Get a life!

Seekordne pühapäevahommik sai tähistatud kepikõndijate kogunemisega Jõelähtme uue prügila parklas. Eelmisest kogemusest õppust võtnuna (hakka pärast veel järgi jooksma!) ei julgenud keegi hiljaks jääda, nii et viimased saabujad võtsid prügila-eelseid kurve päris muljetavaldava hooga. Seekordne plaan nägi ette ka liblikakujulist liikumist - üks ring ühel ja teine teisel pool teed, nii et kel aeg napim, sai vahepeal rajalt maha astuda.

Meie ringide kaart on Leivo poolt üles pandud ja veidi rohkem kui kahe ja poole tunniga tuli kokku 17,6 km. Ja ma pean tunnistama, et isegi kaarti vaadates ei saa ma sellest piirkonnast täpselt aru, et kuidas need veekogud seal ikka paiknevad ja kuidas me nende vahel täpselt kulgesime. See tähendab, kaardi peal saab muidugi aru, aga kõndides oli küll pidevalt sassis, kuhu poole me lähme ja kuidas jälle see vesi äkki kõrval on.

Ajaliselt ja kilomeetrites tuli seekord lühem spordipäev, aga intensiivsus oli kõvasti suurem. Kui algul kõik seletasid, et ärge Viivit ette laske, ta paneb kohe kuumaga ajama, siis ma ütleks, et Viivi ettelaskmine polnudki kõige suurem viga. Vahepeal, kui Leivo 12-liikmelise rivi etteotsa asus, läks samm juba selliseks, et ma tundsin end nagu võistlusel. Võistlusel, kus ma enam joosta ei jaksa ja palun, et kõnnime vahepeal - aga väikese kõndimise järel ütlen, et ah, parem ikka jookseme: kõndides on vaat et raskemgi tempot hoida.

Aga kuna Leivo ja eriti Marge mind kogu aeg utsitasid õiget kepikõnnitehnikat omandama (käsi tõukel sirgeks ja puus liikuma), siis ilmselt kroonis neid pingutusi edu: järgmisel päeval andsid tunda mingid pikad diagonaalsed lihased tagumiku peal.

Sagadi mõis on maale suhteliselt lähedal, aga seni olime isegi ratastega sealt ainult mööda sõitnud. Ja mina mingi kümmekond või rohkemgi aastat tagasi kord mingi Lahemaa-tuuri raames sees käinud, suurt midagi mäletamata. Ja Leivol olid muljed töisest seminarist.

Seda toredam oli minna realiseerima Leivo poolt Xdreamil võidetud puhkusepaketti. Avastamisrõõm oli suur ja positiivne ning eriti ereda mulje jättis metasmuuseum, millest me eriti midagi loota ei osanud. Aga vääris vaatamist, igati: interaktiivsed ekraanid, vanad tööriistad, puidunäidised, nukkudega lavastatud tööstseenid...

Peakoka Aivar Kröönströmi eripakkumine karuprae näol jäi meist küll maitsmata (karu tundub mulle ikka pigem kaisu- või lemmikloom, nii et kuidas sa ikka mõmmikut sööd), aga toidud olid maitsvad, vein hea ja üldse oli üks väga-väga ilus õhtu. Hoolimata isegi sellest, et ma ebatavaliselt vara magama jäin.

Ja milline vaikus...

Laupäeval võttis Leivo ette maja räästate puhastamise lehtedest ja muust sinna langenud kõdust. See nägi välja nii, et ta pani endale ümber vöö ja köie, mille teise otsa sidus aampalgi külge ning stopiga sai köit mööda liikuda. Luuavarre ja kühvliga relvastatuna turnis ta räästani ja asus sodi (muide kirjeldamatult haisvat!) alla kühveldama. Kuna otse räästa alt läheb tänav, oli minu roll karjatada tänaval lambukesi-jalakäijad, suunates nad enne maja teisele poole teed. Noh, et keegi kühvlitäit muda või muud meelehead pähe ei saaks.

"Siin on katusepuhastamine, minge palun üle tee teisele poole kõnniteele," viipasin järjekordsele tulijale, umbes viiekümneaastasele soni ja portfelliga meesterahvale.

