Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Tossud vä? Roosad vä?

Kuna ümberringi kõik muudkui kiidavad, kui head on Salomoni jalatsid, kasvas mul võrdeliselt 36h võistluse lähenemisega veendumus, et ega minagi ilma saa. Eriti kui mu kaks ja pool aastat tagasi ostetud Garmontitel on vooder kanna tagant katki kulunud ja hõõrumisoht suur.

Nii et alates tänasest ongi mul Salomoni multisporditossud. X Pro 3D W. Väga edev, eriti kuna nad on värvilt valge-roosa-helkurribalised.

Kui ma Leivole helistades roosade tibitossudega uhkeldasin, ärkas temas solidaarsus ja ta ostis hoobilt ka endale samalaadsed Salomonid. Erkpunased.

Hea meel

Iga nädalaga olen ma üha rohkem rahul sellega, et sai end viimasel hetkel Stamina Hansapanga jooksusarja kirja pandud. Algul mõtlesin küll, et selle 3-5 kilomeetrit saab igal nädalal ju sarjatagi lipata ja milleks siis raha maksta. Ja üldse polnud ma sellest sarjast just väga kõrgel arvamusel.

Aga nüüd võin küll kindlalt öelda, et sarjas osalemiseta ei oleks ma ühelgi möödunud neljal nädalal neid kilomeetreid jooksnud. Ja nüüd hakkab juba harjumus tekkima ja juba ootad kolmapäeva, et jooksma minna.

Aitäh, Leitti, et selle sarjas osalemise mõtte välja käisid!

Minu blogi Postimehes

Löön mina täna hommikul Postimehe lahti ja ennäe! Seiklusspordist kirjutava artikli juures on lühikokkuvõttena minu muljed XDreami Kõrvemaa etapilt.

Iseenesest on mul alati hea meel seiklusspordi propageerimiseks sõnake öelda, aga niiöelda vormistuslikust küljest oli ikka ka nuriseda Postimehe pihta:

1. Ma ei teadnud selle lühikokkuvõtte sünnist ja avaldamisest. Selles punktis ma tegelikult ei nuriseks, kui blogile oleks viidatud. Aga:
2. Puudus viide, et tekst on võetud minu ajaveebist. Jäi mulje, nagu oleksin just Postimehele selle nupu kirjutanud. See mulle ei meeldinud, sest:
3. Ise Postimehele lühikokkuvõtet tehes oleksin kirjutanud teistmoodi kui oma blogis ja toonud välja/rõhutanud pigem teisi asju. Vana tõde, Medium is the message
4. Mind oli tituleeritud kommentaari juures kui EMT avalike suhete juhti. Vaat seda oleksin ma küll tahtnud vältida, sest EMT avalikud suhted ei puutu kuidagi moodi minu seiklussportimisse. Nii et sõbrad-kolleegid on mind nüüd terve hommikupooliku aasinud, küsides, kas EMT tegevusvaldkond on nüüd ka seiklussport, et ma seda EMT nimel kommenteerin. Või et miks ma ei valinud seiklusspordi kommentaari juures oma rollimääratluseks "kolme lapse ema", "Eesti Suhtekorraldajate Liidu liige", "lihtsalt ilus naine" või "kirjandushuviline", mis kõik ju täpselt sama hästi teemasse olnuks.

Aga pidasime sel teemal artikli autoriga sõbraliku kirjavahetuse ning kindlasti läheb järgmistel tsiteeritavatel nüüd neis punktides paremini. Ja nagu öeldud: sai seiklussporti propageeritud ja see on tore.

Aga ka teistele ajakirjanikele tahaks ajaveebide materjali kasutamise puhul südamele panna:

1. Viita alati blogile, kust oled materjali võtnud.
2. Soovitavalt kontakteeru autoriga, eriti kui teksti muudad/oluliselt lühendad.
3. Kuna blogi on sageli isiklik, siis küsi, kas autor on nõus avaldama seda oma ametipostile viitavas rollis.

Onju?

Et siis üllatav sissekanne minupoolt: Powerbook 500 seeria aku ja adapter wanted

Jürit, kes juhtumisi on minu13-aastast poeg, on juba mõni aeg tagasi tabanud vanade elektroonikaseadmete (mobiilid, süle- ja pihuarvutid jms staff) hullus. Neid ta siis müüb-ostab-vahetab ja komplekteerib.

