Get a life!

Täna käis spordiklubi rahvas ja sõbrad Pirita jõel raftingul ehk parvematkal, nagu paralleelselt nimetab läbiviija Seikleja ise. Rafting kõlab küll kraad uhkemalt, aga kuna Pirita pole ülevalpool Peterburi tee silda teab mis kiirevooluline, siis on selle seikluse parvematkaks nimetamine igati asjakohane.

Alustasime sõitu Lagedilt ja lõpetasime Lükati silla juures, ehkki paar päeva tagasi polnud Seiklejatel veel täit kindlust, kas Peterburi maantee sillast üldse edasi minna saab. Aga soe kevadilm teeb imet ning pühapäevaks oli jõgi üldjoontes jääst vaba.

Jah, üldjoontes. Seikluslikkust lisas aeglasema vooluga kurvidesse kuhjunud rüsijää, millest tuli parv üle lohistada.  Paksud jääpangad olid vooluga pusledena kokku lükatud, kuid jõgi polnud just parimaks puslemeistriks osutunud: siinseal üllatas jääpõrandas ootamatu auk, kuhu ettevaatamatu parvelohistaja ilusti sisse sulpsatama mahtus.

Esimesena proovis veetemperatuuri ära Andres. Kui nende parv esimesest suurest jääväljast üle, tuli ta abivalmilt mööda jääd vastu järgmisele, et aidata seda eest tõmmata. Ja pole küll ilus naerda teise äpardust, aga see oli tõesti nagu filmis: inimene tuleb-tuleb - ja on äkki supsti! kadunud. No õnneks küll mitte päris kadunud, vesi ulatus "vaevalt" rinnuni. Ja küllap polnud see ka väga soe suplus, sest igatahes sai ta sealt imekiiresti välja.

Nii hästi ei läinud hiljem teisel mehel, kelle jalge alt jääpank äkki kadus. Tema oli küll parve juures ning hoidis sellest kinni, kuid tugev vool hakkas teda jää alla sikutama ning tal ei õnnestunud end parvele vinnata. Siis viskus teisel pool parve olnud Toomas uskumatu väledusega karmauhti! kõhuli parvele, haaras veesolija päästevesti õlgadest ning sikutas ta sedapidi veest välja.

Väiksemaid ja suuremaid vettekukkumisi oli veel, nii et vähemalt kuus-seitse parvelist said ikka üpris märjaks. Mina ja Kati pääsesime ühe reieni märja jalaga - kui pank vajuma hakkas, õnnestus piisavalt kiiresti parvele tõmbuda.

Ühe parvega juhtus ka päris õnnetus: jäässekülmunud katkise klaaspudeli serv tõmbas ühte servapontooni mõnesentimeetrise prao. Kuidagimoodi, pidevalt õhku juurde pumbates, sõideti temaga küll esimese kohani, kuhu autoga vastu sai, kuid seal jaotati rahvas teiste parvede vahel laiali.

Peterburi maantee sillast pisut ülesvoolu on suur astang, kust allasõit oligi retke elamuslikuim hetk. Väiksema kummipaadi, ammugi veel kanuuga, sealt allasõitu proovida ei tasu: voolu tagasitõmme on tugev isegi nii suure parve korral.

Meeldejäävalt kiire vool oli ka Iru sillast allpool - seal ongi Pirita jõe suurimad kärestikud. Oleme seal enne sõitnud nii väiksema kummipaadi kui kanuuga - viimases ka vist üle-eelmisel aasta aprillis ühe salakivi otsas ümber käinud -, kuid kobrutav ja kohisev vesi on jätkuvalt muljetavaldav.

Kiires voolus muutusid otstarbekaks ka parvejuhi käsklused. Iseenesest on need lihtsad: vasak parras tõmmaku mõladega edasi või tagasi, parem tagasi või edasi või tõmmatagu kõik koos. Kuna aga selleks ajaks oli Toomas juba nii palju käsklusi jaganud, kippusid tal nii sõnad, pooled kui tegevused suus sassi minema. See oli lõbus ning ka Toomas ise aitas huumoriga kaasa. Parimaks käskluseks sai: "Vasak!"... millele järgnes mõtlik paus. "Tehke midagi!"

