilm taas sulnis-palav, aga jõel tähendas see kohutavaid parmuhorde… Igatahes oli see üks suurepärane nädalalõpp! Ja omajagu uhke olen selle 50 kilomeetri pikkuseks veninud sõidupäeva üle ka.

Andmeid sõidu kohta ja pilte leiab Leivo blogist. Ja ülespoole lisatud pilt on kah Leivo tehtud ja just Piirissaarel.

Pannkoogipiknik Aegnal: ca 36 km

Eelmise neljapäeva õhtul ütles Leivo, et milleks süüa pannkooke kodus, kui seda võib teha ka Aegnal. Mõeldud-tehtud, “Lendav Hollandlane” katusele, kiire moonavarude täiendus Kalamaja pagaritöökojas – ja Kalaturu juurest merele! Ilm taas imeilus, vesi peegelsile, päike – täielik kajakimuinasjutt.

Ent sarnaselt Piirissaare kogemusele oli keegi jälle tugeva tuule üles ajanud, kui me Aegnalt tagasi sõitma hakkasime. Tähendab, tuli tööd teha ja lainetega võidelda. Tuul Tallinna lahel tähendab muide ka palju jahte, kes kõik sõitsid meid kui imeasja lähedalt uudistama. “Millegipärast on tunne, et kõik tahavad meile otsa sõita,” tähendas Leivo, kui järjekordne täispurjedes jaht suuna meie poole võttis.

Ja see polnud veel kõik! Kui olime juba ligi kaks tundi sõitnud ja peaaegu kodus, väljus sadamast Tallink Shuttle, mis uskumatu kiirusega samuti otse meie poole suundus! See polnud enam üldse tore, tõmbasime nii kuidas jaksasime tema hiiglasliku nina eest läbi ja jõudsime enne laeva möödumist veel kajaki ümber pöörata, et tekitatavaid laineid ohutumalt vastu võtta… Selline seikluslik pannkoogipiknik siis!

Ja nüüd ma kibelen, sest USAs viibiv Leivo palus mul SMSiga oma mõõdud edastada ja saatis siis sellise pildi Naeratus

image

Kati müüb oma autot /MÜÜDUD

imageMinu tütar Kati läheb augustis  välismaale õppima  ning müüb sellepärast maha oma ustava sõbra, universaalkerega Mazda 6. Auto on aastast 2006, väga hästi hoitud, väikese läbisõiduga (92 000 km, suurema osa ajast oli kasutusel nö pere kolmanda autona).

Hind 4990 eurot.

Kontakt: kati.pino@eesti.ee , 5015166.

Üldandmed

Mazda 6 universaal, väljalaskeaasta 2006, esimest korda arvele võetud Eestis, mootor 1,8, (88kW), bensiin, läbisõit 92 000 (hooldusraamat), käigukast manuaal.

Turva- ja ohutusvarustus

  • imageroolivõimendi
  • kesklukustus
  • ABS pidurid
  • turvapadi
  • signalisatsioon
  • immobilisaator
  • DSC stabiilsuskontroll
  • veojõukontroll

Mugavusvarustus

  • imageKliimaautomaatik
  • 4x elektrilised akende tõstukid
  • Elektrilised küljepeeglid
  • Püsikiiruse hoidja
  • Toonitud klaasid tagumistel akendel
  • Tasapinnaks allalastavad tagumised istmed (oluline nt suuremate esemete transportimisel)

Sisustus

  • Tekstiilpolster (tumehall, väga hästi hoitud, autos pole kunagi suitsetatud)
  • 2x istmesoojendused esiistmetel
  • Multifunktsionaalne rool
  • Reguleeritav roolisammas (kõrgus ja sügavus)
  • Käetugi ees (laekaga)
  • Käetugi taga (ülestõstetav ja seljatoesse peidetav)
  • Põrandal Mazda originaalmatid/vaibad (4tk), lisaks kaasa tasuta kummimatid puhtuse hoidmiseks porisemate olude puhul
  • Eemaldatav ja liigutatav pagasiruumi kate
  • Eemaldatav turvavõrk pagasiruumi eraldamiseks

