Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Saku Xdream 2010: kuidas rulluisu- ja kanuukesksel võistlusel lihtsalt ilus olla

twisterfemale0410

Kolm nädalat kaljuronimise, croissantide, veini ja juustuga sisustatud puhkust olid kaasa toonud tugevad käe- ja õlalihased, kuid ka kolm lisakilo. Ja ei mingit ratta-, jooksu- või rulluisutrenni. Jõudsin küll oma saiarasket ahtrit kaljust üles vinnata, kuid polnud väga kindel kiire pikaajalise liikumisvõime osas. Nii et minu õnneks otsustas meie tiim taas kord lihtsalt ilus olla ehk siis mitte liialt rügama hakata.

Ilus olemisse panustasid Marge ja Maare juba minu äraolekul sellega, et tellisid meie tiimile ühesugused võistlusriided. Twister Female´i logo on lilleõiega! :)

Rulluisk: lahknemine ja ajaloo pikim sõit

A-rada startis rulluisule ja mitte niisama, vaid iga võistkonnaliige pidi tegema oma rada. Noh, mööndustega: pikk lõik Sakust Kurtnani oli loomulikult kõigil üks, erinevates kohtades tuli põigata vahepunkte võtma. Mul pole rulluisuga jätkuvalt kuigi soojad suhted, aga noh, 11,35 km, ajakaotus ei tohiks väga hull tulla isegi minu sõiduoskusega… Tegelikkuses tuli see 11,35 km küll korrutada pea kahega, sest tagasi tuli sõita mööda sama teed, küll ilma nende kõrvalepõigeteta…

Oh, kuidas mul alguses põlved, kederluud ja kogu jalad värisesid – polnud ju tänavu enne uiskudele saanud! Ettevaatlikke sõitjaid oli hooaja algusele kohaselt teisigi: äärekive ületati aeglaselt ja ohutussaarekestest sõideti mööda. Nojah, seal tagumises otsas, kus mina sõitsin :)

Tegelikult polnud ma pärast endaga rahul, et mul esimese otsa halval asfaldil ja tegelikult ka lihtsate äärekivide-ohutussaarte ületamisega nii kaua aega läks: oleks ikka pidanud end kokku võtma ja enne võistlust kümmekond kilomeetrit sõitma, et seda endale meelde tuletada. Või õigemini meelde tuletada seda, et pole ju põhjust nii paaniliselt karta… Tagasitee kulges juba palju ladusamalt.

Pusle: karuaabits kaenla all

Rullietapi lõpus (või õigemini punktis, kust tuli pärast tagasi sõita) ootas esimene, võistluse jaoks määrava tähtsusega ülesanne: panna kokku pusle ja leida sellelt kontrollpunktide asukohad. See seletas muidugi ka üllatust, et stardis saadud kaartidel KP-sid ei olnud ja varustuse listis olevaid pliiatseid ja liimipulka.

Meil olid olemas nii kirjutusvahendid punktide päriskaardile märkimiseks kui liimipulk, kuid lisaks olid Maare ja Marge kotti pistnud jupi kiletamiskilet. Küll A4, aga pool puslet ja sellega korralikult kinni kiletatud. Ülejäänud osas tuli loota liimipulga püsivusele – ja igaks juhuks joonistasime ka punktid kaardile.

Pusle sai nii suur, et tagasi uisutades oli Maarel nagu Karu-Aabits kaenla all. Mäletate küll seda lapsepõlvepilti, kus Karu-Kati aabitsa kaanel kooli läheb, tahvlisuurune raamat kaenla all… Kuna edasine võistlus selle tahvliga tundus mõeldamatu, sai ta rattaalas taskunoaga kolmeks osaks nüsitud.

Kokkuvõttes muidugi kulutasime liiga palju aega selle kaardivärgiga tegelemiseks… aga vähemalt oli turvaline ja olime igasuguste ootamatuste eest kaitstud. Naiselik ettevaatlikkus on selle nimi :)

Täpsussaagimine pole meie ala

Ratta eel oli lisaülesandeks saagida puunoti otsast ühekilone jupp. Kellelgi oli ilmselt saunapuid vaja :) Eksida võis plussmiinus 200grammi… kuid meie tiimil õnnestus saagida tervelt kolm proovijuppi! Teisel korral, kusjuures, ületasime veapiiri vaid 6 (kuue!!!) grammiga, kuid kohtunikud olid halastamatud (loe: õiglased) ja saatsid meid uuele katsele.

