Get a life!

Tark tüdruk on ikka raske olla: kaks päeva sügisesest niigi napist koolivaheajast viibis Kati Reaalkooli seinte vahel, osaledes ühes eurorahastatud põhikooliõpilaste tehnoloogiaõppeprogrammi võistlusel (eurorahastatud oli muidugi programm, mitte õpilased :). Ööseks kusjuures koju ei lastud, isegi Tallinnas elavaid õpilasi mitte.

Kati ütles ühe hingetõmbega, et oli igav ja oli huvitav. Igav olnud see, et tarkurite kokkutulekul olid taas kord enamikus väga vaiksed inimesed, tegevused aga olnud huvitavad. Kati oli võistkonnas nelja poisiga Reaalkoolist, Elva Gümnaasiumist, Ühisgümnaasiumist ja Pelgulinna Gümnaasiumist ning koos pidid nad tuuliku ehitama. Materjal oli olemas ning igal materjalitükil oli hind - maksma muidugi ei pidanud, kuid ehitus tuli eelarvestada ning pärast võrreldi ka hinna ja tootlikkuse suhet - kelle tuulik toodab kõige väiksema maksumuse juures kõige rohkem energiat. Nagu päris.

Kuna tööõpetuse klassi viidud tööriistadest tohtis kasutada ainult neid, mida oled enne kasutanud, polnud Katil asja ei jootekolvi, drelli, plekikääride ega muu sellise juurde. Küll aga võis ta kruvisid sisse keerata :) Ja poisse kamandada, nagu ta ise ütles. Ja teha projektile kohustuslik Powerpoint esitlus ja see ette kanda.

Pärast projekti tutvustust asetati valmis generaator tuuletoru ette, ühendati mõõteriistadega ja mõõdeti saavutatud võimsust. Võrreldavuse tagamiseks oli eelnevalt muidugi ette antud propelleri maksimummõõdud, mida ehitajad ületada ei tohtinud.

Kokkuvõttes sai nende tiim kolmanda koha. Siis käidi vaatamas lumelobjakalist Pakri tuuleparki, vaadati filmi ja mängiti keeglit.
____
Moraal: just niisugune peakski koolide tehnoloogiaõpetus olema! Olgu, jätame meelelahutusliku osa kõrvale, kuid mis takistaks koolides niisugust õpet mitte võistluse, vaid tõepoolest õppe korras sisse viia?

Hommikul kell viis ärkasin meie muidu nii turvalisest ja rahulikust trepikojast kostva hüsteerilise kriiskamise peale. Keegi karjus, nagu teda vähemalt tapetaks.

Olin juba mobiili haaramas ja politseid kutsumas, kui taipasin enne uksesilmast välja vaadata. Tegu oli meie noorte naabritega, kes - nagu edasisest kriiskamisest selgus - olid pidutsemast tulles võtme ära kaotanud ega suutnud nüüd kokku leppida, kumb neist selles süüdi on.

Aga ühine mure liidab ja kainestab inimesi. Pärast tundi aega vastastikuseid süüdistusi, pisaraid ja trepikoja-melodraamat tabas neid rahunemine ja nutikusehoog ning püüdlikult selget diktsiooni hoides hakati helistama politseisse ja lukuabisse.

Ning mina, kes ma niikuinii juba üleval olin, sain neile heanaaberlikult tassi kohvi pakkuda.

Leivo ema sünnipäeval kohtusin esimest korda Leivo sugulastega. Õigemini sugulastega suuremal hulgal, sest ühekaupa olin ma paljusid neist juba näinud. Aga nüüd  olid siis kõik koos.

Kunagi ammu, verinoorena J sugulastega tutvudes, püüdsin ma kangesti endast mujet jätta ning iga hinna eest tõestada, kui ilus, tark ja tore ja nende sugulast väärt ma ikka olen. Nüüd, tarkuse ja elukogemuse kasvades, olin pigem vaiksem ja tagasihoidlikum kui tavaliselt. Eks pieteeditunne on kah aja jooksul suurenenud ning pigem püüad ennast kohandada kui teistele ennast ja oma teemasid peale suruda.

Igatahes on nad kõik toredad.

