Get a life!

Jaanuaris kinkisime Kariniga emale sünnipäevaks Narva-Jõesuu spaakülastuse koos tütarde ja käepärast olevate tütretütardega. (“Käepärast” seetõttu, et Ode Liis on ära Besanconis.) Ja veebruari lõpus käisimegi ära.

Muidugi tuli enne spaasseminekut rannas promeneerida, ehkki ilm oli külm ja pilvine. Ent Narva-Jõesuu kuulus liivarand vääris vaatamist ikka, eriti oma ägedate jäävallide tõttu.

Narva-Jõesuu on huvitavas arengujärgus linn, kus kunagist nõukogudeaegset hiilgust mälestab hiigelsuur, selle linnakese mastaabis täiesti kohatuna näiv üheksakorruseline sanatooriumihoone (mis tundub täielikult hüljatuna). Selle lähistel uus, moodne ja rahvast täis Nooruse spaa ning kõikvõimalikes vaheastmetes majutus- ja toitlustuskohti. Ja samamoodi erinevate ajajärkude ja jõukusastmete maju.

Veel varasemat, esimese Eesti Vabariigi aegset kuurorti mälestab tänava äärde veetud supelvanker, mille juures olev kiri selgitab, et sellistes vankrites veeti vette suplema “rahakamaid prouasid ja preilisid, kes sellist meelelahutust endale lubada said”. Siin need meie rahakamad prouad ja preilid peenes supelvankris siis poseerivad.

Spaa oli suurepärane (anti isegi käterätikud – võibolla see küll polegi midagi erilist, aga mind, kes ma pole just tihe spaakülastaja, see igatahes üllatas). Ujusime, lesisime mullivannides ja mõnulesime erinevates saunades, millest mulle meeldis enim soolasaun.

Lõunatasime spaarestoranis (mis oli peaaegu et privaatselt meie päralt), kuid õhtust otsustasime süüa oma hotellis. Sest Karini ostetud voucher ütles, et meil on tagatud tasuta sissepääs hotellirestoranis nädalavahetustel toimuvatele meelelahutusüritustele.

Mnjah. Meelelahutus seisnes selles, et vananev hurmur natuke kitsaks jäänud teksades ja roosas pluusis laulis maki saatel vene poppi, avaldades vahepeal entusiastlikku arvamust, kui suurepärane ja võluv publik ikka saalis on. Ning söögi juurde tellitud valge vein oli uskumatu magus kleepekas, ehkki me tellisime valikust kuiveima. Aga me ei lasknud ennast segada ei ühest ega teisest ning veetsime ka restoranis ülimalt toreda õhtu.

Järgmisel päeval jalutasime veel pisut ringi ning asusime tagasiteele. Nunnu nädalavahetus oli.

Vot, selline on tervitus ägedatelt meestelt ägedatele naistele!

Rahvusvaheline naistepäev ehk 8.märts 2015

Et kõik ausalt ära rääkida, siis olen nüüd juba nädal aega käinud Sparta jooksutrennis. Ehk siis mõtlesin – esiteks Leivo maratonieesmärgist ja Kati jooksmaskäimistest innutust saades, teiseks tundes, et seljaga on nii korras kui olla saab – et tahaks ennast jälle liigutada. Jooksmine, siit ma tulen!

Eks elu on sellesse entusiasmi muidugi juba oma korrektiivid teinud, kui pärast Mariuse venttit ja Evelini Powerballi kõik lihased värisevad ja ülejärgmisel päeval on tunne, nagu oleks rongi alla jäänud. Aga see kuulub asja juurde.

Nagu seegi, et ma praktiliselt surin Ahto mäkkejooksutrennis. Sealt on pärit ka pulsikella graafik, kus alumine hall graafik näitab kõrguse muutust, punane joon pulssi ja sinine kiirust.

