Get a life!

Eile õhtul saabus Leivo minu pulsikella juurde käiva GPSiga. Jee, nüüd saan ma lisaks pulsile ka läbitud vahemaid mõõta!

Ilmselt mööduvadki järgmised liikumisharjutused ninapidi kellas olles. Nii hästi mäletan, kuidas esimest korda pulsikellaga joostes ainult neid muutuvaid pulsinumbreid suutsin imetleda, nii et ainult õnn hoidis mind laternapostidesse põrutamast. Nüüd saab siis meetreid jälgima hakata :)

Tänavu oli hea suusatamisaasta, nii et isegi kooli suusatunnid ei tundunud mulle üldse kurnavad. Mulle? Nojah, ma olin ju autojuhiametis, et võsukeste suusatundides käimist logistiliselt mugavamaks ja vähem aegaröövivaks muuta. Muidugi suusatasin siis samal ajal ka ise. Teine hea muudatus oli tänavu see, et Kati ja Jüri said suusatundi teha mitte argipäevaõhtutel, vaid pühapäeval. Gümnaasiumi jaoks igati mõistlik lahendus, sest juba koolitundegi on palju ning igaühel ju õhtuti ka mingid oma tegevused-harrastused.

Aga ikkagi on mul kergendus, et need suusatunnid nüüd läbi on. Noh, selles mõttes, et nüüd saame ise aega valida, millal suusatama minna :) Nagu lisatud pildil, kus Kati ja Ode on Kõrvemaal.

Katil ja Jüril on ees veel kooli spordipäev Aegviidus, aga sinna sõidavad nad rongiga. Spordipäeval on valida on, kas sõita aja peale 3 või ajata 5km - nomaeitea, kui juba Aegviidu-reis ette võtta, siis alla 5km poleks justkui mõtet suuski alla pannagi :) Ja Kati on veel ka suusatamise teatevõistkonnas.

Ode kooli suusapäev oli eile traditsiooniliselt Nõmmel ning läbi tuule, tuisu ja pehme raja sõitis Ode välja oma lennu teise aja. Ja minagi pean koossõitmise kogemuse põhjal tunnistama, et lühikesel maal (kahe, võibolla isegi kolme kilomeetri peal) on ta tänavu juba suuskadel minust kiirem. Mitte et mina suuskadel nüüd mingi eriline näitaja oleksin, kaugel sellest - aga lihtsalt huvitav ja märkimist vääriv murdepunkt, kus suureks saanud lapsed emmest juba füüsiliselt üle on... Kreete, kes lisaks ka trennis käib, teeks mulle kindlasti samuti ära, nii suuskadel kui rattal - tänavu, jah, võib ilmselt veel siingi mööndusena öelda, et lühematel distantsidel, sest vastupidavusvõime areneb ju hiljem.

Aga eks iga uus põlvkond peabki eelmisest parem, targem, andekam ja tublim olema. Ja selle "eelmise" ülesanne ongi neid sellel teel toetada - olgu või sellise väikese asjaga nagu suusatundidesse sõidutamine...

Pühapäeval ei olnudki kõik suuskadel püsivad inimesed Tartu Maratonil, ilmnes autode hulgast, mis oli pargitud Pirita spordikeskuse lähistele. Või siis olid kõik autoparkijad mitte suusatajad, hoopis meie kombel lumme müttama läinud... ega sedagi tea.

Meil igatahes oli Leivo eestvõttel plaanis tunnike-paar paksus lumes sumbata ning sedapuhku oli Kreetegi kaasas trenni tegemas. Kokku tuli umbes 8km tiir, sellest paksus - ikka nii puusadeni ulatuvas - lumes küll umbes pool. Ägedaim oli Piritajõe järsust kaldast üles ronimine, kus lisaks jalgadele tuli ka käed appi võtta ning oli võimalus suurte kivide vahel lõplikult lume alla kaduda.

Ja minul said tööd säärelihased, mida ma ilmselt muidu siis eriti ei kasuta.

Täna aga sajab lund veelgi juurde - juba sündis ka uus tänavune lumerekord, seda küll mitte Tallinna piirkonnas.

Mõni aega tagasi oli mul üllatus lugeda Õhtuleht Online´i rubriigist Arvamus oma blogisissekannet. Lisaks faktile, et minuga polnud selle täismahus kasutamisest räägitudki, häiris loo serveering Õhtulehe jaoks kirjutatud arvamusloona. Ma tõesti kirjutaksin Õhtulehe arvamusrubriiki teistmoodi ja teises stiilis kui oma blogisse - nii et minu jaoks on materjali kasutamine selle jaoks mitte ette nähtud kanalis kindlasti problemaatiline. Lisaks ilmnes, et sama tekst oli minu teadmata avaldatud ka Õhtulehe trükiväljaandes, seal küll oluliselt sobivama rubriigipealkirjaga "Blogivad". 