Ratas: nii vähe vä?

Täpsussaagimisega lõpuks ometi skoorinud, saime ratta selga istuda. Kaart ütles, et sõita tuleb 4,3km ja võtta kaks punkti. Siis jälle lisaülesanne: läbida 1,6km pikkune kaevik. Tõttöelda oli see üsna tüütu, ehkki mööduvad meestetiimid näisid sõjamängu nautivat. Vähemalt rääkis pea igaüks neist midagi kaevikuvärgist, näiteks seda, et see lisaülesanne oli kohaliku Kaitseliidu palve, et kaevikus ikka jälg sees püsiks või et kaevikus tuleks tegelikult joosta kummargil, nii et jooksjaid näha poleks.

Kaevikuülesanne oli sissejuhatuseks sama pikale jalgsietapile ja siis sai taas rattale istuda, seekord 6,1km järgi (need pikkused on muidugi linnulennult).

Juhendis oli rangelt keelatud liikuda Saku viaduktil, kuid ometi leidus neid, kes polnud seda ilmselt lugenud. Meiegi soovitasime tagasi pöörduda ühel ülesronival kaasvõistlejal, lootes tema tiimi diskvalifitseerimisest päästa (sellist karistust nägi juhend selle keeluala puhul ette).

Heasoovlikkus saab aga alati karistatud ning nii tegime rattaetapi lõpus rumala vea. Lootuses sõita kanuualasse mööda karjääriautode teed, tegime tiiru vasakule ja sisenesime karjääri loodetavat teed mööda. Nojah – autod olid siin muidugi sõitnud, kuid me ei osanud arvestada, et need loomad sõidavad ju pahkluuni ulatuvas lahtises liivas… Nii me siis matkasime mööda seda Saharat, ratas käekõrval ja tuulevihurid liiva silmadesse keerutamas…

Kanuu: las lained möllata

Kanuuetapp toimus Männiku karjääris ning mittevoolava, kuid meie kanuusse istumise ajaks juba tugevalt lainetava veekogu kohta oli plaanitud 10,3km küll ilmselgelt palju. Vähemalt meie tiimile.

Algus oli muidugi segadusseajav: me olime arutanud, et Marge kui ninasistuja võtab kanuupunktid, kuid kanuupunktide võtmisele eelnes lisaülesanne ahviraudteel, kus mööda trossi tuli end üle vee ja tagasi veeretada, ja seda võimalust Marge eriti ei armastanud. Mina tegin seda heameelega… noh, kanuupunktide võtmine tuli siis paraku kaasa :)

Punktis 61 (“Pilliroo ots”) kaalutlesime, kas minna sinna kanuuga või proovin joostes võtta, lootuses, et vesi liiga sügav ei ole. Jalgsiotsust toetas teiste tiimide samasugune näide… aga kui vesi juba üle mõistuse ulatus (teate küll seda blondiinianekdooti) ja eespool nägin kaasvõistlejannat (kes pealegi on minust pikem) lausa kaenlani vees, olin siiski nõrk ning palusin endale kanuu järele saata.

Üks punkt oli paigutatud suure rändrahnu otsa. Tänud siinkohal džentelmenlikele kaasvõistlejatele, kes mind ülesronimisel aitasid ning eriti sellele, kes allatulekul endale kaela sadada lubas!

Punkti 66 võtsime nii, et mina jooksin mööda kallast ning Marge ja Maare tõid kanuu otseteed mööda kohale. Ja ühe punkti (ma ei mäleta, mis number, sest minu käes on praegu punktideta kaart) eel tassisime kanuud ca 300m. Mis kokkuvõttes oli küll kasulik, kuid ikka väga raske. Täna on sellest veohobuseasendist nii minul kui Margel (meie olime ees ja kandsime ninanööri vahele pistetud mõlast) haiged tagumikulihased ja Maarel, kes oli poolkummargil taga, ilmselt selg…

Raba: epic fail

Kanuust pääsedes ootas pealtnäha lühike (3,3km) jalgsietapp… kuid see oli rabas. Mina pole kunagi rabakaardi kunn olnud, nii et ei osanud ka seekord kuidagi aidata Maaret, kui olime väikeses rabaruumis juba kahtlaselt kaua solistanud.

