Get a life!

Kaja kirjutab elust ja kõigest, mis selle sees on

Kooliveerand on kah läbi

Ajaloo jaoks panen tagantjärele kirja laste koolisaavutused ehk siis teise veerandi hinded.

Katil (8.klass) oli bioloogia 4, sest ta ei käinud olümpiaadil ja sai selle eest suure rasvase kahe jooksva hindena. Ja kuna ta oli veerandist kolm nädalat oma kipsjala pärast kodus, polnud eriti palju võimalust seda kahte tasakaalustavaid häid hindeid saada. Kipsjalg oli osalt ka põhjus, miks ta olümpiaadile ei läinud. Osalt sellepärast, et eks ma oleksin saanud teda ju autoga viia-tuua, aga talle lihtsalt ei meeldi bioloogia ja nii ta siis ei läinud. Muidugi oli see kooli altvedamine, selles mõttes saan ma kahe kirjutanud õpetajast täiesti aru. Aga kuna Kati medalit niikuinii ei taotle (tal on varasemates klassides kah mõni 4 tunnistusel olnud), pole üldse lugu, on see hinne tal 4 või mitte.

Jüril (6.klass) oli kehaline kasvatus 3 ja muusikaõpetus 4. Esimene mind ei hämmasta, sest ta tõesti ei viitsi ennast liigutada (olen sellega pidevalt hädas, sest mina ikka üritaks teda ka tervisespordi radadele meelitada). Teine aga hämmastab küll, sest ta on musikaalne ja tunneb ka nooti - nii et kardetavasti on seal jälle mingi "ma ei viitsi seda teha" tüüpi asi taga. Ent kunstiõpetuse, kus ta varem viitsimise ja õpetajaga pahuksis oli, sai ta tunnistusele viie! Vat selle üle on mul tõesti hea meel - mitte et see hinne nüüd oluline oleks, vaid et see on märk, et ta on õppinud ennast sundima tegema ka neid asju, mis tema hinnangul mõttetud ja nõmedad on ja talle üldse ei meeldi.

Ode Liisil (5.klass) olid klassinumbri vääriliselt kõik viied. Tema puhul on mul hea meel selle üle, et ta on tänavu hoolsamaks ja põhjalikumaks läinud. Varem oli tal see igakülgselt andeka, kuid pealiskaudse lapse viga, et ta viskas kõik asjad kiiresti valmis ning tihti olid hooletusvead sees. Matemaatikas näiteks sellepärast, et ta ei lugenud mõnikord ülesannet korralikult läbi, vaid hakkas kohe otsast lahendama.

Muidugi olen ma oma laste üle uhke ja rahul. Ja enda üle siis ka, eks nad ole ikka ühtteist emmelt pärinud :) Minul olid koolis läbi ajaloo, nii kaua kui neid aineid õppisime, neljad või kolmed laulmine ja joonistamine, muus osas olin valdavalt viieline. Musikaalsuse osas võtsid lapsed aga õnneks üle väga musikaalse isa geenid. Oleks saanud võtta ka joonistamisoskuse osas, kuid Jüri puhul jäi see külg ilmselt siiski minult pärinema. Ja minu heameeleks paistab, et ka keeled jäävad neile sama kergesti külge kui isale - mina õpin uusi keeli palju vaevalisemalt. Sportlikkuse osas oleksin küll mina võinud rohkem pingutada oma geenide edasiandmisel - aga noh, mis tehtud, see tehtud. Igal juhul hästi tehtud.

Jõulud Soomaal, suuskadega

Tegime Leivoga jõuluajal kahepäevase suusaretke üle Soomaa raba. Oli ilus, lumine ja külm. Väsitav kah - poleks iial uskunud, et suuskadega rabas ja metsas ukerdamine nii raske ja aeganõudev on.