Võtsin Õhtulehega ühendust. Ja kui Õhtulehe ajakirjanikke tavaliselt keegi ei kiida :), siis mina küll kiidan: nii veebitoimetuse poolt vastanud Tarmo Paju kui Margo Pajuste arvamustoimetusest reageerisid asjalikult, viisakalt ja lahendusipakkuvalt. Kiitmist väärt on see sellepärast, et olen sellistel puhkudel kohanud ka ägedat vaidlemist ja väljaande tegevuse õigustamist, isegi üleolevat suhtumist ja ajakirjanikupoolset solvumistki ... Nüüd aga oli suhtlemine lausa meeldiv ning sain (ilmselgelt küll ainult tänu oma pöördumisele) Õhtulehest isegi honorari.

Juba paar aastat tagasi otsustasin ühe analoogse klaarimise järel, et saades raha blogitekstide eest, mida ma pole ju rahateenimiseks kirjutanud, annetan ma need summad heategevuseks ja nii läks seegi honorar MTÜ Kassiabi toetuseks. Korra kaalusin küll, kas mitte annetada sedapuhku teemakohasesse kohta ehk mõnele rinna- või emakakelavähi vastu võitlevale MTÜ-le... aga ma ei tea neist eriti midagi ja nii sai annetuse ikka Kassiabi, kellele niikuinii oleme tänu võlgu meie võrratu Tiffany eest.

Kokkuvõttes seega positiivse lõpuga juhtum, millest on ehk õppida nii blogijatel kui blogide tekste kasutada soovivatel ajakirjanikel.

Täna õhtul helistas mulle Karin ootamatu ettepanekuga, et lähme suusatama. No mis mõttes - väljas pime, mina tööpäevast väsinud... aga hetke mõelnud, tundus päris ahvatlev ja läksimegi.

Ma olen ikka täitsa rumal olnud, et olen seni hoidunud pimedas suusatama minekust! Valgustatud rajal on tegelikult imehea sõita ja ilus loomulikult ka.

Ja sõidule pani suurepärase punkti Karini kommentaar:

"Tänavu on nii ilus talv ja vist nende suusatamisvõimaluste tõttu mul veel ei olegi talvetüdimust. Tavaliselt on juba jaanuari alguses kohal."

Varsti tuleb meil esimene pulma-aastapäev, nii et viimasel ajal on aina liikunud ilusad mõtted päevadesse aasta tagasi.

Üks olulisemaid teemasid minu jaoks oli kahtlemata kleit – mida nädal edasi, seda kuumemaks teema muutus. Nii et lõpuks, kui saingi endale oma unistuste kleidi, jäi see väga olulisena meelde…

Lisatud fotod ei ole pulmapildid, vaid tehtud ca kuu enne pulmi, kui kenitlen kleidiga kodustes oludes. Pildistas Jaan Künnap.

Minu unelmate kleidi otsingutega olime alustanud juba üle-eelmise aasta oktoobris, aga unistus unelmate kleidist polnud poolteist kuud enne pulmi veel realiseerunud. Tõsi, sõelal olid mõned lihtsalt ilusad variandid, nii et hirmu päris kleidita jääda ei olnud, aga seda Päris Oma polnud ma leidnud. Algul samuti kaalutletud õmblemise olin siiski juba varakult välistanud, sest ma väga täpselt ei teadnud, millist kleiti tahta – aga olin kindel, et õiget nähes tunnen ta kohe ära.

Nii läkski.

Pärli salongi ilmus uskumatult soodsaks hinnatud näidiskleit, mida pika aja jooksul polnud suudetud maha müüa. Esiteks sellepärast, et ümber rindade ja piha liibuv luust tugevdusega korsetiosa käis konkreetse lukuga, mitte reguleeritava nöörkinnisega – nii et keha pidi väga täpselt kleidi sisse sobima. Teiseks polnud tegu mitte printsessi-, vaid pigem kuningannakleidiga, mis võis noorukestele pruutidele ilmselt liiga väärikas tunduda. Ja kolmandaks oli tal väga nõudlik saba –  selle vedikuga harjumine nõudis aega ja liikumisharjutusi.

Aga see oli MINU KLEIT! Hoolimata isegi sellest, et olin varem mõelnud lumivalgest kleidist, aga see oli nö looduslik valge ehk siis kergelt kreemikas.

Oh, kuidas ma juba mannekeeni peal vaadates seda endale tahtsin! Ja kui müüja korsetiosa piiravat tingimust seletas, kuidas ma siis kartsin, et ta ka mulle kuskilt lai või kitsas on ja seljas ei istu!

Kõik sobis nagu valatult.