Punkte me ei leidnudki. Enne tuli lähedale ajapiir, mil kukkunuks jalgsietapi lõpu lisaülesande kontrollaeg. Võtsime suuna rabast välja… ja nii need ajatrahvid meil tulidki.

“Nii vähe jäi puudu – oleks te raja puhtalt teinud, oleks kolmanda koha saanud!” kahetsti pärast heasoovlikult finišis. Nojah, oleks-oleks: oleks puhtalt ja kiiresti teinud, oleks üldvõidugi võtnud! :)

P4252081 P4252078

Pulma(aastapäeva)reis

Järgmised kolm nädalat veedame Leivoga reisides. Lõuna-Prantsusmaa, Hispaania, Püreneed...

Kuna mulle meeldib reisi sisse minnarahulikult ja mõttega , mitte ülejala tormates ning ripakile jäänud asju lahendades, püüan praegu veel viimaseid töiseid sabasid lõpetada - või siis pooleliolevad asjad võimalikult selgelt ära kirjeldatuna asendajatele üle anda.

Tegelikult peaks töö ja reisi vahel alati olema üks rahulik asjade korraldamise päev... aga no kust sa seda võtad!

Tiffu opereeritud

"Palun, teeme selle kastreerimise lõpuks ometi ära!" nõudis mustavalgekirju kõuts suurelt tänavaplakatilt, ja Ode Liis panigi Eesti Loomakaitse Seltsi kampaania raames Tiffule opiaja kinni. Tõsi, steriliseerimiseks, sest Tiffu on emakass.

Ajastus muidugi sai hullem kui hull: Ode pranglimise ja ekskursioonile sõidu päeval ja päev enne minu ja Leivo reisile minekut, mil käed-jalad niigi askeldusi täis...

Ettevalmistused algasid juba ööpäev varem, sest 24h enne oppi ei tohi kass süüa. Ja muidugi ei toitnud me siis ka Kistit, sest kuidas sa muidu õnnetule Tiffule selgeks teed, miks temale süüa ei anta aga teine kass saab... Niigi oli raske, kui hommikusöögi ajal istus põrandal tooli kõrval kaks näljast ja nõutut loomakest, kes iga aplate inimolendite suutäit lugesid.

Ja kaheksa tundi enne oppi tuli ära koristada ka vesi, nii et vaeste kasside nõutus süvenes veelgi.

Tiffu kliinikuks sai Best-Vet-Eliit loomakliinik, mis minu töökohale ka kõige lähemal. Plaanisin kassi viimise ja toomise tööle ja koju sõiduga ühitada... aga noh, jumal naerab kui inimene plaane peab. Aga ette tulnud kiirustamised ja sekeldused pole pikas perspektiivis õnneks olulised ja igatahes sai kass õnnelikult nii viidud kui toodud.

Tiffut tagasi saades oli ta veel täiesti unelaksu all. Magas oma kandepuuris, aga silmad lahti ja suu irvakil. Esimese hooga lausa ehmusin - surnud??? Aga külg kergelt tõusis ja langes ning minu kiisutamise peale liikusid korra isegi silmalaud.

Koju jõudes oli Tiffu juba niipalju toibunud, et lohistas end puurist välja. Kõndimine ei ole talle tavalisteski oludes lihtne töö, opijärgselt aga päris keeruline. Tõttöelda oleksin ma eelistnud tema paigalpüsimist, aga ta kohe pidi püüdma end püsti vedada. Ainult selleks, et abitult külili käntsatada...

Saime kliinikust kaasa ka plastmassist krae, et Tiffu haavu lahti ei lakuks. Ent kuidagi, mitte kuidagi ei tahtnud ma seda plastjurakat niigi vaevaliselt liikuvale ja pidevalt kukkuvale loomale ümber panna... Ohverdasin hoopis ühe oma musta suka, lõigates sinna käpaaugud sisse ja pannes suka kassile selga nagu jalutusvesti.

Narkoosiunine kass pissib aegajalt kontrollimatult ja püüab ka oksendada. Ent iga tunni järel tundub tema olukord paranevat. Praegu, opist 9 tundi hiljem, magab ta peitununa minu kapipõhja, kuhu talle küljealuseks ka pehme fliisi paigutasin. Kisti tunneb suurt huvi veidramoelise kaaslase vastu, aga hoian teda hoolega Tiffust eemal. Igaks juhuks.