Suuskadeks olid Aivar Ruukelilt laenatud Rootsi sõjaväesuusad. Üritusest endast kirjutab põhjalikumalt Leivo oma blogis - väga hea jutt, mul  pole midagi täiendavat lisada. Kui, siis ainult seda, et Aivari kass oli tõepoolest väga kihvt, kassikategoorias imeilus kohevakarvaline ja loomult uudishimulik tegelane, kes inimestel kõikjal kannul käis. Isegi kui kanuuga üle jõe sõitsime, sirasid pealampide valguses kaldajäält vastu kassi silmad.

Anneli sünnipäev

Reedel pidas jõululaps Anneli oma juubelisünnipäeva. Go Traveli kaminasaalis. Ootamatu ja nüansikas koht, nagu Annelile omane - tal on hea maitse ja hea nina.

Balti jaama ümbrus oli ebasõbralik nagu ikka - üksi poleks ma ennast seal ilmselt eriti turvaliselt tundnud. Seda enam, et Go Traveli ees oli seadnud end viina (või mida iganes) rüüpama kolm asotsiaalset kodanikku ning nad ei ilmutanud mingeid märke kavatsusest ukseesist möödapääsetavaks vabastada. Ega nad ei reageerinud eriti ka sellele, kui nad lahtitõmmatava uksega lihtsalt kaugemale lükati. Jõhkralt kõlab küll, umbes et nagu peole minnes astuks jalus olevatest inimestest üle... aga ilmselgelt polnud mõtet püüda nendega inimlikku diskussiooni algatada.

Koht oli kena. Kaminasaalis ilmselt Karmini tehtud miinikestast ahi, head suupisted ja õdus interjöör. Ent restorani osa oli tühi - seda 23.detsembri õhtul, mil trendikohad kõik pilgeni. Nii et liiga hästi Pruuli & Co reisirestorani kontseptsioon ilmselt veel sisse ei too. Aga ma siiski usun selle toimivusse, võibolla sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad Tiidu lennukad tulevikku suunatud ideed.

Ja Anneli sünnipäev oli tore. Loomulikult.

Kuue jalaga robot

Jüri sai jõulukingiks kuue jalaga roboti, mille mootor ja mikroskeem tuli endal kokku panna. Ise ta seda tahtis ja ise mudeli Oomi poest välja valis – mina poleks tõepoolest osanud sellist asja lahedaks ja ihaldusväärseks pidada. Mis siis, et ta valmissaanuna väidetavalt liigub ja takistust kohates kõrvale pöördub. Ma isegi ei teadnud, et sellised asjad on olemas ja kuskil müügil.

 

Aga selle kokkupanekuga läks midagi nihu. Kui Jüri oli pool päeva mässanud mingeid transistoride jalgu ja karvu tinutada, oli ta väga õnnetu, sest robot ikka tööle ei hakanud. Minust oli sellises asjas muidugi äärmiselt vähe abi ja sain end järjekordselt tunda abistava ema ametis läbi kukkununa. Oskasin ainult soovitada, et kuna jõululaupäeva õhtul oli niikuinii plaanis vanaisa ja Mummi poole jõulutervitusi viima minna, siis ehk vanaisa oskab aidata.

 

Enne vanaisa ja Mummi poole minekut käisime veel Leivol külas. Nende pool oli päris jõuluvana – oh, polnudki seda ammu niimoodi lähedalt näinud. Mingil hetkel läks aga Leivol ja Jüril jutt elektroonika peale ning ma tõin siis ka õnnetu roboti tuppa näha.

 

Tulemus oli, et Jüri sai palju kasulikke õpetusi edaspidiseks ja kingiks tikutopsitäie kampolit. Viimane on merevaiku meenutav pude aine, mida Jüri saab kasutada selle roboti korralikuks tegemiseks, aga mida muuhulgas pidi kasutatama ka keelpillide keelte juures. Leivo otsis koguni jootekolvi välja ja Jüri sai juhendava käe all kampoli ja tinaga mässata.

 

Minul igatahes on väga hea meel. Ja minu kui ema väärtus mu enda silmis tõusis kah. Seetõttu, et mul selline väärt ja kõikeoskav sõber on, kes oskab ja tahab Jürile nõu anda asjades, kus poeg minust valgusaastate kaugusel ees on. Aitäh, Leivo!