Trenn, nagu nimigi ütleb, seisnes (kiires) mäest üles jooksmises, nii et pulss üles läheks, ja aeglases allatulekus, et pulss saaks taastuda. Tegime seda niikaua, kuni kiirematel 10 korda täis sai. Eks saate graafiku pealt lugeda, palju mina selle ajaga jõudsin  

Jalad olid pärast nii valusad, et Vanaka liivas mäkke põlvetõstejooksu jätsin seekord täitsa vahele. Olles kuidagi koju roomanud (ühed vaevalisimad 5km!), käisin kuuma duši all ja varisesin voodisse. Konkreetselt magasin kolm tundi! Siis keetis Leivo (kel laupäev on puhkepäev, mil ta teeb “ainult” ratta- või muud jooksuvälist trenni) hoolitsevalt pastat ja sundis mind sööma. Siis hakkas juba elu taas sisse tulema.

Aga vaprusevärinad vaimustusest, et ma siiski nii paljuga hakkama sain, pole tänaseni üle läinud ja on väga kahju, et järgmisel laupäeval ma ülikoolis peetava loengu tõttu mäkkejooksule ei jõuagi. Eks tuleb siis vahepeal salatrenni teha, et ülejärgmisel korral vähemalt üks tõus rohkem kirja saada.

Olen vaadanud Elmo Nüganeni „1944“ nüüdseks kaks korda. Ja seda sugugi mitte ainult oma vastsest stsenaristihuvist, mille tõttu püüan kõik uued eesti filmid ikka ära vaadata. Seda filmi võinuksin teist korda vaadata ka selleta.

Oma mõttekäigu seletamiseks pean alustama filmist endast. Sündmustik algab Sinimägedes Saksa poolel sõdivate eestlaste pilgu läbi. Lahingute (tõepoolest võimsalt üles võetud! ja ennäe, tuttavad kohad polügonilt!) taustal kerib lahti esimese peategelase Karli eludraama. Kirjas, mida ta jupikaupa kirjutab, tuleb välja, et ta pidanuks oma peret küüditamisohu eest hoiatama, kuid ei võtnud seda tõsiselt. Ja jäi hiljaks, nii et pidi kohale jõudes sirelipõõsast pealt vaatama, kuidas ema, isa ja väike õde auto peale pandi. Ainus võimalus kätte tasuda tundus Saksa sõjaväes.

Aga Sinimäed jäetakse maha, Saksa vägi taandub. Karl tahab sinna jääda, küllap lootuses surma saades oma hingepiinast vabaneda. Aga: „Kas see toob su pere Siberist tagasi?“ küsib kaaslane õigel hetkel. Karl taandub ühes teistega – et päästa lennukipommitamisest väike tüdruk.

Ja siis lahingus Eesti Laskurkorpusega rahvuskaaslase kuulist surma saada.

Karli tapnud Jüri leiab tema põuest kirja ning otsustab selle adressaadile kätte toimetada. Koos kirjaga võtab Jüri üle ka peategelase staatuse ning sõda hakatakse nägema Punaarmees sõdinud eestlaste pilguga.

Ja kõik kordub.

Same shit.

Mis mind sellest filmist alatiseks kummitama jääb, ongi see võimsalt tõmmatud paralleel, kui sarnane oli Vene ja Saksa poolel sõdinute saatus. Kõik keesid ühed katlas, valikud ja valikute puudumised olid ühesugused. Nojah, Saksa poolel sõdinud näisid filmis kuidagi rõõmsamad. Või vabamad? Ilmselt oli neil siiski usk, et sõditakse õige asja eest. Punaarmees võitlevad eestlased olid aga pideva surutise all: teadmine, et tullakse küll koju, aga ei tulda üksi, oli ilmselt raske kanda. Sest mis saab Eesti riigist? „Tahtsin tuua mehed koju, aga kuhu ma nad tõin?“ küsib partorgi poolt rediseks (pealt punane, seest valge) nimetatud komandör. Sama vari on üle kõige ja kõigi.