Muidugi olen ma mures Tiffu edasise paranemise pärast ja soovin, et saaksin tema eest veel päeva-paar ka ise hoolitseda. Aga lapsed on tublid ja Tiffu ise muidugi ka - loodan väga, et paranemine kulgeb tüsistusteta. Niipalju võib juba kindel olla, et narkoosijärgset šokki, mis veel ka järgmiseks päevaks apaatselt lebama jätaks ja mida tuleks süstiga ravida, tal igatahes ei ole.

 Parane ilusti, meie armas-armas Tiffu...

Head teed, kursavend...

Lugesin Postimehest, et eile suri südamerikke tõttu Pärnu Postimehe peatoimetaja Hannes Kuusma. Minu kunagine kursavend Tartu Ülikoolist, mistõttu uudis kuidagi eriti valuliselt riivas, ehkki me Hannesega pärast ülikooli - ja tõttöelda ka ülikoolis - lähemalt ei suhelnud. Töiseid kokkupuuteid ma siinkohal suhtlemise hulka ei arva.

Hannes oli üks nendest, kes tuli meie kursusele sõjaväest. Oli selline hetk, kus kuulsusrikkast Nõukogude Armeest lasti korraga koju kahe aastakäigu Eesti poisid - nii need, kel kohustuslikud kaks aastat seljataga olid kui esimese teenistusaasta lõpetanud üliõpilased. Nii et meie 1988.aasta sügisel 10 noormehe ja 5 neiuga alustanud kursus täienes äkki umbes teist sama palju sõjaväest tagasi tulnud meestega. Ja kuna ülikoolist enam poisse sõjaväkke ei võetud, jäigi meile žurnakateedri mõistes hiigelsuur ja muidugi ka kõvasti meessoo poole kaldu seltskond.

Mitte et me oleks kõik koos eriti palju ülikoolis käinud. Järjest pudenesid kõik kas tööle, huvitavamat elu elama või niisama logelema. Või lapsi sünnitama, nagu näiteks mina. Aga kõik need olulised tegevused ei takistanud meid siiski edasi ülikooli hingekirjas figureerimast, eksameid ja arvestusi sooritamast ja pidutsemast - ja mingil ajal me kõik selle Alma Materi vist ka lõpetasime. Lõpetamine, muide, oli 1993. aastal eriti rahvarohke, kui seoses ülikoolihariduse ümberkorraldusega lühenes õppeaeg viielt aastalt neljale ja korraga lõpetasid nii 1988. kui 1989.aastal sisseastunud ja koos nendega suur seltskond varem sisseastunuid, nii neid sõjaväest tagasitulnuid kui muidu varasematel aastatel ripakile jäänuid.

Hannest mäletan ülikooliajast tõsise asjaliku tegelasena, kellel juba tollal oli huvi kohaliku meedia ning kohaliku elu edendamise vastu. Kuna aga meie kursus nii suureks sumatas ja kohe laiali pihustus, jäid minu lähimateks kontaktideks temaga vist need reedesed sõidud Tartust Rakverre, mil mina läksin oma maale ja tema koju. Arutasime siis mingeid maailma, Eesti ja eeskätt muidugi Virumaa asju.

Ma pole kunagi väga mõelnud sellele, et ühte suhteliselt juhuslikku kooslusse nagu ülikoolikursus kuulumine võib tekitada tunde, et inimene on Oma, isegi kui pole temaga lähedane olnud.

Nüüd aga tunnen millegipärast, et Oma on lahkunud.

Head teed Sul minna, Hannes...

Täna aasta tagasi

pulmapilt

Ma ei uskunud kuni selle hommikuni, et üks päev võib tõesti olla Nii Eriline.

Aga oli.

Kui me tulime läbi küünalde spaleeri Taagepera Lossi trepist alla ja ma nägin kõike neid ootavaid inimesi, kes meile vastu naeratasid või kel olid liigutuspisarad silmis ja Leivo kõvasti mu kätt hoidis… ma ei suuda seda kunagi unustada. Ma ei suuda seda tunnet isegi kirjeldada.

See on midagi nii ilusat, mida peab ise kogema.