Mammul ilmus raamat!

Mammu sai endale jõulukingi Eesti Raamatust: reedel ilmus tema (vist juba üheteistkümnes, aga võin eksida) raamat: "Siinsamas". Lühijuttude kogumik, kirjanduslik lähenemine pärisinimestele ja pärisinimestest.

Üks jutt on ka Mäepealse Memmest. Minu ja Mammu lähenemine läheb üllatavalt kokku, aga tema jutus on rohkem kõnekaid detaile. Eks ta ole rohkem kirjutanud kah kui mina.

Sai suusad ju

Ode Liis on kuidagi kiiresti ja palju ja äkki kasvanud. Sellega seoses läksime reedel läbi peene jõululume Hawaii Expressi ning ostsime talle uue suusavarutuse: suusad, kepid, saapad.

Ja sellega seoses on nüüd ära müüa ühe talve käinud ja väga hästi hoitud Fischeri suusasaapad nr. 38. Hõbehallid, karbi peale on kirjutatud "Item Name SL Sport NF" (kui keegi sellest midagi välja lugeda oskab, mina ei oska, võin ainult konstateerida, et uute saabaste karbi peal on Item Name teistsugune). Karbi peal on ka originaalhind - 799 krooni. Mina pakun müügiks 399 krooniga, kasutada jõudsime eelmisel talvel tõepoolest väga vähe.

Vanad suusad (ilma sidemeteta) võib saada soovi korral kauba peale, aga need on aastaid kasutusel olnud ja seetõttu üsna ära trööbatud.

Kes lund vaadates end huvitatuna tunneb, kirjutage kaja.pino@eesti.ee

 

Mida te ise teeksite?

Tänase päeva teema tundub olevat eripensioni välja võtvate poliitikute nahutamine. Et milleks ja kas häbi pole, kui ometi ise tööl käid ja kõrget palka teenid.

Huvitav, kas inimesed, kes kommentaariveerus seda usinalt hukka mõistavad, tõepoolest selle ise välja võtmata jätaksid? Mina küll ei usu.

Ma ise tunnen ainult ühte inimest, kes oma positsiooniga kaasnevaid hüvesid põhimõtteliselt ei kasuta, sest talle jätkuvat tema palgast. Ja ta ei hüppa sellega ajaleheveergudel ega mujal. Minagi olin teda aastaid tundnud, enne kui sellest kaudseid teid pidi kuulsin (eks tema kolleegid, kes töö tõttu selliseid asju teavad, ole kah inimesed). Kuna olin temast ka enne väga lugu pidanud, ei saa küll öelda, et minu austus tema vastu oleks sel hetkel olulise hüppe teinud, kuid teatav hämmastusesegane imetlus on säilinud siiani.

Kuna ma Tunne Kelamit ei tunne, ei hakka siinkohal oletama, kas temal tuli see eripensioni välja võtmata jätmine samasugusest sisemisest põhimõttest või on tegu presidendikampaania avalöögiga.

Mina pean küll tunnistama, et mulle võimaldatud hüved ja võimalused olen ma alati ära kasutanud. Olgu selleks siis soodustingimustel spordiklubis käimine, osaline koolituskulude tasumine või muud sellist, mida mu tööandja võimaldab. Muidugi võib öelda, et need pole olemuselt (ja ka suuruselt) eripensioniga võrreldavad - ent ma olen üpris kindel, et kui mul oleks seaduslik õigus eripensionile, siis ma seda ka kasutaksin....

Hei, blogija! Akrediteeru POP! Sessionile!

Ei jää midagi üle: pean ikka oma blogi kaudu tööasju kah ajama hakkama! Nimelt tuli (PÖFFI blogikogemusest inspireerituna) mõte, et kasutaks blogi ka jaanuari alguses toimuva ekstreem- või tänavaspordifestivali POP! Session kommunikatsioonis.

 

Ühesõnaga: EMT pakub ajaveebnikele (kokku kümnele) võimalust saada POP! Sessioni tasuta pääsmed ja ligipääsu kõikidesse VIP-jne kohtadesse, kui nad sellest POP! Sessioni ja/või enda blogis kirjutavad.