Aga kõik muu on sama. Ühel pool kingib karjerist-ülemus ellujäänutele Hitleri pildi ja teadmise, et kuulutakse Aaria rassi. Teisel pool püüab (isegi samasuguste ümarate prillidega) karjerist-ülemus Jürit pealekaebajaks värvata. Ühel pool lastakse armu paluvad vangid maha, teisel pool samuti. Korduvad isegi fraasid. „Kas see toob sulle Saara tagasi?“ küsitakse vangide pihta tulistajalt (kelletaoline tüüp, prillidega õrnhing, on olnud võitlemas ka teisel pool). Kõik kordub, küll pisut teises kontekstis, aga kordub.

Nojah, teoreetiliselt olin seda samasust ju kogu aeg teadnud. Aga ma polnud seda teadmist kunagi endast läbi lasknud.

Minu kui naisesilmaga vaataja jaoks on tähenduslik ka filmi lõpp. Karli õde, kellesse Jüri kirja viies armub, peab lõpus vastu võtma veel ühe kirja – selle, kus Jüri tunnistab, et just tema oli Karli tapja. Kirja saades kasvatab Aino aga väikest tüdrukut – sama, kelle ta vend lennukipommide alt päästis ja kelle Aino on nüüd orbudekodust juhuslikult enda juurde võtnud. Väike Eesti, aga mitte see pole oluline.

Oluline on see, et ka selline lõpp kannab sama lugu. Mehed, nii ühel kui teisel pool sõdinud, on saanud surma ja elu edasi kandma peavad naised üksi. Ja enam polegi tähtis, kas ja kus oli tõde. Kiri jääb avamata lauale. Sest mis vahet seal on. Same shit

Hiinlaste needus “Et sa elaksid huvitaval ajal!” tuli mulle 2014.aastal kätte töiselt ning nii mööduski aasta 2014 tagasi vaadates kõige suuremas osas just töö tähe all. Oli tööalaselt keeruline, pingeline ja nõudlik, aga huvitav ja edukaski aasta. Muuhulgas tegin läbi oma senise tööelu kõige põhjalikuma testimisprotsessi (oma praegusele ametikohale) ning õppisin palju muutuste kohta. Neid emotsioone ja muljeid olen enda jaoks ka üles tähendanud, aga tõesti ainult enda jaoks ja selleks, et need ei ununeks – minu ametis ei kirjutata memuaare…

No ja lõplikult sain ma sellest, et liiga palju tööd teen, aru siis, kui kirjutasime kolleegiga poole kaheni öösel. Mina olin see, kes lõpetas – ja kujutage ette, hommikul pool üheksa arvutit avades tundsin end peaaegu süüdi, kui avastasin, et kolleeg on mulle öösel veel kirjutanud, aga mina polnud enam vastanud!

Mis muidugi näitab, et aasta oligi selline, et ka mu kolleegid töises plaanis päris normaalsed ei olnud

Aga põhitöö kõrvalt jõudsin siiski ka oma poolhobilist tööd tehtud. Rõõm oli koostööst endise kolleegi Hillega, kelle “Minu Istanbuli” ma toimetasin. Veel ilmus minu toimetatud raamatutest Ethel Aoude “Minu Ghana” ja nii-öelda kontroll-lugejana (ma ei saa oma rolli isegi tagasivaates toimetamiseks tähtsustada) olin kaasas Epu kogumikuga “Elust kirju”.

Minu noorteka “Hetk enne homsest” põhjal Katriniga kahasse kirjutatud stsenaarium “Fibonacci jada” jõudis Eesti Vabariik 100 filmikonkursil 152 seast 15 parema sekka, aga filmiks siiski ei saa. Sellest kirjutasin pikemalt ka. Ja isegi kui stsenaariumi kirjutamine saab veel üheks ebavajalikuks oskuseks mu elus ja ma sellega midagi peale ei hakka, siis tore oli see avantüür ometi.