Raadiofortuuna naeratus

Passwordil hakkasin ühe igavama ettekande ajal lehitsema konverentsimappi, ja leidsin Star FM/PowerHit Radio reklaami, mis polnudki otseselt reklaam, vaid pigem test, kas inimesed konverentsimapi materjale loevad. Reklaami tekst on toodud ka nende blogis - kahjuks ei saa seal viidata konkreetsele postitusele (või ei osanud mina seda nippi üles leida), nii et aegu hiljem seda linki vajutades tuleb välja otsida postitus 17.märtsist 2010. Lühidalt öeldes kutsuti reklaami lugejaid üles saatma selle märkimiseks sõnum või e-kiri, preemiaks raadiote loosis osalemine.

Idee reklaammaterjali huvitavamaks teha ja sellele uudsel viisil läheneda meeldis mulle niivõrd, et saatsin minagi oma sõnumi - pigem tunnustusavalduse kui loosipiletina. Unustasin ta täiesti, aga ennäe, sel nädalal osutus, et sain Fortuuna tahtel ka väikese Sony raadio omanikuks!

Ja reklaam töötas ka muul moel - autoraadio keerasin juba konverentsilt koju sõites Star FM peale, et kuulda, mida need huvitava reklaami tegijad siis oma programmis pakuvad. See muide on minu puhul märkimisväärne saavutus, sest tavaliselt on mul autos enda mõtetegagi küllalt tegu ja raadio on täiesti vait...

Salatrenn

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Elioni Spordiklubi pakkus toreda võimalusena kasutada nädal aega tasuta Fittesti teenuseid. Ning kuna ka Leivo on parasjagu ära, tähendab see minu jaoks vabaks jäävaid õhtutunde, mille muidu veedaksin temaga, ja need tunnid tuleb ju millegagi täita.

Nii et olen juba neljal päeval käinud Fittesti spinningutunnis. Ja tõttöelda meeldib see mulle väga, nii et nädala läbisaamisel kaalun ilmselt tõsiselt ka nädalase lisapääsme soetamist. Lemmiktrenn on siiani TeamRide ja lemmiktreener... ei teagi, kõik kolm on toredad olnud.

Muidugi jäin ma oma salatrenniga kohe ka vahele, sest osutus, et ka Tõnis teeb samas kohas oma salatrenni :)

Aga eks ma peangi trenni tegema, sest need ajad, kus sain jalgrattaetapil Leivo tuules liugu lasta, on möödas ja tänavu pean jaksama ise enda eest väljas olla. Naistetiimis lihtsalt on nii, et suured kurvad silmad ei aita :)

Hetked aasta tagasi: abielu vormistamise päev

Täna aasta tagasi käisime Leivoga Õnnepalees ning meist said juriidiliselt abikaasad ja mina sain uue perekonnanime.

Pulmapäevast sai see päev erinev selle tõttu, et esiteks on pulmapäeval niigi ärevust ja tegemist nii palju, et polnud tahtmist ena seda käiku sinna vahele mahutada. Teiseks ei tahtnud me selle vaheetapiga väntsutada oma rohkeid külalisi, nii et ei olnud mõtet plaanida seda ka peo ja tseremoonia osaks. Kolmandaks - mis seal salata, meil oli teatud eelarvamus perekonnaseisuametnike veidi masinlike tseremooniate suhtes, mistõttu sai kohe kõrvale jäetud ka variant tellida paaripanija peopaika (mis pealegi oleks maksnud ebamõistlikult palju raha).

Nii et läksime siis kahekesi ja pulmadest neli päeva varem ja tegime selle protseduuri ära.

Ja muidugi tähistame me järgnevatel aastatel ikka pulmapäeva, millel on meie jaoks ka sisuline tähendus, mitte seda registreerimise ehk vormistamise päeva.

Aga ikkagi on täna omamoodi juubel - esimene aasta uue nimega :)

Kuusalu käiksekiri

kuusalu käisekiri

Kuna mul endal rahvariieteraamatut ei ole, pildistasin tädi Urve raamatust maha Kuusalu käiste (või käikste, nagu nimetas igasuguseid varruka/pihalaadseid moodustusi, minu nördimuseks näiteks isegi mu kunagist pidulikku boolerojakki, Väljaotsa Memm) mustri. Või siis käiksekirja, kui seda kohalikuna kõlavat vanaaja-sõna kasutada.

Eesti Käsitöö Majast ostsin poolteist meetrit linast kangast ja Kairi oli nii abivalmis, et joonistas mulle oma kindla käega maha käiste täispika mustririba.

