Get a life!

23.septembril oli Ode Liisil 16.sünnipäev ja nagu ikka, tahtsin ma sellel puhul temast midagi ilusat kirjutada. Kahjuks oli see sünnipäevajärgne nädal nii kiire, et hingest tuleva kirjutamiseni jõuan alles nüüd.

Ode Liis, mu pesamuna, on mulle väga hingelähedane. Lausa nii, et mõnikord teda vaadates tunnen ma, kuidas südamel on suurest õrnusest valus.

Mulle meeldis käia koos temaga orienteerumas, kui ta oli veel väike. Või jooksmas, mida teeme mõnikord ka nüüd. Või suusatamas või rattaga sõitmas, viimast on küll harva ette tulnud.

Ma armastan tema tehtud sööke ja olen temalt õppinud kartulipudru-hakklihavormi ja šokolaadikoogi tegemise.

Ta jumaldab kasse ja üldse loomi - enamik meie koduloomi on meile jõudnud Ode algatusel. Viimase aja mõte on tal olnud saada loomaarstiks ja ma olen täiesti kindel, et temast saaks hea, nii omanike kui loomade poolt jumaldatud tohter.

Viimasel ajal loeb ta õhtuti, väsinuna, samasuguseid tühiseid raamatuid nagu mina :) Siis, kui isegi põnevuse jaoks oled liiga väsinud ja on nii hea võtta kätte midagi väga kerget...

Tal on palju sõbrannasid - või õigemini, tõelisi sõbrannasid on siiski piiratud arv, aga tema lähikonnas tiirleb alati palju kaaslasi. Viimastel aastatel ka meessoost :)

Talle läheb väga korda lähedaste ja suguvõsaliikmete käekäik. Hiljuti, näiteks, muretses ta väga selle pärast, kas keegi ikka saab Helenit korvpallitrenni viia. Ma tundsin end väga süüdi, kui järgmisel päeval selgus, et olin unustanud seda Katilt küsida - Kati tuli tookord nii hilja koju, et Ode juba magas, ja ma olin Odele lubanud Katilt tema plaane uurida. Naljakas, aga ma ei tundnud end süüdi mitte niivõrd Heleni, vaid just Ode ees...

Ta on nii minu moodi ja samas nii erinev. Ma armastan teda väga.

___

Mõned varasemad kirjutised. Meenutusi tillukesest Ode Liisist. Ode Liisi 11.sünnipäev sõbrannadega kodus.  13-aastase sünnipäeva tähistamine Nõmme seikluspargis.  Ode Liis 14 - meenutused tema sündimisest. Ode põhikooli lõpetamine.  Lihtsalt Odest.

Ah jaa, Ode nimepäev on 1.märtsil ja Liisi oma 23.septembril.  Ja oma kaitsepühak - kahe nime vääriliselt lausa kaks - on Ode Liisil ka.

Ma ei saa üldse aru: kuidas mina, kes ma olen soojalembene nagu kodukass, olen suutnud üles kasvatada jääkarust poja?

Igaõhtune dialoog meie kodus:

"Jüü-üüri, kas Sul on jälle rõduuks lahti?"

"Jaa!"

"Palun pane kinni, külm tuleb sinu toa ukse alt juba suurde tuppa, mu varbad külmetavad ja ma ise üleni ka!" /Kiun varieerub, kuid sisu on sama/

"Aga mul hakkab siis palav!"

Kui me elaksime majas, kus kütet saab tubade kaupa reguleerida, oleks lihtne: keeraks seal toas radiaatori kinni. Kui seegi aitaks: praegu tegelikult ei köeta, kuid Jüri on ikka sunnitud ust lahti hoidma. Kati on pakkunud alternatiivi kolida Jüri voodi ja kirjutuslaud rõdule, aga see tundub mulle kui emale siiski liiga ekstreemne. Pealegi, kus siis pesu kuivatada? :)

Igatahes kaalusin eile juba tõsiselt varianti soojustada Jüri tuppa viiv uks nagu välisuks :)

E-kooli paljukirutud uuenduste seas on ka üks tõsiselt naljakas: ülesannete järel on küsimus "Kuidas sa seda tegid?" ning sellele klikkides viib link üksikasjalikule ankeedile. Muidugi ei kutsu selline asi hoidma noort irooniat vaka all, ehkki loomulikult saadakse aru ideest, et ilmselt on üllal eesmärgil tahetud tekitada foorumilaadset kogemuste jagamise kohta. (Mida e-koolilt keegi ei oodanud, aga see pole praegu teemaks.)