Audio, video, kommunikatsioon

  • Stereo (CD, originaal)
  • Kompuuter

Rehvid ja veljed

  • Plekkveljed ilukilpidega
  • Kaasa tasuta talvekummid

image

Muu varustus

  • Katusereelingud
  • Pagasikate ja turvavõrk
  • Soovi korral lisatasu 60 euro eest kaasa reelingutesse sobivad Thule katusetalad
  • Soovi korral lisatasu 120 euro eest kaasa pagasiluugile kinnitatav kvaliteetne Thule jalgrattahoidja kuni kolme jalgratta transportimiseks. Jalgrattaid saab paigutada ka katusele, kuid pagasiluugile kinnitatav raam on kasulik näiteks siis, kui katusele on vaja paigutada boks muu varustuse ja pagasi jaoks.

Vabas vormis lisainfo

Tegu on äärmiselt funktsionaalse autoga. Suur tagaluugi ava ja täielikult allalastavad tagumised istmed võimaldavad auto sees transportida näiteks jalgratast (isegi esiratast eemaldamata), väga mugavalt mahub pakiruumi ka lapsevanker. image

Paigaldades tasapinnani alla lastud tagaistmetele poroloonmadratsi, saab autot kasutada ka ajutise ööbimiskohana (nt automatkal, kui ei taha hakata telki püstitama). Järeleproovitult mahuvad magama vähemalt 176cm pikkused inimesed.

imagePagasiruumi salongist eraldav (soovi korral eemaldatav) turvavõrk võimaldab pagasiruumi paigutada kuhjaga asju, nii et need ootamatu pidurdamise korral tagaistmel istujatele kaela ei lenda. Samuti saab turvavõrguga eraldatud pagasiruumi kasutada ka suurte koerte transpordipaigana. Meil küll koera ei ole, kuid tuttava pere näitel sõidab sel moel perega turvaliselt kaasas isegi suurekasvuline bernhardiin.

Eemaldatav ja liigutatav pagasiruumi kate tagab soojema salongi talvel (kui ta on peal) ja võimaluse transportida pagasiruumis suuri kõrgeid asju (kui ta on sisse keeratud nagu ülaloleval pildil või eemaldatud).

imageAuto läbisõit on väike, kuna suurema osa ajast on ta olnud kasutusel nö pere kolmanda autona ja põhisõidud on tehtud teiste masinatega.  2006.aastal on temaga tehtud üks Euroopa-reis (millest pärineb ka lisatud foto) ning paaril korral käidud Soomes ja Leedus.

Hooldus ja remont

Esimesed neli aasta (liisinguperioodi ajal) on auto hooldatud Mazda maaletooja juures (Inchape Eesti), hiljem soodsama hinnaklassiga hea kvaliteediga kohtades (nt Mazda teeninduses Kadaka teel).

Autole on üks kord foori taga „kõksuga“ sisse sõidetud, mille järel vahetati liikluskindlustuse alusel tagumine pamper, nii et see on nüüd autost noorem, ainult kaks aastat vana. Kaskoga sai vahetatud tänavu esiakna kõrval olev post, mis sai mõlgi maanteel kaassõitja ratta alt lennanud kiviga.

2012.aasta talvel on autole ostetud uus aku (tegu oli talvega, kus pikalt oli –20 ja rohkem ning vana aku kippus tühjenema).

Raamatu katkend

Kokkuleppel kirjastusega Tänapäev avaldan siin katkendi oma noorteromaanist “Hetk enne homset”. See räägib hetkel kuumast teemast (mida eelkõige ja kõige põhjalikumalt on käsitlenud Eesti Päevaleht): arulagedast mõttetust vägivallast “depressiivsete Eesti väikelinnade” noorte seas.

****

Ahtile laksati selja tagant õlale. Seal seisid kaks ossi, äravahetamiseni sarnased oma mustades teksades, valgetes tossudes ja tumesinistes, palavast suveõhtust hoolimata silmini tõmmatud kapuutsiga jakkides. Õnneks oli eristamiseks ühel üle rinna suur Nike´i koma – Erle meelest liiga suur selleks, et olla ehtne – ja teisel veel suurem kiri Guess. Ja loomulikult polnud mingi üllatus, et nende vahel kõõlus Angela, valged püksid pingul ümber ümarate reite ja taguotsa ning türkiissinine voogav siidpluus seljas. Pluus olnuks ilma hiigelkirjas trükitud kuldse MOSCHINO’ta päris ilus. Türkiissinine siidsall oli ümber Angela pea seotud, otsad kukla taga juustega segi, ning pluusiga harmoonia tagamiseks hoidis seda paigal suur kuldne südamekujuline klamber.