"Jule tjee?" küsis too mõnevõrra üllatunult. "Tjeisele pjoole?"

"Da, požaluista."(Jah, mina olen see anti-integraator, kes vene keeles rääkima hakkab, kui saan aru, et tegu on venelasega). Aga mõnikord, näiteks praegu, see liiga hiline keelevahetus vääritimõistmist ei päästa.

Otsustavalt asis meeskodanik mul küünarnukist kinni... ja asus mind üle tee talutama. Ja paistis järjekordselt üllatunud, kui ma vastu puiklesin.

Õnneks sekkus tegevusse Leivo, lajatades eriti rammusa kühvlitäie muda latsatades katuselt alla. Mees vaatas üles, hakkas naerma, vabandas ja läks mind maha jättes teisele poole tänavat. Ise muheles ilmselt koduni välja.

Kolmapäev - Lõunaks tekib tuim halo ümber pea. Hirmuga homse ees (väliskomandeering!) saab neelatud kaks aspiriini ja varakult voodisse kukutud.

Neljapäev - varahommikul profülaktiline aspiriin ja lennukile. Päev Rootsis möödub toimekalt kuni teateni, et mu lend on tühistatud. Arlanda lennujaamas pole tundide viisi midagi teha. Varastan SASi Frankfurdi lennu väravasse lükatud ajalehestendilt kõik variandid inglise ja meeleheites isegi saksakeelsetest lehtedest ning üritan aega tappa. Neetud, et ma arvuti koju jätsin! Passimisest tekib vasakusse peapoolde tukslev valu. Ibumax aitab - kui lõpuks ometi lennukile jõuan, on valu kadunud.

Reede - hommikul on valu tagasi. Ibumax ja tööle. Poolest päevast muutub meelekoha valus tukslemine trummeldamiseks, aga valikut ei ole - on asju, mis peavad tehtud saama. Õnneks on reedene tööpäev lühem - kaks Ibumaxi ja poolsurnuna voodisse.

Kahe tunni pärast ärgates on valu läinud, aga ähvardav halo alles. Lapsed pakuvad kohukesi, kokakoolat ja heeringat, aga ma veel mõtlen, kas need tasuvad vaeva pead padjalt tõsta. Leivo viib mind enda juurde, hoiab ja hoolitseb. Kell kümme õhtul jään uuesti magama.

Laupäev. Kaksteist tundi und, aga halo on alles. Õnneks juba nõrgeneva kumaga, hajuv. Õuetegevused annavad samuti leevendust ja kui Sagadi sõidu eel poest šampust kaasa ostame, suudan juba mõelda, et seda võiks täitsa juua.

Ilus õhtu Sagadis ja halo on kadunud. Aga küllap eelnenud pikast ooteperioodist kurnatuna kukun jälle varakult voodisse. Leivo ei jaksa nii palju magada ja hiilib voodist välja arvuti juurde. Mina magan...

Kokkuvõttes: Mu peavalud on tõesti oma viisi muutnud. Veel paar aastat tagasi selliseid pikki, kuid samas üsna kergeid hooge polnud: kui tuli, läks kohe kiiresti käest ära, aga järgmiseks päevaks oli möödas. Ja neid oli palju harvem. Ma tõesti ei tea, kumba varianti ma eelistaksin - kui mulle muidugi valida antaks.

Viivi saatis laiali kirja, et kuna võistlushooaeg on lõppenud, on aeg küps alustada uueks hooajaks põhja ladumist ning teha esimene ühine kepikõnnitrenn. Aeg 2-3 tundi ning riietus vastavalt ilmastikule.

Kuna samale päevale plaanisid veloclubbersi ratturid ka rattatrenni Paldiskist Tallinna, otsustas Leivo seekord siiski sporti teha ja hoopis ratturitega ühineda, mina aga saabusin pühapäeval kella üheteistkümneks Jõelähtme golfiklubi parklasse. Olin üks esimestest ja päris naljakas oli autost valede keppidega välja ronida - hoolimata uduniiskest ilmast oli golfimängijaid ja autode juures mänguks valmistujaid ootamatult palju.