Järgmine asi oli helistada Leivole ning temagi kohale kutsuda. Meil on küll üsna ühesugune maitse, aga olin siiski väga ärevil, et kas ja kuidas see talle meeldib – ja üliõnnelik, kui temagi meelest oli see täiesti ideaalne KAJA KLEIT…

Kleit on mul siiani kapis alles. Kevadel, vaadates kuidas ta seal nukralt ripub, mõtlesin küll korra, et peaks maha müüma. Panin isegi kuulutuse üles, aga määrasin kasutatud kleidi kohta meelega kõrge hinna. Et kui ostetakse, on hästi, aga kui ei osteta, veel parem…

Kolm inimest käis vaatamas-proovimas. Üks oli nii sümpaatne ja minu kleidi tüüpi, et oleksin talle kleidi kasvõi tasuta laenuks andnud, et ta seda kanda saaks… aga korsetiosa oli rinnast lootusetult lai ja pihast kitsas. Teisele oli kleit paras, aga ta oli algstaadiumis lapseootel ja pulmadeni oli veel aega ja ta kartis ilmselt põhjendatult, et korsett jääb kahe kuuga siiski kitsaks. Kolmas arvas, et vaatab veel ringi – ja küllap leidis endale mujalt sobivama Oma Kleidi.

Ja minul on täna väga hea meel, et mu kleit mulle siiski alles jäi.

Eile ja täna sadas lund muudkui juurde, mille tagajärjel sain täna Harkus kerge ehmatuse osaliseks.

Olles sõitnud umbes kolmveerand maad 8. ja 9.kilomeetriposti vahel, kostus kaks tuhmi raksatust. Ning enne kui ma midagi arugi sain, langes ülevalt risti üle suusarja üks männiharu, mis lume raskusele enam vastu ei pidanud. Mitu meetrit pikk ja umbes reiejämedune. Nii kolm meetrit minu ees ja kolm meetrit minust eespool sõitnud suusataja taga.

Järgmisel kahel ringil olid mul kõrvad nagu nirgil, püüdmaks võimalikult varakult neid kahtlasi raksatusi :)

Kostis neid küll nii siit kui sealt, aga edaspidi ikka suusarjast kaugemal. Ja ühtlasi märkasin ka, et metsa all maas vedelevaid oksi oli ikka tõesti palju…

Mõnikord ma kohe pean punastama, et kui loll võib ikka inimene (=mina) olla. Hoolimata ammu brünetistunud juuksevärvist hingelt ikka plond mis plond.

Juba mitmendat päeva streikis autol juhipoolse tagaukse link: väljast avanes, seest mitte. Hommikune koolisõit nägi välja nii, et Reaalkooli lähistel peatudes hüppas Jüri minu kõrvalt eesistmelt välja, astus ümber auto ning avas lugupidavalt tagaukse, kust siis Kati elegantselt välja puges. Kati nimelt eelistab istuda minu, mitte Jüri selja taga, sest seal on jalgadel rohkem ruumi.

Täna hommikul bitchis aga Kati, et lihtsalt naljakas, kuidas meil kodus ja autos kõik laguneb (no kurat! nagu ma ise ei kannataks selle pärast, et koduremondiks raha kokku ei saa!) ning otsustasin, et vähemalt autolink saab kohe korda tehtud. See pole tõesti seisnud mitte raha, vaid lihtsalt kättevõtmise taga.

Helistasin lõunapausi ajal Mazda hooldusse ja kurtsin oma probleemi. Et selline lugu ja kui palju aega ja raha võiks selle kordasaamine võtta.

"Aga kas te lapselukku olete proovinud?" küsis hooldusmees esimese asjana. Ja kirjeldas, et on selline väike nupuke autoukse serva küljes - ühes asendis ON, teises OFF. Ja et minevat peale mõnikord kogemata, lihtsalt tugevamalt autoukse serva vastu vastu puutudes.

Muidugi oligi lapselukk peal.

Päris piinlik oli.

Juba eile algas mu kallal norimine, et ma kuidagi ei suutvat loobuda vana nime ja noorpõlvefotode ekspluateerimisest meedias, ja tänagi ei paista need naljad lõppevat.

Eks ma ise muigasin Ekspressi avades muidugi kah, kui uudisnupukeses oli mind vaheldumisi nimetatud Sepp ja Pino ning juures oli kaheksa aasta tagune blond pilt, mille Eesti Ekspress oli kõige krooniks leidnud... Valgamaalase fotoarhiivist.

Kui selle inimkatse eesmärk oli minu tutvusringkonna baasil tõestada, et Eesti Ekspressi loetavus pole viimasel ajal langenud, siis kinnitan, et eksperiment õnnestus. Loetakse küll, ja veel kuidas! :)

Praegu on aeg, kus on eriti tuntav see kukesamm, mille võrra päike igal hommikul ja õhtul kauem taevaveerel paistab.

Esmaspäeva hommikul ca 7:40 jõudsime auto juurde valgehakul (ehk siis kiirelt kaduvas hämaruses), neljapäeval oli samal ajal juba suur valge väljas.

Ja tihased siutsuvad kui arust ära, ehkki külma on jätkuvalt kümne kraadi piires.