Püstihüpanud Ahti ja ossid klohmisid üksteist sõbralikult õlale ja vastu selga ning väljendasid igal muul moel rõõmu taaskohtumise üle. Angela, keda vahepeal tähelepanuta jäi, istutas end Kiti ja Joosepi vahele.

„Kuulsin, et sa pidid Superstaari saatesse minema?“ pöördus ta Kiti poole nii võltsi sõbralikkusega, et kadedus oli kilomeetrite kaugusele kuulda.

„Jep,“ kehitas Kiti õlgu.

„Mõtlesin, et ma tuleks ka.“

„MidajQuery15204424822541932187_1375858297430?“ Kiti reaktsioon oli ehe jahmatus. „Sa pole ju kunagi laulnud!“

„Mis siis, võiksin ju proovida. Panin ennast juba kirja ka.“

„Laula siis midagi seksikat,“ pistis Nike-oss vahele, näidates, et ta nende juttu ikka kuulab. „Mitte mingit soigumist, eks ole!“

„See on saladus, mida ma laulan.“ Angela naeris edevalt. „Aga soigumine see kindlasti ei ole!“

„No ja sina võid võita küll,“ pöördus oss nüüd armulikult Kiti poole. „Sa oled täitsa kuum tükk, kui laulad.“

„Ole vait, mida sina ka tead.“

Ent kahtlemata oli Kiti meelitatud. Ta viskas juuksesalgud näolt tahapoole ja naeratas.

Erlel oli veider tunne, nagu elaks ta uuesti läbi mingit kord juba läbi elatud sündmust. Tõrges, kuid edvistav Kiti, pimestav Angela ja tema juhmid ossid, ülbevõitu Ahti, tegelikult samasugune oss kui teisedki, jutt, mis oli ainult tühiste fraaside vahetamine – kas nii jääbki? Ongi siin kogu aeg kõik nii ühtemoodi, argipäevast argipäeva ja peost peosse korduv nagu pöörlema ja ühte fraasi kordama jäänud vigane vinüülplaat?

Erle rüüpas oma siidrist viimase lonksu. Täitsa üllatav, kui mõnus oli seda soojal suveõhtul juua ja kui kiiresti oli purgitäis kulunud. Peas oli meeldiv surin – ja tegelikult polnudki need ossid ju nii juhmakad ega Angela nõme, praegu tundusid nad ju täiesti toredad.

„Me võiksime teid ju saatma tulla, kui te Superstaari lähete,“ pöördus Erle Kiti ja Angela poole. „Nagu toetusgrupp või nii… Ma olen näinud, et paljudel on sõbrad kaasas, ja kui te juba kahekesi lähete…“

„Hea mõte!“ rõõmustas Angela. „Mul ongi vaja enne kuskil riideid vahetada ja meiki teha, ja teie ju elate Tallinnas!“

Päris nii polnud Erle seda just mõelnud – tõttöelda polnud ta küll üldse mõelnud, enne kui ettepanekuga lagedale tuli –, aga võis ju ka sedasi. Vaevalt emal ja Jaanil midagi selle vastu on, kui Kiti ja Angela korraks nende linnakoju külla tulevad, isegi kui ema ja Jaan ise maal on. Ja ehk oleks Kiti lavapartner Jannogi valmis Kitile pöialt hoidma tulema?

„Mis päeval see on?“ küsis üks ossidest, Erle ei pannud tähelegi, kumb.

„Kolmapäeval,“ teatasid Kiti ja Angela nagu ühest suust.

„Kurat, ma olen tööl,“ teatasid ossid sama ühiselt.