 

Ja siit palve kõigile lugejatele: palun levitage seda pakkumist oma ajaveebides, et ikka võimalikult paljud seda näeksid.

 

Üleskutse (sedapuhku siis EMT, mitte minu kui eraisiku nimel) tuleb siin:


Hei, blogija! Akrediteeru POP! Sessionile!

 

Viimasel ajal on vaieldud, kas blogid on ajakirjandus või mitte. Kuni vaidlustes tõde selgub (või ei selgu), oleme veendunud vähemalt ühes: blogid on tuleviku tegijad ja parimad blogijad on 100% seda väärt, et neile "pärisajakirjanikega" võrdseid privileege pakkuda.

Seepärast pakume blogijatele:

 

Akrediteeru Euroopa ühele kuumimale tänavaspordifestarile POP! Session!

 

Kui Sa ei tea, mida tähendab "akrediteerumine": see on tasuta pääse üritusele ning ligipääs pressi-, VIP-, lounge jne ruumidesse ja üritustele. Tavaliselt pakutakse seda võimalust ajakirjanikele, kes siis üritust kajastavad.

 

POP! Sessison toimub 6.-8.jaanuarini 2006 Saku Suurhallis.

 

Mis on POP! Session?

 Session on juba kuuendat aastat toimuv tänavaspordifestival. Aastate jooksul on ta kasvanud üheks tähtsamaks omataoliseks kogu Euroopas. Mastaapidest annab aimu see, et 2005. aastal võttis POP! Sessionist osa enam kui 130 rulasõitjat ja ratturit 17 riigist. Festivali jälgis 10 000 pealtvaatajat.



POP! Sessionil 2006 selgitatakse välja parimad kolmes alas: rula ja BMX (tavakeeli trikiratta) tänavasõidus ja BMX verdisõidus. BMX street osavõistlus kuulub rahvusvahelise trikirataste federatsiooni IBMXFF tunnustatud võistlussarja. Rattureid ja rulatajaid on tulemas kogu maailmast.

 

Reedel (6.01) toimuvad mõlema ala treeningud , mis avatud jälgimiseks ka POP! kõnekaardi klientidele, laupäeval (7.01) toimuvad eelsõidud ja pühapäeval (8.01) finaalid.


Lisaks mõnus muusika, sõbralik atmosfäär, teemakohased müügi-ja mänguboksid, juba kurikuulsad pre- ja afterparty'd, nüüd klubis R.I.F.F. – ja saad kokku festivali, millest oleks patt ilma jääda.

 

Keda otsime?
Ajakirjanikega võrdse akrediteeringu saab 10 blogijat. Eeltingimus, et oled vähemalt kuu aega oma blogi pidanud ning soovitavalt on sellel rohkem kui üks lugeja. (NB! POP! Sessionile akrediteerudes on Sul võimalus oma lugejate hulka kindlasti kasvatada!)

 

Sa võid, kuid ei pea ise olema hull ekstreemsportlane või trikirattur. Väga teretulnud on ka "tavalise inimese" vaade sellele alale ja üritusele. Peaasi, et Sa nähtust ja kogetust huvitavalt kirjutada oskad.

 

Mida Sult oodatakse?

 POP! Sessionile luuakse hei.ee keskkonda oma blog. Akrediteeritud saavad selle kasutajanime ja salasõna. Sissekanded tulevad siis nii, et jutu alguses märgi ära enda nimi ja blog (Näiteks: Kirjutab Kaja, http://kaja.ekstreem.ee/ ). Sama sissekannet võid (kuid ei pea) kajastada ka oma isiklikus blogis.

Kindlasti ei pea POP! Sessioni blogikanded olema "ametlikud" kirjatükid. Kirjuta samamoodi, nagu kirjutaksid üritusest oma blogisse! Kirjuta lihtsalt rohkem ja sagedamini võrreldes sellega, kui palju oma blogis POP! Sessionile pühendaksid oma elu ja aega.