Rahvast muudkui kogunes, saabus ka suur pudel Jägermeistrit ning minekurahutus hakkas võimust võtma. Ehkki kõik läbisegi rääkisid, et veel Tauts on 5 minuti pärast kohale jõudmas ja ootame ära, kujunes lõpuks nii, et esimene, rahulikumalt liikuma pidanud grupp (ehk siis suurem hulk inimesi) võttis jalad selga ja asus teele. Kindlas veendumuses, et Tautsi jäid ootama Viivi ja Heiti ja asi neil siis pärast meile järele joosta. Ja ehkki olime kõik enne üksteise võidu imetlenud kolmekuust Siimu ema süles või isa kandekotis, ei märganud nüüd enam keegi, et ka nemad kolmekesi teise gruppi jäid.

Nii me siis kihutasime reipalt läbi sooja sombuse novembriilma läbi Jõelähtme metsa, üle hüdroelektrijaama silla  ja Kalevi-Liiva alade, nii et kepid muudkui vingusid. Aegajalt sai kepiotsaga joonistatud teele nooli ning kirjutatud "saun" või "õlu", et taganttulijad ikka järele oskaksid tulla. Mida aga ei tulnud, oli teine grupp. Esimene telefonikõne andis selgust, et tene grupp oli enne sillale jõudmist metsas kogemata lisatiiru teinud, aga endiselt olid kõik arvamusel, et küll nad nüüd varsti joostes meile järele tulevad.

Mul oli väga kahju, et ma fotoka maha unustasin, sest kohtasime mitmeid jäädvustamist väärt asju. Näiteks Kalevi-Liiva massihaudade sildil, kus algselt oli kiri "tapsid natsid tuhandeid inimesi", oli kellegi ilmselt rahvustevahelist vaenu süvendada sooviv käsi tõmmanud musta markeriga t-tähe maha ja lisanud s-ile katuse, nii et tapjateks oli nüüd "naši". Ja teine suurepärane silt täiendas tavapärast "Eramaa"-hoiatust, kuhu oli lisatud "Küsi Antilt" (ilma telefoninumbri või muu kontaktita). Selline armas kohalik silt - kõik ju teavad, kes Anti on ja kust teda leida.

Kui me omadega juba Kodasoo lähistel vutifarmi juures olime, nõudis tagumine seltskond tungivalt, et neid järele oodataks. Nüüd selgus ka, kes nende gruppi veel kuuluvad ja et vähe sellest, et me varem startisime, olime teisest grupist pidevalt ka kiiremini ehk aina kaugemale eest ära liikunud.

Tegime siis Raivo juhatusel ÜKE ehk üldkehalise ettevalmistuse treeningut ehk venttist tuttavaid harjutusi. Ja kui teine grupp kohale jõudis, liikusime nüüd juba koos autode poole tagasi.

Noh, enamvähem koos. Kuna tee ääres oli palju toredaid künkaid, hakkasid kiiremad-tugevamad neist üles ja alla jooksma. Ma tegin kah alguses mõned künkad kaasa, aga pöördusin siis siiski rahulikuma teevariandi juurde tagasi. Kohtasime veel üht suhtlemisaldist majaperemeest, paari koera ja Kalevi-Liiva kandis isegi seenelisi (ma ei tea küll, mida nad korjasid - ainsad seened, mis mulle silma jäid, olid pigem limasarnased kogumid).

Ja juba oligi Jägala sild (see joast ülalpoolne) ning varsti pärast seda paistis ka golfiklubi kõrge katus. Plaanitud paari-kolmetunnisest trebnnist oli sujuvalt saanud üleneljatunnine, kuid loodetavasti jõudsid kõik siiski õigeks ajaks Vetteli maailmameistriks saamist nägema.

Autosse istudes tundsin, et jalad surisevad ja on kanna juurest ka valusad. Viimane oli tingitud sellest, et muidu küll heade ja kuivade Sealskin sokkide  suhteliselt jäik sisepind oli kanna siseküljele ka paar suurt villi hõõrunud. Huvitav, et ma neid varem tundnud polnud - ilmselt oli süüdi hea seltskond.