„Mina saan küll tulla,“ üllatas Joosep, keda Erle polnud vist selle ettepaneku kontekstis üldse „meie“ all silmas pidada osanud. „Ma niikuinii peaksin korra linnas käima, vabalt võib selle saate ajal teha.“

„Mul on nii hea meel!“ Isegi hoolimata sellest, et Angela nende vahel istus, haaras Kiti üle tema Joosepil käest kinni ja pigistas. „Ma mõtlesin, et kõik vihkavad seda mõtet, et ma proovima lähen!“

„Mina vihkangi,“ täpsustas nende taga seisev Ahti põrnitsedes. „Aga kui sa selle juba pähe oled võtnud, siis – mina tulen ka.“

See oli peaaegu sama suur üllatus kui Joosepi kaasatulek. Aga teisalt – Ahti oli nii ilmselgelt Kitist sisse võetud, et võis selle nimel igasuguseid ootamatusi teha.

„Aga miks sa seda vihkad?“ ei saanud Erle küsimata jätta.

„Sest see on nõme,“ ei näidanud Ahti just argumenteerimise meistriklassi. Erle loobus edasisest uurimisest – seda enam, et nende juurde jõudis Janno, kes oli oma tumesinise mundri vahetanud tavaliste teksade ja – oh õudust – kapuutsiga tumeda jaki vastu, mille rinnaesisel laiutas lilla Puma kass. Või noh, puuma. Õnneks polnud Jannol vähemalt kapuuts peas.

„Mulle meeldis teie esinemine!“ pöördus Erle õnnelikult Janno poole. „Ja tead, mis meie siin vahepeal kokku leppisime: me läheme Kitile ja Angelale pöialt hoidma, kui nad Superstaari saatesse lähevad! See on kolmapäeval. Kas sa tuled ka?“

„Ma ei saa...“ Janno oli tõesti silmanähtavalt pettunud, mis polnud võrreldavgi osside pealispindse kahetsusega. „Me hakkame just sel päeval heina tegema ja paps tahab mind appi…“

Erlegi oli pettunud ning pöidlahoidmine ei tundunud enam üldse nii võluv. Aga noh, siiski: tegelikult oli ka ilma Jannota päris põnev näha, kuidas Superstaari eelvoor päriselt välja näeb.

„Ma toon endale joogi,“ viipas Janno peaga poebussi poole. „Erle, mida sulle?“

„Siidrit, palun,“ näitas Erle oma tühjakssaanud purgi poole. Tal oli otsatult hea meel, et Janno seda niimoodi tema käest küsis – ja samas pidi ta natuke segaduses olles juurdlema, kas tal tuleks Jannole raha pakkuda. Vist siiski mitte, otsustas ta.

Erle rüüpas lonksukese oma uuest siidrist ja tundis rõõmu, et Janno oli tema kõrvale istunud. Kui nende pilgud kohtusid, pidi Erle iga kord silmad maha lööma ja punastama, sest kohe tuli meelde jaaniöö. Aga kui hea oli niimoodi istuda ja punastada! Niimoodi võis tõesti käia lõpmatult ka nendel korduvatel täiesti ühesugustel pidudelgi.

Bänd oli juba mõnda aega tantsuks mänginud, kui Ahti Kiti käest võttis, et teda tantsupõrandale viia.

„Hiljem,“ tõmbas Kiti oma käe tagasi. „Mul on praegu Joosepiga jutt pooleli.“

Tormakalt pööras Ahti end kohapeal ringi ja riivas Angelat, kelle joogitopsist loksus laias kaares üle ääre.

„Värdjas!“ kiunatas Angela, kes ka ise pihta sai. „Minu jook!“

„Hoia seda siis paremini, loll mõrd!“ kähvas Ahti.

Kättemaksuks läigatas Angela talle näkku terve oma ülejäänud topsitäie. Ahti ei jäänud omakorda võlgu, vaid andis Angelale lahtise käega kerge kõrvakiilu.

Erle kiljatas ehmatusest ning Angela pistis raevunult kriiskama – kindlasti rohkem vihast kui valust. Aga küllap võis tal valuski olla, sest põsk värvus löögijälje kohalt koheselt roosaks.

„Mida, sa lõid minu tüdrukut?“ pani Nike-oss viinapudeli käest ja trügis Ahtile lähemale.