Jääst ülevedamised võtsid aga nii kaua aega, et algselt kahe ja poole tunniseks plaanitud matk vältas lõpuks ligi neli ja pool tundi. Jõeäärsete vorstigrillide lõhn (jah, Pirita kallaste piknikuhooaeg tundus  olevat juba täiega avatud!) muutus iga käänu järel ahvatlevamaks ning ka väsimus puges vaikselt kontidesse. Meie jaoks lõppes sõit just parajal ajal - aga vaesed Seiklejad läksid kell 16 startiva grupiga kohe uuele ringile. Parvematka hooaeg on ju paraku lühike, tuleb sellest viimast võtta.
____
Täiendatud kaks päeva hiljem. Päevalehes ilmus Mari Rebase artikkel meie raftingust. Ja Toomaselt kuulsin, et olime olnud selle aasta esimene raftingugrupp - eks esimesed sõidud ole ikka kõige ekstreemsemad!

Lisatud pilt on pärit Seikleja fotoalbumist. Hästi vaadates on tegu meie paatkonnaga :) Parem ja selgem analoog on tänase paber-EPLi esilehel, seal on selgelt äratuntav ka vaimustusest karjuv Kati.

Laupäeva kandvaim sündmus oli ligi kümnekilomeetrine jalutusretk Leitti ning tema tütre Mariaga, kes just täna sai kuu aega vanaks. Kati tuli kah kaasa ning nii me siis kolmekesi ühte väikest inimest jalutasime. Kui mina ühel hetkel kärusanga pihku sain, ei raatsinud seda enam kuidagi ära anda - eks ma tahtsin, et inimesed just mind nooreks emaks arvaksid :) Tegelikult muidugi on tänapäevast kolmerattalist käru lükata lausa lust, ei anna võrreldagi selle jäiga ja manööverdamatu vakstust kobakaga, mis minul Kati sündides oli.

Ilm oli tõeliselt kevadine. Päike paistis näo õhetama ning Maarjamäelt alanud jalutusretke käigus avastasime mitmeid senitundmatuid radu, isegi ühe uue rattatee, mis kulgeb Piritalt Iru sillani.

Õhtul lähen aha Leivo uut ratast imetlema. Kindlasti tuleb siis shampusepudel kodaratesse puruks lüüa, nagu tarbeasjade ristimisel kombeks.

Lõppenud töönädal möödus suuresti Rate tähe all. Ei, ma ei teinud sinna kontot ega pühendunud feimi kogumisele - lihtsalt mu tööandja ostis nimetet portaali (õigemini selle enamusosaluse) ära. Mis mulle tähendas muidugi kiireid ja pikki tööpäevi asja väljatoomisel ja ettevalmistamisel.

Siiski jõudsin käia ka Pedasel toimunud seminaril. Kena koht, tahaks sinna suvelgi tagasi minna - kuigi sealkandis tuleb ikka pidevalt mõttesse õlireostus ja surnud linnud. Nõva ju sealsamas.

Ja reedel tegin ära I järgu matkatreeneri kvalifikatsioonieksami teooriaosa. Biomeditsiin oma valgusünteesi, VO2max-i ja ATP hüdrolüüsiga pole just mu tugevaim külg, nii et eksami üldainete blokk oli ikka paras peamurdmine. See-eest teine pool, matkale spetsialiseeritud osa, läks ludinal. Kahe nädala pärast on siis ka praktilised ülesanded.

Ega mul väga selget nägemust pole, mis ma selle kvalifikatsiooniga peale hakkan. Noh, saab laste seikluslikumate klassiekskursioonide juures paberitega saatjaks olla ning EOK väljaantavast Europassist tõuseb ehk kasu Euroopa mägimarsruutidel, kasvõi hüttides soodustuste lunimisel.

Kahel õhtul käisime Kati ja Odega Merimetsa teel jooksmas. Mõlemal korral umbes 4 km, vahepeal kõndides. Eriti Ode on sügisega võrreldes kiiremaks ja vastupidavamaks läinud - jajaa, EOK matkatreeneri õpikuski oli ju, et lastel ületab kasvamine treenituse efekti ehk siis suuremaks saades lapsed lihtsalt jaksavad rohkem, isegi kui ei treeni. No aga meie ikka suusatamise kah talvel päris palju.

Pühapäeval käisime Odega orienteerumas: Tervex messi raames oli loomaaias avatud orienteerumisrada. Hea turvaline, eks ole - kuskil ikka aed vastu tuleb, lootusetult ära ei eksi.

Võtsime pikema (linnulennult 3,64 km) 18 punktiga raja ja Ode oli kaardilugeja. Ma olin täiesti hämmastunud, kui osavalt tal see läks, sest minu teada oli see tema esimene orienteerumiskogemus. Mida ma aga ei teadnud, oli see, et kui Ode Anu Kallavuse loodusringis käis, olid nad seal ka orienteerumist õppinud, nii et päris esimest korda ta orienteerumiskaarti siiski ei näinud.