Kolm nädalat venttis käimist ja haigeid lihaseid kohtades, kus ma ei aimanudki lihaseid olevat, rääkimata neist kohtades, kus ma lihaste olemasolust vägagi teadlik olin. Ja ennäe - igapäevased püksid, millega tööl käin, tunduvad vöökohast laiematena ning end peeglist vaadates näivad reied ja taguots siredamatena.

Peegli osas võttis Maare küll mu õhinat maha, öeldes, et spordiklubi peegel ongi selline, mis laseb saledamana paista ja et temagi oli selle ees asjata rõõmustanud. Aga mu püksid, need ju ometi ei peta?

Võtsin kaalu ja mõõdulindi appi ning tuvastasin, et ehkki kaalu on üle poole kilo juurde tulnud, on vöökoht sentimeetri ning reied pool sentimeetrit peenemad. Hurraa! Ja arvan nüüd, et küllap ei olnud Maaregi puhul ainult peegliefektiga tegu :)

Igatahes - kindlasti jätkan venttis käimist. Nii kiireid muutusi edaspidi ilmselt küll ei tule, sest tänavu kevadsuvel, varasügisest rääkimata, olin end lihtsalt väga lõdvalt võtnud - vähe trenni ja võistluseid ja nii see pehmus vaikselt koguneski. Kui selle liigse osa (mida märaksin ilmselt küll ainult mina, mitte teised) maha on saanud, siis edaspidi toimub vormumine ilmselt aeglasemas tempos.

Sel nädalal aga ma kahjuks venttisse ei jõua, Rootsi lennuk maandub kõigest veerand tundi enne trenni algust. Nuuks.

Käisin Bauhofis kassile puidugraanuleid ostmas ning nägin müügil soodushinnaga helkurveste – neid, mis järgmisest aastast ka Eestis kohustuslikud. Kuna minu autos seda veel pole, viskasin ühe ostukorvi. Mõtlesin hetke ja võtsin veel kolm – Kati, isa ja Toomase/Karini autosse. Leivo autos teadsin seda olevat: Euroopas on mitmes riigis vest ammu kohustuslik, nii et enne üht meie tänavust eurotrippi sai see soetatud.

Suvekumme isa garaaži hoiule toimetades pistsin vesti isale pihku. Et näe, ma just käisin poes ja ostsin meile kõigile, et olemas oleks.

Isa hakkas südamest naerma ja ütles, et ka tema käis just ehituspoes, nägi soodsa hinnaga helkurveste ja ostis kohe mitu, mõeldes meie kõigi peale.

Kui lapsed olid väikse(ma)d, hoolitsesin nende tegevuse ja meelelahutuse eest mina. Näiteks käisime ndalavahetustel bowlingus, Keilas ujumas (Tallinnas siis vist ujumis- ja veekeskuse võimalusi ei olnud?), orienteerumispäevakutel, niisama linnast välja sõitmas... Nüüd on lapsed suured ja kannavad hoolt minu tegevuste eest.

Sünnipäeva puhul anti mulle teada, et kõik asjad on valmis, pangu mina selga mugavad riided ja lihtsalt tulgu. Ootusärevat mind pakiti autosse, Kati istus rooli ja minu ülesandeks jäi ainult mõistatada, kuhu me suundume.

Nii armas - suundusime Keila veekeskusse, et jätkata emadepäeval alustatud kommet viia nüüd mind tegema asju, mida mina viisin tegema neid, kui nad veel väiksed olid. Sõitsime läbi särava sügispäikese, rahe ja lumetuisu - kui palju erinevaid ilmastikuolusid mahtus sellesse paarikümnesse kilomeetrisse!

Keila veekeskuses märkis Jüri ringi vaadates, et see on kuidagi väikeseks jäänud. Nojah, ta oli praegusest umbes pool, kui vist viimati seal käisime :) Aga tore oli ikka - mullivann, ujula, lastebassein - ainult õue enam ei saanud. Aga liutorust lasksin alla minagi - oli selline sõbralik-rahulik-lastepärane toru. Kenasti kollane ka, mitte mingi must :) Igatahes oli väga toredalt nostalgiline jälle seal olla.