Ja kui tõmbasime endale kaardi, mis järgmise aasta jooksul igaühe elusaatust peaks juhtima (Leivo emal on selline sõnadega kaardipakk), tuli minule "Understanding". Arusaamine siis.

"Töökoht, mille nimel oled valmis surema.

Ülemus, keda oled valmis tapma.

Saatan kannab Pradat."

Niipea, kui olin seda eelreklaami lugenud, teadsin, et tahan seda filmi näha. See oli varasügisel, ammu-ammu enne, kui film Eesti kinodesse jõudis. Hiljuti oleksin endale peaaegu et Prada teksadki ostnud - lihtsalt sellepärast, et filmi pealkiri kuklas tiksus ning teksad olid nelja ja poole tuhande pealt kahele ja poolele alla hinnatud. Õnneks jõudis mõistus enne koju kui mina proovikabiini - kord neid juba jalga proovinud, poleks ma ilmselt enam loobuda suutnud.

Nüüd siis käisime Kati ja Odega filmi vaatamas.

Hullult meeldis. Mis siis, et tavaline tänapäevase karjääri-Tuhkatriinu lugu ja ettearvatavalt äraspidise lõpuga.

Sest me kõik müüme end samamoodi kui loo peategelanna. Küll väiksemate killukeste kaupa ja kahjuks ka vähemate ahvatluste eest, aga siiski. Ja reeglina me ei viska lõpuks oma mobiiltelefoni purskkaevu, kui bitchist boss helistab.

Sellepärast ongi hea Prada-filmi vaadata. Kino peabki tootma illusiooni vabaduse võimalikkusest, eks ole? Kohe kergem on esmaspäeval kostüüm selga panna ja kontoris positsioon sisse võtta.

Odel ja Kreetel oli plaan tunnistuste saamise päeval meil kokku saada, et koos midagi head süüa teha. Neil mõlemal nimelt selline väike kokandushuvi arenemas. Aga Kreetega tahtis kaasa tulla Laura ja ega Ramseski siis koju tahtnud jääda, nii et minu koju jõudes talitas köögis terve kokaparv. Sest Kati ja Jüri olid ju kah kodus ning Tartust "puhkusele" tulnud Mammugi assisteeris. Ja ei olnud midagi nii, et mitu kokka rikub hea leeme ära - toidud tulid ülihead! Jätkus hilisõhtul Riia-komandeeringust tulnud Leivolegi.

Armas õhtu oli.

Täna leidis Ode, et meie kallil kassil on selja peal mingid kummalised kärnad. Kuna lapsed olid nädal tagasi külastanud suvel vaktsineerimata ringi jooksnud kassi, kellel nüüd olevat kärnad nahal ja karv lahti, sattusime muidugi kõik paanikasse. Hoolimata sellest, et tolle teise kassi haigusest kuuldes olid lapsed koju jõudes täieliku karantiini läbinud - kõik riided pessu, jalanõud puhastusse ja rõdule tuulduma ning ise vanni. Kati helistas, et kuulda, mida loomaarstil teise kassi haiguse kohta teadaon saadud - kuid temaga poldud veel arsti juures käidud. Niisiis tahtsime meie kibekähku arstile pääseda.

Laupäeva pärastlõunal pole loomaarsti juurde aega saada lihtne, kuid siiski mitte võimatu. Billy Loomakliinik Ehitajate teel lubas meid vastu võtta, kui veerand tunniga kohale jõuame.

Muidugi jõudsime. Kummivilistamine ja lubamatus kohas pööre on tühiasi , kui kaalul tundub olevat oma armas kiisu.

Väga sümpaatne tohter, väga sümpaatne kliinik. Ning meie mure ja him kahanes minutiga tühitähtsaks: kassil on lihtsalt kirbud! Küllap meie enda riietega väljast kaasa toodud, olevat praeguse aastaaja põhihäda. Kass sai kuklasse ja kõhu alla kirburohtu ning meie südamelt langes kolinal suur kivi.

Eks ta ole - ma poleks kunagi arvata osanud, et mind valdab määratu õnnetunne, kuuldes, et mu kassil on kirbud!!!