Nüüd palus ta ka minul küsida: kas kellelgi on müüa või ära anda Powerbook 500 seeria aku ja adapter? Et need on tal pikemat aega puudu, aga väga vajalikud.

Ja et üldse võib talle pakkuda igasugust vana staffi.

Mina veel lisan, et lubame: kui asjast asja ei saa, tassime kõik hoolsalt kuhugi elektrooniliste seadmete käitlusse, niisama prügikasti ei viska.

Kuti enda meiliaadress on jyripino@hot.ee. Kui keegi eelistab mind vahendajana, siis mina olen kaja.pino@eesti.ee. Võib muidugi ka siia kommentaaridesse kirjutada.

Ja ääremärkusena: mulle väga meeldib, et Jüril selline asjalik huviala on. Mis siis, et praegusel ajahetkel väljendub see vanade seadmete ja jootekolbide ladustusena meie elamises. IKT valdkond ruulib, olen ma üpris kindel. Ja annab - erinevalt rahvusvahelistest ärijuhtimistest ja muudest liiguhketest erialadest - tööd, leiba ja väljakutseid ka tulevikus, kui huvi pikemaks ajaks püsima jääb.

Ümber Juminda poolsaare, jooksuga

Suurema osa pühapäevast veetsin seekord joostes. Koos Leivo, Alari, Maare ja Heitiga, jalge all Juminda poolsaar ja silme ees eesmärk sellele tiiru peale tehes 36h võistluseks valmistuda.

Alustasime Pedaspealt (üleval Alari tehtud fotol on pildistamispeatus Pedaspea rannas). Ilm oli alguses nii soe, et sain jätkata juba kaks aastat toiminud traditsiooni teha seda ettevalmistusjooksu ühesse oma lemmiktoppi riietatuna. Traditsioonid ruulivad! Mis siis, et varsti ilm jahedamaks keerates jaki selga sundis.

Algul kulges tee mööda asfalti, kuid peagi pöördusime ranna poole ning saime harjutada kivihüppeid. Juminda idakülg on nimelt kaunikesti kivine ning joostes kivilt kivile astumine oli peaagu nagu raudteeliipritel jooksmine. Ainult selle vahega, et kui liipritelt saad siiski mõningast korrapära ja siledust eeldada, siis rannakividelt küll mitte. Jalad said märjaks kohe üsna alguses, kus üks kivi ootamatult libedaks osutus ning ettevaatamatu hüppaja vette saatis.

Kolga-Aablas liitus meie meiega suur must karvane koer. Arvasime algul, et ta meid niisama oma aia läheduses saadab, aga kui saatmine juba küla piiridest väljus, oli selge, et koergi on pikema jooksu plaani võtnud. Maare küll hoiatas teda, et selline mõtlematu tegu - lipata koos seltskonnaga, kuhu kuulub ka Heiti - on mõnegi koera jaoks lõppenud lõhkijoostud käppadega, aga ega siis loom tarka nõu kuulda võta.

Jätkasime siis kuuekesi ja nimetasime oma uut seltsilist algul Murkaks. Aga küll küla koeri tunneb: ülejärgmises külas Leesil, kus uue kabeli vaatamiseks peatuse tegime, teadis üks kohalik memm kohe, et tegu on hoopis Virve küla Etsiga. Virve, muide, asub hoopis poolsaare teisel küljel.

Aga Leesile Murka-Etsi meist jäigi. Vaevalt et temasugusel ringikolgerdajal olid põhjuseks valutama hakanud käpad, küllap sai tal lihtsalt isu täis. Või seltsiski ta selle oma küla mehega, kes memme sõnul kabeliaias olles võiks koera koju viia.

Juminda tipus tegime peatuse 1941. aasta merekatastroofi (nõukogude laevakaravan uputati sakslaste poolt, erinevail andmeil hukkus 15 000-25 000 inimest) mälestusmärgi lähistel, sõime Maare küpsetatud imemaitsvaid soolaseenepirukaid ja jätkasime teekonda poolsaare teiselt poolt tagasi alla. Ilus vaade Naskali lahele (koos kahe kohaliku õlletava meeskodanikuga), istepaus teeäärsel suurel kivil koos pirukasöömise kordusega - ja ikka edasi!