Raja muutis eriti toredaks muidugi see, et ta kulges läbi loomaaia. Tegime pikema kõrvalepõike tiigripuuri juurde, imetlesime hüppavaid känguruid ja karvaseid kaameleid ning kartsime pisut ninasarvikut, kes pahuralt meie poole põrnitses. Ode teadis, et ninasarviku vaateväljas ei tohi liikuda, muidu ta ründab, ja igaks juhuks pidasime sellest siis ka loomaaias kinni. :)

Minule oli üllatus, et loomaaia territooriumil on ka väikesed rändrahnud ja terve kivikülv - loomade vaatamise pärast loomaaeda tulles polnud kunagi sinnakanti sattunud. Ja kivikülvis punkti leida polnudki nii kerge.

Üks viga tuli ka, küll enne kivikülvi. Kuna kaks järjestikust punkti olid kraavide ristis, tõstis kaardilugeja Ode esimeses olles sujuvalt pöidla juba järgmise peale ning nii võtsime suuna ülejärgmisele. Soovitasin ettevaatlikult, et Ode oma valikut kontrolliks, aga ta oli suunas kindel ja läksimegi. Muidugi - kohale jõudes osutus punkti number valeks. Mida teha? Minu suureks heameeleks ei läinud Ode kergema vastupanu teed ega öelnud, et jätame selle vahelejäänu siis lõplikult vahele, vaid otsustas: "Eks tuleb nüüd siis hulk maad tagasi minna." Läksimegi.

Väga mõnus orienteerumis-loomaaiaskäik oli - veetsime seal kokku ligi kaks tundi. Tänud korraldajatele ja rajameistritele ka meie poolt!

Lühidalt:

Reedel sai Ode endale helesinised kummikud, mis maal sulavees solberdades juba sihtotstarbelist kasutust leidsid.

Kati oli juba paar päeva tagasi otsustanud, et tema tahab hakata linnaski kummikutega käima. Eriti lahe olevat, kui saab seeliku ja kummikud kokku panna. Nii sai tema endale kirju sigrimigriga eriti edevad kummikud. Kah tublisti kaks päeva kantud juba. Mingid kutid olid talle ja sõbrannadele õhtul signaali andnud ja muul viisil tähelepanu püüdnud - Kati kinnitab, et just kummikute pärast.

Mina oleksin tahtnud endale kah edevaid kummikuid osta ja nendega linnas käima hakata (et äkki signaalitaks keegi mullegi) - aga mulle meeldinud täpilistest ei olnud parajat numbrit.

Täna hakkas jällelörtsi sadama, nii et kummikud ruulivad. Jätkuvalt. Täiega.

Laupäeval läksime maale. Meie tähendas sedapuhku isa, ema, mind ja Odet. Katil oli ees sõbranna Loora sünnipäev ja Jüri tahtis lihtsalt kodus olla, sellest siis selline seltskond.

Maal oli tanum kohati lume, kohati vee all - on ju kiviaedade vahe tuisulumele hea kinnijäämiskoht ja ka sulaveel pole sealt kuhugi ära voolata. Aga talveteel üle heinamaa oli veel põhi all, ehkki muda lendas ümber auto kahele poole ning kohati puudus kinnijäämisest napp kriipsuke. Noh, ööl vastu pühapäeva külmetas ja vähemalt väljasaamisega polnud muret.

Maal jalutasime ema ja Odega ka Mäepealsele, et sealgi kõik majad-kuurid üle vaadata. Ja peaaegu terve selle tee sinna ja tagasi ma ainult naersin.

Nimelt olid mu emal ja Odel taas kord energia ülejäägid, mida nad maandasid üksteist lumme lükata püüdes - kukkuja oli põhiliselt Ode - ning muidu maadeldes. Kus teel oli jääkiht all ja poole kummikusääreni ulatuv vesi selle peal, seal oli muidugi õige koht, et Mummi lapselast liugu laskma meelitaks. Või teda kättpidi järgi lohistaks, ikka sellises paarikümnesentimeetrise vee ja jääpõhjaga jões, milleks külatee kohati oli muutunud. Oh kuidas vesi lahmas ja kahele poole lendas! Oh kui libe oli ja kui põnev oht kukkuda! Oh kuidas kõik naersid!