Pärast veekeskusest naasmist anti mulle aega ilusad riided selga panna ja toimetati uuesti autosse. Seekord seoti silmadki kinni, et ma ei näeks, kuhu sõidame. Püüdsin küll krimifilmidest tuttaval moel aru saada, kuhu me pöörame ja mis kandis parasjagu oleme - aga ikka oli täielik teadmatus, kui kuskil - mulle tundus, et keset üüratusuurt lagedat platsi - mind autost välja aidati. Tundus tohutu pikk maa, kuhu mind talutati - ja siis tõmmati side silme eest: "Seiklusjutte maalt ja merelt"! Siingi polnud ma terve igaviku käinud...

Oli suurepärane ja meeldejääv elamussünnipäev. Ma olin tõesti nagu ise laps, pidevalt ootusärev ja üllatatud ja väga-väga rahulolev.

Üks minu kunagistest kolleegidest, kes kasvas üksiklapsena, ütles kord, et vist maailmas kõige rohkem on ta puudust tundnud õest või vennast ja et ise ta kindlasti ühe lapsega ei jää. Nüüd ongi tal neid kaks, aga mitte see pole praegu oluline. Oluline on see, et ehkki ma venna kohta ei oska öelda, on üks minu maailma suurimaid õnnesid see, et mul on selline õde nagu Karin. Minu armas Mauk, nagu me teineteist - arvan, et just Karini algatusel - oleme kutsuma hakanud.

Karin on minust neli aastat noorem, aga meil on olnud väga ühine lapsepõlv. Ühised mängud, ühised kohad, ühised naljad. See seob lausa uskumatult ja selle olulisusest saab kõige rohkem aru vaadates teisi, kel pole olnud õnne oma õega nii lähedane olla. Samas on see neli aastat selline, et ühiseid teismelisepidusid ja sõpru meil siiski ei ole. Ja me pole teineteisele ka väga üksipulgi oma südamemuresid, armumisi ja pettumusi kurtnud. Aga täiskasvanuna, kui mu esimene abielu oli lagunemas, leidsin ma sellest hoolimata südamepuistamiskoha just oma õe juures.

Mulle meeldib mu õe pere ja tema lapsi armastan peaaegu nagu enda omi. Ja mul on hea meel, et hoolimata küllaltki suurest vanusevahest on ka meie lapsed omavahel lähedased.

Väga hindan ma oma õe juures tema avameelsust ja tahtmatust teha suuri ilusaid sõnu. Sellepärast vist ei saa ma ka tema kohta kirjutada nii õrnalt, kui ma sisemuses ehk mõtlen. Sest ma tean,et ta tõmbaks seda lugedes oma ilusa ninakese (mille pärast olen talle kunagi lausa kade olnud) veidi irooniliselt krimpsu ja ütleb mulle pärast pigem midagi lõbusat. Sellepärast kirjutan minagi pigem lõbusalt.

Kirjutan seda, et kui mina tunnen end aegajalt linnaruumilise idioodina, kes ei tea, millised teed kauguses omavahel ristuvad, kes tänavanimesid teadmata liigub stiilis "kuuenda kuuse juurest vasakule" ning kes ajab segi, kas Russalka asub Pirital või Kadriorus, siis leian ma alati lohutust mõttest, et vähemalt üks samasugune on veel - minu armas õde. Pärnu maanteel asuvasse "Tüdrukute poodi" juhatas ta mind eile näiteks nii: "Noh, sa ju tead, kus Järve Selver on. Sealt edasi läheb see suur tee kaheks ja üks haru viib otse Selveri kõrvalt mööda. See ongi õige tee. Aga pood pole mitte Selveri pool, vaid sa pead üle tee minema. Ja seal, kohe bensiinijaama taga see ongi."

Ma vist ei pea märkima, et sellise juhatuse peale leidsin otsitava poe silmapilkselt. Me oleme ju õed.