Aga jah, tagasivaates võttiski see kõik ikka kokku väga palju aega ja energiat. Ilmselgelt liigagi palju, sest mäletan aastale tagasi mõeldes eelkõige töiseid ja pooltöiseid asju, pidevat arvuti taga istumist ja pidevat väsimust. (Viimast ilmselt sellepärast, et isegi suvel ma ei puhanud.)

Armsad. Just tagasi vaadates on selgelt näha, et tegin niipalju tööd, et lähedastega sai vähe aega koos olla. Leivo suutis mind aegajalt ikka kuhugi kaasa viia, teiste jaoks tahan uuel aastal kindlasti rohkem olemas olla.

Kati ja Jüri käisid praktikal/tööl, Ode tegelikult samuti, aga tema vabatahtlikutöö oli natuke siiski teistsugune (mitte nii otseselt erialane), nii et toon selle eraldi välja.

Järgmine, 2015.aasta toob neile kõigile uut: Kati lõpetab Rootsis Lundi ülikoolis Euroopa äriõiguse magistratuuri (täitsa ilusvõlusõudne on mõelda, et temast saab siis juba Suur Inimene, kes hakkab tööl käima ja polegi enam üliõpilane), Jüri TTÜ-s elektroonika baka  (tema vast õpib veel ikka edasi) ja
Tartu ülikoolis prantsuse keelt õppiv Ode Liis läheb pooleks aastaks Prantsusmaale Besanconi ülikooli. Üheotsapilet on 12.jaanuariks ning muidugi mu emasüda uhke olemise kõrval ka kripeldab, ehkki Odel pole see esimene minek (16-aastaselt sõitis ta keeltekooli Toulouse´i). Lisaks lõpetavad Laura ja Kreete gümnaasiumi ja Ramses põhikooli. Oeh, ja ka Kairi tütar Anna on ju gümnaasiumilõpetaja!

Ema täitis kevadel oma ammuse “ähvarduse” pensionile jääda – aga nüüd, talvel on ta jälle asendajana tööl tagasi, ei pääse ta nii lihtsalt  

Sõbrad – jah, muidugi oleksin tagantjärele vaadates tahtnud teha rohkem asju ka koos sõpradega.

Muud toredad asjad. Sai käidud laulupeol (ja tagasi tulles suvalisel tänavanurgal kohtutud Taavi ja Assariga – viimase kaamerast see lisatud foto pärinebki).

Jalgratastega sai käidud Roheliste Rattaretkel (Leivo sai Rattarüütli tiitli!) ning kevadel koos Leivoga ühel niisama-tiirul, kust muuhulgas leidsime UFO maandumise mälestusmärgi (mul polnud enne aimugi, et selline asi üldse olemas on).

Matkad. Leivoga käisime detsembris kaks nädalat Šotimaal, mis oli tõesti ülitore. Juba oma reisimisviisi poolest: ma reisi plaanides pelgasin pikka autosõitu väsitavaks ja kaalusime ka lennukiga mineku varianti, aga tegelikult oli just see autosõit tore. (Ja mulle ka üldse mitte väsitav, sest Leivo sõitis suurema osa ) Kaks vahepeatust vahvate inimeste pool ja siis rõõmus-rahulik viibimine Marise pool. Mäed ja unustamatu lumetorm veel kah.

Aastat alustasime Leivoga  lumematkaga Valgejõe ümbruses ja lõpetasime sama lumise suusaretkega Muraka rabas.

Jaanipäeva tervitasime kajakitega Saimaalja juulis tegin kaasa soorebase-retke Emajõel. Siis veel üks hommikukohv Tallinna lahel – aga rohkem vist sel aastal vee peale ei jõudnudki.

Kokkuvõte. Nii et, jah, oli toredaid asju, aga eelkõige oli tööd. Oli ka suurt kurbust, nii et igal juhul ma soovin, et uus aasta tuleks teistsugune.