Muidugi lõppes lugu sellega, et mõnesaja meetri pärast Ode libastus ja kukkuski. Lebas küljeli vees, naeris ja kiljus, sest riietesse ja saabastesse tulev vesi oli rängalt külm. Mina ka naersin, aga kõige rohkem lagistas naeru muidugi väärikas vanaema, meie Mummi. Ja pani siis ette koduni jäänud viimase kilomeetri joosta, et külm ei hakkaks. Tal endal olid ju kah kummikud vett täis.

No ausõna, ütlen mina kui kõige korralikum ja kuivemate jalgadega. Kui mina vanaemaks saan, siis ... eks ma tahaks olla samasugune.

Ei saa kurta, et mu organism õrn, allergiline või ülemäära tundlik oleks. Olen muretult söönud Oshi turult näpatud pesemata viinamarju, Moskva tänavamüüjalt ostetud rasvaseid tsheburekke ja igas riigis kõikvõimalikku kohalikku toitu. Kui migreenihoogu vallandavad toomingad ja sookailud kõrvale jätta, talun ma kõiki mittemürgiseid taimi ja nende lõhnu. Mu keha ei reageeri täppide ega punetusega kassikarvadele, kodutolmule ega millelegi sissesöödavale.

Aga on üks asi, mida ma patoloogiliselt ei talu. See on kunstlik õhuvärskendaja.

Olgu see õhku pritsitud aerosooli, ülesriputatud lõhnakuuse või lauale pandud kaunivormilise asja kujul - õhuvärskendajast hakkab mu nina seespoolt sügelema, tahan turtsuda ja aevastada (aga ei saa, ja see on eriti piinav). Pikemat aega sünteetiliselt värskendatud õhuga ruumis olles hakkab pea paksenema ning tuimalt valutama. Kui ikka pääsu pole, tekib mõne tunni pärast juba migreenihalo. Ei aita siis ka aspiriin, minu tavaline migreenivastane imerohi, kui selle võtmise järel jätkuvalt lõhna võimusse jääda.

Isaga käis mul vanasti lõputu sõda, sest tema ei tahtnud kuidagi uskuda, et autos olevast lõhnakuusest võib pea valutama hakata. Ikka oli pigem süüdi minu vähene magamine, söömata söök või liigne lugemine. Sest temale lõhnakuused meeldisid - meeldivad tegelikult siiani, aga praegu ei pea ma enam tema autos pikki otsi sõitma. Varem aga küll ning tunnike teel maale või maalt linna oli tuima peavalu vallandamiseks täiesti piisav. Nii ma siis püüdsin lõhnakuuski salaja elimineerida - õnneks polnud isal kommet neid üldlevinud viisil peegli külge riputada, vaid need olid auto küljesahtlis ning kadumine ei paistnud kohe välja.

Täna olin ma päev otsa kestnud arutelukoosolekul, kus majahaldaja poolt lasti ruumi ventilatsiooniavadest pahvakute kaupa piparmündilõhna. Üsna vänget sealjuures. Öäkk, ehkki muidugi parimate kavatsustega tehtud. Aga nagu ütlevad mu targad vanaemad - just heade kavatsustega on sillutatud põrgutee. Nii ka selle piparmündilõhnaga minu jaoks.

Algul oli mul õnnetus istuda otse lõhnatoru all, kuid sellest aru saades vahetasin kohta. Kaugemas nurgas polnud lõhna niiväga tunda, kuid tuima peavalu tekitamiseks sellest piisas. Õnneks sai vaheaegadel ruumist väljas käia ning värske õhk aitab sellise häda puhul kui imeväel. Aspiriinigi sai tublisti sisse kühveldatud, ehkki ma muidugi tean, et see hea ei ole.

Ja vedas. Migreenihoogu ei tulnud.

Täna ajan siin alpinismiklubi-asja, õigemini püüan kaasa aidata sellele, et teadvustada kõigile suuskadega, lumelauaga või seljakotiga mägedeskäijatele: laviin ON ohtlik. Edastan Jaan Künnapi Alpinismiklubi üleskutse inimeste ohutusteadlikkuse tõstmiseks.
_____
 

Ajendatuna tänases SL Õhtulehes ilmunud artiklist „Laviin kannul, laskus Rasmus naerdes edasi”, pakub Jaan Künnapi Alpinismiklubi kõikidele mägedesse reise korraldavatele firmadele ja omal käel reisijatele tasuta infomaterjali lumelaviinide ohu äratundmiseks ning õigeks käitumiseks lumelaviini korral.