Mul on üldiselt naabritega kõikjal päris hästi vedanud, kuid üks praegune naaber ajab aegajalt siiski hinge täis. Aga kuna ta on küllalt eakas ja (vähemalt enda jutu järgi) erinevate haiguste all kannatav inimene, püüan temaga tülitsemise asemel teda lihtsalt piisaval distantsil eemal hoida.

Esimene ohumärk oli kohe kolimise järel, kui proua hakkas trepikojas kohtudes rääkima kui ko-hu-ta-vad inimesed enne meid seal korteris elasid ja kui hea meel tal on, et nad nüüd on läinud. Kuna korterimüüjatega korduvalt kohtudes oli minul kujunenud neist arvamus kui normaalsetest viisakatest inimestest, pani selline lähenemine õlgu kehitama. Ja isegi kui tõesti pidude ja trampimise probleemid olid, siis miks pidanuks ta seda möödanikku nii intensiivselt mulle jagama?

Muidugi ilmnes üsna varsti, et meie oleme vähemalt sama kohutavad, kui mitte hullemad. Küll naersid mu lapsed trepikojas, küll sõitsid meie pereliikmed või külalised nii pidevalt liftiga, et teistel olevat täiesti võimatu oma korrusele või sealt alla pääseda. Minu jaoks oli puänt see, kui olime terve jõuluaja kodunt ära ning tagasi jõudes oli naabriproua kõpsti ukse taga: oh mis trampimine ja melu teil kogu aeg käis, ei mingit jõulurahu vaestel haigetel inimestel... Tõepoolest, ilmselt häirisid teda kuuselt langevad okkad nagu mingis vanas anekdoodis...

Kahel korral nende pea 12 aasta jooksul on tal pahandamiseks ka põhjust olnud. Üks kord oli kümmekond aastat tagasi mu tollase abikaasa sünnipäeval, kui meil tõesti oli muusika, laulmist ja melu. Ja teine kord, kui pesumasin üleujutuse põhjustas. Esimesel korral sai loomulikult vabandatud (millest hoolimata võttis proua kasutusele nõukogude-aegse tollal ilmselt hästi toiminud abinõu mehe töökohta kirjutada - hmm, pole vist mõtet purustada inimese illusiooni, kui tõsiselt suhtusid sellesse kirja tollase SLÕhtulehe vastutavad isikud, kes ise sellel sünnipäeval kohal olid...) Ja teisel korral sai lisaks vabandamisele ka proua poolt hinnatud kahju suurus talle kohe välja makstud. Kõik muu aga...

Üks viimaseid probleeme oli naabril Mammuga. "Kulla inimene, miks te muudkui kõnnite hommikust õhtuni mööda tube, kõva tallaga jalanõud jalas!" kõpsas proua kord taas meie ukse taha. Mammu, kelle "kõva tallaga jalanõud" on poes müüdavad kummiseguse tallaga toasussid, kes oma toast kööki või kempsu pääsemiseks peab paratamatult mõned sammud tegema ja kes üldse pole nii rahulik inimene kui mina, viskas ta tol korral konkreetselt välja. Mina lihtsalt soovitan proual järgmise väidetava lärmi korral kohe politsei kutsuda - selle peale proua tavaliselt turtsudes lahkub, sest ilmselt teab ta siiski ka ise, et tema jutt pole kõneväärt.

No ja oleks proua siis ise ideaalne vaikne ja rahulik naaber! Aga vastupidi: pidevalt tülitsevad nad nädalalõpuhommikutel oma mehega nii valjusti, et värisevate vanainimesehäältega karjumine selgelt meie kööki kuuldub. Võibolla tülitsevad nad muudel hommikutel ka, aga siis pole meid kodus kuulamas :)

Vähemalt seda peab proua kiituseks ütlema, et need meiega (ja ka teiste naabritega, nagu teisedki tunnistavad) tülikiskumise hood käivad tal tõesti hooti. Muul ajal on ta tavaline normaalne naaber, ütleb trepikojas tere ja räägib ilmast. Nii et tema pärast väljakolimisele me siiski mõelnud ei ole.