Aga last, but not least: meid valis oma inimesteks kass Yello. Otsisime pikalt tema omanikke, aga kui nood praegu välja ilmuksid, siis ma ilmselt peidaksin Yello voodi alla ja väidaksin, et kassi pole siin. Või muud sellist. Sest muidu süda lihtsalt murduks

Leivo kirjutas jutu kah: http://leivo.ekstreem.ee/post/2014/12/29/Muraka-raba-ja-Varessaare-suusamatk.aspx

Lihtsalt pildimeenutus Äripäeva ballilt. Fotograaf: Kersti Järve

29.oktoober 2014 kanti Tallinna lemmikloomade registrisse veel üks ametlik – vaktsineeritud, kiibistatud ja omanikuga seotud - kass. Sest kuna augusti alguses meie õue (õigemini lausa tuppa,  sest uks oli sooja suveilmaga lahti) sattunud kollase kassi endise omaniku otsimine kolme kuu jooksul tulemusi ei andnud ning ka kass ise ei ilmuta vähimalgi määral endise kodu igatsust ega lahkumissoovi, muutsime eile oma kooselu ametlikuks. (Ärge hakake seda fraasi nüüd äsja vastuvõetud kooseluseaduse valguses tõlgendama, eks )

Muuhulgas tähendab see, et kass, keda varem kutsusime valdavalt Kass (nagu “Hommikueine Tiffany juures” – kassile nimepanekuga näitad, et oled temaga seotud) või erinevate naljaga-pooleks nimekandidaatidega (Ode poolt Pärtel, Leivo poolt Yello, minu poolt Purrito või Käpad-Ja-Saba), sai endale nüüd ka nime. Kui esimesel ülevaatusel loomaarsti juures kirjutati paberile: “Kass, kollane (leitud)”, siis nüüd vahetati see Yello vastu ning selle nime all on ta nüüd ka lemmikloomaregistris. Ülejäänud variandid jäävad kasutusele hellitusnimedena.

Üldse sai registrisse kassi kohta palju toredat infot. Tõuks on tal kodukass, sigimisvõimeks kastreeritud ja staatuseks: korras.

Omavahelises keelepruugis on meil veel üks kassi seisundit kirjeldav väljend: kassil silmad ümmargused. Sellises olekus tahab ta mängida või on muidu pöörane. Kõik diivanialused on täis sinna aetud palle, mänguloomi või šampusekorke ning kõik mu vööd on aegajalt kassi mänguasjad. Ja Leivo andis kassi kasutusse isegi vana ronimisköie, meisterdades selle abil suurepärase kraapimispuu (nähtav esimesel pildil).

Aga loomulikult jääb mu südames Yello kõrval ruumi ka Kistile ja Tiffule. Mu kassiarmastaja-süda kasvas lihtsalt ühe kassi jagu suuremaks!

“Üheksa stsenaariumi viieteistkümnest jõudis Eesti riigi 100. sünnipäeva puhul korraldatud filmikonkursi viimasesse vooru, kus need arendatakse juba tootmisvalmis projektideks. 152 esitatud filmiideest alguse saanud konkursi tulemusena peaks 2017. ja 2018. aastal ekraanile jõudma viis kuni seitse pikka filmi.”

Paraku minu noortekast “Hetk enne homset” inspireeritud stsenaarium “Fibonacci jada” nende üheksa hulka ei jõudnud.

Eks muidugi on kahju, nii äge oleks olnud ju kunagi omaloodud tegelasi filmis näha! Ja väga suur hulk tööd sai kah tehtud. Aga noh, teisest küljest olin ma pigem iga senise vooru järel vaikses hämmingus olnud, et me ikka ja jälle edasi pääsesime – no et “Tõe ja õiguse” ja muu seesuguse klassika kõrval ja väga väärikas seltskonnas ja 152st 15 hulka…

No ja võibolla olekski kohe esimesel katsel filmini jõudmine minu jaoks liiga hea olnud, ehkki ma muidugi selle “liiga hea” nimel igati pingutasin  

Igatahes on mul jätkuvalt väga hea meel, et Katrin Laur ühel kaugel eelmise aasta kevadpäeval minu numbri välja otsis ja mind praktiliselt jalust rabas ettepanekuga hakata töötama selle nimel, et mu noorteka põhjal Eesti Vabariik 100 konkursile filmiideed arendada ja edasipääsemise korral stsenaariumi kirjutada.