„Aasta-aastalt on kasvanud mägedes suusatamas, lumelaudamas või matkamas käivate inimeste hulk, kuid kahjuks ei oska tasase maa inimesed endale teadvustada mägedes varitsevaid tundmatuid ohte,” ütles Eesti üks tuntumaid alpiniste, mägigiidi ja -instruktorina töötanud Jaan Künnap. „Kuna ka lumelauduriga juhtunud traagilisest õnnetusest kirjutavas artiklis kumas läbi oskamatus ohtu hinnata, otsustasime inimeste teavitamiseks midagi ette võtta. Seda enam, et igasugused hambapasta, habemeajamisvahu ja närimiskummi reklaamid eksponeerivad laviini kui midagi üliägedat ja cooli ja loovad ohust täiesti vale ettekujutuse.”

Jaan Künnapi Alpinismiklubi soovitab laviiniohte kirjeldava lühimaterjali riputada üles kõigi mägedesse reise korraldavate firmade kodulehekülgedele ja muudesse teemaga seotud kohtadesse. Soovijad võivad kasutada seda ka mittekommertslikel eesmärkidel valmistatavates trükistes ja muudes infomaterjalides.

Infomaterjal on üleval Jaan Künnapi Alpinismiklubi kodulehel. Samuti on seal lugemiseks üleval klubiliikme Mait Münteli väga põhjalik referaat laviinide kohta. Spetsiifiliselt suusatajatele-lumelauduritele suunatud juhend ohutuse kohta on ka klubi Freeride kodulehel.

Klubid paluvad ka kõigil teemaga seotud blogijatel neile materjalidele viidata või aidata muul moel kaasa info võimalikult laiale levikule.

Avaldame kaastunnet hukkunu omastele ja lähedastele.
___

Eile õhtul oli KUMUs Riho Västriku uue filmi "Middendorfi jälgedel" esilinastus. Vau, Riho on kolmel aastal kokku neli kuud veetnud Arktikas, et teha põhiosas läbi polaaruurija, Pööravere (Hellenurme) mõisahärra Alexander Theodor von Middendorfi teekond! Viimasel kulus selleks muidugi oluliselt kauem aega, kokku kolm aastat, ning filmiski oli sellele päris palju aega ja lõike pühendatud.

Häbilugu, aga tuleb tunnistada, et ega ma Eesti-baltisaksa maadeuurijate tegemistest eriti ei tea. Nanseni jälgedest oleksin eilseni saanud kindlasti kordi ja kordi rohkem ja haaravamalt jutustada kui Middendorfi omadest, mis olid seni liigitunud jaotuse alla "midagi kuskil Siberis". Nagu ka admiral Krusensterniga seostub ainult umbmäärane "ümbermaailmareis", Wrangelliga "Alaska" ja Kotzebuega "Beringi väin"... Nii et film avardas oluliselt silmapiiri mitte ainult geograafilises, vaid ka ajaloolises mõttes.

Hea film oli. Aprillis jõuab ta Sõpruses ekraanile, nii et minge vaatama, kel vähegi huvi kaugete maade ja teiste rahvaste vastu.

Ja mina lubasin endale, et lisaks välismaa maadeuurijate tegevusele teen endale selgemaks ka eesti juurtega meeste ekspeditsioonid. Alustada võib näiteks sellest, et  Middendorfi ja teiste baltisaksa maadeuurijate-meresõitjate ekspeditsioonidelt kaasa toodud asju saab näha Ajaloomuuseumi näitusel "Siin- ja sealpool Beringit".

Pärast esilinastust istusime väiksema seltskonnaga Seiklusjuttudes ning Riho rääkis kaadri taha jäänust. Tore õhtu oli.
___
PS. Leivo kirjutab samal teemal. Ühiste sündmuste puhul peaks vist hakkama ühist blogi pidama :)

Asi algas sellest, et ma olin laupäeval fakti ees: mulle kingitakse ronimissussid. Lihtsalt niisama, heast peast. Ja muidugi oli mul ülihea meel nii kinkija kui kingituse üle.

Kaks päeva oleme nüüd siis Leivoga käinud Lasnamäe halli siseseinal ronimas. Sein on mõnus ja sussidega ronida on väga mõnus.

Lähemalt kirjutab õpitust-kogetust Leivo. Mina võin omalt poolt lisada seda, et kui varem jäid ronimisel haigeks peamiselt käed ja õlad, siis nüüd reielihased ja taguots.