Virve küla eel jäime saju kätte ning Hara sadamasse jõudes sadas juba päris kõvasti. Ootasime muulipealses ehitises vihmavarjus hullema hoo möödumiseni - ja ikka edasi!

Tuleb tunnistada, et nüüd enam nii lihtsalt ei läinud: jalad olid seismise ajal üpris kangeks muutunud. Aga vähemalt oli tee nüüd huvitav: matkarada üle Aabla soo. Selle marsruudi kohustuslik peatus Majakivil - ja hakkabki lõpp lähenema!

Matkarajalt välja jõudes aeglustame sammu ja kõnnimelobisedes peaaegu kilomeetri. Väga mõnus. Siis aga teeb Heiti ettepaneku: veel 50 meetrit on metsavaheteed ja siis tuleb kilomeeter asfalti kuni autodeni, viimane võimalus joosta! Minu mõistlik oletus, et jookseme 50 meetrit ja kõval asfaldil jälle kõnnime, ei pea muidugi paika ja nii jooksmegi ka selle viimase kilomeetri. Kokku siis ca 28 km. Parandatud: Heiti mõõtis teekonna üle ja oli hoopis 33,1 km! Rohkem kui pool Eesti pikima kestvusvõistluse jalgsietapist.

Päris mõnus tunne oli - nii enesega rahulolu kui puhkusevõimaluse saabumise osas.

Mõnusaim osa saabus aga Maare ja Heiti pool saunas.

Teised Juminda-retke kohta: Leivo pildistas ja kirjutas. Alar  pildistas. Maare kirjutas.
____
Täiendatud järgmisel päeval. Hommikul andis tuimaks muutunud keha ikka voodist välja veeratada. Ja milline hundiisu oli hommikusöögil! Täna ma ilmselt terve päev otsa söön :)

 

Põrgu jäätub

Eurovisiooni-ülbikud on üleolevalt öelnud, et enne läheb põrgu jäässe, kui et Soome kunagi Eurovisiooni võidab. Sest ega meie vennasrahval ju selle lauluvõistluse ligi neljakümneaastases ajaloos just ülemäära hästi pole läinud.

Aga tänavuse Eurovisiooni võitis justnimelt Soome. Bänd nimega "Lordi", laul  «Hard Rock Hallelujah». Mis isegi mulle meeldis.

Odel oli ülihea meel - ta on meil tõsihingeline Lordi fänn ja Eurovisiooni vaatamiseks olid sõbrannadki meie poole kutsutud. Mina, tuleb tunnistada, vaatasin samal ajal Leivo pool DVD-filmi eestlaste Everesti-vallutusest ning tulemusest kuulsin alles koju jõudes.

Nii et jah. Vaesed patused, vaesed kuradid - nad ju kuumusega harjunud.

Joostes vihmas

Maijooksule sattusin tänavu täiesti kogemata: üks Spordiklubi liige, kes oli haigeks jäänud, pakkus reedel listis oma vakantset kohta. Vastasin listis, et mina olen huvitatud ja kui veel keegi loobub, siis on huvitatud ka paar minu last. Osutus, et haigeksjäänuid oli hulgim ja saime endale lausa neli kohta. Mille täitsime siis minu, Ode, Helena ja Kariniga. Karin oli veel nii usin, et käis enne oma lastega ka lastejooksudel.

Üldse oli Maijooks justkui meie suguvõsa naiste kokkutulek. Oli Kairi oma lastega lastejookse tegemas, oli tädi Mall kepikõndimas, oli Margit ja oli isegi Esta Hiiumaalt.

7 km rada kulges valdavalt asfaldil ning tõuse-langusi eriti ei olnud. Mõtlesin alguses, et prooviks joosta 30 minutiga, aga siis hakkas vihma sadama ja vahepeal käed korra külmetasid ja no ega ei viitsinud-jaksanud ka.

Aga tore üritus oli, vihmast hoolimata. Kord, mitu aastat tagasi, käisin Soomes Naisten Kymppil ja sellega võrreldav nänniprojekt Maijooks muidugi pole. Aga seda hinnatavam, et niisugune hulk naisterahvaid on nännitagi jooksma meelitatud.
_____

Täiendatud esmaspäeval, mil tulemused väljas. Aeg oli 32:41 ja koht 41., aja peale jooksjaid naisi oli kokku 191. Nime järgi olin ma sel jooksul Kaisa - viimasel hetkel ei õnnestunud nime enam ümber registreerida.