Sain jälle täiesti ebapedagoogiliselt naerda laste omavahelise tülitsemise üle. Ode on praegu sellises elujärgus, kus solvub iga väikseimagi asja peale ja Jürile meeldib teda õrritada. Nüüd on nende lahingud kandunud juba ülemaailmsesse arvutivõrku.

Hiljuti pani Ode kättemaksuks Jürist internetti üles mingi koleda pildi. Jüri omakorda blokeeris selle peale Ode rate konto ja veel mingeid Odele olulisi lehekülgi. 

Kirjutab Jüri:

"Kuna mu väike õde mõtleb, et mulle võib tagasi teha interneti kaudu, siis sai jälle ära kasutatud keskmise inimese rumalust. Õpetussõnad: ära jama administraatoriga, eriti kui sa oled 100% tumba ja administraator on paha inimene kurjade mõtetega."

Minu sekkumisel sai tüli muidugi lahendatud ja ka Ode e-elu taastatud. Pärast aga läksin teise tuppa ja naersin. Täiesti ebapedagoogiliselt, nagu öeldud.
_____
Ode on pahane ka Kati peale, kes kõige suuremana kõige rohkem vabadust ja - Ode meelest - täiskasvanute aega ja kingitusi saab.

"Kati ja Issi läksid sushit sööma ja ei võtnud mind kaasa. Sellepärast olen nüüd solvunud.

Mulle peab ju ka ikka mõtlema!!!

Väiksena kui ma kurtsin, et Kati saab kõige rohkem asju, siis mind lohutati sellega, et ma olen kõige väiksem ja saan kõige rohkem kommi ja jäätist. Aga nüüd küsimus: Kas see peaks mind nüüd, 12 aastasena lohutama?"

Viimasel ajal on Ode üldse väga kiivalt võrrelnud, kes neist kolmest kuskil käib, milliseid asju saab ja kui palju kellelegi ostetud riided maksavad. Kaks esimest on arusaadavad, aga viimane häiris mind ikka tõsiselt. Kuna poiste riided kipuvad kallimad olema (või ei oska mina leida kohta, kust soodsa hinnaga kvaliteetseid meesteriideid müüakse), oli Odel pidevalt häda, et Jüri saab kallimad asjad kui tema. Küsimusele, kas ta oleks siis endale tahtnud selliseid teksaseid või tosse nagu Jüril, vastas ta aga eitavalt - enda omad meeldisid ikka rohkem.

Muidugi, kuna raha on meie kodus samasugune piiratud ressurss nagu aeg, võib tõesti tekkida ehk põhimõtteline küsimus, kui palju seda kellegi peale kulutatakse. Aga ikka oli see kuidagi häiriv. Õnneks läks pidev hinnasiltide võrdlemine mööda sama äkki kui oli alanud.

Läbisegi kõigest ja kõigist viimaste päevade jooksul.

XDream Grand Finale - Bonnie&Clyde on täitsa mõnus klubi, kui ümber on ainult multisportlased ja nende sõbrad. Ainus möödalask, et korraldajate poolt alkoholi ei pakutud - hooaeg on ometi läbi, nii et võinuks ju :) Aga baar sai endale siis käivet, enne kui soomlased ja muud püsikunded kohale jõudsid. Meie lahkusime, kui sisse tippis liibuvasse sädelevasse kleiti pigistatud volüümikas vesinikblondiin - niisugustele daamedele ei suudaks ma ju konkurentsi pakkuda :)

Kuninganna visiit - Elizabeth II külaskäigule oli lähim kaasaelamine Tallinki hotelli 10.korruse aknast. Kõige lähemalt sai seega näha helikoptereid. Ja mingid mehed turnisid köite ja tõstukitega akna tagant läbi - aknapesijad need ilmselt ei olnud, ent lähemalt vaatamiseks me seminariruumi kardinat igaks juhuks ei liigutanud. Aga lõbus oli.

Kappide koristus - jah, ka see võib olla mõnus, kui põhjalikult ja mõnuga ette võtta. Leidsin kastitäie asju, mda enam ei kasuta. Pühapäeval käis Karin külas ja viis pool kastitäit - eeskätt mänguasjadega seonduva - enda poole, ni et parem osa mittevajalikust leidis ka uue elu.