„Mind ei loobita joogiga!“

„Jah, sest sind ennast loobitakse!“ Oss krabas Ahtil rinnust ning Ahti üritas talle rusikaga äsada. Tammudes takerdusid nad pingirea otsa ning kukkusid mürtsuga pikali. Nende ees, taga ja kõrvalreas korjasid inimesed oma asju kokku ja kiirustasid kaugemale. Kohe kakluse –või maadluse – alguses püsti hüpanud ja kaugemale taandunud Erle hoidis kramplikult Janno käest ja jälgis päranisilmi võitlejaid. Angela kriiskas üha valjemini.

Raamat väljas

imageMinu esimene raamat on nüüd trükist tulnud ja ilmselt ka poodidesse jõudnud. Ise sain oma esmaeksemplarid kätte napilt enne jaanipäeva.

Millest see raamat räägib? 15-aastane Erle elab moodsas kärgperes, kus tuleb tundma õppida mitte ainult kasuisa, vaid ka kasuvenda. Ootamatuid üllatusi jagub ning kohanemisraskusi lisab kolimine maale suvekodusse. Heaoluga harjunud linnatüdruk näeb „teise Eesti“ eakaaslaste täiesti erinevat elu, proovile pannakse senised suhtumised ja väärtushinnangud. Kui üks uutest sõbrannadest otsustab kandideerida „Superstaari“ saatesse, pöörab see ka Erle elu pea peale…

Mul on väga hea meel, et esimesed lugejad on olnud rahul. Mu õde Karin ütles, et loeks seda raamatut heameelega ka siis, kui see poleks minu kirjutatud ning tema teismeline poeg Martin ütles midagi stiilis “Kaja raamat on ju täitsa hea”. Ja sõbranna Leitti ütles, et tundis ära nii mõnegi oma 15-aastase hingevärina, ehkki tänapäevane kontekst – näiteks suhtestaatuse kontrollimine Facebookis – oli midagi täiesti uut.

Kõige suurem rõõm oli mul aga Leivo üle, kes raamatu nüüd läbi lugenuna selle tegelaskujude ja maailma kohta oma sõpradele vaimustunud müügikõne pidas, kui õhtuse aias tšillimise käigus tuli jututeemaks esimese ja teise Eesti elu ja Leivo jutustas, kuidas minu raamat just seda nii värvikalt ja tabavat kirjeldab… Lisan kommentaariks omalt poolt, et kindlasti pole see kellegi halvustamine, pigem püüan just näidata, et ka beibe ja rullnokkjõmm on südames head ja hoolivad oma sõpradest , isegi kui nad seda hoolimist omal kombel näitavad…

Mida veel öelda? Lehekülgi on 336 (minu jaoks üllatavalt paks raamat tuli!), Apollo veebipoes on hind praegu 14,96 ja pärispoes 17 eurot. Minu kaudu saab raamatut osta ka kirjastuse hinnaga. See on hea võimalus eelkõige neile, kes on raamatu kättesaamiseks valmis minuga kokku saama Naeratus, sest kui lisada postikulud, muutub hinnavõit nii väikeseks, et kiirem ja mugavam on tellida juba raamatupoodide veebipoest. 

Need, kes tahavad tellida raamatu minu kaudu, kirjutage mulle kaja.sepp.2@eesti.ee , kogun tellimused kokku, toon paki kirjastusest ära ning jagan teile laiali.

Ilusaima ilmaga jaanipäev

imageKui tavaliselt sajab jaaniõhtul kasvõi natukene (aga tavaliselt palju) ja on jahe (tavaliselt isegi külm), siis tänavu oli tõesti haruldane jaanipäev. Niiske troopiline soojus hiliste öötundideni, ja ei mingit vihma.

Olin maal, oma perest koos Jüriga, teised olid erinevates kohtades ja erinevate sõbraseltskondadega jaaniõhtut tähistamas. Minul ja Leivol on olnud tava (võib vist juba nii öelda) veeta jaaniõhtu kajakiretkel… aga tänavu ei saa ma oma selja pärast veel kajakis istuda. Proovisin siis telefoniga teha pilti Tagavälja tammede taha loojuvast Kuust, mis saaks Leivole sinna Soome või Ahvenamaa vetesse tervitused edasi saata Naeratus 

image