 

Kuidas akrediteeruda?

Kirjuta e-mail aadressile kaja.pino@emt.ee märksõnaga "Blog" veel sel aastal ehk kuni 31.detsembrini. Kirjas võiks paari lausega olla ära toodud, miks Sa seda akrediteeringut tahad ja miks just Sina võiksid olla üks väljavalitu. Kindlasti märgi ära oma blogi aadress, sest blogi sissekanded on põhiline, mille alusel kümme inimest välja valitakse. Ja 2. jaanuari õhtuks saavad kõik tagasiside, kas nad on valituks osutunud või mitte. Vastus tuleb samale meiliaadressile, millelt oma avalduse saatsid.

 

Hei, blogija! Akrediteeru POP Sessionile!

Ei jää midagi üle: pean ikka oma blogi kaudu tööasju kah ajama hakkama! Nimelt tuli mul (PÖFFI blogikogemusest inspireerituna) mõte, et kasutaks blogi-versiooni ka jaanuari alguses toimuva ekstreem- või tänavaspordifestivali POP! Session kommunikatsioonis. Ühesõnaga: EMT pakub ajaveebnikele (kokku kümnele) võimalust saada POP! Sessioni tasuta pääsmed ja ligipääsu kõikidesse VIP-jne kohtadesse, kui nad sellest POP! Sessioni ja/või enda blogis kirjutavad.

 

Nii et siit palve kõigile lugejatele: palun levitage seda pakkumist oma ajaveebides, et ikka võimalikult paljud seda näeksid.

 

Üleskutse (seekord siis minu tööandja EMT, mitte minu kui eraisiku nimel) tuleb siin:


Hei, blogija! Akrediteeru POP! Sessionile!

 

Viimasel ajal on vaieldud, kas blogid on ajakirjandus või mitte. Kuni vaidlustes tõde selgub (või ei selgu), oleme veendunud vähemalt ühes: blogid on tuleviku tegijad ja parimad blogijad on 100% seda väärt, et neile "pärisajakirjanikega" võrdseid privileege pakkuda.

 

Seepärast pakume blogijatele:

 

Akrediteeru Euroopa ühele kuumimale tänavaspordifestarile POP! Session!

 

Kui Sa ei tea, mida tähendab "akrediteerumine": see on tasuta pääse üritusele ning ligipääs pressi-, VIP-, lounge jne ruumidesse ja üritustele. Tavaliselt pakutakse seda võimalust ajakirjanikele, kes siis üritusest kirjutavad ja/või räägivad ja/või pilti näitavad.

 

POP! Sessison toimub 6.-8.jaanuarini 2006 Saku Suurhallis.

 

Mis on POP! Session?

 

Session on juba kuuendat aastat toimuv tänavaspordifestival. Aastate jooksul on ta kasvanud üheks tähtsamaks omataoliseks kogu Euroopas. Mastaapidest annab aimu see, et 2005. aastal võttis POP! Sessionist osa enam kui 130 rulasõitjat ja ratturit 17 riigist. Festivali jälgis 10 000 pealtvaatajat.

POP! Sessionil 2006 selgitatakse välja parimad kolmes alas: rula ja BMX (tavakeeli trikiratta) tänavasõidus ja BMX verdisõidus. BMX street osavõistlus kuulub rahvusvahelise trikirataste federatsiooni IBMXFF tunnustatud võistlussarja. Rattureid ja rulatajaid on tulemas kogu maailmast. Reedel (6.01) toimuvad mõlema ala treeningud , mis avatud jälgimiseks ka POP! kõnekaardi klientidele, laupäeval (7.01) toimuvad eelsõidud ja pühapäeval (8.01) finaalid.

Lisa kõigele sellele mõnus muusika, sõbralik atmosfäär, teemakohased müügi-ja mänguboksid, juba kurikuulsad pre- ja afterparty'd, nüüd klubis R.I.F.F. – ja saad kokku festivali, millest oleks patt ilma jääda.

 

Keda otsime?