Näited küsimustest-vastustest ühe koduseks ülesandeks antud töövihikuülesande juurest:

Kuidas sa seda tegid?
- Võtsin töövihiku ja pastaka ja andsin tuld.

Mida sa kasutasid?
- Pastakat ja oma aju.

NB!: Mitte korrata sellist lähenemist koolides, kus kriitikameele väljendus pole soositud.

Naersin südamest. Aga tegelikult on muidugi kohutavalt nõme, et üks praktilisemaid e-asju (mida e-kool kahtlemata on) kipub vägisi vaat et hingusele minema.

- Omanik tegi arendused (mida keegi, ka mitte noored ise, ei vajanud ega oodanud).
- Keskkond on nüüd ebamugavam (OK, võibolla lihtsalt harjumatuse pärast, ehkki tundub, et siiski muus osas ka).
- Omanik peab koolidele hinda tõstma, sest ei tule omadega toime (ei oleks tulnud küll ka ilma arendusteta).
- Koolid protestivad, et ei taha ebamugavama (ja mõttetute lisadega) keskkonna eest rohkem maksta ja et nad pigem loobuvad selle kasutamisest.
- Omanik ütleb, et tal pole vahet, kas minna pankrotti sellepärast, et kõrgema hinna pärast enam e-kooli ei kasutata või sellepärast, et madalam hind ei kata kulusid.

Ja riik? Riik, kes nii meelsasti on e-kooli edulugu ja laia kasutajaskonda E-Eesti näitena toonud, distantseerub nüüd viisakalt kogu asjast, rõhutades korduvalt, et e-kooli pole paigutatud sentigi riigi raha ja tegu on erafirma ja koolide vahelise suhtega.

Jah. E-kool, kuidas sa seda tegid?

Jah - kui elada koos 3+3 lapse-teismelise-noore täiskasvanuga, on tõeline sündmus õhtul kahekesi kodus olla.

Vääristasime seda ekstra tehtud õhtusöögim martiini ja juustuvalikuga (no sügise kohustuslik õunakook muidugi ka :)

Leivo pani plaadimängijale Beethoveni sümfooniad ning ma ei teadnudki, et ta oskab nii huvitavalt klassikalisest muuskast rääkida. Näe, mis kõik kahekesi olles välja tuleb...

Leivo uuendatud vannitoas on nüüd üliedev dušikabiin: eri värvi vahelduva valguse, massaaživõimaluste ja erinevate duširežiimidega.

"Ja sisseehitatud raadioga!" tutvustab Kreete Odele see-on-ju-kõige-olulisem-asi häälega. Ta leiab täielikku mõistmist.

"Oo! Ma tahaksin meile ka raadiokuulamise võimalust! Mul on alati duši all nii igav!"

Sügise vääramatust lähenemisest annab märku ka see, et tormihoog raputab puudelt maha kõik suveõunad. Korjasime emaga neid kokku terve autotäie - sõna otseses mõttes. Isegi tagumised istmed, istmete vahest rääkimata, olid kaetud mitme kihi õunakottidega. Neist enamik valged klaarid, mis ülivalminuna maha potsatades kohe pleki külge võtavad või lausa lõhki lähevad ja igal juhul kaua ei seisa.

Nii ma siis sõitsin õunaautoga ringi, jagades õunakotte sinna ja tänna. Valgetest klaaridest saab muidugi ka hea moosi, aga kes seda moosigi nii palju süüa jaksaks...

Ma olin juba paar aastat mõelnud, et peaks minema inglise keele kursustele: tahaksin paremini rääkida nii grammatika kui sõnakasutuse elegantsi osas. Ja et ei peaks igasuguste ettekannete ja esinemistega nii palju vaeva nägema oma sõnu ette põhjalikult läbi mõeldes... Tahtsin õppida just rääkimise pärast, sest kirjalike tekstide koostamisel - kui on palju aega grammatikat kaaluda ja sõnastiku abil parimaid sõnu otsida-, saan täitsa toredalt hakkama. No ja muidugi poleks paha ka nende kirjalike tekstidega kiiremini ja vähesema kaalumisega hakkama saada.