(Ohkab sügavalt ning põrnitseb mulineekotti ja tikkimisraami :)

Tähtsaid asju

Kiire aeg on pannud vähestel vabadel hetkedel mind arvutit nii vihkama, et pole blogissegi midagi kirjutanud, ehkki see ei võta ju palju aega. Nii et:

Ode Liis olümpiaadil. Emakeele olümpiaadil pääses Ode Liis riigivooru. Auhinnalist kohta ei saanud, nii et Kati kunagine riigivooru 3.koht on praeguseks ikka veel löömata. Küll aga on oluline saavutus see, et nüüd ei pea Ode tegema neid nn "3G katseid" ehk siis kolme kesklinnagümnaasiumi (Reaalkool, Inglise Kolledž, GAG) ühiskatseid. Muidugi on ta katseteks valmistunud ja ma usun, et ta saaks ka katsetega sisse... aga ikka parem, kui võib kergemalt hinge tõmmata ja eks ole igal eksamil-proovilepanekul siiski ka ebaõnnestumise võimalus kõrval. Samuti ei pea ta tegema oma senise kooli, Lilleküla Gümnaasiumi, katseid, aga sinna ta ilmselt siiski ei jää. Ma ütlen veel kord, et Lilleküla Gümnaasium on hea ja tugev kool, aga gümnaasiumiosa õppesuunad pole olnud ei Kati, Jüri ega nüüd ka Ode Liisi esimene eelistus. Minu heameeleks on seal küll muu moodsa kõrval alles ka bioloogia, milles see kunagine 3.Keskkool ülitugev oli ja millest võiks ta endale ka nüüd tugeva konkurentsieelise kasvatada... aga paraku pole ka bioloogia mu pesakonda võlunud.

Leivo USA-s. Taas oma töisel konverentsil. Naljakas, ka Eestis võin ma teda paar päeva mitte näha... aga kui ta on nii kaugel, siis tekib kohe igatsus ja muudkui mõtlen, et mida ta seal teeb. Ja arvutan, mis seal parasjagu kell on :)

Kati 100 päeva ball. Ta oli imeilus oma pikas kuldses kleidis, mille üsna vahetult enne pidu leidsime. Ning tänu Maivile saime juurde laenata ka täpselt sobiva koti. Kahjuks ei olnud fotokat kodus - tegin küll telefoniga paar pilti, peakski nüüd kaabli otsima ja need sealt arvutisse võluma... Muide, Reaalkoolis tantsitakse saja päeva balli avatantsuna poloneesi ning see on mu meelest oma veidravõitu arhailisuses palju võluvam idee kui oleks tavaline valss või muud peotantsud. Mis siis, et kõik, kellega seda teemat puudutada, neid eelnevaid pikki poloneesiõppimise tunde kirusid. Usun, et kümne aasta pärast meenutavad kõik seda nostalgiaga :)

Kati Amsterdamis. Järgmisel päeval pärast saja päeva balli sõitis Kati koolilõpuekskursioonile Amsterdami. On ju koolivaheaeg, ainus võimalus gümnaasiumil enne suuri eksameid korraks rihm lõdvaks lasta.

Tüdrukute omaette-elu. Kuna Leivo on USA-s, Ramses tädi (tema joks õigemini küll tädipoja) pool ja Laura veetis nädalalõpu oma ema juures, kutsus Kreete endale külla Ode ja Anna ja nii nad seal siis kolmekesi oma asju ajasid. Kui ma pakkusin, et viin neile lõunaks sooja sööki (eeldades, et nad ise ei viitsi vast teha) tõrjuti see idee kohe tagasi :)

Kodukoristus. Otsa tegi lahti Jüri, korrastades ära ühise juhtmete-laadijate-akude sahtli ning lüües läikima oma toa. Mina nakatusin ja lõin kaasa, pestes masinatäite kaupa pesu ning koristades ära oma kapiriiulid. Muuhulgas - süda tilkus küll verd - viskasin ära kaks paari oma vanu armsaid, kuid paraku lootusetult katki läinud  teksaseid. Isa, kui Sa seda lugema juhtud, siis rõõmusta - ka need helesinised lõhkiste säärtega Replayd, mis Sind alati kodutust ja asotsiaalsest lapsest kommenteerima panid :)