Ajakirjanikega võrdse akrediteeringu saab 10 blogijat. Eeltingimus, et oled vähemalt kuu aega oma blogi pidanud ning soovitavalt on sellel rohkem kui üks lugeja. (NB! POP! Sessionile akrediteerudes on Sul võimalus oma lugejate hulka kindlasti kasvatada!)

Sa võid, kuid ei pea ise olema hull ekstreemsportlane või trikirattur. Väga teretulnud on ka "tavalise inimese" vaade sellele alale ja üritusele. Peaasi, et Sa nähtust ja kogetust huvitavalt kirjutada oskad.

 

Mida Sult oodatakse?

 

POP! Sessionile luuakse hei.ee keskkonda oma blog. Akrediteeritud saavad selle kasutajanime ja salasõna. Sissekanded tulevad siis nii, et jutu alguses märgi ära enda nimi ja blog (Näiteks: Kirjutab Kaja, http://kaja.ekstreem.ee/ ). Sama sissekannet võid (kuid ei pea) kajastada ka oma isiklikus blogis.

Kindlasti ei pea POP! Sessioni blogikanded olema "ametlikud" kirjatükid. Kirjuta samamoodi, nagu kirjutaksid üritusest oma blogisse! Kirjuta lihtsalt rohkem ja sagedamini võrreldes sellega, kui palju oma blogis POP! Sessionile pühendaksid oma elu ja aega.

 

Kuidas akrediteeruda?

 

Kirjuta e-mail aadressile kaja.pino@emt.ee märksõnaga "Blog" veel sel aastal ehk kuni 31.detsembrini. Kirjas võiks paari lausega olla ära toodud, miks Sa seda akrediteeringut tahad ja miks just Sina võiksid olla üks väljavalitu. Kindlasti märgi ära oma blogi aadress, sest blogi sissekanded on põhiline, mille alusel kümme inimest välja valitakse. Ja 2. jaanuari õhtuks saavad kõik tagasiside, kas nad on valituks osutunud või mitte. Vastus tuleb samale meiliaadressile, millelt oma avalduse saatsid.

Jõuluajal koos kolleegidega kirikusse?

Äripäev tõstatas teema, et asutuse jõulutraditsiooni hulka võiks või isegi peaks kuuluma ka kirikuskäik. „Ah?” oskasin ma esimese hooga täiesti ebaprofessionaalselt väljenduda, kui minult töise jõulukiriku kohta küsiti. Nojah, iseenesest on ju kena viia töötajad jõuluajal kirikusse näiteks kontserti kuulama, aga ma ei arva, et mõni ilma kirikuta traditsioon millegi poolest vähem kena oleks. Ehkki segaduste ärahoidmiseks peaks firmade jõuluüritusi sel juhul ilmselt nimetama aastalõpuürituseks, sest Jeesuslast, kolme tarka, Petlemma tähte ja muud sellist seal üldjuhul küll ei meenutata.

 

Ja miks peakski? Usk on ju iga inimese vaba asi ning seda traditsiooni tööga, kooliga, sõjaväega või riigiga siduda tundub mulle pehmelt öeldes vägivaldne ja võlts. Ja ehk ebameeldivgi neile, kelle jaoks jõulud pole mitte Kristuse sünd, vaid valguse võit pimeduse üle. Või kes on mis iganes muud usku, kus jõulusid ei tähistata.

 

Ma ei teagi, mis jõulud minu jaoks on. Ma olen kristluses ilmselt haritum kui keskmine eestlane (tänu eeskätt mu lapsehoidjale, tädi Juulile, kes mulle muinasjuttude pähe Vana ja Uue Testamendi lugusid jutustas - pärast tuli teadmiste kinnituseks ainult Piibel läbi sirvida)… aga ristitud ma ei ole. Ja kui jõuluajal kirikusse lähen, siis mitte osa saama, vaid kõrvaltvaatajana pühitsetute – näiteks kirikuõpetaja – pühendumist imetlema. Aga kindlasti, päris kindlasti ei taha ma seda teha  mingi institutsioonilise ürituse raames.