Mis sest, et võitmata jäi eurovisioon

"Ja pidu paneme kõik rõõmsasti koos, mis sest et võitmata jäi eurovisioon!" lärmasime Kati, Ode ja Hannaga autos Smilersile kaasa laulda, kui Jägala orienteerumisneljapäevakult tagasi sõitsime. Prohvetlikult, sest Eesti ka tänavu eurovisiooni finaali ei pääsenud. Paras-paras, mis nad siis toovad igasuguseid rootslasi meie eest lavale, tänitasin ma hilisõhtul. Lausa kahjurõõmsalt, tuleb tunnistada.

Aga tühja sest eurovisioonist, orienteerumas oli tore. Vahepeal kukkusid küll mõned vihmapiisad, aga metsa all need eriti ei häirinud. Ja jalad olid kõigil niikuinii märjad, sest oli tulnud ületada mõni üsna lai kraav. Eriti Ode ja Hanna tegid seda mõnuga, solberdades kraavist mitte risti läbi, vaid kui kraav oli tee kõrval, siis tuli neil loomulikult kraavis kõndida. Ja Kati hüppas kolmanda punkti eel ühe jalaga nii sügavale paksu pehmesse mutta, et toss tuli jalast ära ning tundus juba igavesti soovaimule ohvriks jäävat. Aga kuna muda ühtlane pind ühest kohast reetlikult mullitas, pistsin käe pea küünarnukini mutta, nii et saime jalanõu kätte ja rada jätkata.

Jägala mets oli ka üpris risune, nii et pidevalt käis keegi mõne rondi taha komistades käpuli. Ja ühte punkti otsisime kaua-kaua, sest ma polnud kompassi kaasa võtnud ja nii hälbisime ühel pikemal metsaotsal punktist mööda. Aga tuju oli kõigest hoolimata ülihea ning Ode ja Hanna rõkkasid kogu aeg laulda. Isegi liiga palju, ütleks.

Ühel vaiksemal hetkel nägime aga metsas põdravasikat ja tagasi sõites tee ääres toonekurge.

IRL

Ajakiri Stiil tegi minuga väikese intervjuu blogimise kohta ja küsis, milliseid huvitavate ja pikaajaliste blogidega naisi nad veel võiksid intervjueerida, kui intervjueeritavad nõus on. Soovitasin Eppppu, Gead ja Scribajat. Jõudsin Vardamoori ja Kajakapesani - ja nagu esimest korda avastasin, et ma ju üldse ei tea, kes nad on ega oska öelda, kuidas nendega kontakti saab. Tean neist ilmselt rohkem kui mõnestki töökaaslasest, kellega päevast päeva päriselus koos olen, kuid tänaval vastu tulles jalutame rahumeeles mööda.

Ilmselt on sellised mõtted õhus, sest interneti-, meili- ja kommentaarituttav Kaur kirjutas, et võiks Hansapanga jooksul, kus mõlemad osaleme, korra kokku saada ja teineteise näo ära näha.

Nägimegi. Ma arvan, et see on hea mõte. Eriti kui niimoodi spontaanselt tuleb.

Peaga vastu seina

Vabatahtlik-sunniviisilisel alusel on mul praegu käsil kaks suurt projekti, mis muidugi - ehkki nad toimuvad tööandja algatusel - ei vabasta igapäevasest põhitööst. Ja nii sipledki nagu kana takus.

Eile õhtul, liiga kauaks tööle ununenuna, kui juhe täiesti kokku jooksis ja kõik miljon tegemata-kohe-tegemist-vajavat pisiasja üle pea kokku lõid, astusin naabertuppa Kadri juurde ja palusin luba pead vastu seina peksta.

Kadri juhatas lahkelt sobiva seina ja arvas, et ka tema võiks minuga liituda. Sest reklaam, mis kohe-kohe pidanuks eetrisse minema, ei olnud selle hetkeni saanud ei korralikku copyt ega kujundust.

Aga kuna turundust oskab ju igaüks teha (eks ole?), andsin kohe terve hulga enam või vähem geniaalseid soovitusi. Olgem ausad, pigem küll vähem. Või üldse mitte.

Kuid ikka saab kuidagi kergem, kui näed, et teine sama hullumeelselt rabeleb.