Aga mõtetelt tegudeni jõudsin pärast seda, kui kõige kõrgem pealik välismaalt Eestis käis. Suure auditooriumi ees peetava esinemise lõpus soovis ta tekitada avatud diskussiooni (haa, ilmselt polnud ta enne eestlastele esinenud :) ja tekkinud piinlikus vaikuses tegin mina siis otsa lahti ja küsisin esimese küsimuse. Siis mõtlesingi, et vähemalt selliste olukordade puhuks pean oma kaugeltki mitte maailma parimat inglise keelt lihvima - nüüd ja kohe.

Nüüd käingi kaks korda nädalas keeltekoolis, kus alustuseks on taaskordne sukeldumine ajavormide imepärasesse maailma. Tervitused siinkohal perfekti kestvale tulevikule ehk lausetele stiilis  "homme kella viieks olen ma juba 15 tundi töötanud" ja nende erisusele perfekti tavalisest tulevikust ("järgmiseks kuuks olen ma siin 15 aastat töötanud"). Et nagu mida :)

Vähemalt kuus aastat olen käinud Sügisjooksudel ning koos Kati ja/või Odega. Mõnikord on kaasas ka Jüri ja Kreete ja ükskord isegi Mammu, tema siis kepikõndimas. Ja muidugi on sageli kaasa löönud Leivo – tema, tõsi küll, pikematel distantsidel.

Tänavusel sügisjooksul oli esimest korda kavas tavalise poolmaratoni asemel täispikk maraton ja seda jooksis rekordiliselt üle 1000 osavõtja. Ning meie armastatud kümnel kilomeetril oli osalejaid vist lausa üle 11 000.

Sügisjooks, nii kaua kui mina seda mäletan, on alati olnud ilusa ilma ja hea korraldusega. Ka siis, kui ta veel Rocca al Mares toimus.

Mõned varesemad aastate meenutused blogist. 2005. aasta (Mammuga).  2006. (siis oli minul Sügisjooksude parim aeg, 0:52:22, ehkki ma enda meelest jooksen kogu aeg üsna ühtemoodi seda kümnekat). 2007. (siis oli jooks esimest korda kesklinnas). 2009 (Ode ja Kati olid kergelt haiged).

Tänavune aeg siis 01:01:20 – täiesti mõnus normaalne Sügisjooks :)

Karinil ja Toomasel täitus tänavu juba üksteis aastat perestaaži. Sellised nägid nad oma tähtsal päeval siis välja, kui õnnestus nad lõpuks ühele pildile saada. Aga jah, rott Vinku on siiski puudu, ehkki temagi õhtul elutoas ringi askeldas ja suure tüki šokolaadikooki diivani taha lohistas.

Palju õnne veel mitmeks järgmiseks üheteistkümneks aastaks…

Kisti on juba neljandat päeva tõbine- paar esimest päeva oksendas, nüüd lihtsalt lamab ega söö midagi. Esmaspäeval pani Ode talle ka arstiaja Billy loomakliinikus. Vereproov, temperatuurimõõtmised, muud uuringud - midagi näha ei olnud. Vedelikukaotuse korvamiseks veetis meie armas karvasaba päeva tilgutite all ning teisipäeva varahommikul viisin ta sinna tagasi. Oeh, kui väike ta tundus sülle võttes - eks mitmepäevane paast oli mõju avaldanud ning võrdlusmaterjaliks on ka aina kosuv Tiffu...

Täna on kass ikka peidus ja tuleb välja ainult kasti külastamiseks. Ei paista huvi tundvat ei söögi ega joogi vastu. Arst arvas, et äkki on ta midagi ärritavat sisse söönud - aga ainsa asjana oskan kahtlustada ümber istutatud potilille, mis tavalise kõrge riiuli asemel mõnda aega kassile kättesaadavana aknalaual viibis. Ma kahjuks ei teagi, mis selle lille nimi on - tegu on ühega Memme lilledest, rippuvate väätidega roheline taim, tumerohelised lehed natuke luuderohu moodi. Nii ma ei teagi, on see lill potentsiaalselt mürgine või mitte.

Rahalisest poolest on Kisti ravimiseks praegu kulunud ca 2000 krooni. See on peaaegu sama palju, kui on olnud minu uute tarberiiete-jalanõude ostmise aastaeelarve viimastel aastatel - aga kindlasti on lemmikloom, eriti veel Kisti, rohkem väärt kui mõned uued kleidid ja kingad...

Täiendatud. Kolme päeva pärast sai Kisti terveks. Oli suur rõõm tulla koju ja näha teda elutoa diivanilohus Ode kõrval, kus on tema lemmikkoht...