Õppisin selle käigus tohutult palju. Mul polnud ju aimugi stsenaariumi kirjutamise tehnikatest ega võtetest, oskussõnad treatment, logline jms olid lihtsalt sõnad ja Celtx tundmatu nimegagi programm, kasutamisoskusest kõnelemata. Ja mis stsenaariumi viieks osaks jagamine, pöördepunktid ja muu säärane värk?… Ühesõnaga, ma olin ikka täiesti võhik ning Katrinil oli ikka palju vaeva, et mind üldse “filmikeeles” mõtlema saada. Õppisin talt tohutult palju – ja muidugi suur aitäh seda vaeva nägemast!

Sisuliselt oli mulle kõige raskem saada joone peale sellega, et filmis ei saa asju kirjeldada, vaid kogu info peab välja tulema pildist või dialoogist. Ning et viimane ei tohi olla selgitav nagu odavates teleseriaalides, kus tegelased tulevad kordamööda tuppa ja kohvi juues räägivad, mismoodi üks või teine asi toimus või milline keegi tegelane on… Seda, et tegelane on tark või rumal, pidin mina nüüd õppima kaudsete vahenditega näitama…

Muuseas – isegi stsenaariumi pealkiri “Fibonacci jada” sündis algsest vajadusest näidata, et Joosep on tark, aga sotsiaalselt kohmakavõitu poiss. Panin ta siis tema salasümpaatiale Kittyle teokarbi näite varal Fibonacci jada selgitama – (jaa, Ode,  ma kasutasin ideena Sinu kokkuvõtet ühe tarkpea kohta: “Ma loodan, et ta ei räägi oma vaimustunud teadusjuttu neile tüdrukutele, kellele ta meeldida tahab” )… Hiljem aga tuli see jadateema ka muudes kontekstides teemaks ja lõpuks sai teda nii palju, et püüdsin jõuda läbiva  üldistuseni, et elu ja selle filmi sündmusedki toimivad nagu Fibonacci jada, liidetavate summa muudkui kasvab, üks asi viib teiseni, tempo kiireneb tõusvas joones ja mõõtmed aina laienevad… (1 1 2 3 5 8 13 21 53 jne on Fibonacci jada, olgu igaks juhuks ära öeldud).

Nojah, nice try, võib nüüd öelda  

Aga tegelikult, ilma suurema valehäbita arvan ma, et meil sai siiski täitsa hea stsenaarium, ega me muidu poleks ka nii kaugele jõudnud. Lihtsalt teised olid veel paremad.

Ja mis peamine – see filmilik mõtlemine ja stsenaariumivorm hakkas mulle täitsa meeldima. Mine tea, ehk kirjutan kunagi mõne stsenaariumi veel!

Kas keegi teab, kellel on Tallinnas Kristiines kaduma läinud kollane kass?

Meie õue Räägu tänaval on tulnud kollane kass. Kindlasti on ta kodukass, isegi saba on värskelt pügatud (otsas tutt nagu lõvil).

Kass on pisut pelglik, aga sõbralik ning ilmselgelt hoolitsust ja inimese lähedust igatsev. Ta on segaduses, tõenäoliselt eksinud ja oma inimesed kaotanud . Oleme pakkunud talle süüa ja neutraalset sõprust, et juhul, kui ta ei oska ise koju minna, püsiks ta lähikonnas ja omanik saaks ta siitkandist kätte.

Päikese eest peidab kass end auto või elupuu alla. Proovisime pakkuda talle ka kasti magamiseks, aga ilmselt polnud kas kast või koht õige ja ta eelistab ikka enda valitud kohti. Panime talle siis vähemalt T-särgi aluseks.

Kirjuta kaja.sepp.2@eesti.ee või helista 5162101. Kaja