Kooliaasta alguse puhul on hea meenutada oma Õpetajaid - neid, kes seda suure tähega kirjutamist igas mõttes väärivad. Neid, kellel on minu kujunemises olnud oluline roll ning kelle mõju veel praegugi endaga kaasas kannan. Neid, kes ei õpetanud mulle ainult oma ainet, vaid ka midagi maailma kohta.
Muidugi on mul elus olnud ka teistsuguseid õpetajaid. On olnud igavaid, tühiseid ja ükskõikseid inimesi, kellest nende õpilastesse mingit jälge ei jäänud. Nagu ka neid, keda ma vihkasin või kogu hingest põlgasin. Aga las need kategooriad jääda sinna, kus nende koht - minevikku. Meenutamist on väärt ainult parimad.
Vaike Inkinen - minu esimene õpetaja üldse. Just selline, nagu üks algklasside juhataja olema peab: soe, südamlik, lapsi mõistev, samas korda ja distsipliini hoidev. Armastasin ja jumaldasin teda kõik need kolm aastat.
Vanda Orav - põhikooli geograafiaõpetaja. Säravalt oma ainet armastav ja huvitavaks rääkiv naine. Toitis oma reaalsete reisikirjelduste ja näidetega minu "Maailm ja Mõndast" kokkuloetud igatsust kaugete maade, võõra looduse ja tundmatute asjade vastu. Olin temast vaimustuses. Kuna aga tegu oli elu ja endaga pidevalt tülis oleva teismelisega, siis ei sobinud ju ei huvi ega vaimustust välja näidata. Nii ma lihtsalt kõõlusin tema tundide eel tal pidevalt jalus, tegin asja tahvlit pühkides ja muudkui lootsin, et ta vahetunnilgi millestki põnevast räägiks.
Rein Helme - keskkooli ajalooõpetaja. Irooniline, teravmeelne, ehk isegi pisut ebapedagoogiline - nähvas ta mulle näiteks kord rumala, nõukogude ajalookäsitlusest lähtuva vastuse peale: "Ehk laiendaksite oma silmaringi edaspidi lugemise, mitte musta laineriga!" Aga tema jutt oli alati neetult huvitav ning ärkamisaegse koolinoore silmaring arenes mürinal. Väga paljud meist plaanisid Helme mõjul minna ajalugu õppima, mitmed läksidki.
Õie-Marta Tuisk - keskkooli matemaatikaõpetaja ja klassijuhataja. Asjalik, ratsionaalne, tark ja hea, ütleks tema kohta. Hakkasin tema mõjul matemaatikat armastama (siin on oma osa küll ka eelmisel õpetajal Põlluveerul), kuid olulisemad olid tema asjalikud soovitused ja suunised elu kohta. Temalt õppisin eesmärkide püstitamist ja sihikindlust.
Tiit Matsulevitsh - Tartu Ülikoolis kursuse kuraator ja õppejõud. Kehastas nõukogude keskklassi noorele nagu mina väljapeetud kombeid, etiketiviisakust ja, mis seal salata, ka laia joont. Tegi kursusele välja ning arendas ka õlut libistades intellektuaalset vestlust. Elukoolina oli kõik see lihtsalt hindamatu.
Marju Lauristin - TÜ õppejõud. Kindlasti ei kuulunud ma küll Marjustini - nii me teda kutsusime - lemmikõpilaste klubisse, sest olin selleks liiga vähe erudeeritud, liiga vähe aateline ja otse öeldes ka liiga loll, aga sellest hoolimata kaifisin ma tema briljantset mõistust ja hoogsat ainekäsitlust. Aste kõrgemal kordus Helmega kogetu: maailmapilt avardus mürinal.
Enn Listra - EBSi õppejõud, juba magistratuuriajast. Rahandus oli küll mu töö ja karjääri seisukohalt üpris ebaoluline õppeaine ning vastikult raske oli ta ka, aga Listra suutis seda nauditavalt edasi anda. Ja mis oluline: õpetas rahasse ja rahandusse uutmoodi suhtuma. Muidugi ei arvuta ma pidevalt oma eraelus raha tulevikuväärtust ega kontrolli laenukalkulaatorite arvutatavaid intresse, kuid ma mõtlen nendes kategooriates ja oskan tagamaid arvestada.
Häid ja väga häid õpetajaid on olnud mul muidugi rohkem kui siin loetletud, kuid millegipärast tunduvad nemad mulle kõige olulisemad.
Aitäh, minu Õpetajad.