Kass nagu multifilmis - külas olnud Leivo pikutas diivanil, nii et teda üle otsa ei paistnud. Teisest toast tulnud Kasutu plaanis elegantse üle-käetoe-hüppega diivanile maanduda ja märkas lamajat alles poole õhulennu peal. "Tom ja Jerry" multikas on kindlasti kõik näinud, kuidas kass keset hüpet ehmunult õhus pidurdab, endal käpad laiali, küüned harali, suu lahti ja karvad turris. Uskumatu, nii ongi! Kass teebki nii! Ja saabki ennast õhus pidama! Ripub hetke nagu ühel kohal, kukub maha - muidugi käppadele - ja kui kõik homeeriliselt naeru lagistavad, lahkub väärikalt, saba püsti,  nagu poleks ta üldse tahtnudki sinna diivanile hüpata.

Leivo ja Ramsese külaskäik - lisaks eeltoodule veel palju toredaid hetki.

Jüriga kahekesi kodus - aegajalt on väga mõnus ainult ühe lapsega koos olla.

Käsitöö - õmblesin Leivo ühte tuppa uue kardina. Jee :)

Moedemm - valisime Karinile riideid, mida ta homme Müügiguru finaalis lavale astudes selga paneb.

Tormakas Kati - reedel tegutses Barbiena koolis väikeste peol, siis tormas - blond lokkis shinjoon ikka peas - YFU üritusele, sealt sõbranna poole ööbima, sealt isale külla, jäi ka ööseks, sealt sõbranna poole õppima. Reedel läke, pühapäeval sai "Tantsud tähtedega" ajaks tagasi koju. Magus nukrus, et üha enam lapse elu toimub väljaspool kodu.

Mummi plaanib pidu - ema saab jaanuaris 60 ning plaanib siis ka pensionile jääda, nii et üks suurem pidu kulub ära. Kemplevad juba praegu isaga koha asjus, et kus siis. Ühtlasi on ema ostnud endale palju uusi riideid ja jalanõusid, sest ta on ju Katile lubanud: pensionile jäämisest hoolimata ei hakka ta välja nägema nagu vanainimene.

Selline nädalavahetus peaks vähemalt kaks korda pikem olema.

Karin on jõudnud võistluse "Müügiguru 2006" finaali.

Ma olen nii uhke, nagu oleksin ise seal. Seda enam, et tal on ka tõeliselt head lahendused.

Esmaspäeval pean pöialt ka.

Pealkiri kõlab nagu kultuurikauge uusrikka praalimine, aga tegelikult on täiesti tõsi.

Järgmisel suvel plaanime remondiga jõuda elutuppa ning mul on plaan kolida remondijärgselt sinna ka kõik meie raamatud. Praegu on kaks maast laeni riiulitäit tagumises hämaras esikus, kus tegelikult peaks olema kapp-panipaik mitte nii sageli vajaminevatele ja hooajavälistele asjadele. Need on praegu mööda teisi kappe ja nurgataguseid laiali. Elutoas on aga praegu ainult üks suur ja kaks väikest raamaturiiulit.

Ainult et, jah. Vaata kust nurgast vaatad, raamatud ei näe kaunid välja. Isegi kunagi nii luksuslikud olnud ENE-d /EE-d on tiheda kasutamise tõttu kaotanud esteetilise väljanägemise: kuldkirjad selgadelt kadunuks kulunud, tumesinine köide tuhmunud. Rääkimata meelelahutuskirjanduse riiulitest, kus pehmekaanelised lemmikud lausa kapsaks loetud. Ja kes söandaks väita, et Loomingu Raamatukogu aastakümnete tagused kolkunud ja paljudest kätest läbi käinud broshüürid ruumi kaunistavad?

Muidugi, vanadel armsatel raamatutel on oma ainulaadne võlu ja ma ei loobuks neist iialgi, aga ilusad nad EI OLE. Praegu hoiame elutoas nö ilusamaid raamatuid - näiteks klassikasarju, mille tellimine kunagi oli valu ja defitsiidi tagaajamise vaev, aga mida siiski ainult harva kätte võetakse.

Lahenduseks oleks ustega raamatukapid, mis aga optiliselt rohkem ruumi võtavad kui avatud riiulid. Või raamatute korralik üleköitmine, mis on aga väga kallis.

Mõtleme veel.